See Austraalia väikelinn meeldis mulle esimesest hetkest pärast rongist maha astumist, hoolimata sellest, et linn oli täiesti pime, mul polnud veel ei kindlat töö-ega elukohta ja mitte ühtegi tuttavat (v.a. äsjakohatud Rob). Kuna kell oli juba üsna hiline, hakkasin kohe temapoolt soovitatud Cellblocki hostelit otsima. Jalutasin juba vist terve linnakese läbi enne kui lõpuks kohale jõudsin. Sinna jäin vaid üheks ööks, kuna kohalik töökohtade organiseerija ütles mulle, et tal ei ole lähema 2-3 nädala jooksul mulle tööd anda. Jätsin oma kohvri sinna ja läksin oma nimekirjas järgmist hostelit otsima. Kui selle vastuvõtus ütlesin, et mul ei ole kuskil ööbida, saingi endale voodi Pipi Segasummasuvila toas H7.
Tööelu
Nädal aega peale sissekolimist sain oma esimese töökoha – makadaamia pähklite korjamine. Sellele järgnes tomatite korjamine, tomatite sorteerimine ja pakkimine, tsukiinide pakkimine ja korjamine, squashide (sõnaraamat ütleb, et kabatšok, aga näeb välja nagu kollane või roheline mänguvurr:D) korjamine, tsukiinide korjamine, tsukiinide pakkimine, tsukiinide korjamine, tsukiinide pakkimine, tsukiinide korjamine ja… üllatus-üllatus – tsukiinide korjamine. Pole vist vaja mainidagi, et pärast kolme kuud olid mul tsukiinide vastu ülimalt negatiivsed tunded. Ja nad isegi ei maitse hästi! Tavaline tööpäev korjamas käies tähendas ülivarast ärkamist 4 ja 6 vahel, et jõuaks hommikul kiirelt riidesse panna, midagi süüa ja lõuna kaasa pakkida. Tööpäev põllul algas tavaliselt päiksetõusul. Kui aprillis oli piisavalt soe, et jahe hommik tegi töötamise meeldivamaks, siis juulis tähendas hommikune kaste külmunud varbaid ja nohust nina.
Minu kõige pikaajalisem püsiv töökoht oli farmis, kus tegelesime tomatite sorteerimise ja tsukiinide pakkimisega. Hommikuti alustasime hiljem (8-10-ajal) ja päevad olid pikemad kui põllul töötades (hiliseim tööpäeva lõpp oli 22.30). Päeva ilmestasid pidevalt stressis olevad järelvaatajad, kes ei suutnud selle kahe kuu jooksul (mis ma seal veetsin) omavahel kokkuleppele jõuda, mida kuhu pakkima peaks ja millised kohemitte ei sobi (sest tsukiinidel on miljon erinevat suurust – väike, keskmine, suur-keskmine, väike-keskmine, suur ja madalad kastid, millesse lähevad 2 erinevat suurust. Iga suuruse vahe on umbes 1cm). Pärast esimest nädalat ma enam ei muretsenud, kas nad on rahul või mitte, pakkisin nii nagu alguses õpetati ja kui keegi tuli ütlema, et midagi valesti on, kuulasin ta ilusti ära… ja tegin edasi nii nagu koguaeg teinud olin. Tulemus - kõik olid rahul! Nädal enne äratulekut ütles üks järelvaatajatest, et ma olin mittekohalikest ta lemmik, sest ma ei kuluta liiga palju aega mõtlemisele vaid tegelen pakkimisega. No vot siis!:)
Tööülesannetest meeldis mulle kõige rohkem kirsstomatite käsitsipakkimine. See oli ülilihtne – võtad kasti tomateid, hunniku karpe ja paned nad sinna sisse. Jälgima peab ainult seda, et karbi kaal oleks nõutud vahemikus ja et koledaid tomateid sees ei oleks. Selles farmi eeliseks oli see, et iga 3 tunni järel vahetas järelvaataja töötajate asukohti, et päeva jooksul saime mitme erineva asjaga tegeleda ja tööpäev möödus kiiremini.
Kõige vähem meeldis mulle tsukiinide korjamine. Kogu Bundabergis veedetud aja jooksul jõudsin seda kolmes erinevas farmis teha. Esimest korda korjasin neid ühes üliväikeses farmis, kus omanik meid (minu jaoks) esimest korda põllul täiesti järelvalveta jättis. Keegi meist ei võtnud seda eriti tõsiselt ja enamus päevast möödus valutava selja ja farmitöö naljade saatel. Järgmisel päeval kuulsime, et mitte keegi meist pole sinna enam tagasi oodatud. Keegi meist ei olnud selle üle eriti kurb:D
Teine tsukiinikorjamine oli oluliselt meeldivam – järelvaataja oli sõbralik ja tegeles aeg-ajalt ka minu ämbri täitmisega. Ma ei nurisenud. Ja mõnikord käisime rohimas (mis on seal oluliselt lihtsam ja meeldivam kui kodus, sest vaod on kõrged, muld pehme ja umbrohtu eriti ei ole) ja ükskord tegelesime kastmisvoolikute maast ülestõmbamisega. See oli eriti lahe ja tolmune töö, aga ma olin vist ainuke, kellele see meeldis.
Kolmas koht, kus ma tsukiinisid korjasin, asus suhkruroo põldude vahel. Selle farmi järelvaataja meenutas välimuselt tüüpilist õudusfilmitegelast (kuigi ta oli ülisõbralik). Ja omanik käis aeg-ajalt korjamisel abiks. See oli esimene koht, kus mitte keegi ei kontrollinud korjatud ämbrite sisu ega otsinud korjatud vagudest mahajäänud tsukiinisid. Ja need, kes oma vao kiiresti ära korjanud olid, aitasid alati teisi ja järgmiste vagude kallale mindi alles siis, kui kõik lõpetanud olid. Nii hoolitsev, eks?:D
Elu hostelis oli tänu erinevatele toa-ja majanaabritele üsna värvikas. Kõige meeldejäävam toanaaber oli poolemeelne noormees, kelle pärast ma igaks-juhuks nädalaks tuba vahetasin (nagu hiljem selgus, siis õigesti tegin). Ta armastas omaette rongi mängida, televiisoriga rääkida (ja teleka puudumine ei takistanud vestluse arendamist), teiste varbaid kõdistada, inimesi jälitada ja igast põnevaid asju teha. Vähem kui nädal peale kohalejõudmist visati ta minu suureks rõõmuks hostelist välja (selle põhjus tekitab mu iirlasest toanaabrile tõenäoliselt siiamaani ülimalt ebameeldivaid kujutuspilte) ja ma sain tagasi oma tuppa kolida.
Teine ülimalt meeldejääv tegelane oli kohalik automehhaanik, kes armastas ustega lõhkuda ja üsna tihti valjuhäälselt kõiki teavitas kuiväga ta seljkotirändureid vihkab. Suurim konflikt temaga oli jalgpalli meistrivõistluste ajal kui aasialased Korea-mängu värava üle rõõmustasid ja kui häiritud automehhaanik sellepeale antenni lahti ühendas, jättes terve hosteli ilma igasuguse telepildita. See oli esimene (ja viimane) kord kui tema tujud peaaegu kakluse põhjustasid. Pärast seda sündmust ei vihanud ta enam lihtsalt seljakotirändureid, vaid sõltuvalt viimasest jalgpallikohtumisest vihkas ta erinevatel päevadel aasialasi, sakslaseid, itaallaseid, prantslasi jne. Kui ta parajasti kedagi ei vihanud, oli ta üsna sõbralik – käis ringi oma pisikese valge (st kunagi valge olnud) karvakerast koeraga ja aitas hosteli mitte-kõige-pareimini-töötavatel mikrobussidel meid tööle ja tagasi toimetada (ei saa mainimata jätta, et tegemist ei olnud just kõige usaldusväärsemate sõiduvahenditega – mõnel puudusid turvavööd, enamusel ei töötanud kojamehed ja armatuurituled, raadiost ja konditsioneerist võis ainult unistada :D kõige põnevam oli sõita bussiga, millel ei töötanud spidomeeter – sellega sõitmine oli minu esimene Austraalias autojuhtimise kogemus).
Kolmas "vahva" tegelane oli aasia päritolu neiu, kes alati ennast valjuhäälselt kõigi teiste vestlustesse vahele segas, suvaliste inimeste kõrval nende tegemisi kommenteeris, millestki aru ei saanud ja kõiki õpetas. Lisaks sellele olid tema lauakombed täiesti talumatud (nagu enamikel aasialastel) – kinnise suuga ilma ebameeldivate häälitsusteta söömine oli tema jaoks tundmatu mõiste ja täis suuga rääkimine lemmiktegevus. Kui alguses püüdsin tema vastu viisakas olla, siis ühel hetkel loobusin ja lihtsalt vältisin ta seltskonda…
Elust üldiselt – meie tegemisi hostelis jälgisid pidevalt 16 kaamerat, õigusi piirasid erinevad reeglid: alkoholi võis juua vaid siis hosteli juhatajal oli tuju seda lubada ja nendel õhtutel võis juua kindlal alal hosteli tagahoovis ajavahemikul 18-20. Kui hosteli juhataja arvates kellegi tuba piisavalt korras ei olnud, kruvis ta selle lihtsalt kinni. Kui keegi jättis köögis panni pesemata, võttis juhataja selle ära ja pani luku taha (3 kuu lõpuks oli köögis ainult 1 pann ja 2 potti ja enamus inimesi ostis endale odavast poest oma nõud, et oma närve mitte rikkuda), kui keegi unustas midagi laua peale, viskas koristaja selle ära, kui keegi jättis midagi põrandale, viskas koristaja selle ära. Kui me peolt tagasi tulles liiga palju lärmi tegime, tegi hostelijuhataja meile järgmisel hommikul tuletõrjeõppuse.
Positiivse poole pealt - igal (või noh, peaaegu igal) reedel käisime väljas, aeg-ajalt pidasime grilliõhtuid, käisime kinos, rannas, pargis jne. Igal neljapäeval oli poodlemisõhtu, kuna kohalik ostukeskus oli siis kauem avatud ja seetõttu oli igal neljapäeval ka rämpstoiduõhtu. Teisipäeviti oli pitsaõhtu, esmaspäeviti käisime Centralis ülimaitsvat kanašnitslit söömas ja reedeti tõi üks kohalik pagar meile lihtsalt niisama erinevaid saiu ja saiakesi. Jalgpalli meistrivõistlusi vaatasime ka. Kuna meie ajavöönd on pisut erinev, tegime seda tavaliselt keskööl või hommikul 4.30-ajal. Ja 5-6 ajal läksime ilusti tööle:)
Ja kolmapäeviti mängisime kohalikus liigas pokkerit. Tähendab, alguses tegime seda ainult kolmapäeviti, hiljem suvalisel päeval vähemalt korra nädalas (tavaliselt 2-3 korda). Kui alguses käisime lihtsalt selleks, et võita ja mängukogemust saada, siis iga nädalaga saime kohalikega lähemalt tuttavaks ja lahkumise tegi nukraks see, et nendega taaskohtumise tõenäosus on oluliselt väiksem kui nendega, kes samamoodi rändavad.
Pokkeri saavutustest oli minu jaoks kõige erilisem 2. koht, kui võitja mulle oma kaardihoidja andis (kuna ta teadis, et minu jaoks on see olulisem kui kõik teised auhinnad), tavaliselt lõpetasin küll lõpulauas, aga kohtadel 5-10. Pokker oli ka see koht, kus ma sain tuttavaks terve kamba eestlastega. Nende (ja töö juures kohatud Eesti tüdrukuga) tähistasime 23-ndal juunil jaanipäeva.
Ahjaa, oma lõpuks saime endale ühiskasutatava koera ka kui meie sõbrad ajutiselt ühe töökaaslase majja kolisid (koer tuli koos majaga). Ja pärast seda käisime me aeg-ajalt koeral külas (sest ta oli lihtsalt nii nunnu!) ja kui me nendel külas ei käinud, tulid nemad meile külla. Charlie ei ole küll sama suur kui Tommy, aga ta oli ka kohe hästi nunnu:D
Bundabergi kokkuvõtteks võin väita, et hoolimata raskest tööst ja mõnikord liiga "huvitavast" hostelielust jääb see väike kohake üheks minu lemmiklinnadest ja seal kohatud inimesed lemmikreisikaaslasteks. Ja Pipi maja lemmikelukohaks:)
