pühapäev, aprill 30, 2006

Päris kosjad

Laupäeva õhtu.

Kuna pühapäeval toimub soolaleivapidu ja suur sugulaste tutvustamine, mõtles Timo et ta peab isa käest ikka korralikult tema tütre kätt paluma. Mõeldud-tehtud. Kohe alguses pühendati loomulikult mind plaani (mis oli ILMSELGELT üks suur viga), aga kuna ma kavalaid asju ilma kavala näota toimetada ei oska, pidin "õige" ajani Karini toas ootama:D
Enne asja juurde asumist tegime ka korraliku tegevusplaani ja tuletasime meelde kõik kosjakombed, mida kuulnud-lugenud olime. Põhiliselt toetusime siiski Tammsaare "Tõde ja õigus" materjalideld, kus Joosep (vist..) Liisil saunas kosjas käis ja loomulikult oli Timo oma sõbra Interneti abiga asjad enam-vähem valmis mõtelnud. Muuseas, laupäev oli üks nendest päevadest, mis kosjas käimiseks kõige paremini sobib.

Viin meestele ja punane viin naistele (ehk siis vein) olid juba varem valmis ostetud.

Sellest hakkasidki probleemid: joogid olid sahvris ja isa-ema mõlemad köögis (mis tähendab seda, et "märkamatult" sealt midagi kätte ei saa). Jookide toimetamise ülesande võttis siis Heli enda peale, Timo botaste toomise ka. Miks botaseid vaja oli? Sest ega kosja tagant toast ei tulda! Selleks, et asi ikka õige oleks, ronis Timo Karini toa aknast välja ja läks värava taha.

Kuna hobuseid ja kuljuseid polnud, otsustasime meie Heliga, et Timo peaks siis seda suurt kellukest helistama (seda, mis meil värava juures on) seni kuni isa välja tuleb.
Järgmine probleem: kelluke kadunud! Mina istusin ikka veel Karini toas, Heli oli köögis ja Timo laiutas värava taga käsi... Lõpuks leidis ta siiski selle üles. Leidis ja hakkas helistama. Mitte keegi ei reageerinud... Siis läks ema vaatama, aga kuna Timo ootas isa, siis jätkas ta helistamist. Isa läks ka vaatama. Vaatas ja tuli tagasi. Hiljem selgus, et isa arvas, et see oli mingi märguanne Helile:D

Lõpuks tuli Timo ise sisse ja läks siis isaga "kaupa tegema". Isa mõtles läbi kõik naisterahvad ja pakkus igaühele, et kes tahaks seda noormeest (tegelt ainult mina, Heli ja ema olimegi). Keegi ei tahtnud. Ja siis jõudis järg Helini. Tema tahtis.

Selle peale pidi Heli otsima pitsid ja klaasid, et saaksime viinasid maitsta (kusjuures hea vein oli) ja otsustada, et kas ta sobib või mitte. See otsustamise protsess kestis... ja kestis... ja kestis... Ma jõudsin vahepeal oma kooliasju teha ja ema magama minna.

Umbes keskööl oli siis asi nii kaugel, et pudel oli tühi. Kuna ema juba magas, küsis isa minu käest, et mis ma arvan: kas sobib? No ja mis ma seal siis ikka - loomulikult sobis. Selle peale tuli siis pidulikum osa, kus Timo (taaskord!) ühele põlvele laskus ja heli käest küsis, et kas ta temaga abielluda tahab. Heli endiselt tahtis ja kõik elasid kaua ja õnnelikult ja elavad tänapäevalgi seitsme maa ja mere taga...:)

laupäev, aprill 22, 2006

Huvitav ;)

Täna ärkasin linnas. Mitte ainult sellepärast, et eile soolaleivapidu oli, vaid ka selle pärast, et kell 15.00 oli mul Kunstiakadeemias kohtumine mingite noormeestega.

Asi sai alguse sellest, et ühel heal päeval tuli mulle koolis vastu üks noormees, kes pärast lühikest viisakat vestlust küsis, et kas ma oleksin huvitatud suvel kuskil välismaal töötamisest. Ütlesin, et kui jutt on erialasest tööst, siis miks mitte. Tema kohe, et mis eriala ja et telekommunikatsiooniga on jah täitsa seos olemas. Küsisin veel igaks juhuks üle, et ega see USA-s raamatute müümine pole, sest see mind ei huvita. Eitava vastuse peale andsin oma kontaktandmed ja unustasin selle vestluse.

Paari päeva pärast seesama noormees helistas ja kutsus töökoha asjus ettekannet kuulama. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on! Suure hulga erinevate kuupäevade hulgast õnnestus lõpuks leida sobiv: 22.04.

Niisiis, ärkasin linnas ja läksin pisut varem kesklinna, et Kaubamajast endale ühed eriti karmid päikeseprillid osta. Otsustusvõimetuse tõttu jäi ost esialgu sooritamata.

Pisut enne kolme läksingi Kunstiakadeemiasse. Vaatasin fuajees natuke aega pilte (kus vähemalt pooltel oli põhiidee selgeks tehtud tekstiga, mis oli vene keeles ja millest mina muhvigi aru ei saanud), mis mulle erilist muljet ei jätnud.

Varsti ilmusid kohale 3 noormeest. Tuli välja, et mina olingi ainuke, kes kuulajatest kohale oli tulnud. Selle teadmisega läksime ühte klassiruumi, kus oli juba valmis pandud arvuti, millelt ettekannet näidata. Üks noormees hakkas siis ettekannet tegema ja teised kuulasid niisama. Suhteliselt kiiresti tabasin ära, mille poole jutt tüürib, aga ootasin, et ta seda mulle ise ütleks.

Vahepeal esitas ta mulle ka küsimusi, igasuguste õnnestumistõenäosuste ja palgasuuruste kohta ja huvitaval kombel oli minu maailmavaade nende omast tunduvalt roosilisem. Vaatasin, kuidas ta endiselt sama asja ümber keerutas ja püüdsin mitte väga ilmselt oma suhtumist välja näidata (kuigi muiet tagasi hoida lihtsalt polnud võimalik). Veel mõned minutid üldist reklaamijuttu ja jõudsimegi asja tuumani: tegemist on firmaga, mille kaudu noored üle maailma lähevad USA-sse raamatuid müüma. Kiirelt näitas see põhiline jutustaja mulle ka ühte näidisraamatut ja siis tunnistasin ausalt, et selline asi mind absoluutselt ei huvita.

Noormehed võtsid asja näiliselt rahulikult, ütlesid et sel juhul nad ei raiska rohkem mu aega ja soovisid head päeva. Mina soovisin neile sama vastu ja jalutasin minema. Endal oli nii hea olla.

Läksin Kaubamajja tagasi, ostsin oma karmid prillid ära ja tulin koju.

Marko soolaleib

Juba ammu-ammu ostis Marko endale Viimsisse korteri. Meid soolaleivale ei kutsunud.

Senikaua küsisime ja rääkisime, kuni saime mis tahtsime: eile tegime peo. Tähendab, Marko tegi. Meie läksime kohale.

Kuna selles piirkonnas käivad alles hoogsad ehitustööd, nõudis kohalejõudmine "pisut" aega.

Korter ise oli hästi ilus, eriti lahe oli suurte akendega sein, kuhu paistis loojuv päike!

Veetsime mõnusa õhtu ja otseloomulikult ei puudunud ka Alias (nagu tavaliselt).
Pisut haruldasem - ja minu jaoks täiesti uudne kogemus - oli tequila joomine kaneeli ja apelsiniga. Not my cop of tea, olgem ausad:D

Mingil hetkel avastas keegi, et kell on ikka jube palju juba. Selle peale läksid tüdrukud koju ja poisid ööklubisse.

teisipäev, aprill 18, 2006

Palju õnne!

Heli ja Timo
Merli ja Marko

laupäev, aprill 15, 2006

Kohtunikuna Pärnus

Täna hommikul sedsime sammud (autonina) Pärnu poole. Seal ootas kõigepealt ülevaatamist Heli ja Timo uus korter (muuseas, see vaba tuba on juba mulle broneeritud, nii et ära hellita lootusi! Aa, ja rõdu ka...), mis oli ikka supernunnu! Seal veetsime seialgu vaid pool tundi, sest tegelikult olime linnas asja pärast: Pärnu jõe kaldal toimusid neljandat (vist...) korda kahevõistlused.

Sel korral sisaldas see täiskasvanute jaoks 10km rulluisutamist, 3km jooksmist ja 5km rulluisutamist (mõnikord on hoopis jooksmine ja rattasõit). Meie olime kohtunikeks! Heli ja Karin kirjutasid finišis võistlejate vaheaja- ja lõpptulemusi üles samal ajal kui meie Timoga valvasime jooksuraja lõpus, et keegi ei "varastaks". Tänu "kaugema nurga kohale" sain ma Timo uue autoga sõita (mille peadaalid liiga kaugel on!!!) ja selle auto signaal ehmatas ühe on täisa ära... Aga see pole oluline. Oluline on hoopis see, et ma oskan nüüd nibin-nabin lutsu visata ja muidu tarka nägu teha. Selles mõttes, et kohtuniku moodi välja näha.

Järgmine võistlus on maikuus ja siis peaks vist rattasõiduga hoopis olema.

Pärast seda läksime emale töö juurde külla. Kõigepealt ehmatasime ta töökaaslased sellega ära, et Kariniga võidu poodi jooksime sel ajal, kui emat polnud, siis lunisime igaüks endale Ehitusmarketi pühademuna välja ja uurisime igasuguseid asju mis seal müüakse.

Järgmisena läksime isale töö juurde külla (see on nüüd ema töökohale päris lähedal). Mina nägin seda poodi esimest korda. Seal saime vaadata mingi katuseraami DVD-filmi hästi laheda posti pealt. Siis hakkas Helil järsku kiire ja me pidime ära minema. Jõudsime kiirelt veel poes ära käia ja "siili" materjalid ära osta. Poest isa poeni tegime loomulikult jälle võidu.

Heli jaTimo juures tegi Karin (suures osas) meile süüa ja kui toit valmis oli, jõudsid isa-ema ka kohale. Sõime siis kõhud täis ja tulime koju ära:)

reede, aprill 14, 2006

Kodutee

Kuna ükski tuttav autoga Pärnu poole ei läinud, otsustasime Kariniga sel korral koju hääletada.

Tee ääres seismise aeg ei tundunudki väga pikk (vähemalt võrreldes sõiduajaga...).

Esimene juht, kes meid peale võttis, tundus täitsa muhe olevat. Selline keskealine meesterahvas. Meie Kariniga pidime taha istuma, sest esiistmel olid tema asjad. Sõitma hakates pani mees muusika kõvemaks ja meie ohkasime kergendatult, sest ega me kumbki eriti juttu ajada ei viitsinud.

Üsna pea pani ta aga raadio kinni ja hakkas meiega viisakat vestlust arendama: et kust pärit ja mis Tallinnas tegite, mida õpite ja kus muidu elate jne.jne.
Ja siis jõudsime teemani: kuidas teil kirikuga suhted on?!
Tuli välja, et onu oli Jehoova tunnistaja ja püüdis igal võimalikul juhul ka teisi "targemaks" teha. Sel ajal kui Karin omaette naerda pugistas, pidin mina sele mehega juttu ajama. Vestlus nägi välja nii: onu väitis midagi, mina valisin kas ma olen selle väite poolt või vastu ja onu seletas miks see õige ei ole, mida mina arvan. Ja nii iga kord. 60-kilomeetrit järjest. Ma ei mäleta, et ükski minu pakutud variantidest õige oleks olnud:D

Varsti said need pikad 60-kilomeetrit läbi. Siis astusime autost välja, soovisime "Head aega!" ja saime päris pikalt hamburgeriputka juures olevas bussipeatuses naerda.

Seejärel hakkasime uuesti hääletama. Kõigepealt tahtis üks maaliini buss meid peale võtta, aga siis kui me naerdes peatusest eemale hakkasime minema, mõtles juht, et me oleme vist pisut napakad ja sõitis edasi.

Pärast teda tahtis üks puuduvate sõiduoskuste ja ülisuure egoga mees meid oma laguneva autoga Märjamaani viia, aga Kariniga mõistvaid pilke vahetades otsustasime, et me poolikut maad ei taha sõita ja lubasime tal lahkelt edasi minna. Ilma meieta.

Peale teda pidas kinni üks ilusa autoga ülirahulik noormees. Ka tema lubas meid vaid Märjamaani viia, ent selle pakkumise võtsime vastu. Sõit läks kiirelt ja vaikselt. Noormees vist ei tahtnud eriti suhelda. Või siis oli tal millestki muust mõtelda... näiteks autoustest! Miks?! Sest kui me kohale jõudsime ja väljuma hakkasime, ütles ta rutakalt:"Pange siis seekord uksed vaikselt kinni." Meil jälle naeru nabani :D Mul tuli kohe see autoliisingu reklaam meelde, mis raadios jookseb:" Tähendab... lepime siis kohe kokku... ustega ei prõmmi!"

Endiselt lõbusas tujus jätkasime oma hääletamist. Minna oli veel u. 30 kilomeetrit.
Suhteliselt ruttu peatus meie juures valge auto. Enne kui me üldse autoni jõudsime, oli noormees kõrvalistmelt juba autost väljas ja ootas ukse juures (see oligi 2-ukseline auto). Kerge kahtlusega küsisme, et kuhu te üldse sõidate. Ma isegi ei mäleta täpset vastust, aga meile see marsruut sobis. Pugesime tagaistmele.
Enne kui auto liikuma hakkas, suutsin ma mingisuguse mänguauto istme pealt põrandale lükata, aga tundus, et noormehi see ei häirinud:D
Pool tundi iganenud klubimuusikat ja olimegi kohal. Lõpuks...

Astusime vanaema juurest ka läbi ja pärast elamusterohket reisi ootas meid lõpp-peatus: kodu.


RIKS

Kuna täna on vaba päev, otsustasime Kariniga ka koju tulla. Aga enne seda...

Nonii, alustame hommikust: ekskursioon.
Kell 9.00ks pidime kogunema Ädala 2 maja juurde, et teha telekommunikatsiooni magistriõppe tudengitega väikene külastus Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutusse ehk maakeeli Sideametisse. Küsisin paar päeva varem luba Karin ka kaasa võtta ja õppejõud, kes asja korraldas, oli rõõmuga nõus.

Kõik inimesed, kellega seal majas kokku puutusime olid ülisõbralikud ja tundusid hästi targad. Üks nendest ülisõbralikest inimestest viis meid siis majja sisse ja toimetas 5-kaupa 5. korrusele, kus veel mõned asutuse töötajad meid ees ootasid.

Seal üleval näidati meile erinevaid seadmeid, millega Eesti sidevõrke kontrollitakse ja jälgitakse. Tuleb välja, et selle sama maja töötajad saavad pealt kuulata ükskõik keda ja neile on see täiesti lubatud.
Ükskõik kelle alla kuuluvad esmajoones eraisikud, politsei, taksod, lennujaam (lennujaama infole nad ei saa vastata ainult...) jne. Need inimesed jagavad sagedusi raadiosideks, annavad lubasid, küsivad tasusid, keelavad neid, kes "pole luba saanud" ja teevad kõike muud, mis raadiosidega seotud on.
Ja selle juurde käis see ka veel, et kui teleka pilt palju säriseb, võib need mehed kohale kutsuda ja lasta üle mõõta, et äkki keegi on mingi seadme üles pannud, mis segab. Ja siis on neil õigus sellele segajale inimesele kurjad sõnad peale lugeda ja ettekirjutusi teha.

:D Siis kui seal üleval kõik nendepoolse info ära kuulanud olime, lubati meil küsimusi küsida. Loomulikult mõned ikka tekkisid (loomulikult mitte minul) ja siis saime veel pisut targemaks. Küsimuste esitamise käigus lubati meil erinevaid seadmeid käperdada ja kuna meile need jubinad täitsa meeldisid (kusjuures mitte millised vaid ikka mitme millised), näidati meile ka seda, kuidas masinad mobiiltelefonisignaalile ja raadiosaatjale reagerivad. See oli äge!

Pärast "praktilist" osa läks asi veelgi põnevamaks: meile näidati džiipe, mis olid spetsiaalselt nende sidemeeste jaoks ümber ehitatud. Selleks, et meid targemaks teha, ootas üks noormees juba autode juures ja rääkis kõikidest asjadest pisut. Need olid kõige lahedamad masinad, mida ma näinud olen! Seal oli igaühel mingi asi katusel (kas siis mingi antenni torn, mida sai 6-meetriseks teha või signaali suunda otsiv/näitav radar) ja sees olid masinad (ühes autos gps-seadmed... vist.. ja teistes olid ka masinad!). Neil oli veel eraldi see pisikene maja/auto, milles on köök ja dušširuum ja voodi ja kõik muu eluks vajalik sees.

RIKS-i töötajad olid lahkelt nõus kõike selgitama ja näitama. Nii saingi kõikidele tekkinud küsimustele vastused. See ei loe, et mõni neist polnud eriti arukas (küsimus, nimelt). Ja seal garaažis oli palju igasuguseid põnevaid vidinaid, mille otstarve kohta küsida:)

Ja peaaegu oleks unustanud! Nendes džiipides olevad seadmed ju töötasid sel ajal kui me seal olime ja siis me saimegi pealt kuulata lennujaama ilmateadet, mida pilootidele loetakse ja ühe taksofirma raadiosaatjat, kus nad omavahel rääkisid. See oli sellepärast veel eriti lahe, et seda lennujaama teksti olime lennujaama juhtimistornis käies juba kuulanud ja teadsime mis see on!


Hommikul minnes kartsin, et see koht küll põnev ei saa olla, aga tegelikult oli see üks huvitavamaid ekskursioone meie erialastest väljasõitudest (esikohta hoiab endiselt lennujaam!). See oli väärt hommikul seitsmest ärkamist.

kolmapäev, aprill 12, 2006

Kolmapäevane koolipäev

Karin tuli ka Tallinnasse, sest tal on koolivaheaeg. Tema ei läinud ära.


Täna hommikul, siis kui mina tööle läksin, jäi Karin veel magama...


Seda asja ma nii ei jätnud ja käskisin tal neljaks kohal olla, et ta tuleks ise sinna loengusse, kuhu mul pidevalt minna käsib. Sel korral toimus tund väiksemas klassis, kuhu mahtus 15 inimest ja täpselt niipalju meid kohal oli ka (ma lugesin mitu korda üle!). Loeng oli nii "põnev", et meie Kelly ja Kariniga jõudsime täita ära mingid ankeedid mobiiltelefonide kohta, kirjutada A4-täie dialoogi ja korralikult igavleda, üks noormees suutis teha isegi päris korraliku uinaku:D

Pärast seda tundi muutus Karin leebemaks ja nüüd ma enam ei pea sinna minema;)


Õhtul käisime taaskord kooris (nagu kolmapäeviti tavaks on saanud) ja seekord ei tekitanud Karini ilmumine mingit elevust: kõik juba teadsid kes ta on:D
Laulupeo laulud on nüüd meie uued lemmikud ja kõik, kes Mõtleva Mehe pargis kolmapäeval umbes 9 ajal jalutasid, said nautida meie suurepärast kahehäälset versiooni O. Ehala laulust "Ma tahan olla öö".

Pärast vaatasime filme minu tohutust videode kogust:D

Kummitus kummitas kummutis...

...kummutis kummitas kummitus...

Ikka veel ei saanud aru?! Mul on nüüd päris oma kummuti!!! Selline pruun ja ilus. Alles täna sain.

Alguses oli ta helepruunis papis ja kõvasti-kõvasti kinni teibitud, siis oli ta pakist väljas täiesti seosetu pruunide plaatide hunnik, siis seosekübemega ja vaiba peal laiali ja siis tulid Heli ja Timo t.A.T.u. kontsertilt tagasi ja Timo tegi plaatidest kummuti:)

Sisu on süsteemiga: kosmeetika, tehnika ja riided.

Kutsusin 423st poisid ka vaatama. Nemad arvasid ka, et ilus on!

Nüüd istun ja imetlen. Ilus kummuti....

pühapäev, aprill 09, 2006

Loomad elutoas!!!

Päeval teda veel ei olnud. Siis jalutas ta alles mööda musta akent. Väljaspool, kusjuures. Nüüd, minu jaoks täiesti märkamatult on ta suutnud ennast tuppa sebida!

Seesama unine kärbes, kes kuulutas paar tundi tagasi akna taga kevade algust, on ennast nüüd mõnusasti minu toas lambi ümber tiirlema sättinud. Meil pole siin ühikas mitte kunagi mitte ühtegi kärbest olnud ja nüüd on.

Ma arvan, et pean temaga midagi ette võtma. See ei saa ilus olema. Algab operatsioon: "Ühe kärbse lõpp"...

Pühapäev...

Hommikul ärkasin vara. Ei, mitte sellepärast, et mul und poleks pühapäeviti, vaid sellepärast, et kell 9.00 pidi algama erakorraline kooriproov. Suurte pingutustega jõudsin mõned minutid enne üheksat MLLMi (sinna, kus meil proovid toimuvad). Kohapeal ilmnes, et ma polnud sugugi kõige unisema välimusega. See tegi ainult headmeelt:)

Enne dirigendi saabumist selgus, et nii mõnigi oli hommikul mõtelnud teha lühikese telefonikõne ja teatada oma puudumisest, aga nii umbes 20 inimest oli sellegipoolest kohal.

Laulsime oma unised hääled lahti ja harjutasime paari laulu. Kõlasime vägagi "hommikuselt".

Mingil ajal peale kümmet teatas dirigent, et täna on majas mingisugune delegatsioon ja nad astuvad ka meie proovist läbi. Mõne aja pärast saabusidki need oodatud inimesed ja me esitasime paar laulu oma repertuaarist. Tundus, et külalistele meeldis. Meile külalised igatahes küll meeldisid:)

Pärast proovi helistas Ly ja küsis, kas ma tahaksin paariks tunniks Miat hoidma tulla. Kuna ma midagi muud pühapäeva sisustamiseks veel välja polnud mõtelnud, olin nõus ja mõne aja pärast läksingi sinna. Miaga on alati nii lahe:D Seekord tegeles ta ahvidega (pani nad kiikuma, magama, luges neile raamatut...), laulis igasuguseid lastelaule (mis tal üllatavalt hästi pähe on jäänud) ja lõpuks jõime tema uuest Pipi-serviisist Kelloggs'i krõbinaid. Ka Erikul oli tore päev: tema käis sõbra sünnipäeval (või oli see sõbranna...) kuskil eriti lahedas mängutoas.

laupäev, aprill 08, 2006

Grupipidu

Esmaspäeval otsustasime Otsa loengus, et kuna Kelly nüüd tagasi on ja kuna ta varsti jälle ära läheb, peaksime tegema grupipeo. Mõeldud, tehtud.

Mina varusin kartulikrõpse ja morssi (ehk siis siirupit ja vett), teised pidid vastavalt oma soovidele ise asju kaasa võtma.

Reedel saabusid grupikaaslased hõrgutavate küpsetistega, mu toanaabrid seevastu pagesid kõik kabuhirmus ühikast. Tuli välja, et grupikaaslased arvasid, et tegu on arvutiostu tähistamisega! Sellegi poolest veetsime mõnusa õhtu, mida siinkohal pikemalt arutama ei hakka...

Umbes 5-paiku tegime viimaste vapratega pisikese Aliase-mängu ja ühe mängu, mis oli väga sarnane Aliasele:D

Väga vara hommikul äratas mind hull inimene, kes järjekindlalt köögis mingi kõva asjaga vastu lauda tagus. Mõtlesin, et kui välja ei tee, siis ta lõpetab ära, aga ei, kus sa sellega! Mõne aja pärast taipasin, et see pole mitte köögilaud, mida toksitakse, vaid et keegi on hoopis ukse taga ja tahab sisse saada. See oli ikka väga vara hommikul! Lõpuks vedasin ennast kööki ja tegin ukse lahti. Tegemist oli ühe mu toanaabriga, kes oli oma võtmed maha jätnud ja nende vajalikkuse alles hommikul (varahommikul, peaks mainima!) avastanud. Pikemalt mõtlemata läksin magama tagasi.

Laupäeval magasin, ärkasin üles, läksin jälle magama ja ärkasin taas... Õhtul, hmm, läksin magama:D

pühapäev, aprill 02, 2006

Aga eile oli ju 1. aprill!

Näh! Ja mina täitsa unustasin ära... Ei saanudki kellelegi "aprilli" teha:(
Oleks pidanud ikka kalendrisse vaatama.

laupäev, aprill 01, 2006

Linnanädalavahetus

Sel nädalavahetusel siis linnas...

Hommikul (umbes 12-ajal) ärkasin ja mõtlesin, et pole paremat viisi laupäeva veetmiseks kui šoppamine.

Panin siis ennast kärmelt valmis ja läksin linna. Kesklinna. Tegelikult Tartu maanteele, kui päris täpne olla: leidsin sealt ükskord laheda riidepoe ja otsustasin seda veel kord külastada.
Tulemus: Eve üliõnnelik oma uute suviste (!) riiete üle.
Sain sealt ka ühed lahedad püksid, mida juba ammu otsinud olen (tegelikult on need täiesti tavalised püksid, aga mulle niiiiiii meeldivad). Nüüd on mul küll värvikirev garderoob.

Pärast käisin ka Rosalindis. Ei, mitte tavalises, vaid Tartu maantee omas. See on palju suurem ja polnud seal kunagi varem käinud! Nüüd on mul ilus põsepuna!

Kokku võttis pisike poekülastus nii palju aega, et tagasi ühikasse jõudsin alles peale viit. Kõht oli ikka jube tühi ja käed põlvini poekottide tassimisest... Ühel hetkel avastasin, et kapi otsas on jube palju mulda ja otsustasin selle korda teha. Ja siis tegin juba teise kapipealse ka. Ja riidekapi ja pesin oma riided ära. Preemiaks tubli töö eest lubasin endale 3 osa Gilmore'i tüdrukuid:D

Ühe ülikavala lahenduse leidsin ka: voodis arvuti kasutamiseks on mul nüüd arvutilaud, mille saab ööseks lihtsalt maha tõsta. See oli vanasti raamaturiiuli riiul, aga ma tahtsin kõrgemat riiulit ja siis jäi üks laud üle. Siiani oli see mu kapi otsas ja kogus mulda, aga nüüd on tal üllas eesmärk.

Karin šoppas ka. Tema tegi seal midagi. Ta oli oma ostude sooritamisel innovatiivne ja andekas. (Karin käskis nii kirjutada!)