Lääne-Austraalia II osa

Yorkis nautisime oma ilusa hosteli hommikut ja kolisime välja täpselt kell 10. Esimese asjana võtsime suuna infokeskuse poole ja kuulasime ära sealse tädi soovitused päeva veetmiseks (paar kirikut, vana veski, rippsild ja sokivabrik), meie jaoks tundusid otsimisvaeva väärt ainult veski ja sild. Veski kohale jõudes leidsime eest tühjuse ja nii jäigi Yorki parimaks "turistikaks" rippsilla ületamine. See oli päriselt kõikuv ja vanaaegne sild.

Ülejäänud päeva veetsime Cervantese poole sõites. Pisut enne päikseloojangut jõudsime kohale ja pärast lühitutvumist Cervantese linnaga otsustasime, et sellest EI saa meie ööbimiskoht. Saades kohalikult infopunktionult kinnituse, et pisikeste liivakivi tornikeste juurde viib asfalttee ja et meie vapper hõbedane sõber saab selle läbimisega ilma suurema vaevata hakkama, võtsime suuna nende poole.

Pisut enne Pinnaclese enda (see ongi kogum pisikestest liivakivi tornidest) juurde jõudmist pidime tegema kiire peatuse, sest meie nina all tee peal seisis lõvikonservi söönud känguru. Seisis seni kuni me ka seisma jäime ja passis natuke aega meie imenunnut sõiduvahendit. Siis otsustas, et talle piisab ja kalpsas edasi. Selle peale hüppas põõsast välja teine känguru ja läbis meie ninaesise ilma pikemalt peatumata.

Nüüd olime mõlemad ülitähelepanelikult känguruvalves, aga kuni kohalejõudmiseni ei näinud enam ühtegi.

Pinnaclese parklas tervitasid meid mustmiljon tüütut kärbest ja 1.2km-se jalgraja läbimise asemel otsustasime selle peale kiirelt hoopis 4km-se autotuuri kasuks. Ilusamates kohtades astusime välja ka, et paar pilti teha. Sõidutee oli suht kitsas, aga pisikeste kividega ilusti märgistatud ja seal sõitmine oli omaette kogemus.

Kui tornikesed nähtud, pildid tehtud, võtsime suuna Dongara poole ja hakkasime vurama. Meie viimaseks loomaks (hoolimata pimedas sõitmisest) Pinnaclese piirkonnas jäi üks nunnu känguru, kes tee ääres põõsast nosis.

Dongaras leidsime ainult ühe enam-vähem normaalse hinnaga motelli (98AUDi tuba, tavaliselt maksame hostelites kumbki 24-35AUDi öö eest) – Old Mill Motel. Linn ise oli ülipisike ja motelli omanik ütles, et turistidele pole seal midagi vaadata. Hommikul jätkasime teed. Pisut pikema peatuse tegime Geraldtonis, kus varusime toitu (sest ülespoole minnes lähevad hinnad ainult kallimaks) ja pidasime lõuna.

Hilisel pärastlõunal saabusime Kalbarrisse. Negatiivse üllatusena saime teada, et Looduse Akna ja kõigi teiste vaatamisväärsusteni viib 27km-pikkune kruusatee, aga meie rendifirma on keelanud meil kruusateedel sõita. Jätsime siis need kohad vaatamata ja nautisime rannakaljudelt päikseloojangut.

Hommikul jälle autosse ja suund Denhami poole. Lõunapaiku jõudsime unisesse väikelinna kohale, aga kuna hosteli vastuvõtulaud oli kuni kella 16ni suletud, otsustasime hoopis Monkey Mia-sse sõita. Teel sinna märkasime Väikese Laguuni silti ja tegime maapealses paradiisis "lõunaujumise".

Aga Monkey Mia - vot see on ilus koht! Elanikke on siin umbes 1000, kogu linn mahub imeväikesele alale ja näeb välja nagu puhkekeskus. Meie ööbimiskohaks oli YHA, mis asus vähem kui 100m kaugusel veepiirist (või noh... olgem ausad, enamus majadest siin linnas on umbes sama kaugel). Palmid, soe vesi, sõbralikud inimesed ja uudishimulikud delfiinid – parim paik puhkuseks! Võtsime hostelis 2 ööd, et pisikest paradiisi maksimaalselt nautida.

Rannaga tutvudes märkasime kai ääres katamaraani ja reklaamplakatit, mis lubas raha tagasi, kui reis ei meeldi ja 100AUDi kompensatsiooni, kui peaks sõidu ajal paha hakkama. Reklaam mõjus ja võtsime suuna nende kontorisse. Loetud minutite jooksul olime ülisõbraliku Dereki abiga broneerinud veeloomade otsimise meresõidu järgmise päeva lõunaks ja tasuta päikseloojangu purjekal sama päeva õhtuks.. tähendab pärast kontorist välja astumist oli meil umbes 20 minutit aega loojangu katamaraanile jõudmiseks.

20 minuti pärast istusimegi paadil ja sõitsime vaikselt mere poole. Algus oli ülirahulik, aga siis tõmmati purjed üles ja algas korralik ja kiire sõit! See oli üliäge! Kui päikest enam polnud, võtsime suuna tagasi ranna poole.

Järgmisel hommikul ärkasime vara, et jõuda 7.45 toimuvale delfiinide söötmisele – siin käib asi nii, et metsikud delfiinid tulevad randa ja inimeste lõbustamiseks antakse neile pisut näksimist. Pealtvaatajatele on palju käske-keelde (ei tohi neid katsuda, liiga sügavas vees olla, jalgadel kreeme kasutada (sest see võib vees lahustudes delfiinide silmadele halvasti mõjuda), lärmi teha, käsi vette panna jne.), sest mitte miski ei tohi delfiinide normaalset elu häirida. Ja siis tulevad toitjad, annavad neile paar kala ja siis valitakse rahva seast mõned inimesed, kes saavad ka delfiine toita. Arvake ära, kas ma olin üks neist inimestest? Täpselt meie ees oli üks mees pisikese delfiiniga ja mina sain talle kala anda! Suurt rõõmu on raske sõnadesse panna, aga metsiku delfiini toitmine on midagi erilist!

Pealelõunal ootas meid taas katamaraan Shotover, et seekord veeloomi otsima minna. Kolme tunni jooksul nägime hulgaliselt delfiine, paari kilpkonna ja üksikuid veemadusid. Saime uuesti katamaraani kiirust tunda.

Tagasi minnes leidsime oma puhkekeskusest kuumaveebasseini ja enamus õhtust möödus seal erinevate inimestega elust-olust rääkides.

Hommikul enne Monkey Miast lahkumist käisime uuesti delfiinide söötmist vaatamas, aga meid kumbagi ei valitud enam toitjateks. Asju autosse viies leidsime eest 2 emu, kes meie auto juures sealoleva puu marjadega maiustasid. See oli esimene kord neid vabas looduses näha. Nad näevad suht hirmuäratavad välja, aga tegelikult olid nad rahumeelsed ja jalutasid lihtsalt minema.

Vähem kui 15 km Monkey Miast mõistsime, et tegemist oli meie "märka-emu" päevaga, sest teed ületas 6 väga suurt ja väga aeglast emu. Tänasime õnne, et seda teed öösel sõitma ei pidanud, sest see hiigellind oleks meie pisikese halli sõiduvahendi tõenäoliselt suht kasutuks muutnud…

Ülejäänud päeva veetsime Coral Bay poole sõites ja pimeda saabudes olimegi kohal. Leidsime ööbimise ja broneerisime 2-tunnise klaaspaadiga snorgeldamise tuuri Ningala korallrahul (jah, pärast 2-päevast purjetamist tundsin ennast eriti vaprana ja otsustasin snorgeldamist proovida. Ookeanis.). Väikeses kirjas olevat "kogenud ujujatele ja snorgeldajatele" nägin alles tuppa tagasi minnes… paras väljakutse!

Hommikul käisime oma snorgeldamisvarustusel järel ja läksime randa proovima. Hingamistoru ajas öökima ja prillide vahele tuli pidevalt vesi, aga Alex oli äärmiselt kannatlik ja pärast mõningast harjutamist julgesin juba põlvekõrguses vees hõljuda ja pead vee all hoida.

Läksime paadile.

Läbi klaasi nähtud korallid olid küll kujult ilusad, aga värvidest domineerisid pruun ja hall. Jõudsime esimese snorgeldamiskohani. Vesi lainetas ja paat kõikus. Õnneks ütles snorgeldamiskutt, et tingimused on liiga karmid ja me läheme teise kohta. Teine koht oli "lihtne snorgeldamine". Minu jaoks oli see täpselt sama lainetav ja mittekutsuv kui eelmine koht ja eelmise õhtu lõvikonservi mõju oli kohe kindlasti üle läinud. Kui teised olid kas snorgeldamismehega kondama läinud või paadi ümber snorgeldamas, püüdsin ma ennast viia seisundini, kus ma oma maski, lestade ja kahe nuudliga paadi maha jätan ja korallide imelist maailma avastama suundun. Paadikapteni ja teiste snorgeldajate julgustusel jõudsin niikaugele, et istusin oma varustusega mõnda aega laevaredelil ja julgesin redelist kinni hoides vette minna ja pea vee alla panna. Kalad olid ilusad värvilised ja korallid lahedad, aga nad kõik olid niiiiiiiiiiiii kaugel merepõhjas ja ma olin nii kõrgel vee pinnal ja kõik katsed horisontaalsesse asendisse saada ebaõnnestusid… Tõmbasin oma lestad tagasi redelile ja ronisin paati. Selleks korraks piisab!

Varsti tulid teised tagasi ja sõitsime teise snorgeldamiskohta, kus snorgeldajad pidid koos juhendajaga hoovuses hõljuma ja me (3 mitte-eriti-head-snorgeldajat, kapten ja mina) jäime paati, et nad teisel pool uuesti üles korjata. Pärast lühikest ootamist keeras kapten paadi küljega lainete poole ja see hakkas kõikuma nagu lõbustuspargi kõige hullem karusell. Selle peale mõtles mu hommikusöök, et talle aitab ja otsustas mu maha jätta, et ise koralle vaatama minna. Soovitus kõigile tulevastele merekarudele – Weet-Bix ei ole enne sellist üritust eriti hea valik, sest mu kurk oli kuni hilisõhtuni üsna hell.

Pärast seda korjasime vaprad snorgeldajad üles ja suundusime lõpuks ometi tagasi randa!

Kuna ma ei suutnud leppida tõsiasjaga, et ma olen maailma mannetuim snorgeldaja, veensin Alexi randa jääma ja mulle snorgeldamist õpetama. Esimese asjana loobusin lestadest, sest kui madalas vees kohe hoogsalt ennast tõestama asusin, tahtsin korra püsti tõsta ja lestade olemasolu tegi selle nii keerukaks, et paanikast polnud palju puudu.

Siis sättisin maski nii ja teisiti, aga ikka tuli vesi silmade juurde ja ninna ja kõik lained ehmatasid piisavalt, et pidin pea veest välja võtma, et veenduda, et mu toru vee alla ei jääks. Hoolimata sellest, et ükski laine mu hingamistoru ei ohustanud, jätkus sama jama iga lainega. Ja umbes 15 minutit pärast madala vee õppetunde jõudsime kokkuleppele, et minu näol on tegemist kõige kehvema snorgeldajaga läbi aegade.

Tagasiteel Carnarvoni sõites tegime väikese kõrvalepõike ja käisime looduslikke purskkaevusid vaatamas (i.k. blowholes, ma ei tea mis sobiv tõlge on…). Need on kivises pinnases olevad avaused, millest lainete mõjul ja suure lärmiga suht kõrged veetornid välja purskavad. Vaatepilt missugune!

Öö tahtsime veeta Geraldtonis, aga kuna 33000 inimesega linnas on ainult 2 odavamat hostelit ja mõlema kohta on internetis enamuses negatiivsed hinnangud, otsustasime Cervantesesse sõita. Ainult 470km ju! :D

Cervantese hostel oli mõnusalt hubane ja kuna Pinnacles oli meil juba nähtud, võtsime hommikul suuna Perthi poole. Külastasime GinGini lähedal olevat gravitatsioonikeskust. Selles on igast huvitavaid eksperimente, pilte ja jutukesi planeetide, magnetväljade ja gravitatsiooni kohta. Isegi ühe komeedi jäänused. Lisaks kõigle on seal 15-kraadise nurga all olev torn, millest igaüks saab veepalle alla visata (et veenduda, et kõik kehad kukuvad erinevalt kaalust täpselt sama kaua). Lahe kogemus.

24ndaks märtsiks jõudsime tagasi Perthi külje alla ja otsustasime veeta öö Perthi mägedes olevas YHA hostelis, sest see tundus nii romantiline ja ilus… Kui kohale jõudsime, tervitas meid vanem naisterahvas, kes tundus pisut unine/segaduses/millegi mõju all olevat. Kui küsisime, kas vabu tube on, küsis ta kas tahame ühes toas olla või erinevates…. eeem… üks tuba ajab asja ära.

Siis rääkis ta meile, et seal elab veel üks saksa noormees, kes ei armasta nõusid pesta ja siis ta jätab noormehele meeldetuletuskirjakesi. Ja siis jalutas ta meiega kõik toad läbi ja rääkis oma uuest külmkapist. Ja siis ütles, et ma olen tema juures varem ka ööbinud. Minu väited, et ma pole varem isegi sealkandis ringi sõitnud, mõjusid hosteliprouale rohkem tema arvamuse kinnitusena. Väga palju suvalist juttu ja piinlikkepause äärmiselt hirmuäratava naisega (kes tundus pidevalt planeerivat kuidas meid öösel maha koksata).

Võtsime võtme ja sõitsime niisama ringi. Tädi oli piisavalt ebameeldiv, et ma olin nõus makstud 25 dollarist loobuma ja mujale ööbima minema, aga Alex leidis, et see on kogemus omaette. Kolasime seni ringi kuni oli aeg magama minna. Tagasi hosteli jõudes blokeerisime enne uinumist igaks juhuks kogu meie pagasiga toa ukse. Hirmul on suured silmad :D

Öö möödus suhteliselt rahutult puuduva konditsioneeri ja suitsuandurist tuleva rohelise valguse tõttu ja hommikul tegime oma kiireima hostelist lahkumise – ärkamisest sõitmiseni vähem kui 15 minutit.

Järgmisel hommikul suundusime kohe Perthi lähedal olevasse labürinte sisaldavasse meelelahutuskompleksi, kus veetsime suure osa päevast. Koha nimeks - The Maze. Põhiatraktsioonideks 3 suuremat ja 2 väiksemat labürinti, aga niisama vaatamiseks koaalad, emud, kängurud, rääkiv papagoi Henry (jaaa! päriselt ka rääkis!). Lisaks said soovijad lendava taldrikuga golfi mängida (suht frustreeriv, kui sa tegelikult ei tea, mida tegema peab ja sellest hoolimata võita tahad), minigolfi ja hiidmalet.

Kuna me varsti Aasiasse läheme, võtsime eesmärgiks oma vaktsiinid kätte saada. Seda olime tegelt juba umbes 2 kuud üritanud, aga Austraalia süsteemid on nii haiged, et kõik saatsid meid kellegi teise juurde ja siis me lihtsalt ei viitsinud enam. Täna tegime teisiti – läksime õhtuti vastuvõtte tegeva üldarsti juurde ja küsisime retsepti. See läks maksma 55AUDi (mu elu kalleim retsept), siis läksime apteeki, ostsime vaktsiinid, läksime tagasi ja ülilahe arst süstis need meile sisse. Siis pidime 15 minutit istuma ja ootama, et arstiproua veenduks, et meil mingeid imelikke reaktsioone ei ole ja siis võisime minna. See meditsiiniasutus on lahedaima kollektiiviga koht, kus ma kunagi käinud olen! Päriselt!

Öö veetsime YMCA Yewell hostelis. See oli veidi kallis, et rohkem kui üheks ööks jääda ja tundus poolenisti sotsiaalmaja olevat, et ei olnud üldse kahju lahkuda. Ainuke ülihea asi selle maja juures oli vaade 9ndalt korruselt öisele linnale.

Täna hommikul viisime auto tagasi rendifirmasse. Meie pisike Suzuki pidas ilusti 16-päevase ringirallimise vastu ja 5507km hiljem oli ta jälle ohutult kodus tagasi :)

Päeva eesmärgiks oli 3. aprillini (Aasiasse minemiseni) hosteli leidmine. Tundub, et Perth on hetkel Austraalia populaarseim linn, sest sobiva ja vabade vooditega koha leidmine võttis meil umbes 1,5 tundi. Tubli töö tulemusena saime öömaja normaalse hinna eest kesklinnas asuvas Exclusive Backpackeris.

Siis käisime mulle seljakotti ostmas, sest Aasias reisime ainult käsipagasiga (et oleks odavam ja vähem probleeme igast asjade kadumisega). Selle sain Wellingtoni tänaval asuvast sõjaväepoest 60AUDi eest, mis on umbes 3 korda väiksem hind kui eelnevalt netist leitud "firmakad". Ja kuna tegemist on sõjaväelastele tehtud tootega, siis kvaliteedis ma üldse ei kahtle.

Ahjaa, Karin, enne kui Sa hakkad ütlema, et ma ei tohi oma spordikotti maha jätta, siis teadmiseks - tal on igas küljes juba augud sees ja rihmad sõlmedega vabadesse kohtadesse kinnitatud, sest kõik kinnitused on katki läinud. Teen talle pai enne ära viskamist. Ausõna!

Ja siis kolasime niisama linna peal ringi ja see on meie järgmise nädala põhiplaan - rand ja linna peal kolamine.