"I made my family disappear!" ehk kuidas mu pere ära kadus

Viimane nädal oli tohutult töine. Trenni läksin oma nohu-palaviku pärast esimest korda alles reedel. Siis hakkasime uut kava õppima, et jõudsin õigel ajal:)

Aga asja juurde. Reede õhtul tulin koju. Isa tuli vastu. Oma uue autoga. Kodus olid veel ema ja Heli. Karin oli linnas läbustamas:P Aga kõik teised olid õhtul alles.

Hommikul ärgates tahtsin teisi ka äratada. Käisin Heli toas - teda ei olnud, siis läksin vanemate tuppa - neid ka ei olnud, siis läksin kööki ja isegi jänes oli ära kadunud! Karinit ma isegi ei otsinud, sest teda polnud õhtul ka. Ja siis leidsin lõpuks oma telefoni üles (mille ma õhtul teadmata kohta pannud olin) ja avastasin, et ühel täiesti harval juhul kui ta öösel sisse lülitatuks jäi, oli mingi täiesti suvaline number sellele kell 4 öösel helistanud! Õnneks olen ma sügava unega:D

Mingi aja pärast hakkasid inimesed tagasi ilmuma. Kõigepealt Heli jänesega, siis Karin ja lõpuks vanemad. Heli abiga sai tuvastatud öine helistaja - see on seotud Karini ja tema ajuga:P

Et siis järgmiseks päevaks olid kõik kohal. Pühapäeva hommikul ka. Järgmisel korral, kui tahan üksi kodus olla, teen jälle nii, et pere ära kaob:P

Vanaema 80

Nädal algas sellega, et ajasin oma viiulit taga - viisin ta mingi kuu aega tagasi parandusse, aga õigel kuupäeval ei helistanud mulle keegi. Helistasin siis eelmise nädala lõpus ise ja ütlesin, et hiljemalt teisipäevaks on vaja, aga kui esmaspäeval uuesti helistasin, tuli välja, et olin erinevate inimestega rääkinud ja neil oli seal väike segadus ja tegelikult võisin juba esmaspäeval pilli ära tuua. Tõingi. Uue poogna ka. Ilus ja korras oli pill. Poognaga oli veel mingi arusaamatus ja sellepärast viisin selle üldse tagasi ja ostsin selle asemel hoopis õlatoe. Nüüd, 16 aastat pärast viiuldamise algust, saan švammiga hüvasti jätta! :D

Õlatoe otsimine ei olnudki tegelikult eriti lihtne - kuna reede oli punane püha, pidin peale tööd jõudma poogna ära viia, leidma muusikapoe, mis viiuliasju müüb (ja piisavalt kaua lahti on, et ma sinna jõuaks ka) ja enne Kauri tulekut ühikasse jõudma (et saaks asjad ka kokku pakkida). Ja enne seda jõudma ka töö juures kambaga bossi toa ära kaunistada, sest tal oli laupäeval sünnipäev, aga teda ennast neljapäeval ei olnud ja siis me mõtlesime talle üllatuse teha. Ette rutates võin öelda, et üllatus õnnestus:)

Õlatoe juurde - peale tööd käisin siis kõigepealt Muusikaakadeemiasse poognat viima, siis jalutasin Rävala puiesteelt Pronksi tänavale ühte muusikapoodi, seal pakuti tellimisvõimalust, aga kuna mul oli vaja nüüd-ja-kohe, siis läksin edasi otsima. Kutt poest soovitas minna üle tee asuvasse poodi. Teises poes oli lahe onu, kes pärast mu jutu ära kuulamist ütles, et tema poes viiuliasju ei ole, aga on olemas täiesti spets pood Rävala puiesteel Muusikaakadeemia all - Concerto Grosso. Vantsisin siis tagasi sinna, kust alustasin.

Poes oli tohutult lahe tütarlaps, kes näitas mulle igasuguseid erinevaid õlatugesid näitas ja proovida lasi. Proovimiseks kasutasime mingit ilusat pilli (mis pani kohe mõtte tööle uue viiuli ostmise suunas:P) ja katsetasime, kuidas ikka kõige mugavam on ja mis vahe erinevatel õlatugedel on. Lõpuks otsustasin ikka esimesena proovitud variandi kasuks. Kaasa aitas ka müüja jutt, et alles eelmisel päeval ostis üks ERSO viiuldaja sama õlatoe (jah, ma tean, olen reklaami ohver!:D). Et veetsin päris pikalt poes aega ja lahkusin ülimalt rahulolevana.

Neljapäeva õhtul kui lõpuks päris koju jõudsin, tuli välja, et olin endale selle päevaga nohu ja palaviku saanud. Reedese päeva veetsin horisontaalses asendis ja pärnaõietee seltsis, sest laupäeval oli vanaema sünnipäev.

Laupäeva hommikul oli enesetunne juba täitsa OK ja hakkasime õdedega vanaema sünnipäeval mängimiseks kava kokku panema ja läbi proovima. Me pole vist mingi 2 aastat koos mänginud ja hullult naljakas oli kogu aeg - kord unustas keegi viisi ära, siis mängisime igaüks erinevaid lugusid, siis läksid mul keeled omavahel sassi ja ei saanud aru, miks me omavahel kokku ei kõla. Ja kui juba naljaks läks, siis hakkas Karin flöödiga piiksuma ja oli veel naljakam. Ema ütles ka, et meil olid sellised lood, kus naermine noodis kirjas oli:D

No lõpuks saime harjutatud, lokid sirgeks kammitud, näod pähe maalitud ja õigel ajal minema. Käisime veel vanaema juures, võtsime ta kaasa ja vurasimegi Kaisma poole. Kohale jõudsime (vist elus esimest korda) enne õiget aega!

Varsti jõudis ka päevakangelane kohale. Pidime veel natuke ootama, et kõik külalised saabuks ja siis alustasimegi pidulikku õnnitlemist:)
Laulsime talle mitu laulu ja tegime ilusaid perepilte.

Tädi Anne (kelle õige sünnipäev oli ka sel päeval – PALJU ÕNNE! veelkord) oli eelnevalt kokku pannud pilte vanaema elust ja luges ette vanaema enda räägitud/kirja pandud elulugu. Suurt osa sellest kuulsin esimest korda, aga pisut oli ka tuttavaid sündmusi. Hullult huvitav oli.

Pärast oli söömine-tantsimine-kingituste avamine. Ja lapsi saime ka nunnutada! Nüüd on neid piisavalt palju, et igaühele oma jätkuks:D

Pärast viisime vanaema koju, läksime edasi sugulaste juurde ja mingil ajal öösel tulime tagasi koju. Ema-isa, kes olid juba varem tädi Mare sünnipäevale läinud, jõudsid ka umbes samal ajal ka koju. Tohutult lahe sünnipäev oli.

Karini ja Heli muljeid on ka juba kirjas:)

Arigato, Pärnu ja Rihanna

Teisipäeval käisime Kadriga Stereos, et arutada igasuguseid asju. Sain ideid jagada. See on alati lahe! Ja mulle ikka veel meeldib see koht:D

Kolmapäeval oli meie esimene osakonna üritus - käisime Arigato spordiklubis. Mitte sporti tegemas, vaid lõõgastumas - kõigepealt kuulasime ühe toreda naisterahva õpetussõnu Jaapani kultuuri ja keele kohta (ja just siis kui ma oleks saanud oma sügisel omandatud jaapani keele teadmistega särada, arvas see tore naisterahvas, et teised peaks ka arvata saama...). Lisaks joonistasime ise pintslite ja õige värviga kanji-sid (jaapani keele kirjutamiseks kasutatavaid hiina märke). See oli lahe:D
Tunni lõpuks saime kõik endale päris riisipaberi ja punase aluse. Riisipaberile joonistasime oma nime ja kleepisime selle punasele alusele. Mina olin Ebe, sest "ve" täheühendit ei ole:D

Pärast loengut läksime teisele korrusele, kus saime endale korvikesed rätikute ja hommikumantlitega ning tohutul hulgal erinevaid võtmeid ja kiipe (OK, see on natukene liialdatud, aga palju oli neid küll!). Ja siis me läksime ja mõnulesime suures 41-kraadise veega basseinis, väiksemas 38-kraadise veega mullivannis ja 41-kraadise veega (mille 41 kraadi ei olnud sama, mis teise basseini 41, aga mõnus soe oli ikka) õuebasseinis, millel oli veejuga! Vahepeal olelesime teise korruse lamamistoolides ja nautisime puuvilju. Mingi aeg peale 22 hakkasime ennast minema sättima. Tohutult mõnus tunne oli. Raudselt lähen sinna kunagi tagasi.

Reedel viis Silver mu kenasti Heli juurde. Seal olid juba Kadi ja Agne. Nendega tähistasime Heli sünnipäeva, käisime Libatses Kaspari sünnipäeval (PALJU ÕNNE! veelkord:D) ja üritasime minna Bad Jamile. Bravos olen nüüd küll äärmiselt pettunud, aga tõenäoliselt ei takista see järgmisel korral peole minemist, sest endiselt on Bravo mu lemmik:P

Laupäeval käisime Kergus minu ristiema ja Heli ristiisa (ehk siis tädi Anne ja onu Hansu) rubiinpulmi tähistamas. Seekord oli meie esindus 3-liikmeline: mina ja vanemad. Avastasin uue lemmiktelekanali - FashionTV. Vot seda tahaks endale ka:D

Pühapäeval läksin kenasti bussi peale, et õigeks ajaks linna jõuda. Õhtul käisime Kadiga Rihannat vaatamas. Suureks üllatajaks oli Lauri Pihlap, kes koos Semir Dance Company'ga soojendajaks oli. Neid läheks hea meelega uuesti vaatama. Rihanna oli ka lahe, kuigi ma ei kiljunud ja ei hüpanud ja ei nutnud ta pärast nagu 1o-aastased (keda oli kontserdil vist rohkem kui täiskasvanuid). Enda üllatuseks avastasin enne kontserti (kui Karin küsis, et kas ma üldse tean, keda vaatama lähen), et tean pea kõiki Rihanna viimase plaadi lugusid! Eriti lemmikud on "Breaking Dishes", "Shut Up And Drive", "Don't Stop The Music" jne. jne.jne.... "Umbrella" loomulikult ka. Lava oli lahe, etendus hästi läbi mõeldud ja erinevalt Aerosmithi kontsertist, nägin nüüd otse lavale ka (ei pidanud ainult ekraane jälgima)! Nipp on selles, et tuleb seista 10-aastaste taga, kes ei ole veel minust pikemaks kasvada jõudnud;)

Et siis mina jäin kontserdiga väga rahule. Ainuke, mis ei meeldinud, oli 1 (või oli see 1,5) tundi kestnud paus kahe esineja vahel. Pärast tõi Kadi mu kenasti tagasi:)

Kallis õdekas!

Palju armastust, suured kallid ja kõike muud head ka! :)

Samad soovid ka kõigile teistele märtsikuu sünnipäevalastele:

11.03 - Kaido

12.03 - onu Hans

22.03 - tädi Anne

25.03 - vanaema

26.03 - Timo

Ja ka nendele, keda siin kirjas ei ole :)

Naistepäev ja laululaager

Kuna Kädile väga-väga meeldib The Sun, läksime reede Parlamenti neid kuulama. Ma polnud neid kunagi varem kuulamas käinud, aga see esinemine kinnitas, et nad on ka otse mängides suurepärased. Publiku meeleheaks tehti 2 lisalugu ka ja oligi läbi. Kunagi lähen kindlasti neid uuesti vaatama.

Muidu üsna tavalise peo tegi eriliseks Erkki, kes meile Kädiga naistepäeva puhul kaunid lilled tõi. Ma arvan, et on kirjeldamatagi selge kui üllatunud ja meelitatud me olime:)

Mingi aja pärast jätsin Kädi klubisse ja läksin taksojahile, sest pidin järgmisel hommikul vara laululaagrisse sõitma. Kuna mul telefoni ei olnud, võtsin pärast mõningast jalutamist Kaubamaja juurest esimese ettejuhtuva takso. Tõenäoliselt oli see kalleim, millega elusees sõitnud olen:D

Laupäeva hommikul kell 8.30 olin kaasapakitud asjadega rõõmsalt (loe: pärast 2-tunnist magamist ülimalt uniselt ) TTÜ ees. Sealt võttis mu peale Liina, kellega sõitsime Gea ja Dea juurde, kellega siis sõitsime Aegviitu. Minu lohutuseks oli Gea sel nädalal veel vähem maganud:D

Laagri kohta otsides käisime ära Nelijärve puhkekeskuses, mis on päris lahe koht, aga polnud meie sihtpunkt. Sealne vastuvõtulauatädi juhatas meid õigele teele ja peagi olime Aegviidu puhkekeskuses. Koht meenutas Nõukaaegsetest filmidest pärit noortelaagrite asukohta ja oli reedel üle keskmise jahe. Siis võeti kasutusele kõik sooja andvad seadeldised ja kui esimeses proovis värisesin mitme kihi riiete all, siis hilisemates oli juba päris soe.

Harjutasime lugusid, mida aprilli lõpus Slovakkias esitame. Peale õhtust proovi sõitsime Urmas Sisaski juurde. Tema pani meid pisikesse tuppa ümber klaveri istuma, näitas meile enda tehtud taevakaarti toa laes, mängis klaverit ja rääkis tähtedest, planeetidest ja muusikast. Veel saime kõik katsuda päris meteoriiditükikest (ja sellega soovida!:P). Eelviimase loo viisijupike jäi ka kummitama. Kahju, et enam meeles pole, sest see oli hästi ilus... Ja sellist taevakaarti tahaks ka enda tuppa. Nende tähtede asemele, mis seal hetkel on:P

Pärast läksime tagasi oma puhkekeskusesse, õhtu veetsime kaminaruumis. Poisid tegid kambaga meile ühe tohutult laheda naistepäeva etteaste. Pärast oli saun ja mängud. Hilisööl/varahommikul ilmus välja kitarr ja laululaagrile kohaselt laulsime ka natuke. Magamamineku ajaks oli meie tuba juba normaalse temperatuuri saavutanud ja tundus täiesti meeldiva kohana. Isegi unelaulu saime:P

Hommikul oli jälle proov ja lõuna ajal hakkasime tagasi sõitma. Tagasi linna jõudes sain isegi mingile vene keelt kõnelevale naisterahvale teed juhatada. Tuleb välja, et 2 kuud keeleõpet ei ole päris mööda külgi maha jooksnud. Vähemalt ma ise tundsin, et ta sai aru mis ma seletasin:D

Pärast käisime Kädiga Kristiines, sest kinoplaan ei tundunud enam eriti ahvatlev. Ülejäänud päeva magasin maha(A)

Veebruari lõpp ja märtsi algus

Neljapäeval olin kenasti tööl... lõunani. Peale seda läksime protsessidisainerite kambaga (või noh... peaaegu kambaga) Radissoni IBMi meeste ja naiste juttu kuulama. Üritus oli kiire ja informatiivne. Igav ei hakanud:P

Reedel tegin töö juures pisut välja, et tähistada uude kohta minemist (ja loomulikult jään ma teid igatsema, aga meie majad ei ole väga kaugel, et pole hullu:)).

Pärast seda tormasin kõigi kompsudega (mis olid täiesti rasked, peaks mainima) kesklinna, et sealt Veerennisse sõita ja Karinile kauaigatsetud Good Charlotte särk tuua (rõhk on sõna esimesel silbil, muide:P). Samal ajal üritasin Priidule nädalavahetuseks Tallinnasse ööbimiskohta orgunnida (täiesti ausalt, ei õnnestunud). Peale seda juba vaikselt lonkasin tagasi ühikasse, haarasin trenniasjad ja tormasin kohale. Tee peal avastasin, et abivalmis inimesed ei ole kuskile kadunud - üks tädi säästis mind uute kinnaste ostmisest (mina oleks nad rahulikult bussi jätnud). Trenni hilinesin umbes 20 minutit (see peaks olema mu trennihilinemiste rekord vist...), aga puududa kohe mitte ei tahtnud.

Peale seda kiirustasin jälle - kõigepealt Kaubamajja kingituse-lillede järele ja siis Alfredisse Katre sünnale (arvestades kõike muud hilinesin ainult 2 tundi:P). Ta sai meil nüüd 6-seks, et saab juba varsti kooli minna:D Palju õnne veelkord Sulle!:) Üritus oli lahe (kuigi maja sees koha leidmine eriti lihtne ei olnud:P).

Pärast seda otsustas Silver Pärnusse sõita ja ma ühinesin temaga. Kuna kell oli juba päris palju, olime mõlemad unised ja minu magama jäämine ei tulnud kõne alla. Siis leiutasime mängud - arvata ära, mitu autot järgmise 10 kilomeetri peal vastu tuleb ja kas raadiost järgmise loo esitab naine või mees. Nii läks aeg megakiirelt. Peaks mainima, et ma olen muidu mõlemas mängus päris proff:D
Koju jõudes ajasin Karini ka igaks juhuks üles - me ju polnud mingi 2 kuud näinud juba üksteist, sest kui päkapikk on kodus, on maja läinud ja vastupidi:P

Hommikul oli emal-isal pisipaanika, et miks mu telefon sees ei ole, kui nad tahavad teada, millal ma koju tulen (kui ma magan, siis on telefon teadupärast välja lülitatud) seni, kuni Karin neile reetis, et ma tegelt kõrvaltoas magan:D
Siis ärkasin ema kalli peale!

Laupäeval siis toimetasime, et vanaema sünnipäeva ette valmistada. Õhtul tulid külalised ja siis tähistasime. Kevinile õpetasin veel lollusi:D

Pühapäev hommikul saatsime need sugulased Tallinna poole tagasi ja läksime ise alevisse - Meriti katsikutele. Hästi ilus tüdrukuke on ja Mailis tundus ta kõrval juba täiesti koolilapsena. Lahkumine venis ja venis, sest pole lihtsalt ammu näinud, aga nüüd hakkab sünnipäevaralli ja näeme pea igal nädalavahetusel:)
Aa, ja Ady võileivatort on lihtsalt super.

Muide, kes veel ei tea, siis meie perel ongi maailma parimad sugulased (ja ma mõtlen mõlema poole omasid)!

Esmaspäeval olin juba uues kohas tööl. Mul on nüüd täiesti oma nurgake, suur potilill laual ja korvike lillekesega ka:D
Tegelikult on vist kõik tööga seotud asjad uued (kaasa arvatud arvuti, mistõttu on ka siin rohkem trükivigu. Rohkem kui tavaliselt, ma mõtlen:D). Vana arvuti jätsin emale-isale, sest selles on 5-star'i mängus punktitabelisse lihtsam saada:P

Jõudsin juba turvamehega ka lähemalt sõbruneda, kui jäin pisut kauemaks tööle ja tassi pesema minnes kaardi maha jätsin, aga täpselt sel hetkel kui tagasi minna tahtsin, pandi uksed lukku ja ma ei saanud enam tagasi oma tuppa. Õnneks saab majast välja ka ilma kaardita ja siis läksingi turvamehe juurde, kes seletas, et kell 18.00 lähevadki automaatselt uksed lukku ja lasi mu kõigist ustest ilusti läbi. Ikka juhtub:)

Täna sain alumised breketid ja pean ausalt tunnistama, et nüüdseks teevad nad põrguvalu ja mu kaunilt lõigutud õunatükid jäid täiesti puutumata... :(
Varsti pannakse mingid nõmedad kummid ka, aga pärast seda, peaks ainult paremaks minema. Nagu öeldakse:"It gets worse before it gets better" (enne kui paremaks läheb, läheb hullemaks), aga Kariniga mõtlesime, et: "in the end it always gets better" (lõpuks läheb alati paremaks). Et siis mingi aja pärast on kõik jälle OK:)

Ahjaa, kõige parem asi - käisime Kairiga "Step Up 2" vaatamas. Hullult hea, ma ütlen. Mitte näitlemine, vaid tants ja üldine feeling. Eriti sügavat sisu oodata ei tasu, põhirõhk on ikka tantsimisel (mida oleks võinud isegi rohkem minumeelest näidata), aga saalist välja jalutades oli hästi mõnus tunne. Soovitan kindlasti:)