Tagasi Põhjaterritooriumil...

Reedel seadsime kohe sammud samasse tööagentuuri, mille kaudu oma eelmise töökoha saime, samal pärastlõunal käisime "töövestlusel" ja järgmisel päeval oli mõlemalt proovitöö. Alex oli kohaga rahul, aga mina läksin tagasi tööagentuuri tädi juurde ja jätkasin otsinguid (sest restorani teenindajate seas ei olnud ühtegi inimest, kes oleks seal rohkem kui 2 nädalat töötanud ja 30-inimesega üritusel oli "bossiks" tüdruk, kes vastuvõtulauas töötab).

Pisut alla nädala saatsin tulutult oma CVsid igale poole ja käisin erinevates söögikohtades neid isiklikult kohale viimas kui ühel päeval soovitasid Alexi uued töökaaslased mul Lizard'i baari tööd küsima minna. Loomulikult oli samal õhtul jälle proovitöö ja pärast seda töötasin seal 4 päeva nädalas (umbes 20 tundi samal ajal kui Alexi töökoormus oli umbes 60 tundi nädalas). Õnneks elab üks saklannast sõbranna Marlis meiega samas hostelis ja ilmad on ilusad ja nii me veedamegi suure osa ajast laguuni ääres, Casuarina ostukeskuses kolades või niisama vedeledes.

Baar ise on üliilus - selline troopiliste puude ja laudpõrandatega pisut-parem-ja-ilusam-kui-suvaline-pubi istumiskoht ja inimesed on ülisõbralikud.

Umbes kuu aega hiljem jõudsime teadmiseni, et linnas elades ei saa me niipea reisirahasid kokku ja hakkasime uuesti maakohtade poole vaatama. Kuna me olime mõlemad oma töökohad üles öelnud, pidime kiirelt tegutsema, et enne tööle saada kui raha otsa saab (sest me kõik teame, et Austraalias elamine ei ole odav lõbu, eriti kui koduseks aadressiks on hostel). Paari nädala pärast tasus pidev Googeldamine ja lõputu valimine (sest me ju ei tahtnud mingit suvalist töökohta enam, ikka ülihead palka ja mõlema jaoks normaalset (loe: ei mingit koristamist ega aiatööd!) tööd) ennast lõpuks ometi ära ja juuni lõpus alustasime oma töökarjääri Nhulunbuy (või Gove, kohalikud kasutavad mõlemat nime ja ma ei teagi, kumb päris õige on) linnakeses asuvas spordibaaris. Tõenäolisemalt mu elu isoleeritumais ühiskonnas ja parima palga eest!

Gove's elab umbes 4000 inimest, enamus kaevanduse töötajad või nende pered ja aborigeenid (ehk pärismaalased). Linn on suurem kui Jabiru oli, aga siia saamiseks on ainult 1 võimalus – lendamine, sest teid põhimõtteliselt ei ole ja isegi neljaveolise autoga saab Arnhemlandist ainult septembrist oktoobrini läbi. Selle eest lennuk lendab iga päev vähemalt korra ja kõik suuremad asjad (sh konteinerid toiduga) tuuakse siia laevadega!

Meeldiva üllatusena on Gove's lisaks toidupoodidele (ja üks neist on hea ja normaalsete hindadega ketipood!) ka ilusalong, riidepoed, kosmeetikapoed, 2 baari/pubi, jõusaal ja kindlasti midagi veel, mida ma veel avastanud pole…

Ja elame täiesti normaalses majas (mitte tikutopsis, nagu Jabirus oli). Kuna me oleme kahekesi, saime toa, millel on oma WC ja vannituba. ERITI hea! Laupäeval tegime kohe väikse uinaku (sest ärkasime kell 4.30 ju, et lennukile minna) ja kell 5 õhtul alustasime mõlemad oma esimest tööpäeva - mina baaris ja Alex köögis. Baaris oli eriti palju rahvast ja ei saanud arugi kui kell juba 2 öösel oli. Kuna ma olin uus ja ainuke mitte-Austraallane, pidin pidevalt kõigiga tutvust tegema ja Eestist rääkima. Lahe oli!

Baariga harjumine läks suht kiirelt, sest siin on samad reeglid, mis Jabirus olid (st. pitsiga kanget alkoholi ei tohi müüa, topeltkogust ei tohi müüa, kange alkohol tuleb alati mittealkoholse joogiga segada jne.). KENO oli minu jaoks uus (nagu telekaski, ainult et siin on iga 5 minuti tagant uus mäng), aga mitte eriti keeruline,koerte/hobuste võiduajamiste panuste vastuvõtmine ja väljamaksmine on pisut keerulisem, aga ka täiesti loogiline, et mitte midagi ületamatut. Lisaks kõigele sellele annavad kliendid peaaegu alati jootraha. Minu jaoks on tegemist ootamatu (millegipärast ma üldse ei eeldanud jootraha Austraalias), aga arvestatava lisasissetulekuga ja sellepärast panen kõik kõrvale ja vaatan hiljem, palju kokku sai. Ja siis ostan selle eest midagi ilusat! Ja teate, mis asja juures kõige parem on? Ma ei pea enam koristama! Isegi baari koristamisel peale tööpäeva lõppu pühime lihtsalt suurema sodi ära ja hommikul tulevad koristajad, kes kõik ilusti puhtaks teevad.

Meie üheteistkümne seal veedetud nädala jooksul jäid eredalt meelde:

*** Kreeklastest ehitajad, kes mulle tööle jalutades (sest nende ehitusplats oli täpselt tee kõrval) alati rõõmsalt:"Hello, Miss Estonia!" hüüdsid

*** Muusikud, kes õppisid meil esinemiseks ära paar Eesti lugu (ma pealkirju ei mäleta, aga viisi tundsin ära) ja ansambel, kes laulis mulle "Evie" lugu

*** Minu esimene kalalkäik ja peaaegu püütud kala (no ma ju ei teadnud, et teda peab kiire jõnksuga tõmbama ja nüüd on mul esimene kala, kes ära pääses)

*** Mees, kes pakkus mulle 10 000AUDi ühiselt veedetud öö eest (loodetavasti ei pea ma isegi selgitama, et ta läks üksi koju)

*** Mees, kes andis mulle 100AUDi jootraha, sest ma vahetasin talle mündid, millega ta võitis 800AUDi

*** Noormees, kes jooksis alasti tänaval, laamendas meie majas ja tegi prügikastist jaanilõkke + prügikasti kustutavad ülilahedad tuletõrjujad

*** Palju ülilahedaid ja mõned eriti nõmedad töökaaslased

*** Igikestev päiksepaiste (pikim aeg ilma igasugust vihma nägemata oli umbes 6 kuud) ja ülikuumad ilmad

*** Lõputu hulk meeleheitel aborigeene alkoholijahil

*** ilus koht keset eikellegimaad...

Lisaks sellele käisime kohalikus rannas, mis on imeilus (aga krokodille täis), vaatetornis, jahisadamas (elu väikseim jahisadam, aga ilus rand), kaevanduse juures, pidasime maha mitu-mitu grillipidu ja laisklesime niisama. Ainult ühe korra nägin (st ma sain aru, et midagi toimub) korralikku baarikaklust, kui terve rahvamass ühele ja teisele poole liikus ja 10 minutit hiljem saatsid turvamehed kõik koju. Tavaliselt said põhikaklejad 3-12kuulise sisenemiskeelu ja elu baaris oli jälle rahulikum:)

12nda septembri hommikul läksime teist ja viimast korda Gove'i lennujaama, jätsime oma pikaaegse elukoha Põhjaterritooriumi maha ja lendasime läbi Cairnsi Brisbane'i.