neljapäev, august 31, 2006

Tuutoritunnid

Tegelikult käisin esimeses tuutoritunnis juba eile. Siis tegelesid tunni andmisega Madis, Hillar ja Age ning mina lihtsalt vaatasin pealt, et kuidas see asi üldse käib. See oli informaatikutele.

Täna aitasin ise ka rebasid targemaks teha.
Esimesed olid mehhaanikud (või mehhatroonikud... mine sa tea....). Nendele rääkisime Madise ja Agega tähtsatest netilehtedest, kohtadest koolis, õppimise süsteemist, AP-de kogumisest, enda elu lihtsamaks tegemisest ja koolivälistest asjadest.

Hea oli see, et paljud julgesid küsimusi esitada ja seetõttu said ka teised targemaks.

Teine tund oli telekoomikutele ja seda andsime Kati ja Aetiga. Meie suureks üllatuseks tuli välja, et sel aastal õpivad seda eriala ainult poisid... või OK, 2 tüdrukut oli ka. Aga ikkagi!
Rääkisime kõigepealt ära kohustuslikud jutud koolis käimise jne, jne kohta ja seejärel jutustasime elu põnevamaks tegemisest ja jagasime oma aastatepikkuseid telekoomikute kogemusi:D Rühm oli vahva ja tund möödus märkamatult.
Ja oligi kõik!

Kuna õpetajate päeval keskkoolis andsin ise tunde 1. klassile, polnud mul kogemust eakaaslastele tunni andmises, aga pean ütlema, et see päris lahe.

Järgmised 2 nädalat käin siis veel kollase "REBASEABI" särgiga ringi, pärast seda... olen jälle tavaline...


PS. Aitäh Mirkole kasulike linkide eest, mida rebastele jagada:)

kolmapäev, august 30, 2006

Töövestlus Elionis vol. 2

Seekord kella 11-ks samasse kohta. Jälle helistasin, tuldi vastu.

Nüüd tuli onu asemel teine tädi. 2 tädi, üks Eve.

Nagu tavaliselt (mul nüüd nii palju kogemusi ju:P) rääkis juurde tulnud tädi mulle töö iseloomust ja ülesannetest. Asi tundus huvitav ja erialaselt arendav.

Kuna värbajaga olime juba varem vestelnud (ma mõtlen seda eelmist töövestlust), siis seekord tema eriti palju ei rääkinud. Suunas ainult teist tädi, et mida see võiks veel mu kohta küsida.

CV-d ette ei võetud, sest teine tädi (mitte värbaja) ütles, et ta oli sellega juba tutvunud.
Taaskord rääkisime vene keele puudumisest, üldisest aktiivsusest, koolis käimisest, ühikas ja Tallinnas elamisest ja igasugustest muudest asjadest, mis mulle meelde ei jäänud.

Siis pidin endast rääkima. Rääkisin haridusest, hobidest ja plaanidest. Selle peale tekkis mittevärbajal küsimus, et miks ma läksin telekommunikatsiooni õppima ja pidin talle tunnistama, et... valisin lihtsalt suvalise eriala. Aga kiirelt lisasin juurde, et nüüd kus ma sellest juba pisut aru saan, tuleb välja et sai õige valik tehtud:D

Ega me eriti pikalt ei jutustanudki. See õige tädi tõi veel paar olukorda ja küsis, et kuidas ma nendes käituksin ja ma seletasin ära. Natuke arutasime ka neid juhtumeid.

Ja siis oligi kõik. See oli seni kõige lühem vestlus (sest teised kestsid mõlemad 40 minutit) ja nüüd on siis 2 varianti: nad tahavad mind tööle ja leiavad, et ma sobiks sinna ülihästi ning sellepärast ei piinanud mind rohkem VÕI nad arvavad, et ma kohe mitte ei sobi sellele alale ja ei viitsinud rohkem oma aega raisata.

Üldiselt oli seekord Elionis väga meeldiv ja need pahad sõnad, mis ma eelmisel korral ütlesin, käivad järelikult kõik selle onu kohta (sest teised inimesed on seal head:)). Nüüd ootan...

teisipäev, august 29, 2006

Appi, viirused!!!

Vist...
Tegelikult on asi nii, et nii minu kui ka kodune arvuti on viimasel ajal eriti imelikuks muutunud ja esialgu ei oska muud kahtlustada kui viiruseid. Peaaegu sügis ka juba:D

Kodune arvuti näiteks lükkab ennast ise välja, siis kui tuju tuleb ja reeglina tuleb tal see tuju siis kui midagi eriti olulist pooleli on.

Minu oma jookseb kokku. Lihtsalt niisama. Ilma ühegi põhjuseta. Ja osasid kaustu ei lase ka lahti teha. Ja üldse käivad tal mingid hood peal....

Nüüd hakaks palju parem:D

esmaspäev, august 28, 2006

Lihtsalt mõnus päev...

Täna pidin hommikul vara-vara Tallinnasse sõitma hakkama. Ikka selleks, et jälle tööle minna.

Kui lõpuks üles sain, lakkisin küüsi, parandasin Kihnu Poiste peol kannatada saanud teksad ära, sõin ja istusin niisama netis. Mõne aja pärast sain teate, et midagi jälle tõlkida vaja. Tegin siis seda ka. Teleka jätsin kõrvaltoas kõvasti mängima, et presidendivalimistel toimuvaga kursis olla. Presidenti ei valitud ja Ergma sai 65 häält.

Pärast hakkasin asju pakkima, sest linnamineku plaan tuli tagasi. Ema soovitusel läksin lambakoplisse õunu tooma (sest seal on meil õunapuud täiesti täis, erinevalt hoovis olevatest puudest). Tommy võtsin ka kaasa. Õunte korjamine läks sujuvalt üle väänte söömiseks, sest täpselt nii nagu "Nukitsamehe" filmis, oli igal sammul järjest rohkem ja järjest suuremaid marju. Vahe oli ainult selles, et ma ei pidanud selleks metsa sisse minema, vaid mööda metsaäärt ja kraavikallast edasi liikuma. Kui enam marju sisse ei mahtunud, tulin ära. Plaani tegin ka: järgmisel nädalavahetusel lähen koju, korjan kõik allesjäänud marjad ära ja teen moosiks! (mitte nii nagu eelmine kord, et moos on pärast nii kõva, et lusikas sisse ei lähe, vaid ikka heaks moosiks!)

Kui lõpuks tagasi jõudsin, istusin niisama msn-is. Nagunii oli kell juba nii palju, et tööle enam jõudnud poleks...

Õhtul jõudsid vanemad töölt tagasi. Siis kirjutasime isa sünnipäevakutsed ära (needsamad, mida ma eelmisel öösel tõrkuva arvuti ja tigeda printeri kiuste valmistasin). 3 tükki sain endaga tee peale kaasa, et need posti panna. Ülejäänud viiakse isiklikult kohale.

Hiljem vaatasin Suvereporterist Kihnu Poiste sünnipäevakokkuvõtet ja pärast seda võiski sõitma hakata.

Pimedas sõitsin rahulikult linna poole. Öösel on nii mõnus sõita...

"Kihnu Poisid 10"

Laupäeva hommikul... tegelikult pärastlõunal pakkisime hunniku riideid spordikotti ja läksime Pärnusse. Seal käisime kiirelt Rimi juures olnud laadal jalutamas ja kiikumas, poes süüa ostmas ja Karini arvutil järel ning sõitsime sadamasse.

Jõudsime kohale umbes veerand tundi enne "Liisi" väljumist.
Jätsime auto maha ja läksime pileteid ostma. Ikka sellesama "Liisi" peale. Saime piletid kätte ja astusime väikese ärevustundega praamile. Väikese sellepärast, et alguses oli oodata veelgi pisema veealusega minekut.

Seadsime end mugavalt ülemisel tekil sisse ja hakkasime ootama laeva väljumist. Need 10 (või veel vähem) minutit tundusid küll äärmiselt pikad. Mida lähemale lahkumine tuli, seda kiiremaks läks pulss ja suuremaks värin kätes. Lõpuks jätsime Pärnu sadama ka maha ja võtsime suuna Kihnu poole. Esimesed laeva kõikumised võtsid igasuguse naermise isu ära ja sundisid piirdest tugevamini kinni haarama. Aegamööda harjus sellega ära.
Juba vähem kui tund aega pärast sõitma hakkamist julgesin maha istuda ja tegeleda mitte-merel-suurenevate-ja-laeva-kõikumist-tekitavate-lainete-jälgimisega. Siis hakkasin hoopis õppivat Karinit ja raamatut lugevat Helit segama. Timot ei saanud segada, sest ta oli kõige alumise korruse kohvikus, aga laeva sees jalutamine tekitas mu kõhus oleval saiakesel reisisoove ja seetõttu piirdusin värskes õhus olevate liikumisvõimalustega.

Muulide vahelt välja saamiseks kulus umbes 20 minutit. Ootasin, et nüüd hakkab korralikult kiigutama. Iga jõnksatus võttis korraks silmad suureks ja sundis küüsi reelingusse suruma. Muul sai läbi ja suuri laineid ei tulnud. Väike ärevus oli 2 ja poole tunni jooksul stabiilselt sees ja silmapiiril paistev maa tegi meele väga rõõmsaks.

Tegelikult oli laevaga sõitmise juures üks hea asi ka: nägin ühte vana (loe: endist) klassivenda. Ta rääkis mulle nati enda elust ja mina talle enda omast. Palju ei jõudnud. Aga vahva on kohata inimesi, keda 7 aastat näinud pole...

Esimese asjana peale maabumist/maandumist hakkasime Keskuse poole jalutama. Pärast tuli välja, et Keskuse teine nimi (või siis samaaegne nimi) on Kurase:)
Viisime oma kompsud pööningule (ehk laka peale), rääkisime memmega paar sõna juttu ja panime jooksujalu sadama poole tagasi, sest pidu juba käis.

Kohapeal trügisime koos rahvamasiga sisse ja lunastasime endale markeriga kirjutatud KP-d käte peale. Ostuteekonnal tulid meile vastu Tuulelõõtsutajad, kes olid täpselt enne meie saabumist mängimise lõpetanud... Pole hullu, sest hiljemalt 2010 - nende enda 10 sünnipäeval - näeme neid ikka esinemas (loodetavasti ja suure tõenäosusega ka varem).

Sees ootasime pisut ja õige pea tulidki lavale Nemad Ise: Kihnu Poisid. Alguses kuulasime pisut, aga siis ei suutnud vastu panna ja hakkasime ise ka kaasa tatsuma. Vahepeal pidasime väikeseid taastumispause, aga üsna võimatu oli mitte kaasa minna selle tohutu tantsusummaga.
Eriti hoogsate polkade käigus saime meie ja ilmselt paljud teisedki päris mitu head sinikat. Minule astuti pidevalt teksade alumiste otste peale, nii et see jalad peaaegu alt viis ja siis kui Kihnu Poisid lõpetasid, leidsin et olen ennast kuskil katki ka tõmmanud. Aga seda ei pannud varem üldse tähele!
Üldiselt oli tantsides enamasti ruumi täpselt niipalju, et sai kikivarvukil pisut rütmis edasi tippida:D
Statistika kohaselt (Kanal 2 'Suvereporter') oli kohal 1300 ja natuke peale inimest, niiet pole eriti imestada ka:)

Pärast 'omasid' tuli lavale VLÜ. Neid nägin päriselt esinemas esimest korda. Taaskord nappis tantsuruumi, aga nagu varemgi ei takistanud see mitte kedagi. Juttude kohaselt olid õhtu hakul ka Untsakad esinenud...

Pärast VLÜ-d pandi peale plaat erinevate tantsulugudega ja meil õnnestus 'sünnipäevalastelt' (või siis ainsuses) muljeid küsida. Neile meeldis. (Ilmselt samapalju kui meilegi:))

Hiljem suutsin veenda Timot endaga tantsima ja kui see korras, hakkasime Kurase poole tagasi jalutama.
Magasime lakas. Mitte heinte sees, vaid seal olnud vaiba peal. Päris lahe oli üle pika aja. Ilusti puhkas välja ka, kuigi hommikul ajasid naabri kanad ja lambad oma häälitsemisega üles...
Loomulikult äratasin siis ettevaatlikult teised ka, sest mul hakkas üksinda igav:D

Memme soovitusel käisime uut rahvamaja vaatamas. See oli ilus, üllatavalt suur ja kohe eriti meeldisid mulle selle põrandad. Külalisteraamatusse kirjutasime sisse ka.
Pärast jalutasime tagasi Kurasele ja sealt koos kõikide asjadega uuesti peokohta, et vaadata üle viimased ellujäänud. Enne minekut andis memm meile õunu kaasa ja lubas, et võime teinekordki tema juures ööbida.
"Teise päeva" pidulisi ei olnud väga palju ja seetõttu läksime sadamasse valget laeva ootama... (kui nüüd päris aus olla, siis oli laev juba sel ajal ees kui me peokohta läksime ja Timo käis selle väljumisaega kontrollimas ja alles siis läksime sadamasse, aga see valge laeva lause on lihtsalt nii nummi...)

Lõpuks läksime läbi vihmasaju laevale. Seekord polnud see enam hirmus, kuigi tuul oli tugevam ja vihma sadas. Isegi natuke meeldiv oli. Sellegipoolest oli kahju lahkuda, sellepärast mõtlesime et tuleme järgmisel aastal jälle. Kasvõi niisama.

Nüüd võib sügis tulla, sest suveüritused on läbi. Jäänud on veel sügisesed sünnipäevad...

Kanal 2 kokkuvõtet peost võib vaadata TV.EE lehelt pealkirja "Pidu Kihnu moodi" alt

laupäev, august 26, 2006

Klassikokkutulek

Eile toimus taaskord üks klassikokkutulek. Tegemist on siis 2002 aastal Koidula Gümnasiumi lõpetanud 12A-klassi inimestega.

Kohtumispaik on igal aastal sama olnud: meie klassijuhataja kodu. Esimene kokkutulek oli meil juba vähem kui 2 kuud peale lõpetamist:D

Sel aastal vist esimest korda soosis meid ka ilmataat ja me saime terve õhtu kuiva ilmaga juttu ajada:) Kohal oli umbes pool klassi ja kuigi me pole eriti vanad, oli päris palju asju mida meenutada.

Õhtu muutus kiiresti ööks ja mingil hetkel tekkis plaan laiali minna. Nii me siis läksime, kuigi tee väravani võttis oma "jutustamisseisakutega" päris kenasti aega (minnes tulevad alati kõige paremad asjad meelde).

Lõpuks kirjutasime oma kontaktandmed paberile, et saaks teha listi, kuhu igaüks saab vajalikku infot saata. Selles leppisime ka juba kokku, et aasta pärast kui 5 aastat lõpetamisest, teeme suurema tähistamise.

Punase täpikesega Pärnust kodu poole sõites oli hea tuju, sest paljusid inimesi polnud ju juba pea aasta aega näinud ja eriti hea oli teada, et maksimaalselt aastased vahemikud meie kohtumistel hakkavadki olema. Siit siis üleskutse kõikidele teistele: tehke klassikokkutulekuid. Kasvõi igal aastal. Pärast on nii hea olla:)

neljapäev, august 24, 2006

Täieõiguslik tuutor

Seoses tuutorite ridadesse astumisega pidin käima õpingukorralduse loengus.

Asi oli üllatavalt huvitav ja tänu sellele sain teada asju, mis mind ennastki viimasel kooliaastal aidata võiks.

Muidu olen nüüd tark valmis ning kooli ja õppimise kohta TTÜ-s võib nüüd minu käest nii mõndagi küsida. Kohe kui särgi kätte saan, tulen ka TTÜ-sse kohapeale nõu andma:)

kolmapäev, august 23, 2006

Töövestlus Elionis

Äratus: 7.15
Päevaplaan: töövestlus Elionis

Kohalejõudmine läks peensusteni plaanipäraselt. Helistasin siis värbajale, see viis mu maja teise otsa ja kutsus mingi onu ka sinna. Nimesid ma ei mäleta ja sellepärast jäävadki tegelasteks ainult tädi ja onu. Ja mina ka:)

Istusime siis maha, tädi (ülihoolitsev) pani mu jaki ilusti riidepuu peale ja kappi.

Kõigepealt rääkisin mina kuipalju mul Elioniga kokkupuuteid on olnud (et siis täpsustasin seda, et kokkupuuted puuduvad), seejärel rääkis tädi Elioni personalist (kuipalju inimesi mis osakonnas töötab) ja lõpuks jutustas onu ülipikalt pakutavast töökohast.

Otseloomulikult lisas ta sinn juurde umbes 120 korda, et õigete omadustega inimesi ei kandideerinud ja sellepärast pakutakse ainult assistendi kohta. Peale seda anti mulle võimalus küsimusi esitada. See äratas mu üles (onu loengu ajal tekkis tõsiseid probleeme silmade lahti hoidmisega...). Küsisin midagi (ei mäleta enam täpselt, mis see oli) ja selle peale muutusid mõlemad kohe ülierksaks ja hakkasid sama teksti uuesti teistpidi lahti seletama. Kuulasin veelkord. Järgmisel korral kui luba anti, ei küsinud enam midagi.

Onu muudkui seletas, et töökoht on ikka jube aega- ja oskusinõudev ja ikka vaja projektijuhtimisoskusi ja tehnilisi teadmisi ja ikka jube raske ja jube keeruline ja et tegelikult ma ei sobiks sellele kohale.

Siis jõudsime minu CV-ni. Enamus neile meeldis, vene keele puudumine loomulikult jälle mitte... Onu ja tädi vangutasid pead ja onu tegi vene keelse nalja, millest ma aru ei saanud ja mis mulle meelde ei jäänud. Nõme!

Laulmise osa neile meeldis ja onu mainis kohe ära ka, et Elionil on oma lauluansambel, mis pidevalt uusi liikmeid otsib. Lahe! Üks väheseid positiivseid mõtteid kogu selle asja juures.

Elukoht - onul oli mingi probleem mu ühikas elamisega: mitu korda küsis üle, et kas ma peale kooli lõpetamist tagasi ei lähe. DAA! Kui mul see plaan oleks, poleks ma ju enam siin!

...

Niisiis. Onu tuletab meelde, et töökoht on vastutusrikas ja tegemist on palju. Seda ka, loomulikult, et sellel kohal peab tööd tegema ja aega planeerida oskama. Ja siis nagu jutu jätkuks hakkab rääkima, et tegelikult see haridus ei olegi tähtis, sest praktilises elus ei anna see midagi. Miks ta siis tahab telekomi haridusega inimest, kui sellest nagunii kasu pole?!

Palk. Tädi küsib, palju tahad. Ütlen summa. "Seda ikka pärast?" täpsustab tädi. "Ilmselt küll, jah," kui ta juba nii küsib...

Tööaeg: 8-17. Ädalas. See tähendab 30-minutit trollisõitu ehk siis ärkamist 6.30. Tead, enam ei ole naljakas. Normaalse tööajaga kohad on kõik otsas? Tädi veel rõõmsalt teatab, et reedeti on tööpäev ainult 15.30-ni. Selle unustas ära, et ülejäänud nädalal on selle eest 9-tunnised tööpäevad!

See oligi vist kõik. Viisakalt naeratades jätan onuga hüvasti. Tädi annab mu jaki tagasi ja juhatab välja. Tee peal ei räägi eriti. Lõpuks hakkab seletama, et nad plaanivad noori tööle võtta, et neid siis ilusti välja koolitada.
Jajah.... midaiganes...

Annan oma külalisekaardi ära, jätan tädiga nägemist ning sammun paha tuju ja suure tüdimusega uksest välja.

Majas möödus 40 minutit...

esmaspäev, august 21, 2006

Operatsioon Karin Riiga

Autoga, mis oli maast laeni Karini asju täis, sõitsime Timo ema juurde, et talle õnne soovida; seejärel läksime Mari juurde, kes peale esimest ehmatust ("Appi, ma ei mahu ju sinna!") ikkagi meiega kaasa tulema nõustus.

Teekond oli pikk. Kohe väga pikk. Isegi nii pikk, et Läti pinna peal pidime söögipeatuse tegema.
Foore oli ka, aga vähem kui lubatud (ma mõtlen ikka neid teeparanduse foore, mida seal muidu 20-ringis olema pidi), ainult 10. Meil vedas, sest enamus inimesi (ja inimeste all mõtlen ma lätlasi) sõitsid meile vastu, mis tähendas meie jaoks lühemaid ootejärjekordi. Positiivne.

Linnas (Riia linnas) sai minust kaardilugeja. Esimesel katsel jõudsime kohale.

Korteri asukoht meenutab minu arust nõukaaegset Tallinnat (niipalju kui ma seda lapsepõlvest mäletan), aga väga lähedal on ilusad ja veel ilusamad majad.

Et siis korterist veel: see on 3-toaline kõrgete lagede ja normaalselt suurte tubadega koht. Köök on asja tasakaalustamiseks ebanormaalselt väike. Kõige lahedam asi elutoas oli asukate elukohtadega Eesti kaart. Ja öökapp ka, loomulikult. Seesama, mille ma ise kokku panin. (Nenedele, kes enne ei teadnu: mul on olemas arvestatavad tisleritöö oskused ja ma ei karda neid kasutada. Sobiva tasu eest olen valmis enda andeid rakendama:P) Vanalinn on lähedal ja kesklinn on lähedal ja need 2 asja on seal vist enamvähem võrdsed mõisted.

Pärast väikest näputööd (sedasama öökappi mõtlesin) läksime Karini ja vanematega SSE Riga koolimaja vaatama. Nii võõras oli vaadata, et kool asub mingite suvaliste hoonete vahel. Seda, et see kool on, saad aru alles siis, kui sisse lähed.

Väljast väike, seest suur. Üks pisike sissekäik viis meid ilusasse sisehoovi, kus olid lilled ja kivipõrand. Muidu oli seest kool nagu kool ikka, tavaliste klassiruumide ja koridoridega.

Pärast väikest majas jalutamist kõndisime teist teed pidi tagasi ja ostsime Läti jäätist. Tänavate peal rääkisid inimesed Läti keeles. See oli nii lahe:)

Korteri juurde jõudes (kas ma juba ütlesin, et see on umbes 3 minuti kaugusel koolist? No igatahes see on umbes 3 minuti kaugusel koolist.) jätsime Karini maha ja tulime kaardi abil uuesti linnast välja. Nüüd siis juba autoga.

Kui juba seal olime, põikasime Karini poolt paljukiidetud Alfast ka läbi. See oli päris suur ja minu suunataju kadus küll vahepeal ära. Mitu korda kadus ära.
Lõpuks saime ikkagi kõik läbi käidud ja õigest kohast välja ka.

Tee peal tegime paar peatust Läti pisipoodides ja ostsime Eestis mitteolevaid asju.

Tagasi sõites oli tee lühem, nagu tavaliselt. Piiripealne onu oli sõbralik ja eestikeelset raadiot oli hea kuulata.

Eesti piiri ületamisega saabusin tagasi levisse (minust endast sõltuvate valearvestuste tõttu ei saanud ma teisel poole piiri oma telefoni muuks kui kella vaatamiseks kasutada) ja sellepärast ei saanudki mulle sel pühapäeval helistada. Nüüd saab. Järgmisel korral kui ma Lätti lähen, saab ka, sest nüüd tegin ma vajalikud toimingud ära.

Niipalju siis Lätist. Kunagi lähen jälle ja see kunagi on loodetavasti enne 12 kuu möödumist:)

neljapäev, august 17, 2006

Töövestlus Hansapangas

Aeg: 11.00
Koht: Hansapanga IT-maja

Jõuan kohale 15 minutit varem, sest bussid ei sõida kahjuks nii täpselt ja nii tihti kui mul vaja oleks.

Võtan sekretäride juures istet. Blond on sõbralik: pakub kohvi ja paneb mulle teleka mängima, brünett lobiseb telefoniga.

Varsti saabub Katriin. Ta juhatab mu koosolekusaali Harmony. Mingi mees tuleb sisse: "Hello!". Eee... "Hello?". Mees võtab oma arvuti ja läheb. Nonii, selge.

Varsti tuleb Katriin tagasi. Räägime temaga niisama elust-olust pisut juttu. Lisanduvad Jaanika ja üks naisterahvas helpdeskist.

Kõigepealt räägib Jaanika Hansapanga IT-osakonnast ja helpdeskist täpsemalt. Seejärel hakkame Katriini juhtimisel läbima kohustuslikku küsimustevooru.

Ootused-lootused, mida ootaks ja mida oleks valmis endast andma, stressitaluvus, mida ei teeks jne., jne.

Suhtumine on ülipositiivne.

Võtame CV ka läbi. Põhiprobleemiks on keeled. Tähendab, enamus sobib ja tekitab headmeelt, aga see vene keel... Tunnistan ausalt, et ei oska isegi lihtsamaid lauseid moodustada. Kas oleksin nõus kursustele minema? Jah, loomulikult. See neile meeldib:)

Kool sobib, eelnevad töökohad (nende puudumine) ei tekita probleeme, sest seletan ära, mida mitteametlikult raha teenimiseks teinud olen. Neile meeldib:)

Rahast. Naisterahvas helpdeskist hakkab muhelema ja tahab ka midagi küsida. Et kust tuli see palganumber, mille kandideerides kirja panin? Seletan siis ära, et tahaks nii-ja-nii palju kätte saada ja et siis ma tegin oma arvutused ja panin selle ligikaudse arvu kohe ka paberile. Teistel on naljakas.

Tööajast ka. See 7.30-18.00 pidi olema ainult ühel inimesel, sest teenindatakse ka Venemaa kliente. See üks inimene vahetub graafiku alusel (kuna tegemist on VENEmaaga, siis minul esialgu sellega asja pole:D). Ülejäänud käivad ikka 9-17. Normaalne.

Räägime veel niisama ja tööjuttu ja olekski nagu kõik. Veel enne lahkumist näidatakse mulle tööruume. Kogu see Hansapanga korrus on lahedalt nooruslikes värvides, samas stiilne. Helpdeski toas on palju inimesi ja... kuldkala! Nii lahe! Jaanika annab mulle oma visiitkaardi ja Katriin mailiaadressi. Luban saata soovitaja numbri ja Katriin juhatab mu välja. Märkamatult on möödunud 40 minutit.

Nii lihtne see oligi. Minu esimene töövestlus... Tunne on igati positiivne ja tekitab lootust:)

teisipäev, august 15, 2006

Pilatesest

Võtsin julguse kokku ja käisin ära.
Trenn toimus Studio99-s Nõmmel. Treeneri nime ei oska öelda, tean ainult seda, et ta asendas kedagi sel päeval.

Niisiis, nagu sellele stiilile kohane, alustasime hingamisega. Seda tegime päris põhjalikult. Edasi tegime erinevaid harjutusi, mis jutu järgi on imelihtsad, aga kohapeal võtsid ikka kerge värina sisse küll. Ja mitte ainult mul.

Muidu oli see treening mõnus ja pärast oli hästi hea tunne. Täna on "hingamiskohad" pisut valusad, aga kindlasti lähen sinna tagasi ja loomulikult soovitan usinalt teistele ka.

Eestikeelseid jutte pilatese ülistamiseks leiad järgmistelt lehekülgedelt (klikka nime peale):
1. Tervisplussi artikkel
2. Sekretär.ee artikkel
3. Virumaa lehe Kuulutaja artikkel

esmaspäev, august 14, 2006

Põtradest

No mina ei saa aru mida ma neile teinud olen??? Muudkui jälitavad!

Ükskord ühika juures lihtsalt jooksis (lonkis) nina eest läbi, siis mitu korda pimedas kas ootavas tee ääres või jalutavad lambist üle.
Täna jälle: sõitsin kodust Tallinna poole, polnud pime ega midagi ja paar kilti enne Libatset jooksid Suur Põder ja Väike Põder üle tee. Lihtsalt niisama, poole lõuna ajal. Ilma ette hoiatamata, teeolusid kontrollimata. Tulid metsast (ühelt poolt) ja läksid metsa (teisele poole).

Minu ja eesoleva kolme auto pidurid said ikka päris kena koormuse. Ja reageerimine ka.

Peaks ARKi teooriaeksamisse paranduse sisse viima: põdrad ei liigu ainult videviku ajal, teinekord meeldib neile päeval ka jalutada...

pühapäev, august 13, 2006

Palju õnne!


Seoses suure saladuskattega sain alles üleeile seda teada. Nüüd siis pidulikult:


Palju õnne, Helen ja Mart, ning pikka ja taevalikku abielu!


Nende pulmad on juba peetud, aga jääme ootama järgmisi häid uudiseid;)

laupäev, august 12, 2006

Merli ja Marko pulmad

Hommikul ärkasin.. no mitte vara. Ja enne kui ma üldse midagi teha jõudsin, helistasid grupikaaslased ja ütlseid, et nad juba sõidavad!

Asusin kibekiirelt tegutsema ja sain ligi 20 minutit enne minekut valmis. Eve uus rekord!

Haarasime "Härmast" Evele lilled, võtsime Silveri ka kaasa ja läksime Perekonnaseisuametisse (jube pikk sõna:P).

Pisut enne nelja lubati külalised registrerimissaali. (minu mäletamist mööda pole ma varem sellises kohas viibinud...)
Täpselt õigel ajal sisenesid piduliku pulmamarsi saatel Merli ja Marko. Täna olid nad kohe eriti ilusad:)

Ametlik osa oli suht lühike. Lõpuks luges "tähtis tädi" ühe ilusa luuletuse (või oli see jutuke?) ja siis said külalised lõpuks noorpaarile õnne soovida. Vanematele ka, loomulikult.

Edasi läks pulmarongiks. Linnas jäid vist enamus õigest asjast maha, aga kokkulepitud bensiinijaamas moodustasime taas kena rivi ja sõit võis alata. Kristo nautis pulmarongis autoga sõitmist kohe nii ägedalt, et tagaistujate küünejäljed olid ustes ja tooliseljatugedes ning lõpuks autost välja minnes pidime ennast jälle korda sättima:D Õnneks me enne palju ei söönud ja kui päris aus olla, siis oli see lahe ka.:)

Peokohaks oli Marksa puhketalu. Hästi ilus. Alustasime šampusest ja seejärel tegi pruutpaar erinevate rahvahulkadega erinevaid "teemapilte". Igaüks sai vähemalt ühes "kujuta-nüüd-ette" pildis osaleda.

Nime "Paju" kirjutas Merli kahurikuulile ja Marko pani sellele tule otsa, nii et kuul vastu taevast tükkideks lendas.

Peol olid veel erinevad mängud, oksjon, pruudikimbu viskamine, viktoriin, tantsimine ja muidu möllu kui palju.

Mina sain magama mingil ajal peale viite, osa rahvast veel hiljem ja pruudi isa oli üldse ööläbi üleval:)
Hommikul oli kohustuslik "iga auto jaoks üks kaine juht"-voor. Kainete puudumisel kutsuti neid hommikul juurde. Moraal: ära mine enda autoga pulma!

Mina sain kenasti koju, teiste kohta ei tea. Üldiselt oli pidu meeldejääv ja Tõnis Millingt julgen ka teistele õhtujuhiks soovitada.

Pildid tegi Katre.

neljapäev, august 10, 2006

Väike ringreis

Seltskond: mina, Karin ja vanemad.
Eesmärk: väike ringreis.
Pildid: lisanduvad hiljem.

Esimene sihtpunkt: Pärnu. Väike kingašoping, head tehingud käekottidega ning teemoona varumine.

Sõitmine... sõitmine... sõitmine... Pärnumaa on päris ilus:)

Viira koolimaja. Isa kunagine kool ja elukoht (väga ammune). Maja taga oli jõgi ja jõe peal rippsild. Mitte mingi vuhvel, vaid ikka PÄRIS. Ausõna!

Ma läksin kohe suure hooga sillale, sest mõtlesin, et see on samasugune nagu Viljandi lossikraavi peal. Ei olnud. See rippus päriselt ka. Ja kõikus.

Kui kogu krempel minu esimeste hoogsate sammude all tugevalt liikuma hakkas, tulin aupaklikult maa peale tagasi. Läksin hoopis alla jõe äärde. Teised tulid ka.

Päras seda kui isa oli korra silla keskel ära käinud, julgesin mina ka lõpuks minna. Ja Karin. Läksime ükshaaval ja poole peale, sest see oli piisavalt jube. Ema jättis sel korral vahele ja vaatas meie värisemist niisama pealt:)

Edasi läksime vana ujumiskoha juurde selle sama jõe ääres. Vesi oli üllatavalt soe ja kalad kuidagi väga sõbralikud:P

Kogu koolimaja ümbruse käisime läbi. Tammetõrusid võtsin ka endale. 3 tükki. Siiamaani seeliku taskus.

Siis sõitsime Torisse, et sealset põrgut ja Püha Jüri kuju vaadata. Liivakivis on nüüd minu ja Karini nimed ka. Enne ei olnud.

Tori-Jõesuus käisime ka, aga ma ei mäleta enam kus see oli. Vist seesama koht, kus Viira koolimaja oli... Nii paljudest kohtadest sõitsime läbi, et mul täitsa segadus...

Võõrastel külavaheteedel sõitmine oli lahe. Eriti sellepärast, et me saime terve selle teeosa Kariniga "autokutsut" teha:P
Väike saladus on mul ka: ma võtsin tee äärest mõned hundinuiad ja viisin koju vaasi. Tean, et ei tohi, aga need olid nii nunnud.

Õhtul tekkis eriline ujumisvajadus. Karin tuli ka ja läksime Libatse lähedal olevate tiikide juurde. Suur oli liiga sügav ja väike liiga madal. Sellegi poolest valisime oma ujumisvõimetele (-võimetusele) vastava tiigi: väikese. Mina sain seal kenasti ujuda, ainult ühe korra kriimustasin põlve vastu põjha ära:D

Koju jõudes oli niiiiii hea olla. Tahaks veel ujuma...

pühapäev, august 06, 2006

Heli ja Timo pulmad

Laulatuse algus: 16.00.

Kell hakkas 12 saama, kui meie ema ja Kariniga võtsime suuna Jaagupisse ning Heli Pärnusse. Meie siis soengut tegema ja Heli meiki. Esimesena läks letti Karin, sest tal olid juba lokid olemas, ema sai järgmisena endale pähe ilusa punase roosi ja viimane olin mina.

Pärast seda jõudis Heli linnast tagasi, nüüd juba kaunistatud pulmaautos. Nüüd oli tema kord soengut teha ja meie sättisime ennast kodus valmis.

Umbes 15.30 jõudis Tauno õhtujuhiga Libatsest meile ja võttis meid Kariniga peale, et Helit riietama minna. Kiriku juures oli juba mustmiljon autot. Tundus nagu käiks kõik inimesed igal pool õigeaegselt:P

Juuksuris panime Anu abiga Helile kleidi, loori ja ehted selga/külge. Filmisime seda ka, aga tehniliste viperuste tõttu on see lint kustunud... Aga pilte tehti ka ja neid ehk ikka kunagi näha saab!
Pärast pisipaanikat, et kuidas me Kariniga kirikusse saame, lahenes olukord õnnelikult ja 3 minutit enne Helit olimegi kohal (3 minutit sellepärast, et nemad ootasid peale meie lahkumist 3 minutit). Võtsime oma kohad sisse ja kellad hakksid lööma. Orelimängija alustas pulmamarssi ja (Karini ja Martini järel) astusime kiriku vahekäiku. Rahvas seisis püsti. Ilus oli.

Heli ja isa tulid viimastena. Ja laulatus võis alata.
Kõigepealt tehti ära "ametlik" osa ehk see, mis tavaliselt perekonnaseisuametis tehakse. Seejärel hakkas laulatus. See oli ka ilus - vaata pärast video pealt ise! Välja tulime jälle pulmamarsi saatel.

Pärast tegime palju pilte ja siis läksime koju šampust jooma. Suure ringiga. See oli minu esimene pulmarongis sõitmine, mida ma tegelikult mäletasin ka.
See tehtud, jõime kodus oma joogid ära, kuulasime väikeseid kõnesid ning vaatasime Heli ja Timo abielusobivuse teste. Heli vana perekonnanimi lendas raketiga vastu taevast.

Paari tunni pärast läksime jälle sõitma. Nüüd tegime seda kauem ja kaugemale. Käisime Lembitus ja tagasi tulles külastasime tee peal olevat kurepesa, et noorpaar saaks 2 poega, 2 tütart ka ühed kaksikud:D

Meie kärarikas rong peeti kinni ka. Timo pidi jälle puid lõhkuma:P


Pidu ise toimus Libatse koolimajas. Seal jagati ameteid, mängiti mänge, tantsiti, lauldi ja oldi niisama nagu pulmas kohane. Pruudivarguses olime meie Kariniga osavad pruudimeelitajad:P
Peo lõpuosas sai pulmarahvas paar uut tantsu ka oma kavasse ja ansambli lõpulooks oli imehea "3 sõpra".

Umbes 5-ajal jõudsime lõpuks koju magama.

Hommikul käisime plakateid ja kaski koristamas, et siis jälle koju minna ja "teise päeva" rahvaga mõnusalt aega veeta.

Kokkuvõtteks siis niipalju, et arvatavasti kõik ei saanud siia kirja, sest mul ei seisa kõik meeles, aga pidu oli lahe ja kui pilte saan, panen siia ka üles. Hiljem võid Karini ja Heli kirjatükke ka vaadata;)

reede, august 04, 2006

Heli ja Timo pulmade ettevalmistused

Mitte midagi kontimurdvat. Vähemalt mitte minu jaoks.

Esimest korda elus käisin kirikut koristamas ja kujutage ette: seda pestakse samamoodi tolmulapiga! Mul oli veel isiklikult au põrandaid harjata ja Timo-tiimiga aknalaudadelt tolmu imeda. Mitte midagi rasket. Isegi veidi põnev, kui seda ainult ühe korra tegema peab.

Kolmapäeval tegime tüdrukuteõhtut ja seetõttu sel päeval ettevalmistusi ei olnud.

Neljapäeval tulid Timo tädid-õed-emad ka appi kirikut koristama. Mina ei pidanud enam minema, sest mul oli järgmisel päeval tõlkimise tähtaeg ja palju-palju tööd ära vaja teha. Pärast suure meeskonna tööd loeti kirik lõpuks puhtaks:)

Täna siis viimane päev ja kirss tordil: kaunistamine.
Hommikul vara käisid tädipojad emal-isal abiks metsast kaskesid toomas. Need jaotati ära kirikusse ja Libatsesse. Kaunistamist alustasime Libatsest. Isa-ema panid kaskesid ja mina plakateid paika (plakatite autor, muide, oli Kadi). Kui Karin lõpuks juuksurist pääses, tuli tema mulle appi ja vanemad läksid kirikut "kasestama" (see on minu uus sõna kaskedega kaunistamise kohta!).
Plakateid paigaldades ilmnes, et paar tükki oli puudu: "Hõissa pulmad!", nimelt. Ei jäänud muud üle kui need ise kohapeal valmis teha. Väikese vihjena tulevastele põlvedele võin öelda, et 4,5-meetrise sildi jaoks läheb vaja vähemalt 5 purki guaššvärve.

Välisukse kohale tegime krepp-paberist sildi, kuna ülejäänud vahendid olid otsa saanud. Oh üllatust! Ka see ei olnud nii, et zuts-ja-valmis: krepp-paberit jätkus, mida ei olnud, oli teip. Kõigepealt kasutasime tavalist teipi. See sai otsa. Siis võtsime maalriteibi. See sai ka otsa. Meeleheites haarasime niidi-nõela järele, aga see oli liiga keeruline ja ebapüsiva tulemusega töö. Appi tuli taas Helen... või siis tema vend:P No igatahes tänu Ruuside perekonnale saime ka ukse kohale sildi:)

Pärast seda läksime kirikusse vaatama.
Kased olid juba üleval. Minu eriülesandeks oli tooliotstele ilusate looride panemine ja mitte et ma ennast kiidaks, aga need nägid imekenad välja! Vääte riputasime ka igale poole. Ilus oli:)

Hilisõhtul saime koju. Väsinud, aga rahulolevatena läksime magama...

neljapäev, august 03, 2006

Heli tüdrukuteõhtu

Eile õhtul tuli Heli töölt koju. Helen tuli ka meile külla. See tundus tulevasele pruudile veel normaalne. Siis jõudsid Kadi ja Agne ka veel kohale ja me tunnistasime üles, mis tegelikult plaanis on: Heli tüdrukuteõhtu (kuigi see on nüüdseks juba üsna ilmne:P).

Esimese asjana riietasime Helit natuke: pähe sai ta krooni ja loori ning selga särgi kirjadega "Vaba ja vallaline" ja "Veel 3 päeva". Pärast seda jagasime ennast autodesse ja võtsime suuna Pärnu poole.

Kõigepealt peatusime Alexela tanklas, kus Heli pidi leidma inimese, kes talle paki kondoome ostaks. Hoolimata meie kaasabist ei suutnud ta sel hetkel kedagi veenda. Sellepärast istusime uuesti autodesse ja leppisime müüjaga kokku, et tuleme pärast tagasi.

Järgmine peatus: Tarva. Andsime Helile šokolaadimedaleid ja lasime tal sinna peale kirjutada endiste poiste nimesid, et need siis hääletades autode peale panna ja kaugele ära saata (ikka selleks, et nad head abielu rikkuma ei saaks hakata). Mõndadest sai Heli lahti ja siis väitis, et rohkem polegi... Istusime uuesti autodesse ja linnapiiril pidasime taas kinni, sest meile tundus et asi pole õige. Tuligi välja, et tegelikult olid nii mõnedki nimed mainimata jäänud ja lõpuks oli olukord selline, et šokolaade tuli puudu ja ühe peale läks terve nimekiri:P
See tehtud, võtsime suuna Kaubamajaka poole. Seal olid tegelikult teised plaanid, aga sujuvalt tuli ülesandeks hoopis šampuse väljalunimine. See läks tulevasel pruudil üsna kiiresti. Noormees, kes ära räägiti, oli välismaalane ja meie väikese triki pärast tuli tal ilmselt suurem peretüli, sest juba kassas nägi ta naine väga tige välja. Meid see eriti ei häirinud: võtsime oma šampusepudelid kaasa ja läksime Rannahotelli juurde.


Hotell ise meid ei huvitanud, hoopis promenaad. Seal jalutamiseks andsime Helile kaasa korvikese, mis sisaldas veepihustit, tikutopse, mängukaarte, kammi, stringe, suitse, kondoome, liblikat, iga asja peal Heli pilt.... vist oli midagi veel, aga ei tule meelde hetkel... Need oli vaja võimalikult kallilt ära müüa ja müüdud need said. Kõik peale liblika. Seda sellepärast, et väikene tüdruk tuli Heli juurde ja küsis, et kas ta on Okasroosike. Vastus, et ta on pruut hoopis, ei meeldinud vist pisikesele eriti. Vähemalt on tal liblikast hea meel:)

Pärast edukat müügihooaega panime looriga neiu 3 erineva mehega tänaval valssi tantsima.








Lisaks sellele õnnelikku abielu ohustavad mured üles kirjutama, kõva häälega ette lugema ning lõpuks Pärnu jõkke uputama.




Seejärel läksime tagasi Mirage juurde. Seal oli Heli ülesandeks 5 noormehe telefoninumbri saamine juhuks, kui abielu ei lähe nii hästi kui loota võiks. Ülesandeks vajalikud paberilehed, mis ma varem Helile andsin, oli tal õnnestunud ära kaotada, seetõttu pidi ta numbrid enda kehale kirjutada laskma. See oli vist kõige kiiremini lahendatav ülesanne:D



Päras seda lubasime Helil veel Rüütli platsil oleva purskkaevu juures kaks soovi soovida ja kui see tehtud, saatsime ta enda ka vette. Mitte vabatahtlikult, kusjuures:P


Nii saigi meie päevake lõpukorrale. Tegime veel Alexelas peatuse ja Heli sai oma "kondoomiülesande" ka tehtud.


Kui lõpuks koju jõudsime, sai Heli abielukõlbulikkuse tunnistuse ja šampusedušši. Preemiaks pärast ka head-paremat süüa- juua. Pruutneitside-sõbrannade pulmaeelsed ülesanded olid sellega täidetud:)

Aitäh kõikidele osalistele positiivse suhtumise eest ja Helenile fotode eest:)