Jaapani keel - 3. tund

Tänane dialoog oli sellest, kuidas üks mees (kes on alati Maikku Mira, mingi peategelane selles raamatus vist:D) läks oma naabri juurde majas, kuhu ta (Maikku) alles kolinud oli ja viis naabrile kohvi, et temaga tutvuda ja häid suhteid luua. Maikku ütles, et see mingi jama kingitus ja see kes vastu võttis, tundis ennast tohutult halvasti sellepärast, et ta kingituse vastu võttis ja on nüüd Maikku ees tänuvõlglane. Imelik, eks?

Pärast dialoogi lugemist tõlkimist, saime küsida. Ja küsida... ja küsida:D
Et jaapanlastel ongi selline traditsioon, et kui sa kolid, viid uutele naabritele (väiksemas majas kõigile, suuremas külgedele + ülemistele ja alumistele) mingi kingituse (tavaliselt kohvipaki vms.) selleks, et ennast tutvustada ja naaberlussuhteid hästi alustada. Kinkides peab alati vabandama, et see on hästi jama kingitus, sest muidu on vastuvõtja sinu ees tänuvõlglane (tähendab, seda on ta nagunii, lihtsalt kui ei vabanda tundub see võlg suurem...). Sellepärast kingitaksegi hästi odavaid asju, aga kõik peab olema tohutult ilusti pakitud.

Ja see kes kingituse vastu võtab, peab ka ütlema, et ta on nüüd tänuvõlglane, sest nii on viisakas:)

Tunni lõpus saime ära anda eelmise nädala kodutöö – joonistatud märgid. Selleks korraks oli 10 lehte. Tegin neid teisipäeviti ja neljapäeviti kui kooris pausid olid, pühapäeva öösel ~00.30ni ja esmaspäeva hommikul töö juures seni kuni arvuti ennast sisse lülitas. Järgmisel korral saame parandatud lehed tagasi ja järgmiseks esmaspäevaks on teha... ~20 lehte:D Homme läheb sellele ilmselt terve päev:D

Aga muidu on lahe ja see keel tundub iga tunniga põnevam ja huvitavam.

Parim nädalavahetus!

Reedel jõudsin peale trenni kenasti bussi peale. Esimene suur buss, mis jõudis, oli Haapsalu oma. Ma pole kunagi näinud, et sellisel kellaajal selline buss seal sõidaks... Järgmine oli ka mingi imelik - rahvast puupüsti täis, aknad aurus ja mingit silti ka ei olnud, aga kuna kõik teised peatusest selle peale läksid, vaatasin ka, et mis head on:P

Mingi mees tuli välja, et inimesi sisse lasta. Seni kuni teised järjekorras seisid, kasutasin juhust ja küsisin talt, et kas see on juhuslikult Pärnu buss. Mees vastas, et on küll. Vaatasin siis imestunult seda täiesti ülerahvastatud masinat ja uurisin igaks juhuks edasi, et ega see mitte ekspress pole? Et on ikka kiirliin? Mees vastas, et kiirliin. Mulle tundus, et ta vist ei mõista mind hästi ja on nagu kõigega nõus... küsisin siis üle, et olete te ikka kindel? Selle peale näitas mees mulle ukse varju jäävat silti ja oligi kiirliin! Väga imelik:D Tavaliselt on selles bussis ~10 inimest, reedel oli see peaaegu täis . Leidsin vaba koha kuskil taga otsas (1 koht oli veel vaba kui ma maha istusin). Suurt kotti alla panna ei saanud, sellepärast pidin seda kaasas vedama.. Poole bussi peal tundsin, et see on natuke liiga raske ja jätsin ta maha. Seal oli mingi lamp ka ja minuteada ei kukkunud keegi selle otsa. Pärast võtan ju ära (A)

Kuni Märjamaani kuulasin oludes sunnil ühe noormehe ja neiu vestlust, kus vestlevaks pooleks oli noormees (hea küll, neiu ütles ka kokku umbes 15 sõna), kes oli enda jutu järgi tohutult hea ja ilus ja hooliv ja maailma parim... Ei olnud eriti põnev... Märjamaal, kui pool bussitäit maha läks, tõttasin kiirelt ettepoole ja sain isegi ilma naabrita istekoha!
Jaagupis ema juba ootas ja sain kenasti koju:)

Laupäeval ärkasin hiljem. Umbes 11-ajal läksin Mailisele järgi, et ta üheks päevaks endale pätsata:) Igaks juhuks uurisin Adylt korterinumbri ka järgi, et ära ei eksiks. Läksin siis kenasti õige ukse taha ja pärast kella andmist kulus jube palju aega enne kui uks lahti tehti (see oli imelik, sest tegelt nad ju teadsid, et ma tulen) ja ukse peal oli... täiesti võõras naine! Tundus, et tema oli sama üllatunud kui mina. Saime selgusele, et olen vales kohas:D

Helistasin uuesti Adyle ja küsisin uuesti aadressi - seekord jõudsingi õige korteri ukse taha! Sain kiire ekskursiooni ka - nii nunnu ja kodune oli... nagu meie vana korter, ainult peegelpildis ja tänapäevane:)

Siis võtsin Mailise kaasa ja läksime meile. Joonistasime, vaatasime multikaid, mängisime "lubatud" pille, laulsime, käisime metsavahel jalutamas ja küpsetasime kooke. Päev läks megakiirelt. Õhtul tahtis ta isegi ööseks jääda, aga kuna Marcus pidi meile tulema, siis võõra onuga ühes majas Mailis magada ei tahtnud:D
Lubasin, et järgmisel korral võib ööseks ka jääda:)

Mõne aja pärast saabusid Pille, Aimar, Keity ja Kevin. Kevin on nüüd juba hullult asjalik! Ja ta kilkab nii lahedalt:D Ja siis kui ta telekat vaadates magama jääma hakkab, on ta kohe eriti armas -














sellepärast (OK, tegelt oli see ju hea) vaatasimegi tema ja Keityga Shreki:D
Kevini näost on näha kuiväga ta asjale kaasa elab:)

Laupäeva hilisõhtul jõudis Marcus ka kohale. Saime jälle inglie-eesti-rootsi segapudrus suhelda. Õhtul tegime ülikavala majutamise ja tuleb välja, et minu toa diivan ikkagi käib lahti, kui õigesti teha. Iseloomuga asi(Y):D

Pühapäeval hoidsime Karini ja Keityga jälle Kevinit. Paar pisarat nägime ka ära, aga muidu oli ta nii muhe:)
Õhtul läksin koos sugulastega Tallinnasse. Kõigepealt käisime Sõitisme igal pool ringi ja nägin kohti, kus ma elusees käinud polnud. Hullult mõnus:)
Eriti lahe on see, et käisime ühe karjääri juures, millest ma väiksena üsna lähedalt koguaeg mööda sõitsin, aga nüüd nägin esimest korda milline üks karjäär tegelikult välja näeb.

Ja siis sõitsime läbi Kergu ja Järvakandi ja Juurupi mingi mõisa juurde, mille nime ma ei mäleta enam.... Aga seal pidi palju ilusat (ja praktilist!) keraamikat müügil olema. Seni kuni Pille-Aimar ostlesid, mängisime meie autos Keity ja Keviniga. Ta on nii äge kui ta naerab:D

Pärast läksime otse linna (kuigi mingi imeliku nurga alt) ja jõudsin tagasi ühikasse...
Hullult lahe nädalavahetus oli:)

Tööst...

Teisipäeval ootasin nagu hambaarsti ukse taga kõnet, mille tulemusena oleksin pidanud oma tehtud tööst tähtsamatele inimestele rääkima. Ootasin ja ootasin... ja kui ette hoiatatud ajavahemik läbi sai ja enam ootama ei pidanud sain teada, et polekski pidanud ootama. Seda sellepärast et samale seltskonnale järgmisel päeval nagunii vaja sama teemat vaja tutvustada ja 2 korda sama asja arutada pole mõtet. Ja ma pidin ootama ja pabistama!

Kolmapäeval pidi siis meie teema arutlusel olema. Kõik oli varem teada ja süsteem ka paigas: mina tegin kokkuvõtted ja andsin need inimestele, kellega koos teemat esitlema pidime. Neist üks pidi rääkimise enda peale võtma ja minu ülesandeks oleks olnud tekkinud küsimustele vastamine ja selgitamine. Kõik see oli nädal aega enne teada ja ma olin asjaga rahul, sest saatsin materjalid mitu päeva varem ära. Kolmapäeva hommikul oli ka kõik veel hästi... ja kell 11 sain teada, et meie ettekande tegija on haige ja ei tulegi üldse! Ma ei olnud üldse arvestanud võimalusega, et peaksin ise rääkima ja veel vähem olin midagi korralikku ette valmistanud! Nii kurjaks tegi. Oleks võinud ju vähemalt eelmisel õhtul teada anda:(

Õnneks olin pidevalt asjade seisust enda jaoks kokkuvõtteid teinud. Hakkasin siis kiirelt peale ja umbes tund aega enne minekut oli ettekanne olemas! Saatsin selle veel kiirelt kaasesitlejale ja oma bossile ja pärast nende heakskiitu läksime kohale. Kolmest teemast oli meie oma teine. Võisin küll istuda, aga täiesti ausalt - käed värisesid küll:D

Inimesed olid sõbralikud ja peaaegu kõigile küsimustele oskasin kohe vastata, sest testimiste käigus oli peaaegu kõik juba katsetatud või välja uuritud. Sain ka kasulikke näpunäiteid ja nõuandeid, mida edasi teha. Tohutult positiivne. Ja pärast oli hea meel, et ise rääkida sain, sest nii sai kõik vajalik öeldud. Loodetavasti järgmisel korral ei tundu enam nii hirmus:D

Seda sama juttu pidin veel täna ka teisele seltskonnale rääkima. Täna oli kõik palju lihtsam, kuigi ma ei tednud, et jälle rääkima pean. Nüüd saan jälle edasi tegutseda, et mõne aja pärast taas teistele kokkuvõtteid teha:)

Niisama...

Nädal läks jälle tohutult kiiresti (huvitav, äkki on asi vanuses...). Eriti midagi uut ei teinudki.

Reede oli masendav - kõigepealt tööl päev otsa ainult probleemid ühe ja sama asjaga, siis ei tulnud trennis kava välja (no kohe üldse mitte), siis unustasin midagi kuskile (hetkel isegi ei mäleta enam, mida ja kuhu), lõpuks jäin bussist ka maha ja ei saanud koju minna. Võtsin siis lohutuseks poest ananassi, et midagi head ka oleks.... ja siis oli suu ka täiesti katki. Vesi oli ka valus:(
Et mitte midagi head ei olnud, ainult tohutult paha tuju...

Laupäeval ärkasin kell 6. Õues oli veel täiesti pime. Haarasin võileiva, kilekoti, spordikoti ja arvuti ja tõttasin bussipeatusesse. Graafiku järgi pidin Pääskülla jõudma 7.17 ehk veidi enne bussi jõudmist. Tegelikult jõudsin hoopis 6.55 ja sain kena 40 minutit õues oodata. Päris külm oli, aga õnneks olin end kenasti sisse pakkinud ja kui varbad külmetama hakkasid, harjutasin samme. Nii vähese liigutamisega, et teised ootajad imelikult vaatama ei hakkaks ja nii piisava liigutamisega, et pisut soojemaks läks.

Bussijuht oli muhe. Nii muhe, kui laupäeva hommikul poole kaheksa ajal olla saab:) Õnneks oli jälle ruumi üsna palju, nii et sain ennast kenasti kerra tõmmata ja tunnikese magada.

Tänu varasele ärkamisele tundus laupäev tohutult pikk. Sain üle pika aja Tommyga tegeleda ja niisama ringi kolada. Esialgse plaani järgi pidime katsikutele minema, aga see plaan lükkus 1 päeva võrra edasi.

Pühapäeval läksime lõpuks ometi 3-kuust Hannat vaatama (tegelikult nägime teda ~2 nädala vanuselt ka, aga katsikutel seni käimata). Ta oli juba nii asjalik - hoidis ise pead ja naeratas ja haigutas ja uudistas:D Vahepeal jäi natuke kurvaks, aga Kersti aitas sellest üle saada ja siis saime meie jälle pisikest hoida. Nii armas oli ta! Ja kerge ja sõbralik ja kõige-kõigem:D

Pärast läks ta jälle magama. Käisime Kariniga piilumas ka - nagu väike nukuke suures voodis:)

Tegelikult pole me peale suve Kersti-Koidu juures üldse käinud, nüüd neil hästi palju remonditud ja teistmoodi. Hästi ilus oli kõik.

Nüüd jälle linnas tagasi. Eile õppisin jälle jaapani keelt. Paberitelt piiludes oskan juba ennast natuke tutvustada. Koduse ülesande saime ka - umbes 10 lehte märkide joonistamist:D Nüüd on need lehed mul kogu aeg kaasas ja igal vabal hetkel tegelen kirjatehnikaga:D

Täna tähistasime kooris oktoobrikuu sünnipäevi apelsinide-pirnide ja muusikaga:)
Koor on lahe!:)

Jaapani keel - 1. tund

Olgem ausad - asi on raskem kui esimese hooga tundus, aga tohutult huvitav. Esimeses tunnis läks pool aega Kairiga itsitamisele (osad asjad lihtsalt olid nii imelikud) ja teine pool uudistamisele-imestamisele.

Asjad, mis kohe meelde jäid:

• On olemas 3 varianti kirjutamiseks (märkides, ma mõtlen) - hiina märgid (mida kõnekeeles hieroglüüfideks kutsutakse, aga mis tegelikult päris õige ei ole), katakana - märgid, mida kasutatakse võõramaalaste nimede jm. kirjutamiseks, mida päris märkidega kirjutada ei saa ja haragana.
• Jaapani ajalehed on kirjutatud lihtsamate märkidega (ei mäleta kumb - katakana või harakana), sest inimesed ei oska enam vanu märke lugeda. Ja kui ongi vanades märkides, on peal "spikker" lihtsamate märkidega. Nii hoolitsev... Aga mõned kirjanikud pidid raamatutes ikka vanu märke kasutama.
• Märkide kirjutamiseks on kindel loogika (nendest esimestest -raskematest räägin) - kujutad ette ruutu, mille sisse peab kogu märk mahtuma, alustad vasakult ülevalt ja lõpetad all paremal (vasakul pool olev kastike).

Paremal pool olevad 2 märki tähendavad Jaapanit. Esimene on tegelikult päikene ja teine päritolu, aga kokku Jaapan. Nii ongi! :)

Katakanas ja harakanas ma seda veel kirjutada ei oska...

Ja veel:

• R-i hääldatakse L ja R vahepealsena (üle mõistuse minuarust, sest L ja R pole nagu üldse sarnased). Küll kunagi välja tulema hakkab:) Hääldusega on üldse see teema, et osades sõnades peab hääle kõrgus vahepeal tõusma, osades langema. Sellest muutub ka sõnade tähendus (nt. hashi nii et sõna lõpp kõrgem tähendab silda, sõna algus kõrgem aga söögipulkasid:D). Rõhkudega sama lugu - sama sõna erinevates kohtades olevad rõhud muudavad tähendust. Mõnedel sõnadel ei muutu tähendus, siis on lihtsalt kas Tokyo või Osaka aktsendiga tegemist...
• Ja on kindlad silbid, mida saab kasutada ja sõnad tuleb nendest kokku panna.
• Häälduse poolest sarnanevad osad sõnad inglise keelega, mis teeb asja natuke lihtsamaks.
  

Esimesed väljendid on ka: Hajimemashite [hadžimemašte] tähendab rõõm teiega tutvuda, aga seda võib kasutada ainult esimesel kohtumisel. Hiljem enam mitte. Dozo yoroshiku [dooo(d)zo joroškü] - palun suhtuge minusse hästi:)

Ühe lause panin ise kokku: watashi wa gakusei desu [wataši wa gakusei des] - mina olen üliõpilane(A).

Esimeseks korraks aitab:)

Kokkuvõte.. hmmm, jälle...

Neljapäeval oli ema õige sünnipäev-

PALJU ÕNNE, KALLIS EMA!

Ja ka esimene koolituse päev - enda juhtimine ajas. Selleks sõitsin Valgeranda, Andropoffisse.

Koolitus oli huvitav ja loodetavasti kasulik ka. Põhiline, mis meelde jäi, oli eesmärkide seadmise tähtsus - igal tegevusel peab olema eesmärk, siis hakkavad asjad liikuma. Ja ei ole olemas halbu inimesi, need inimesed töötavad lihtsalt vale koha peal... õiges ametis oleks nad suurepärased.

Nippe sain ka:

• tuleb välja lülitada e-mailide teavitused, mis ekraanile hüppavad - siis ei loe sama maili mitu korda
• tuleb osata inimestele "ei" öelda - pakkuda välja teine lahendus või lihtsalt põhjendada.

Ja kõik on rahul! Ideaalis... Hakkan seda praktikasse rakendama - vaatame, kuidas välja tuleb:)

Õhtul oli tantsimine (mambo, salsa jne... :P), sotsialiseerumine saunamajas ja lõpuks väga olulistel (loe: elulistel) teemadel jutuajamised kolleegide toas, kuna nendel oli telekas ka:P

Järgmisel päeval tutvusime osakondadega omavahel ka ametlikult - nüüd teame, millega ühiselt tegeleme ja täpselt kes mida teeb. Kasulik, väga kasulik.

Reedel kui koju jõudsin, olid sugulased juba ema sünnipäeva tähistamas. Külalisi jätkus ka laupäevaks.

Nädala sees muudkui töö-trenn-ühikas-töö-koor-ühikas-töö trenn-ühikas....

Vahelduse mõttes käisime teisipäeval "Armastuse retsepti" vaatamas. Armas, kohe väga armas. Nagu suhkruvatt:D

Neljapäeval tähistasime Romani sünnipäeva. Nüüd oleme kõik erinevate maailmaimede suhtes oluliselt targemad. Ja teame, et 45 minutit on suhteline mõiste:P

Nädalavahetusel võtsin aja maha... ei viitsinud enam ringi joosta... läksin vara magama ja laisklesin niisama. Natuke koristasin ka, aga mitte eriti. Ei saanud sellega oma laisklemist segada ju:P
Pühapäeva pealelõunaks oli niisama olemine juba üksluiseks muutunud ja hakkas igav... siis avastasime, et Kosmoses algab kohe-kohe "Kõht ette". Üks kiiremaid ettevalmistusi ja juba olimegi Kädiga vihmases bussipeatuses.
Tegemist oli ehtsa ameerika noortekomöödiaga, kus üsna üheteemalised naljad, aga teate - oli küll naljakas!

Nädalavahetuse lõpetas "Tantsud tähtedega". Mina olin nii saate kui ka tulemusega rahul:)

Elukiire värk ja eelsünnipäev:)

Selle nädala algus on möödunud nii töö tähe all, et ma jõudsin juba enne 8t kohale (tõepoolest!) ja täna näiteks tulin ära peale kuute...

Aga kuna homme hommikul hakkame jälle koolituma (seekord Valgerannas), sain jälle öise bussiga sõita. Sellega ongi see elukiire värk seotud - käisin täna trennis, mis lõppes kell 20. Buss Jaagupisse hakkas bussijaamast sõitma kell 21, aga mul oli vaja veel ühikast asjad võtta. Tegin siis peale trenni paar ülikiiret liigutust ja "juba" 20.38 olin Lepistikus trolli ootamas... Helistasin siis Svenile, et paluda Rainil mind ära viia. Õnneks oli ta nõus ja siis tegin ühikas veel mõned elukiired liigutused ja panin oma asjad kokku ja ~21 ajal hakkasime Pääsküla poole sõitma. Seal ootasin paar minutit ja olingi kenasti bussi peal!

Jälle oli sõit super - istusin kenasti laialt 2-le istmele, panin muusika mängima ja uinlesin (see on see, kui ei maga, aga silmad on kinni;))...
Jaagupis aitas bussijuht alt koti võtta ja soovis head õhtut.

Kodus panime isaga tordile küünlad peale ja ajasime ema üles ja soovisime talle palju õnne, sest kuigi õige päev on homme, siis võibolla ta ei tõuse nii vara kui meie, sest ta on meil hetkel haige... Šokolaadikaared sulasid küll lihtsalt triipudeks, aga maitse oli super.

Mitteblond (a)

Kuna ma profiili endiselt pilti panna ei oska, panen selle siia. Teadmiseks kõigile - enam ma ei ole blond! Nüüd olen selline:

Tudengite sügispäevad Tallinnas ja ülejäänud nädal:P

Esmaspäeval oli tudengite öölaulupidu. Osavõtt kohustuslik! Ühikast läksime Krisperiga, tee peal ühines Sven ja kohapeal Kristi, Kessukas ja Kaur.

Laulupidu oli lahe, kuigi sõnad olid kehvalt näha ja mõndades lauludes inimsesd ei osanud sellepärast eriti kaasa laulda. Kõige paremad olid ikka isamaalised laulud, mille pärast sinna mindud sai. Kahjuks lõppes üritus liiga kiirelt....

Edasi läksime Telki (ei mäleta enam, kelle/mille nimeline see oli...), seal esines mingi tudengibänd. See lõpetas ka kell 23 ära...

Siis läksime Mäkki, et saada seda vinget pingviini, kes lasteeinega kaasas on. Ära tõime!

Siis läksime Woodstocki (eee... ma ei mäleta tegelt mis selle koha nimi oli:D), aga sinna me kauaks ei jäänud. Läksime hoopis Aspirini (või noh, endisesse Aspirini, sest enam seda silti seal pole) ja mängisime Kessu-Kauri-Sveniga piljardit. Ja mingit imelikku mängu. Varahommikuni. Siis läksime ära.

Järgmisel päeval oli töö juures raske... hull uni oli. Lõuna ajal sain jälle Kessukaga kokku, sest tal oli sünnipäev. PALJU ÕNNE veelkord, kallikene! Käisime Raekoja platsi ääres söömas ja nautisime vananaiste sügist. Super oli. Kessu "venna" nägin ka ära(a).

Õhtul käisime Kristi ja Margusega niisama istumas. Ja Mäkis söömas:D:D

Järgmistel õhtutel magasin... ja magasin... Reedel oli mingi eriti raske trenn. Jõudsin ühikasse ja kukkusin voodisse:D Hull uni oli!

Laupäeva hommikul sõitsin linna, sest pidime kooriga Hüpassaarde esinema minema - Mart Saare 125. sünniaastapäev oli. Kõigepealt läksime hoopis Suure-Jaani kirikusse. Seal tegime proovi, siis pidas Janne (üks meie dirigentidest) meile innustava kõne selle kohta kui kehvasti meie proov läks ja kuidas peaksime tegelikult tegema. Ja siis läksime tagasi ja algas kontsert. Kõigepealt väike kõne ja esimene ühislaul. Meie olime dirigendi selja taga kõigi teiste vastas. Võimas oli, sest terve kirik oli koorirahvast täis ja kõik laulsid. Pärast seda esitasime ainult oma kooriga "Mu mano tulge latse". Siis tuli paremini välja:)

Pärast läksime üles, kuulasime teisi koore ja laulsime ühiskooride juures kaasa. Kirikus on hea laulda.

Kontsert kestis umbes tunni (või poolteist...). Peale selle lõppu läksime bussi ja sõitsime Hüpassaarde Mart Saare talumuuseumisse. Seal esitasime jälle ühislaulud. Täiesti tuulevaikne ja tohutult soe oli. Laululava oli metsaserval ja nüüd oli publikult ka. Super kogemus, ma ütlen!
Ja kui lauldud sai, läksime väikesele rabamatkale. Nägime päikseloojangut ja rabalaukaid. Ilus , tohutult ilus... Ühe korra komistasin ka ja sain jala märjaks:P

Kokku rändasime mingi tunni. Pärast jälle bussi ja tagasi Tallinna poole. Vändras tegime poepeatuse ja tekitasime kohalikes noortes pisut elevust:P Sõidu ajal nautisin parimat und (a)

Tallinnas oli plaan magama minna, aga tegelikult läksime hoopis Erkki-Martti-Jaana-Artjomiga piljardit mängima. Ma olen selles endiselt sama "osav", aga lahe oli:D
Esimest korda elus käisin Parlamendis ka. Minu suureks üllatuseks oli seal väga hea muusika (eriti väikses saalis!) ja loomulikult parim seltskond :)

Pühapäeval käisime Kevini sünnipäeval. Väikese hilinemisega. Ta on juba nii asjalik ja supernunnu! Ja ta oskab väga hästi oma parimaid ilmeid ära kasutada:D