Töö ja "lõbu"

Nii nüüd ma töötan vastuvõtulauas (see on mu lemmik ja tänu sellele saan kõik ekskursioonid tasuta), niisama koristajana, koristajate ülemusena, baaris ettekandjana ja baaridaamina. Et nüüd ma teen juba kõike natuke igal nädalal. Ja vastuvõtulauas olen ma ainuke inimene, kelle emakeel pole inglise keel ja ainuke mitteaustraallane. Ja baaris olen ainuke, kes pole seda elusees varem teinud:)

Ja lennukiga käisime ükspäev sõitmas. Nägime palju lahedaid maastikke ja lendasime üle ühe aborigeenide maa, kuhu tavainimesed minna ei tohi. Et ainuke võimalus ongi lennukist vaadata. Ja alligaatorijõe kohal lendasime ja veelagendike ja meie karavanipargi ja meie linnakese ja kohaliku kaevanduse. Kõrvaklappidest tulid iga asja kohta lindistatud kommentaarid ja vahepeal rääkis piloot ka juurde.

Lennuk ise oli 8-kohaline ja... pärast 5-minutilist lendamist mõtlesime Alexiga mõlemad, et tahaks nüüd maha minna! Kuna me omavahel rääkida ei saanud, saime alles pärast lennu lõppu teada mis kumki mõtles. Et miks me mõlemad maha tahtsime? Sest õues oli umbes 32-36 kraadi sooja ja see lollakas lennuk oli ilma konditsioneerita, ainult mingid sooja õhu puhurid olid. Lisaks oli suht tuuline ja 8-kohaline lennuk ei sobi tuulise ilmaga eriti kokku - mitu korda olid sellised õhuaugud, et ma olin istmest mitme sentimeetri kõrgusel! Õnneks oli mul kaasas pudel külmutatud vett, mis veidi olukorda paremaks tegi (sest mul oli lihtsalt paha olla terve aeg, aga üks tädi täitsa oksendas seal). Siis kui tagasi jõudsime, keerasime enda toas konditsioneeri 18 kraadi peale ja lihtsalt vedelesime mingi 2 tundi, sest mõlemal oli nii paha olla ja kumbki ei suutnud ennast liigutada:D

Täpselt selline tunne oli nagu pärast seda kurikuulsat Riia aastavahetuse pidu (ehk nagu elu rämedaim pohmakas)! Pärast veel mõtlesime, et eriti andekad me oleme - seal on 30 minutiline lend ka, aga ei, me peame 60 minutilisele minema! Ise ei teagi kas üldse kannatame:D

Ma saan vihmahooajal veel ühe korra tasuta sellele lennule minna, aga... ütleme nii, et väga ei tõmba enam. Need vaated pole seda piina väärt...Samas, kui piisavalt aega mööda läheb, siis võib-olla lähen ikkagi uuesti:)

Ja kui ma pidevalt tahtsin endale väikelennuki piloodi lube teha, siis nüüd jääb suur hulk raha raiskamata, sest ma ei taha kohe kindlasti sellesse pisikesse lendavasse piinakambrisse tagasi minna:)

Muidu olen siin Jabirus hullult populaarne, sest keegi ei saa aru mis maa aksent mul on! Kõik kogu aeg küsiuvad, et kust ma pärit olen. Ma seletan siis kenasti ära ja siis nad ütlevad, et mul on vene või prantsuse aksent. Osad ütlevad et ameerika oma. Mine saa nüüd neist austraallastest aru:D

Detsembris plaanime pisikese puhkuse võtta, et nädalaks Melbourni minna (see on see linn, kus ma esimesena elasin kui siia tulin). Et lähme vaatame Linkin Parki kontserti ja Phillipi saare pingviine ja teeme Suure Ookeanitee ekskursiooni (Great Ocean Road). Siis veel paar asja Melbourni sees ja siis on mu Victoria osariigi asjad kõik nähtud! Ja Põhjaterritooriumi osariigist on ainult keskpaik mul veel vaatamata, siis see ka tehtud ja siis on ainult 4 osariiki veel jäänud, sest Tasmaaniasse ei taha me kumbki minna. Aga kuidas ja millal me kõik ülejäänud teeme, ma veel ei tea. Eks näis!:)

Ja ongi juba 3 nädalat möödas...

... sellest päevast kui pisikesse Jabirusse kolisime.

Nende nädalate jooksul olen suurema osa ajast tegelenud niisama vedelemise, ujumise ja lämmatava soojuse nautimisega (33-36 kraadi päeval on tavaline, piisava koguse õhuniiskusega tundub see isegi soojem; öösiti on kõige madalam vist 20 kraadi, tavaliselt pisut rohkem).

Ühe korra olen siinset vihma ka näinud ja see on täpselt selline nagu mulle varem räägiti - umbes tunni aja jooksul kallab vihma niimoodi alla, et räästad meenutavad täie hooga tööle unustatud veekraane. Samal ajal on nii õhk kui taevast alla kallav vesi mõnusalt soojad, et minupoolest võib vihmahooaeg kasvõi homme alata:D

Tööd teen ka, aga seda 30-40 tundi nädalas, sest hooaeg hakkab läbi saama ja hetkel on selle tööhulga jaoks natuke liiga palju inimesi (umbes 7 inimest läheb kuu aja jooksul minema ja siis saavad siiajääjad rohkem töötunde).

Tööpäev jaguneb mul hetkel kaheks - hommikuti koristame erinevaid majakesi ja õhtuti käin baaris/bistroos ettekandjaks. Kui alguses tundus 6 korda nädalas koristamas käimine paraja karistusena, siis nüüdseks olen juba ära harjunud ja võtan seda kui trennis käimise asendajat (sest liigutama peab palju). Lisaks eriti põhjaliku koristamise läbiviimise oskusele oskan nüüd ka ilusti voodeid korda teha (kes ütles, et lihtsad tööd ei ole kasulikud!).

Baaris töötamine on oluliselt lihtsam kui koristamine: kui toit saab valmis, viin selle õigesse lauda, kui toit on söödud, toon tühjad nõud tagasi ja annan nõudepesijale. Muidu üksluise töö teevad paremaks jutukad kliendid, kes oma lugudega nõude edasi-tagasi vedamise lõbusaks teevad.

Lisaks tööle lisavad meie siinsele elule vürtsi elektrikatkestused. Esimene oli kohe esimesel nädalal ja õhtul pimedas. Väga pimedas. Kuna pime tuba ilma igasuguse meelelahutuseta ei ole üldse põnev, nautisin oma uute töökaaslastega kuuvalgel kvaliteetaega.

Hiljem oleme veel paar korda ilma vooluta olnud, aga siis valges ja ainult lühikest aega.

Ja ühel päeval tuli kellelgi särav mõte, et võiksime toogapeo korraldada. Nii me siis võtsimegi oma beežid linad vooditelt, pugesime nende sisse ja kaunistasime ennast lillede ja sädelusega. Suure hulga sädelusega. Nüüd ootame uut säravat ideed, kuidas keset eikusagit ennast lõbustada:)

Ahjaa, ühel õhtul internetis kolades leidsin ühe Eestist pärit noormehe blogi, kes kirjutas sellest, miks ta Austraaliasse tuli:

"Enamus inimesi otsib omale mugavust ja rutiini. Seda nimetatakse mugavustsooniks milles ihaldame sillerdada. Me otsime stabiilsust ja tasakaalu. Mina ka. Aga mitte kogu aeg.

Kuna kõik ei tundunud mulle ikkagi ideaalne, siis oli see üks põhjus. Tahtsin mõneks ajast mugavustsoonist välja rabeleda, et mulle hiljem kuskil kontoris mugavas nahktoolis ikka meenuks olla tänulik hea ja mitteväsitava paberimäärimise ning mõtlemise töö eest. Kodus laupäeva hommikul piimaga meesaia süües tunda ennast koduselt ja hästi.

---

Pärast Austraalia sessiooni on kindlasti päris hea jälle kontoris maanduda. Kõik hakkas liiga loomuliku ja igavana tunduma, aga rutiinist lahtiütlemine polnud ainuke põhjus. Häid asju märkab elus ikka distantsilt ja olen juba nii mõndagi märganud… vahel mõtlen, et kui ma nüüd oleks Eestis. Aga ei ole ja enne juunit tõenäoliselt ei tule ka.

Iga inimese silmaring on täpselt nii lai kui palju ta on maailma näinud. Inimese soovid piirduvad elukogemusega. Ei taha, et minu soovid oleksid väiksed või madalalennulised. Tahtsin värkset hingamist ja uusi kogemusi, mida on võimalik hankida ainult nüüd kui mind ei ole Eesti külge veel liiga tugevasti kinni vasardatud. Kuigi ka nüüd tuli teha väga keerulisi valikuid oli see siiski lihtsam kui tõenäoliselt paari aasta pärast oleks. Selle reisi jooksul näen tõenäoliselt rohkem maailma kui kogu oma eelneva elu jooksul. Võib-olla ka mitte. Aga katsetama peab.

---

Ilm ka väike aga oluline faktor miks valituks osutus just Austraalia.

---

Üsna kogu aeg on ilm liiga kuum, juba pigem häiriv aga küll ma ükskord ka päiksekreemi pidava määrimisega ja kõrbemisohuga ära harjun. Praegu istun üsna tihti keskpäeval toas sest õues on nii kuum ja UV kiirgus möllab. Siiski meeldib mulle pigem liiga kuum ilm, kui seitse kuud sitta suusailma. Ja oi kui nüüd korralik suusailmadega talv peaks tulema.

Kõige viimane lihtne ja väike argument on kinnisidee. Nimelt kui ma peaks tulevikus päris oma kodu soetama, siis võiks seal üks sein täis olla maailmakaarti. Selle kaardi peal omakorda märgitud riigid, mida olen külastanud. Näiteks väikse ristikesega või fotoga lahedast paigast või minust. Idee vajab veel täpsustamist. Vot ja kui nüüd selline sein peaks tekkima, siis hetkel oleks see väga-väga Euroopa keskne. Seega otsustasin, et laiendan seda Austraalia ja Aasia sihtkohtadega.

Kas olen otsusega rahul?

---

Kuigi see aeg pole olnud ainult meelakkumine ja roosamanna, piimajõed ja pudrumäed olen ma siiski hoolimata kõigest hetkel rahul. Mulle ei meeldi koht, kus praegu peatun aga tean, et kui olukord on sitt on see ainult meie tuleviku väetiseks. (parafraseerides presidente) Edasi saab ainult paremaks minna ja tulevik paistab juba praegu heledamates toonides kui veel nädal tagasi. Seega olen rahul ja jätkan reisi panustades kui vähegi põhjust (nagu ermo võrdles pokkeri terminitega) all-in. Kaotada pole siin enam midagi võita aga oi-oi kui palju.

Lisaks hakkab juba formeeruma täpsem plaan kuidas ja mismoodi edasi liikuda. Milliseid paiku ma külastan ja millega reisi lõpuks hakkama olen saanud. Pean ütlema, et nii mõnigi kuskil varasemas postituses mainitud tegevus võib jääda tegamata aga see ei tähenda, et reis lahjemaks jääks. Usun, et nüüd vaatan asju juba realistlikumalt ja oskan paremini planeerida ka tulevikku."

Nii hea kui keegi minu mõtted kirja paneb! Ma ei oleks osanud seda ise paremini sõnastada.