reede, november 30, 2007

Novembri teine pool

24ndal käisin Voxikatega Kloogarannas laulmist harjutamas, sest talvised esinemised on juba üsna lähedal. Tegelikult oli üritus kahepäevane, aga mina tulin koos ühe dirigendiga juba laupäeval tagasi, sest pühapäeval pidin trenni minema ja see rongimajandus seal Kloogal ei tundunud lõpuks enam kõige parem variant:)

26ndal tähistasin töö juures sünnipäeva ja nagu esmaspäeviti ikka käisin peale seda veel trennis ja jaapani keeles.

28ndal käisime Voxikatega Bratislava konkursi demosid lindistamas. Stuudio oli suur, aga laulmine tundus keerulisem kui iial varem - nii palju pidime uuesti tegema... Raske oli ka seetõttu, et mu hääl otsustas mu maha jätta ja kahinaga viisi tegemine on omaette väljakutse:D
Lisaks sellele sai Kädi 28ndal pisut vanemaks - PALJU ÕNNE!

29ndal tähistasime koos Kädiga aastate lisandumist. Aitäh kõigile, kes seda meiega koos tegid! (tähistamist, ma mõtlen:)). Ja lumi tuli maha! Täpselt nagu tellitud:D

30ndal sain üle pika aja jälle koju. Et mitte bussist maha jääda, läksin trennist otse ja siis oli aega jälle üle ja käisin Statoilis söömas ja burgeriputkas teed joomas. Igav oli... Õnneks sain bussis mingi pisikese tüdruku kõrvale ja nii hea oli magada ja muusikat kuulata.

pühapäev, november 18, 2007

Lühidalt...

Reedel peale lõunat sain 2 sõnumit U-Popilt: võitsin piletid Bad Jamile ja Uuno Raadio Eesti Top 40-le. See lahendas küsimuse, mida õhtuti linnas tegema hakkan:D

Hiljem plaanid pisut muutusid ja reede õhtu algas hoopis Panoraamis, kus esines 2 Quick Start ja sealt edasi läksime Hollywoodi. Üle pika-pika aja seisime ukse taga järjekorras. Kell 3 öösel! Nagu vanadel headel aegadel:D

Aga kui sisse saime, oli pidu lahe ja eriti hea oli see, et tuli välja, et meil on VIP piletid! See tähendas pidu ka teisel korrusel:P

Hommikul tõusin mingi ime läbi tohutult vara ja jõudsin isegi poes enne ära käia kui teatrisse minema pidime. Kui meie sõpradega Linnahalli juurde jõudsime (ema ja õed olid isegi õigeks ajaks jõudnud seekord:P), oli Fantoomi etendus kohe-kohe algamas. Tegime oma kiireimat kiirkõndi ja olimegi enne algust kohal (võib-olla oli asi selles ka, et etendus algas tegelikult 10 min. hiljem:P).

Esimene vaatus rääkis ooperifantoomi sellest osast, mis Webberi muusikale tehtud loost juba tuttav on. Vaatuse algus oli küll natuke kahtlane (selles mõttes, et tundus nagu oleks alles peaproov), aga edasi oli asi juba palju parem. Tohutu üllatus (selle kõige positiivsemas mõttes) oli Chalice üli-üli-ülihea lauluoskus! Mitte et ta muidu halb oleks, aga siin oli ta lihtsalt suurepärane!

Hanna-Liina Võsa, Tõnis Mägi, Fantoomi ema osatäitja (Nele-Liis Vaiksoo?) ja Kaire Vilgats olid samuti super, aga nende puhul olidki ootused kõrged:)

Teine vaatus oli sisu poolest minu jaoks täiesti võõras ja tunduvalt hoogsam. Parin koht kogu etenduses oligi selles Fantoomi ema laul (koos kooriga).
Etenduse lõpp oli nii kurb... Aga kokkuvõttes jäi hea mulje. Soovitan vaadata küll:)

Peale seda läksime Kristiinesse sööma ja sealt edasi juba Pille-Aimari-Keity-Kevini juurde. Seekord saime Hubertit nunnutada (Hubert on suur bernhardiin, kes veel ei tea) ja „kogemata” ajasime Kevini ka üles:P

Tagasi jõudsime piisavalt õigel ajal, et sain ennast Parlamendi jaoks valmis panna. Vaatasime Niki esinemist ja 1 hakkas mulle kohe täitsa meeldima – venekeelne variant sellest on „Tõ menja ne išhi” (või midagi sarnast... eestikeelset pealkirja ma ei tea). Kui klubist välja tulime, oli tohutult ilus lumesadu:)

Pühapäeval ärkasin umbes poole 3 ajal ja ei teinud kohe mitte midagi asjalikku(a).

neljapäev, november 15, 2007

Pöördumine Tallinna trolli-, bussi-, trammi- ja taksojuhtide

Kallid juhid,


Palun ärge kütke oma sõidukeid talvel nii soojaks - kõik inimesed tulevad ju õuest ja on vastavalt riietatud, 1-kuni-mitme peatuse pärast ei hakka ju keegi ennast ühistranspordivahendis (lahedalt pikk sõna!) lahti riietama. Esiteks sellepärast, et reeglina pole seal selleks ruumi ja teiseks sellepärast, et asjal pole mõtet.

Seetõttu palun arvestage, et kui õues on -3kraadi, tundub +20kraadine troll paraja saunana. Parimal juhul lõpeb sellisest sõiduvahendist märja seljaga taaskord õue minemine kerge nohuga, halvemal juhul pikemaajalise haiguslehega.

Sellega seoses üleskutse teile - palun kütke oma sõiduvahendeid mõistliku temperatuurini ja kõigil on hea olla!

Aitäh!:)

esmaspäev, november 12, 2007

Jaapani keel 5. tund

Ja ongi juba poolepeal meie keeleõpe...

Täna kordasime vanu teemasid ja numbreid, harjutasime hääldamist ja lugesime vanu dialooge. Aeg läks nii kiiresti... Tunni lõpus mängis meie sensei (mulle hullult meeldib see sõna!:D) plaadi pealt mingied jutukesi ja lasi meil ära arvata, millest räägitakse. See oli lahe, aga lõpuks ei saanud enam mitte midagi aru:D

Järgmise korra kodutöö on nii, et on ainult märkides jutt (ei mäleta enam kas hiragana või katakana). Lahe, salakeel mulle meeldib:D

pühapäev, november 11, 2007

Isadepäev

Vabatõlge:
Mis teeb isast isa

Jumal võttis mäe tugevuse,
puu majesteetlikkuse,
kuuma suvepäikese soojuse,
tasase mere rahu,
looduse suuremeelse hinge,
öö rahustava haarde,
aegade tarkuse,
kotkalennu võimsuse,
kevadhommiku rõõmu,
sinepiseemne usu,
igaviku kannatlikkuse,
perevajaduste sügavuse,
seejärel kombineeris Jumal need omadused
ja kui enam midagi lisada ei olnud,
teadis ta, et ta meistriteos on valmis.
Ta nimetas selle isaks
(tundmatu autor)

Kaunist isadepäeva!


laupäev, november 10, 2007

Lihtsalt parim

Reede hommikul käisin korra tööl, saatsin paar asja kooskõlastusringile ja suundusin sisehoovi. Seal ootas meid buss - läksime Haapsallu.

Ühel kolleegil sattusid enam-vähem samale ajale tööjuubel ja enda juubel ja siis me läksimegi talle külla. Kõigepealt käisime Haapsalu lossi varemetes - selle sees olevas muuseumis (kus olid mingid imelikud masinad) ja väljas ka, niipalju kui selle vihma ja tuule sees jalutada kannatas.

Edasi läksime kohalikku Elioni majja, kui Koit näitas oma kabinetti. Kui juba seal olime, käisime ka samas majas olevas sidemuuseumis kiire ringi:) Seal olid telefonid, telefonijaamad, arvutid, raadiod jm. sidega seotud asjad alates väga vanadest kuni tänapäevani. Vana postkontori tuba oli ka sinna tehtud. Hullult lahe. See mees, kes seal oli, oleks meile hästi pikalt kõigest rääkinud, aga kuna meil oli kiire, sai ring peale ~15 minutiga.

Pärast läksime Laine SPAsse lõunale. Selles oli tohutult hea vaade.

Mingi imelik värk on ka selle Haapsaluga - neil on mingid tiigi moodi järved, mida nad viikideks nimetavad:D

Õhtul käisin trennis ära ja siis sain ühika juures isaga kokku, kes mu koju tõi:) Sellest on ikka päris tükk aega möödas kui viimati nädala lõpus autoga koju sain. Isa sai koolituselt lahedaid mõistatusi, huvi korral võin neid edasi jutustada;)
Ratta tõin ka talveks ära, nüüd on ta mu päriskodu magamistoas.

Kodus panin ennast "kiirelt" valmis ja läksime Heliga Bravosse Bad Jamile. See pidu vist igav olla ei saagi: 3 noormeest tegid omavoliliselt breigishow-d, olid mõned kaklusohtlikud olukorrad (nagu liiklusohtlikud olukorrad, eksole:P), aga turvamehi oli päris palju ja nad said alati kiirelt jaole - verd ei näinud:D Muusika oli super (mõndade üksikute eranditega), sõbrad kohal ja üllatavaid tuttavaid nägin ka. Ja tantsida sai nii palju, et täna kõik kohad valusad:D
Pärast pidu käisime veel Metsa tänaval ja koju jõudsime umbes 6-ajal...

Täna hommikul (~nati enne 12) läksin vanaema juurde - käisime poes, koristasime ja lobisesime niisama - pole teda ju ka ikka tükk aega näinud. Koju tagasi jõudsin natuke enne seda kui vanemad töölt tulid:)

Täna õhtul ootab veel ees mõnus saunaõhtu sugulaste juures. Enam paremaks minna ei saagi, eksole;)

esmaspäev, november 05, 2007

Naeratus...

Naeratus ei maksa mitte midagi, aga annab palju.
See rikastab neid, kes selle saavad,
ilma et teeks vaesemaks neid, kes seda jagavad.
See võtab vaid hetke,
aga mõnikord kestab mälestus sellest igavesti.
Mitte keegi ei ole nii rikas ja võimukas, et ta ilma selleta hakkama saaks
ja mitte keegi ei ole nii vaene, et teda selle abil rikkaks teha ei saaks.

Naeratus teeb kodu õnnelikumaks,
soodustab äris häid suhteid
ja on sõpruse salasõna.
Naeratus toob puhkuse väsinule,
rõõmu heidikule, päikesesära kurvale
ja on looduse parim abinõu probleemide korral.

Ent seda ei saa osta, kerjata, laenata või varastada,
kuna see on asi, millel pole väärtust hetkeni,
kui see ära antakse.

Mõned inimesed on liiga väsinud, et naeratusi jagada,
anna neile enda oma,
kun mitte keegi ei vaja naeratust rohkem kui see,
kellel enam ühtegi anda pole...


Vot sellepärast mulle meeldibki naeratada!


Originaal ka:
A Smile

A Smile Costs Nothing,
but gives much.
It enriches those who receive
without making poorer those who give.
It takes but a moment
but the memory of it sometimes lasts forever.
None is so rich and mighty that he can get along without it,
and none is so poor that he cannot be made rich by it.

A Smile creates happiness in the home,
fosters goodwill in business,
and is the countersign of friendship.
A smile brings rest to the weary,
cheer to the discouraged, sunshine to the sad,
and it is nature's best antidote for trouble.

Yet it cannot be bought, begged, borrowed or stolen,
for it is something that is of no value to anyone
until it is given away.

Some people are too tired to give you a smile,
Give them one of yours,
as none needs a smile so much
as he who has no more to give.

Jaapani keel 4. tund

Tänases tunnis oli meie sensei pisut tõbine ja eelistas vähem jutustada (tavaliselt küsime hästi palju ja siis ta räägib meile Jaapani kultuuri eripäradest), seega pidime meie rohkem rääkima ja erinevaid hääldusi harjutama.

Kodutöö andsin ka ära ja sain järgmise vastu. Loodetavasti saan järgmisel nädalal teada, millised kõverikud ma kõige hullemini joonistasin:D

Aga keel on endiselt huvitav. Meile pakuti võimalust ka jaanuarist edasi õppida, aga kuna pean ju kooli ka millalgi ära lõpetama, siis kardan, et lihtsalt ei ole aega.... Seega ütlesin hetkel, et jaanuarist edasi enam ei õpi:(

Aga kui kool lõpetatud saab, siis saan loodetavasti jälle jaapani keelega edasi minna!:)

laupäev, november 03, 2007

Laupäev

Ärkasin hommikul selle peale, et linnud sõid akna ääres olevat makroflexi. Tõmbasin kardina eest, et kontrollida, et tegemist on ikka lindudega, mitte aknaplekki paigaldava isaga (sest eelmisel korral kui ma koputasin ja linnud toksimist ja krabistamist ei lõpetanud ja ma lõpuks vaatasin, tuli välja et polnudki linnud:P). Õues oli imelikult hele nagu udune... ja siis tuli välja, et see oli hoopis LUMI!!! Esimene lumi! Täiesti ootamatult! Nii lahe, nii lahe, nii lahe!:D

Uni oli kohe kiirelt läinud ja läksin rääkisin teistele ka oma avastusest. Hullult mõnus!:)

Pärast käisime Tommyga lund nautimas ja pilte tegemas. Kahjuks kaugele minna ei saanud, kuna metsas käis põdrajaht ja ma ei teadnud, kas ja kus nende koeri ka on.

Päeval käisime emaga poes ja vanaema juures. Ma polnud ikka tükk aega lumega sõitnud, aga auto oli imelikult raske (selle põhjus selgub pisut allpool). Vanaemal oli äärmiselt hea meel meid näha, kuna varem käisime iga nädal tal külas, nüüd polnud mitte keegi juba 3 nädalat käinud... Kõrvitsaid viisime talle ka. Siis läksime koju, sest juba kell 5 pidin juba Liina ja Tarmo juures olema ja enne seda oli vaja veel miljon asja teha.

Kodus panin ennast „kiiresti” valmis (selle hulka käis ka pahade kingade loopimine, sest nad lihtsalt olid jalas nii ebamugavad) ja siis vurasin Uulusse Kessukale järgi. Kessu seletas mulle enne tee ja keeramiskohad 2 korda ära ja siis ma sõitsin kenasti Metsakülla:D Helistasin Kessukale ja sain kinnituse oma kahtlusele, et olen ammu õigest kohast mööda sõitnud... Tagasi tulles käisin Uulust ka läbi ja helistasin iga nurga pealt, et kontrollida, kas ma õiges kohas olen.

Nii, sain Kessuka kätte, siis suund Kaubamajakasse – Kristi oli juba kohale jõudnud. Seal valisime häid asju ja nii muuseas saime Kessukaga endale mütsid ka! Kassapidaja oli tohutult lahe:)

Hakkasime linnast välja sõitma. K-Rauta juures hakkasid mingid poisid meile kõrvalt autost lehvitama. Me ei saanud aru, mis viga on (natuke noored tundusid ka meie jaoks:P), siis nad näitasid esimese ratta peale ja „ütlesid”, et kumm on tühi. Mõtlesime, et teevad nalja, aga keerasime igaks juhuks sama foori alt parklasse ja - oh üllatust! – oligi kumm tühi. Kohe täiesti lame oli!
Olukord oli siis selline, et olime seal kenasti kolmekesi tühja kummiga autoga ja keegi midagi teha ei osanud.... Helistasin Liinale ja hoiatasin, et jääme veel „natuke” hiljaks (kell oli siis umbes 18.30) ja seletasin ära põhjuse (õnneks polnud Diana&Co veel jõudnud, et me polnud viimased:))
Kristi helistas Agurile ja Kessu Kaurile, kuna Kristi jõudis enne, tuli appi Agur - vahetas ratta ära (kõigepealt oli vaja terve pagasnik tühjaks tõsta – selleks panime ülejäänud kola tagumisele istmele ja kingitused esimesele; siis ratas välja võtta, muud vajalikud asjad kätte saada ja pärast kõik vastupidises järjekorras uuesti teha) ja pani varukummile rohkem õhku ka sisse. Aitäh (nendele lehvitavatele poistele ka)!
Nüüd võisime teekonda jätkata.

Tänu Kristile leidsime Liina maja kiiresti üles. Tee on seal selline imelik, et kui auto vastu tuleb, siis tundub, et nagu vilgutaks kogu aeg tuledega. Ma jõudsin juba mõelda, et mis siis nüüd viga on:D

Liina ja Tarmo maja on niiiii ilus... ja hästi suur (tundus seest suurem kui väljast) ja kodune. Kui meie ekskursioon majas läbi sai, jõudisd Diana, Margus ja Ralf ka kohale. Pisike oli nii armas:)
Õhtu jooksul arutasime veel seda autovärki ja Tarmo naeris midagi, et mine jah selle naelkummiga parandusse ja ütle, et nad õhukummi ära parandaks. Ma mõtlesin, et sellepärast oleks imelik, et nii pika maa peale õhukumm täitsa katki juba ja parandada ei oleks enam midagi ja siis ta (või oli see Margus?) seletas, et sellel ei olegi õhukummi. Mul oli nii, et jajah, hahaa - ei ole õhukummi, eriti loogiline. Pärast tulin koju ja isa ütles, et naelkummidel ei olegi õhukumme, tuleb välja, et polnudki nali:D Ma ei saa aru, miks siis kõik lamedad ei ole? Kuidas need üldse autot kannavad?!

Pärast tagurdasin kenasti välja (täiesti ise(A)), sõitisn koju ja kandsin isale ette, mis autol jälle viga on. Mul ikka koguaeg juhtub midagi... See on ülimalt hea põhjus endale mitte kunagi autot osta - kogu aeg ainult mingid jamad...

Aga tegelikult oli tänane päev super ja loodetavasti näen hiljemalt novembri lõpus kõiki uuesti;)

reede, november 02, 2007

Jälle tööst...

Minu ettepanek seoses selle nädala sündmustega meie majas on keelata sarnase näoga ja samasuguste nimedega inimestel ühes majas (või – kehvemal juhul – ühes organisatsioonis) töötamine. Kui on juba 1 Juku, siis järgmine Juku saab kohe automaatselt eitava vastuse! Põhjuseid selleks on 2:

Põhjus nr.1
Ühe tootega seoses on vaja testida seadmeid. Tavaliselt ma seadmete ja testijatega ei suhtle, sest minu toodete juures on seda siiani teinud tootemaja inimesed, sel korral suhtlesin. Läksin siis kenasti kabinetti, kus õige inimene töötas (ukse peal oli veel tema nimi ka!), panin seadme ta lauale ja ütlesin, et sedasama olekski vaja testida (või midagi sarnast...). Ja siis ta vaatas mulle pisut üllatunud ilmel otsa, näitas näpuga mu selja taha ja ütles, et sa vist tulid ikka tema juurde... Ja kujutad ette, seal oli täpselt samasugune mees! (vähemalt minu jaoks on nad täpselt ühte nägu, teised seda sarnasust millegipärast ei näe...) Punastasin ilmselt päris kõvasti, piinlik oli küll:D
Järgmistel kordadel jätsin lihtsalt meelde kus kumbki istus ja et otseistujal pole prille, teisel on. Rohkem pole neid (vähemalt nende enda toas) segi ajanud:)

Põhjus nr.2
Tõime McDonalds’ist süüa ja mina maksin. Pärast saatsin mailiga kõigile arved laiali. Mõne ajapärast tuli üks töökaaslane minu juurde ja küsis niimoodi hästi rahulikult ja kerge muigega – kellele sa Olga arve saatsid? Vastasin automaatselt selle Olga perekonnanime, kellele saatsin ja kui selle välja ütelnud olin, tuli meelde, millega SEE Olga tegeleb ja et ta pole üldse meie osakonnast! Saatsin talle kiirelt uue e-maili ja vabandasin, et läks kogemata valele inimesele. Loodetavasti pole temaga lähitulevikus suhelda vaja...

Aga muidu on töö juures lahe – reedel vaatasime Madise India pilte ja sõime Indiast toodud India pähkleid ja ta enda käega korjatud kookospähklit (mille avamine ja avastamine oli üle keskmise pikk protsess:D). Hästi lahe oli ja selle jutu järgi tundus India koht, kuhu nüüd isegi tahaks minna...


Ahjaa, täna on hingedepäev - bussiga sõites oli nii ilus vaadata, et surnuaias nii palju küünlaid põles - inimesed on endiselt head ja hoolivad neist, keda enam pole. See on ilus:)