Üks aasta Austraaliat... ja seiklus jätkub!

Täna hommikul täpselt aasta tagasi kella 10-ajal puudutasid mu pisikesed varbakesed esimest korda Austraalia pinda. Maandusime Sirliga Melbourne's.

Esimesed 3 nädalat möödusid suhteliselt meeleheitlikult tööd otsides. Jaanuari viimastel päevadel õnnestus meil lõpuks umbes 550km kaugusel asuvas linnakeses Milduras farmitööga algust teha. Töö oli (minusugusele kontorirotile) mitme häiriva asjaolu üheaegse esinemise tõttu (kuumus, põletav päike, ÄÄRMISELT tüütud kärbsed ja kõrvetav viigimarjahape) üsna ebameeldiv, aga teise aasta viisa, farmis elamise võimalus ja saadud palk motiveerisid piisavalt. Motiveerisid umbes 8 nädalat ja siis tuli piir ette. Põgenesin Melbourne ja sain osa elu esimesest Vormel 1 võidusõidust!

Edasi reisisin rongiga (mulle tohutult meeldib rongiga reisida!) mööda idakallast põhjapoole, peatusin pisut Brisbane's ja Sydneys ning jäin pikemalt paikseks Bundabergi. Öiselt pimedas linnas ilma igasuguse hostelibroneeringuta üksi maha astudes teadsin juba ette, et sellest linnast saab mu hea sõber: lisaks Pipi-Pikksuka Segasumma Suvilas elamisele sain tehtud oma teise aasta viisa jaoks vajalikud farmitöö päevad ja kohtusin ülitoreda Inglise noormehe Alexiga:)

Kolme kuu pärast reisisime edasi juba kahekesi: käisime imeilusaid Whitsunday saari vaatamas (kus saime aimu vaalade suurusest) ja jäime mõneks ajaks peatuma Cairnsi linnas. Kahjuks ei suutnud Cairns meile kummalegi kolme nädala jooksul südamelähedaseks saada ja nii otsustasimegi edasi Darwinisse rännata (loe: lennata). Ideest teostuseni - 2 päeva.

Darwinis oli esimeseks prioriteediks töö leidmine ja päev pärast kandideerimist saime jaatava vastuse Jabiru linnakeses asuvast Aurora hotelliketti kuuluvast karavanipargist. Tegime siis kiirelt Darwini kohustusliku turistituuri ära ja reisisime 300km sisemaa poole. Töö käigus õppisin ära "korraliku" koristamise ning vastuvõtulaua, baaridaami ja ettekandja töö. Lisaks sain/saan harjutada järelvaataja (supervisori) ametit.

Austraalia on elamiseks teadupärast suhteliselt kallis koht (näiteks kohalikus poes maksab õunakilo 8AUDi, 735g hommikusöögihelbeid 9AUDi ja 1,5L veepudel 2,5AUDi). Et hiljem rohkem reisida ja vähem töötada saaks, otsustasime siin pikemalt peatuda ja raha koguda ning alles aprilli alguses edasi liikuda. Tööhoo ja meeleolu värskendamiseks käisime end Darwinis tuulutamas ja Melbourne's puhkamas. Tänu puhkusele kuulusid 2010nda aasta olulisemate elamuste hulka nii Suur Ookeanitee kui ka minu suured lemmikud koaalad ja pingviinid. Hoolimata üsna töisest aastast on kõik tehtud-nähtud elamused vaeva väärt ja kui saaks uuesti elada, ei jätaks mitte ühtegi kogemust vahele, sest tänu nendele olen täna siin.

Teine aasta Austraalias tõotab sisaldada rohkem seiklusi ja vähem tööd, aga eks ma kirjutan kõigest siis kui aeg sealmaal on;)

Minu esimesed eestlased!

Täna hommikul koristasime tube. Nagu tavaliselt. Siis oli paar tundi vahet ja läksin baari tööle. Nagu tavaliselt. Siis läks natuke aega mööda ja baari tuli mees, kes ütles, et tal on broneering ja soovis ennast majakesse registreerida.

Kuna nad olid ainukesed kes veel kohale polnud jõudnud, polnud paberite leidmine raske ja siis ma seal pealt lugesingi, et perekonnanimi Kuldkepp. Võttis natuke mõtlemist ja viisingi aksendi ja perekonnanime seosed kokku: EESTLASED JU! Igaks juhuks küsisin esialgu inglise keeles:"Are you from Estonia?" ("kas sa oled Eestist?"), mille peale mees otseloomulikult vastas "Yes!", mille peale ma sain jälle kasutada sõna:"Tere!". Te ei kujuta ette kui hea on üle pika-pika aja jälle eesti keeles rääkida ja teiste tegemistest kuulda. Eesti keeles registreerimise selgitamine oli natuke naljakas ja mõned väljendid, mida tavaliselt kasutame, kõlavad nii imelikult kui need ümber tõlkida:)

Igatahes oli eestlasi 3, kõik pärit Tartu kandist ja seal mõnda aega ka elanud, 2 neist olid Austraalias juba 4 aastat elanud ja üks oli kuuks ajaks lihtsalt külla tulnud. Kuna baaris on viimasel ajal suht rahulik, sain natuke niisama lobiseda. Hoolimata sellest, et me polnud elusees näinud, oli tunne nagu oleks kodused külla tulnud. Minul oli kohe terve õhtu ülimalt rõõmus olla ja teised kõrval irvitasid, et ma olen oma eestlaste nägemisest pilves:D

Muidu pidevalt küsitakse, et kust mu aksent pärit on, aga ükskord üks mees rääkis, et ta on Sydneyst pärit ja tegeleb ajaloo uurimisega ja jutustas pisut Austraalia ajaloost. Sellest kõige huvitavam osa (ja ainuke, mis mulle meelde jäi) oli see, et kui igasugused sõjapõgenikud Austraaliasse jõudsid, saadeti esimese paadina maale eestlaste oma, sest põgenukud uskusid, et kui austraallased näevad heledate juuste ja siniste silmadega ilusaid eestlasi, on nad kindlasti põgenike vastu võtmisega nõus. Nad võeti loomulikult kenasti vastu, aga see oli naljakas, et ilusad eestlased pidid esimesed olema.

Sellega tuli meelde veel üks kohtumine - jälle töötasin baaris ja sinna tuli keskealine mees pensioniealiste vanematega. Nagu vihmahooajal tavaks, oli meil üsna rahulik ja sattusime juttu ajama ja tuli välja, et vanema mehe vanaisa oli esimene eestlane, kes üldse Austraalia pinnale astus! Vanem mees ise oli väga meeldiv inimene ja ma olen tohutult uhke, et temaga kohtunud olen!