Lennujaamas...

Laupäeval käisin veel ilusalongides ennast enne reisi ilusaks tegemas ja pakkisin oma asjad lõplikult kokku. Siis oli maas ainult natukene lund.

Pühapäeval läksin Kristiinesse raha veel juurde vahetama ja kuna sealt läbi lumesaju jube paha Mustamäe poole tulla oli, otsustasin minna läbi linna ja vahepeal Kaubamajast ka läbi hüpata. Pean ausalt tunnistama, et see ei olnud kõige nutikam otsus - lume või mingi muu põhjuse tõttu sain linnas umbes 30 minutit trolli oodata. Ei olnud soe ja kell oli ka juba nii palju, et pidime juba paari tunni pärast lennujaama poole liikuma hakkama. Olin valmis juba taksosid läbi helistama hakkama, aga õnneks hakkasid trollid jälle tööle ja sain ilusti tagasi. Tee peal nägin kolme autot, mis liiga kõrgessse lumme kinni olid jäänud.

Ühikas tegin kiire ülessoojenemise ja helistasin veel lennujaama, et kas meil ikka on mõtet sinna kohale ronida või tühistatakse meie lend ära. Lennujaamatädi ütles, et tulge ikka kohale. Pakkisime ennast sisse ja hakkasime minema.

Tee ühikast Keemia peatusesse oli päris hea trenn - peaaegu 20-kilose kohvriga mitusada meetrit lund künda nõuab ikka korralikku võhma. Õnneks hakkasime tugeva ajavaruga minema ja jõudsime enne trolli peatusesse kohale. Nautisime oma õhukeste riietega veel natuke lumesadu. Kui troll lõpuks kohale jõudis, astusime sinna lumememmedena sisse, et uuesti üles soojeneda.

Linnas käisime vaatasime lennujaamabussi kellaaja ära ja kuna selleni veel aega oli, läksime Hessi sööma. Hea soe oli:)

Bussi oli juba hea oodata - Viru keskuse klaasuste vahel oli hea soe. Bussis oli hästi armas koer. Bussijuht ei olnud armas - kuna ta kartis lumme kinni jääda, siis selle asemel, et lennujaama ette sõita ja meid seal kenasti välja lasta (et meil 2 sammu minna oleks, nagu meie ideaalne väljamõeldud plaan oli, et ei peaks raskeid kotte vedama) jäi ta Tartu maanteel foori juures seisma ja teatas, et tema sinna ei keera ja et võime maha minna. No tere hommikust! Jälle vaja suurt kohvrit lumes vedada... järgmiseks korraks muretsen kelgu selle vedamiseks, sest ratastest pole eriti kasu!:D

Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - jõudsin mina mingi 3 sammu oma kohvriga edasi puhkida, kui astus ligi üks viisakas noormees ja küsis, et kas saab mind aidata. Ega ma siis kade ei olnud:"Jah, palun!", sest see kohver oli minu jaoks lumise tee peal ilmselgelt liiga raske. Tubli noormees tassis mu kohvrit ja temaga kaasas olnud naisterahvalt sain mäest üles minemise tee peal teada, et täna toimuma pidanud 4-st Egiptuse reisist on ainult 1 ära saanud lennata (või oli see maanduda...), sest ilm on lihtsalt nii hull. Aga korraliku optimistina ei lasknud ma ennast sellest infost häirida, sest me pidime ju soojale maale minema, mitte koju tagasi! Tänud viisakale noormehele ja läksime Kädiga sisse.

Lennujaam oli rahvast täis. Enamus ootasid Estonian Airi leti juures. Need olid tõenäoliselt ärajäänud lendude omad. Mingi pikk järjekord oli taga Estraveli leti juures. Võtsime sinna järjekorda, et oma viisasid saada. Kuna saba eriti ei liikunud, jõudsime vahepeal mõlemad oma märjad jalanõud ära vahetada ja ma sain isegi ristsõna ära toodud. Kuna siis hakkas see niisama istumine vaikselt ära tüütama, läksin leti juurde vaatama, et äkki saame need lehed ette ära täita, et siis läheb veits kiiremini. Ja üllatus-üllatus - me seisime kogu selle aja vale leti ääres:D

Õige koht oli paar letti edasi (mille see pikk saba enne ära varjas) ja selle nimeks oli hoopis Estour!:D

Läksime siis hoopis sinna ja kuna olime esimesed, saime üsna kiirelt viisad kätte. Väike segadus oli ka (nagu tavaliselt) - letitagune naisterahvas küsis meie vautšereid näha. Ma teatasin rõõmsalt, et pole neid veel kätte saanudki. Ja siis jõudis mõistus ka jutule järgi ja tuli meelde, et vautšerid ongi meie piletid. Veits piinlik, aga õnneks ma teda tõenäoliselt ei kohta ma teda enam mitte kunagi, et pole probleemi:)

Järgmine järjekord oli lennule registreerimise oma. Seal kohtusin Reena ja tema kaaslasega, kes tulid samale lennule, et sealt edasi Jeruusalemma (oli vist...) minna. Reenalt sain veel juurde igasuguseid teadmisi Egiptuse kohta. Saime oma piletid kätte ja läksime sisse ära. Ma polnudki enne lennujaama uues osas käinud. Pehmed põrandakatted olid armsad, tekitasid päris hubase mulje (alles hiljem sain teada, et pole roosi ilma okasteta - nende katete peal kõndides sain igalt poolt elektrit. Eriti internetipostidelt!).

Varsti saabus teade, et meie lend on halbade ilmastikuolude tõttu edasi lükatud. Võtsime kohvikust head-paremat ja vaatasime telekat. Enam ei mäletagi, kas edasi tuli enne lennu hilinemise teade või söögivautšerite jagamise teade, aga ülejäänud öö möödus nii, et iga 4 tunni tagant anti meile söögitalongid ja erinevate vaheaegade tagant teavitati sellest, et halbade ilmastikuolude tõttu lend hilineb.

Mingil aja pärast tundusid lennujaama toolid päris ahvatlevatena ja leidsime endale koha, kus magama heita. Mina ärkasin hommikul selle peale, et kuulsin inimesi imestamas selle üle, et nii palju rahvast lennujaamas magab:D

Varsti saime hommikust süüa. Ja lendu lükati jälle edasi.

Päris mitu tuttavat nägu oli ka, kellega sai juttu ajada. Kui muidu kokku ei saa, siis tormises Tallinna lennujaamas ikka:D

Pillekas rääkis, et neid oli varem isegi lennukisse lastud ja siis seal kõhud täis söödetud ja 5 tundi oodata lastud ja siis uuesti koju tagasi saadetud, et nad hommikul tagasi tuleks. Mulle meeldis meie variant rohkem - vähemalt ei tekitatud asjatult lootust... :)

Pean tunnistama, et muidu oli lennujaamas täitsa hea olla - tuba oli soe, igal pool klaasseinad, läbi mille sai vaadata ilusat lumesadu (hea küll, lumetormi) ja lahedaid lennukeid (millest mõned isegi liigutasid! Lennukid on mu kõige lemmikumad suured masinad, kui keegi veel pole aru saanud:D), telekat sai ka vaadata, ainult et kanali vahetamiseks pidi ühe teleka alt teise juurde kolima:D

Ja internetti saime kasutada, sest uues lennujaamas on selleks spetsiaalsed postid. Et kokkuvõtlikult on minu jaoks on lennujaam niisama "hängimiseks" päris mõnus koht:D

Esimest korda öeldi meile lennu väljumise ajaks mingisugunegi kellaaeg esmaspäeval 14-ajal. Siis teatati meile, et lend väljub kell 16.50. Olime juba väga elevil ja teatasin kõigile, et saame kohevarsti minema, aga... ei saanud. Halvad ilmastikuolud (see on midagi uut!:D). Veits tüütuks muutus juba.

Umbes 18 ajal hakkas meie lennu rahvas juba tõsiselt närviliseks muutuma ja igaüks helistas oma reisikorraldajale (kuna lennujaamatöötajad ei osanud meie lennu kohta midagi öelda ja isegi tabelist oli meie lennu info täiesti kadunud). Minu reisikorraldaja oli õnneks väga asjalik ja tema poolt antud info läks reaalsusega kokku ka. Umbes 20-ajal saabus meie lennuk lennujaama. Kauaoodatud masin võeti lennujaamarahva (ehk siis nende 186 inimese, kes ööläbi lennujaamas passisid) poolt vastu rõõmsa aplausiga!

Lõpuks lasti meid ka lennukisse ja meie teekond sooja päikese poole algas kell 20.30. "Kõigest" 25 tundi peale lennujaama saabumist...

Talituse seitsmevõistlus

Meil on selline lahe talitus töö juures, et meil on päris enda seitsmevõistlus. Esimene ala oli eelmisel kuul (piljard) ja täna oli juba teine ala - bowling.

Ei pea vist mainimagi, et ma selles väga suurt punktide hulka ei saanud, aga vähemalt on see lahe mäng:)

Peale esimest mängu pidin kahjuks ära jooksma, kuna trenniga varsti esinemine tulemas ja nagunii jääb nädal vahele...

Aga nagu pärast teada sain, siis bowlingus olin tagantpoolt auhinnalisel teisel kohal (piljardi punktidest ma parem ei räägigi:D), aga kokkuvõttes olen hetkel 20 osaleja hulgast 14ndal kohal. Järgmisel kuul on noolevise. Nüüd saab ainult paremaks minna:)

LUMI!!!

Meil oli täna hommikul maa valge! Lõpuks ometi:D

Igasuguseid asju, mis vahepeal teinud olen

Üleelmisel nädalal sain esimest korda sel sügisel uisutada. See oli nii hea. Ja mu uisud on supermugavad (tõenäoliselt sellepärast, et nad on seest pehmed:D) ja superilusad ja Kairi ja Kariniga on jäähallis päris lõbus. 50 minutit möödusid ülikiirelt (liiga kiirelt). Hullult tahaks veel uisutada:)

Aga peale seda tõttasin Kristi juurde. Teised olid juba kohal ja ma, nagu tavaliselt, jõudsin "väikese" hilinemisega.

Seekord mängisime Riski ja üllatus-üllatus - ma ei ole strateegiamängudes eriti osav. Peaaegu oleksin viimaseks jäänud, aga kuna mul oli ainult 1 mees alles ja järgmise ringiga pidin 10 juurde saama, hakkas teistel must kahju ja nad ei võtnud mu maad ära:D
Lõpuks maade kokkulugemisel olin vist ikka viimane. Missiooni täitmisest ei hakka üldse rääkimagi!:D
Tegelikult oli mu missioon suht utoopiline ka - vallutada 24 maad. No tere hommikust! kõige rohkem sain vist 14 maad ja siis oli ka igas riigis ainult 1 mees ja järgmise ringiga sai keegi need maad endale. Järgmisel korral võtan endale kellegi hävitamise missiooni - see tundub oluliselt lihtsam. Julmem, aga lihtsam:D

Positiivse külje pealt - täringutega "kuute" viskamine tuleb mul endiselt välja:P

Ja eelmisel neljapäeval käisime üle pika aja jälle sõpradega bowlingut mängimas. Minu tase oli nagu tavaliselt:D
Ühel hetkel avastas Kessukas, et võiksime hoopis nendele külla minna. Käisime poest läbi ja läksimegi.

Saime mängida täiesti tutikat "Eestit" (või oli see "Eestimaa"*-)), mis Uue aasta vastuvõtmise plaanid panime ka ajurünnaku käigus paika. On, mida oodata:P

Nädalavahetusel tegin lõputööd. Veetsin internetist materjale otsides terve laupäevase päeva (ja pool ööd). Teisipäeval hakkan sellest viisakat ja kasutatavat infot välja otsima ja ennast targaks tegema (tähendab, veel targemaks kui ma praegu olen:P) ja loodetavasti saan nädala lõpuks juba juhendajale midagi lugeda saata:)

Ja Egiptuse asju hakkasin ka vaikselt pakkima juba (kuigi Kädi mu üle naeris, et liiga vara ja siis ta hakkas ise ka järgmisel päeval pakkima:D) ja neile, kes veel ei tea - sel aastal suurt pidu ei saa. Lähen selle asemel päikese kätte sooja.
Aga sugulasi ootan külla 6-ndal detsembril:)

Lühijutuke: "Minu viirus"

Esmaspäeva õhtul käisin trennis, nagu tavaliselt. Peale seda solaariumis, et vaikselt Egiptuse soojaks valmistuda ja siis ühikasse. Õhtul oli kõik enam-vähem, aga järgmine hommik ei olnud eriti meeldiv - terve keha oli raske ja väsinud ja kõik toidumõtted ajasid iiveldama... Pärast reistablettide söömist suutsin süüa ühe võileiva. Kraadiklaas kinnitas negatiivseid eelarvamusi - 37,9C.

Panin oma asjad kokku ja läksin tööle, et mõned ülikiired asjad veel korda saada. Kui boss hommikuselt koosolekult tuli, ütlesin talle, et mul on palavik ja ta viskas mu kontorist välja (hea küll, tegelikult saatis koju ravima:D).

Tõsiselt positiivselt meelestatuna hindasin, et kui palavik nii kõrge on, läheb kiirelt ja selle allasaamiseks peaks minema umbes 2 päeva. Läksin poest läbi ja võtsin erinevaid pakisuppe, porgandimehu, hematogeeni ja pärnaõieteed - kõike, mis 2 päevaga terveks teeb. Kui ühikasse jõudsin, ei olnud loomulikult mingit toiduisu ja kraadiklaas näitas 39C. Püüdsin perearsti kätte saada, aga kuna ta telefoni vastu ei võtnud, loobusin ja läksin magama. Mõne aja pärast arvas hommikune võileib, et talle ei meeldi kui ta peal magatakse ja ... khmm, meie teed läksid lahku...
Pärast seda sain jälle edasi magada.

Järgmisel hommikul umbes 7-ajal üllatasin ennast ka - 39.1C. Läksin arsti juurde ja kuna mul numbrit kinni pandud ei olnud, istusin niisama ukse taga. Mingil põhjusel olid inimesed ülilahked ja lasid mul enne minna, kuigi neil olid numbrid kinni pandud (huvitav, kas ma nägin tõesti nii jube välja?:O). Arst oli ka megasõbralik - küsis igasuguseid küsimusi ja kirjutas mingite rohtude nimed, mida ostma pidin. Kõige parem oli see, et ta ütles, et ma ei pea ennast sööma sundima kui ei taha, ainult mineraalvett pean jooma. Nii mulle meeldib:)
Käisin apteegist läbi, ostsin putkast Bonaqua ka ja läksin ühikasse magama. Enam ma isegi ei üritanud süüa - kõik tuleb nagunii kohe välja ju! Iiveldusevastaseid tablette võtsin küll, sest muidu oli isegi magada paha...

Neljapäevase päeva põhimõtteliselt magasin maha. Töömeili vaatasin ka korra, et teatada et ma ei jõua koosolekule, mille ise kokku kutsusin:D Peale 2-päevast paastumist hakkas vaikselt nälg tekkima ja tabletid tekitasid iivelduse ära võtmise asemel kõhuvalu:(
Söömine tundus veel liigne luksus ja sellepärast läksin uuesti magama. Nii pidavat ju hommik kiiremini tulema:P

Reedel oli juba veidi parem, palavik tõusis alles peale lõunat üle 38. See oli positiivne. Negatiivne oli see, et pidevast tühja kõhu peale Aspirini söömisest hakkas tekkima mitte-just-kõige-meeldivam kõhuvalu. Õhtuks oli see juba nii hull, et lasin Karinil endale viineripirukat ja jogurtit tuua - need olid niiiiiiiiiiiii head. Palavik läks küll alla, aga otseloomulikult tuli toit jälle tagasi:D

Laupäeva varahommiku (tegelikult terve hommikupooliku) veetsin kõhuvaluga kiirabis. Positiivne oli see, et midagi tõsist viga ei olnud ja tänu supermeeldivale dr. Kütner´ile sain teada, et röstsaia saab ka iiveldusega süüa. Wupii! :D
Tagasiteel käisin loomulikult röstsaia ostmas ja õhtuks oli kõhuvalu läinud.

Laupäeval palavik enam üle 37,5 ei tõusnud ja edasi läks ainult paremaks. Teisipäevast läksin uuesti tööle tagasi ja nädala lõpus sain peale jogurti, röstsaia ja banaanide juba teisi asju ka süüa. Elu on lill, ma tean:D