Esmaspäevast

Tööle jõudsin varem kui tavaliselt (kuigi magama läksin hiljem). Kohe hommikul vara oli koosolek, siis väike paus ja uus koosolek, veel väike puhkus ja siis... üllatus-üllatus -> uus koosolek:D

Ei, tegelt oli lahe. Mulle siiani koosolekud väga meeldivad, sest enamasti on neist tohutult palju kasu. Siis kui koosolekud läbi said, ajasin muid asju ja tööpäev lõppes ootamatult ruttu.

Pärast seda läksin linna, kõigepealt saapapoodi, sest eilse maanteel müttamisega olid mu kontsaplekid täiesti ära kulunud ja selleks, et vanu saapaid mitte lõhkuda, vajasin uusi. Ostsingi. Seekord vahelduse mõttes jälle madalad. Homme viin vanad saapad parandusse, seni käin oma uute nunnude pruunide saabastega.

Siis käisin Kaupsis (ehk Virus), täiendasin oma juuksehooldusvahendite arsenali, külastasin muhedat kellasseppa, kes pani mu kella jälle tööle ja teatas rõõmsalt, et see ei saanudki õiget aega näidata, sest eelmisest patarei vahetusest on 2 aastat möödas:D

Pärast tulin ühikasse ja sain teada, et see õppejõud, kes USAst meile tuli ja kellele ma ühe aine võlgu olen, suri eelmisel esmaspäeval... Maailm on kummaline...

Nädalavahetusest

Laupäeval käisin jälle suusatamas - keegi on põllule suusaraja teinud ja ma siis kasutan seda seni kuni saab(a)

Pärastlõunal käisime vanaema juures tema sünnipäeva tähistamas. Seal vaatasime ka presidendi vastuvõttu.

Pärastpoole tulid Erik ja Kalmer mulle järgi ja viisid Taavi juurde. Seal käis kõva sünnipäeva tähistamine:P Öösel viidi mind kenasti koju ka:)

Pühapäeval ei teinud tegelikult eriti midagi... niisama puhkasin. Õhtul tulime Romani, Age ja Madisega linna. Või noh.. peaaegu linna, sest pisut enne Haruteed otsustas üks metssiga autole ette joosta. Mina ei saanud alguses üldse aru, mis toimus, sest kuulsin ainult kuidas Age midagi hüüdis, siis põrkas auto millelegi otsa ning klaasi ja plastmassitükid kolisesid vastu autot lennates. Natuke maad sõitsime veel edasi ja siis jäime seisma... Ütlen kohe ära, et meiega ei juhtunud midagi.

Läksime välja. Roman hakkas kohe politseisse ja mujale vajalikesse kohtadesse helistama, ülejäänudega läksime siga otsima. Liiklus oli kohati üsna tihe ja oli kuulda, kuidas autod katkistest juppidest üle sõitsid. Õnneks tulid paljud seal üsna ettevaatlikult.

Üks auto jäi seisma ka - mehed tulid välja ja pakkusid abi. Nende abiga (ühel onul oli taskulamp) otsisime sea üles (see oli kraavi välja jõudnud) ja veendusime, et ta on täitsa surnud (kuigi esialgu, ilma taskulambita, pidasime teda veel täitsa elusaks) ja umbes 150 meetrit autost tagapool.

Siis läksime tagasi auto juurde, abivalmis onud sõitsid minema (olles veendunud, et me enam abi ei vaja) ja meie kutsusime Raini (ja Sveni ja Raimo) appi autot ära vedama, sest sellel oli nina päris mõlkis ja radikas lömmis ja tuled katki ja tegelt ma ei teagi päris täpselt mis kõik katki oli, aga see põssa tegi küll suure pahanduse.

Et siis tegime pilte autost ja seast ja siis jõudsid kohale jahimehed, kes ütlesid, et mingi 100-kilone loom on ja et see teelõik on kõige ohtlikum, sest seal armastavad metsloomad sageli rännata. Ja siis viskasid nad meie metssea oma Villisesse ja sõitsid minema.

Meie lükkasime tee pealt auto tükke ära nii palju kui nägime ja siis jäime ootama, millal meile järgi tullakse.

Varsti nad tulidki. Poisid kinnitasid autod köiega ja sõit võis alata... ainult et meil oli roolilukk peal ja autot ei saanud keerata. Me kaldusime vastasuunavööndisse, põlesid ainult tagumised ohutuled (sest esimesed olid ju katki vms.) ja vastu tuli valge mikrobuss. Selle juht võis küll päris hämmingus, sest meie valgustamata auto sõitis talle vastu ja ei plaaninudki tee pealt ära minna... Bussijuht andis alla ja võttis tee äärde. Meie pidasime kinni, poisid rääkisid pisut tarka juttu, vahetasid katkise köie terve vastu ja jätkasime sõitu. Nüüd rool töötas ja vist isegi üks tuluke auto ninas põles veel. Raadio ja spidokas ei funganud, sest auto ei töötanud:P

Kahe auto vahel suhtlesime telefoni teel. See oli vajalik selleks, et esimese auto omasid teavitada piduriprobleemidest ja liiga suurest kiirusest:p Tegelt ma ei mäletagi enam, mis veel oli. Tundus, et kogu aeg helistasime omavahel.

Linnas saime kenasti fooride alt ja igalt poolt mujalt ristmikelt kenasti läbi, ühikate juures pandi osa rahvast maha, osa jätkas sõitu. Tulin ühikasse ja avastasin, et esimesest kõnest Svenile oli möödunud 1,5 tundi...

Pärastpoole tulid Age, Madis ja Sven mulle külla. Jõime teed ja avastasime Cosmot.
Aitäh kõikidele abivalmis inimestele:)

Tekkel

Alles täna tuli meelde: ma ostsin eile endale tekli! Nüüd olen päris Tipikas ja võin igasugustel üritustel selle pähe panna(a)

Hetkel jätsin ta ühikasse kapi otsa tolmu koguma ja suuremaid sündmusi ootama:)

Eve töönädal

Esmaspäev
Põhimõtteliselt tavaline tööpäev. Välja arvatud telefonikõne, mille sain mingilt ISICu (see on siis rahvusvaheline üliõpilaspilet) töötajalt, kes teatas mulle rõõmsal häälel, et kuna võtsin osa mingist loosimisest (ei mäleta millal, või mis ma selleks teinud olin:p)olin võitnud pileti etendusele "Elvis oli kapis", kuupäeva kahjuks valida ei saanud. Ühe pileti? Jah. Selge.
Pärast õhtupoole oli lahe koosolek. Selle lõpus avastasin, et olin saanud sõnumi: "Teatripileteid on 2. Võite sõbra kaasa võtta!" Lahe!:D Kolmapäeval siis teatrisse:)


Teisipäev - vastlapäev
Töö juures väljendus tähtpäev selles, et söökla põhimenüü oli hernesupp koos kuklitega. Kukleid nägin sel päeval palju:)
Pärast tööd läksin laulma. Maja juurest linna poole minnes olin äärmiselt üllatunud (see on muidugi üsna leebelt öeldud), kui mulle kõnnitee peal auto vastu sõitis. Andsin viisakalt teed - tugevama õigus ikkagi. Läks natuke aega mööda ja juba jälle! Teine auto sõidab kõnniteel! Mis toimub?! Lasin ka tema viisakalt mööd ja astusin ise kõrvale. Selle peale hakaksin juba kahtlema, et äkki ei peakski üllatunud olema ja ehk on autod seal kogu aeg sõitnud ja jäin huviga vaatama et mis nad edasi teevad, siis aga märkasin, et tagumise auto armatuuril vilgub sinine-punane-sinine-punane:D
Üsna pea jäid mõlemad autod seisma, tagumisest astus välja politseinik ja ma võisin rahulikult edasi minna: mul oli õigus - see ei ole normaalne :D

Kooris laulsime laulupeo laule, sest esimene proov läheneb suure kiirusega (juba märtsi alguses) ja vastlapäeva puhul oli päeva lauluks "Täna liugu laseme, hõissa, meil on vastlad! Seljas kasuk lumine..." jne. Sellega avastasin, et pühade tunne ei tule mitte kuklitest, vaid laulust. Kui laulda vastlalaule, on ka vastlatunne:)
Lisaks rääkis Janne (üks meie dirigentidest) vastlakommetest. Meelde jäi nii palju, et juukseid peab lõikama - siis need kasvavad hästi ja on ilusad läikivad, liugu peab laskma - siis lina kasvab hästi, naised ei tohi sel päeval tööd teha, mehed seevastu just pidid tegema. Veel oli vanasti vastlapäevaga seotud üks huvitav komme - see oli ainuke päev aastas, kui naised käisid meeste juures kosjas ja nipp oli selles, et ükski mees ei tohtinud keelduda. Sellepärast mehed siis olidki terve päeva tööl või mäe peal või hoidsid lihtsalt uksi lukus:p

Kolmapäev
Selle kohta rääkisin juba "Elvis oli kapis" pealkirja all. Loe sealt;)

Neljapäev
Hommikul läksin tööle nagu tavaliselt. Tööd tegin kiiresti ja korralikult, sest olin eelmisel päeval enne lõunat materjalid ära saata lubanud. Selle tegin ära ja olin endaga rahul. See, mida teised arvavad, selgub järgmisel nädalal.
12-ajal läks enamus meie osakonnast räätsamatkale. Mina ei läinud, sest ma ei tahtnud rabasse jalutama minna. Selle asemel olin tööl. Väikese seltskonnaga oli kontor selline muhe ja rahulik:) Päeva jooksul kujunes välja ka mu pärastlõunane graafik - vahipataljon, TTÜ energeetikamaja, Peda uus hoone ja lõpuks III ühikas. See oli plaan.

Umbes kolme ajal haarasingi oma asjad ja panin pooljooksuga Kristiine poole minema, sest lubasin Timole mõned asjad viia. Kõigepealt tahtsin kioskist kõnekaardid ära osta, aga seal neid ei müüdud. Esimeset Statoilist sain need ikkagi kätte. Ristsõna võtsin ka sealt. Jätkasin teekonda Kristiine poole. Teise Statoili juures taipasin, et poodi ma siiski ei jõua. Võtsin ka ülejäänud kraami sealt ja jätkasin oma kiiret teekonda.
23 (see on siis buss) tuli üsna kiiresti, aga sõit oli planeeritust pikem. Bussist maha sain 15.45, koolis pidin olema kell 16.00 ja sõit sinna võtab umbes 10 minutit. Sõjaväeosas püüdsin kiiresti hakkama saada ja asjad valvelauda üle anda, aga seal oli 2 muhedat härrasmeest, keda tohutult huvitas, et mida ma ikkagi Timole tõin. Tunnistasin ausalt, et tõin magusat. Selle peale onu naeris, et siis Timo läheb paksuks ja et neil poisid juba kühveldavad lund, et mitte sõjaväes kaalus juurde võtta. Ütlesin, et nad võivad Timot selle võrra rohkem lund kühveldama panna, soovisin head päeva ja tormasin jälle minema.

Buss tuli 2 minutit enne 4. Kooli jõudsin umbes 16.15. Sven oli juba seal ja läksime koos energeetikamajja. Seal näidati filmi "Laulev revolutsioon". Kui meie kohale jõudsime, oli film juba alanud... Otsisime kiirelt endale kohad ja hakkasime ka vaatama. Meie jaoks algas ajalugu aastast 1941. Tohutult huvitav oli ja minu väike peake sai päris palju uusi asju teada:)
Film oli super, aga üks asi häiris – eestlaste inglise keel. Ei, mitte hääldus, vaid põhikoolitasemel grammatikavead. Saal sai paremate „pärlite” juures üsna palju naerda. Oleks võinud ju kohe kõik intervjuud eesti keeles teha ja tõlke alla panna (nagu osade inimestega tehtud oli). Filmi lõpukaadrite ajal oli täitsa uhke tunne. Vähemalt 90-ndate aastate eestlaste üle:) Plaksutasime.

Kui kõik läbi, läks Sven tööle ja mina ühikasse. Vahetasin riideid ja hakkasin taas linna poole minema – 18.30 hakkas koor. Mina jõudsin sinna kell 19. Seekord oli meil külas Risto Joost, kes on õppinud Taanis laulu eriala ja on segakoor Voces Musicalese dirigent (tegelikult oli tal veel muid tegevusi ka, aga ma ei mäleta kõike enam…), ja kes tegi meile pisut hääleseadet. See oli suurepärane kogemus ja loodetavasti külastab ta meie koori varsti jälle. Pärast laulmist võtsin suuna jälle ühikate poole – Age ja Madise juures toimus vastlapäeva puhul “pisike” istumine. Tegelikult käisid teised enne kelgutamas ka, aga mina oma tiheda graafiku tõttu sinna ei jõudnud. Ühikasse istumisele läksin ikka ja seal oli lahe. Saime poliitika üle arutada, laulda ja niisama “tarka” juttu ajada:p

Reede
Täna oli tööpäev 11-ni. Ametlikult, kuna homme on vabariigi aastapäev. Hommikul oli meil meestepäeva tähistamiseks meestele kohvinurgas laud kaetud ja nad kõik said endale mullitajad. Täna said nad isegi istuda (tavaliselt on see au ikka naisterahvastel:p). See oli vahva üritus ja pärast tuli välja, et oligi mingi armee aastapäev, mida siis vanasti meestepäevana tähistati. Vahva komme igal juhul.

Tööpäeva sisse mahtus ka 30-minutiline ID-kaardi lugeja koolitus. See oli huvitav:)
Pärast „pikka ja kurnavat” tööpäeva (1 e-mail ja 1 telefonikõne, nagu me kokku leppisime :p) sõitsin Kalev-SPA veekeskusesse ujuma. Esialgne plaan oli tegelikult Nõmmele minna, aga see pandi kell 13 kinni ja ma poleks jõudnud...
Ei osanud oodatagi, et uuest kogemusest saab elamus:D Esiteks on see kõige pikem bassein, kus ma kunagi ujunud olen (50 meetrit!), teiseks kõige sügavam (4,50 m sügavamas otsas) ja kolmandaks kõige erilisema lahendusega – põrand on kare, redelite asemel on astmed, keskmine osa on madalam, ujudes saab ekraani vaadata ja päike paistab aknast sisse. Super! Kõige keerulisem oli see ka: kapiuste lukustamine käib mingi huvitava moodusega (seda tutvustas mulle üks abivalmis neiu, kui ta aru sai, et ma mitte midagi aru ei saa:D), igast uksest saab läbi käepaela abil, jalgade desinfitseerimise jaoks on masinad, mitte veevannid ja kogu maja on üks paras labürint (oleksin tagasiteel peaaegu meeste riietusruumi sisse marssinud) ja kui välja tahad minna, sööb masin su käepaela ära:D.
Erinevaid veevanne ja liutorusid oli seal päris palju ja ujula ise oli tunduvalt hubasem kui kõik teised kus ma käinud olen. Muusika mängis ka ja rahvast oli vähe. See oli hea:)Kogemusega jäin ülivõrretes rahule ja lähen sinna peagi tagasi. Siis juba tean mis ja kuidas. Soovitan teistelegi:)

Head jutud Buduaari kogumikust

Loen aeg-ajalt buduaarist jutkesi ja leidsin kolm lemmikut: Mee kasulikkusest, eduka suhte saladused ja olevikus elamise raskusest.

Mõnusat lugemist:)

"Elvis oli kapis"

Kõigepealt oli töö juures täna mõnusalt kiire päev. Isegi ajalehti ei jõudnud kõiki läbi lugeda. Vahva asjalik koosolek oli ka ja infot millega edasi töötada on nüüd ikka kenasti:) Mulle meeldis.

Ja vanaemal on täna sünnipäev: "PALJU ÕNNE!":)

Selle asjalikkuse varjukülg on aga see, et plaan enne etendust ühikasse sööma minna, kukkus haledalt läbi. Ühikas oli aega ainult kampsuni vahetusele (ja seda ka ainult tänu sellele, et Paap mu töö juurest kaasa võttis) ja süüa sain vaid šokolaadirosinaid, mida õnnestus trollipeatuse poole tormates sisse ajada.

Kairiga kokku lepitud "saame 5 enne algust gardekas kokku" oli siis kui ma alles trolliga Kristiine ristis istusin. Õnneks jõudsin umbes-täpselt etenduse alguse ajaks Rahvusraamatukogusse. See garderoobitädi, kellele mina oma riideid anda tahtsin, leidis (pärast seda kui ta teada sai kuhu ma lähen), et mõistlikum oleks mu riided ikkagi teisele poole teise tädi juurde viia, sest tema tööpäev lõppeb varem. No ma siis viisingi. Pooljoostes tormasime siis teatrisaali poole, täpselt selliselt suheldes, nagu me seda alati teeme (pole vist vaja pikemalt seletada) kui trepi peal tuli üks neiu vastu ja soovitas (üsna tõsiseltvõetavalt) meil vaiksemalt olla. Tema oli ka piletimüüja. Rääkisin talle siis ära, et võitsin 2 piletit ja ütlesin oma nime. Tema pani mu nime taha kirja, et ma olen oma võidu kätte saanud, seejärel juhatas ta meid sisse (sest me ei teadnud kuhu me istuma peame).

Läksime siis saali (kolmekesti), piletineiu kõige ees. Saalis osutas ta esimesele reale, näitas et meie kohad on seal (see oli siis selline pisike saal, kus esimese rea inimeste jalad on lava peal) ja jättis meid maha. Astusime siis Kairiga, rahva seas pisikest kahinat tekitades, trepist alla ja kõndisime pisikese ebamugavustundega rahva eest läbi oma kohtade poole. Laval olev punases kostüümis Elvis katkestas muiates oma monoloogi ja ootas kuni me maha istusime. Meie sooritus oli niivõrd suurepärane, et teenisime sellega publikult aplausi. Pärast seda Elvis jätkas. Kui ta oli oma emotsionaalse etteaste lõpetanud, võttis ta roosa rätikese, pühkis sellega laubalt higi ning viskas selle... minu sülle! :D

Võtsin siis rätikese ja panin selle naeratades enda kõrvale toolile(a)
Mõne aja pärast rääkis teine Elvis oma lugu (mustas kostüümis Elvis). Ka tema oma oli emotsionaalne (mida ilmestas ülihästi näideldud ebakindlus - Marika Varik ikkagi!) ning vajas loomulikult pärast loo rääkimist roosat rätikest. Et mitte eelmisest Elvisest kehvem olla, viskas ka tema enda oma publikusse - Kairile. Siis aga hakkas ta kahtlema:"Oot, kas sa said juba?" küsis ta Kairilt, märgates rätikest, mille ma meie vahele pannud olin, selle peale olin sunnitud vastama, et see on minu oma:D
Siis jäi musta kostüümi Elvis rahule ja etendus võis jätkuda:)

Kogu ülejäänud etendus kulges ilma publiku osaluseta:D

Meeldejäävamad hetked olid arvukad kaklusstseenid, pikk (ja kirglik!) suudlus (või noh.. neid oli lõpuks ikka päris palju:p), vilkuv ELVIS, erinevad kostüümid ja see, et kogu aeg sai tohutult palju naerda.
Kuigi tutvustuses on sisu üsna tõsiselt kirjeldatud, ei saanud mina sügavale mõttele hästi pihta (samas, asi võis olla selles, et ma algust ei näinud:p), sellegipoolest oli etendus elamus.

Ei usu, et see asja põhieesmärk oli, aga minul tekkis huvi Elvise laule kuulata, kuna ootasin, et pool aega nendega sisustatakse, aga tegelikult neid põhimõtteliselt ei olnudki. Ainuke osa, mida ikka mitu korda lasti, oli: "Thank you, thank you very much!" (Elvise hääldusega, loomulikult)

Et siis "Thank you, than you very much, kallid näitlejad!" :)

Wupii! :D

Alates tänasest on mul lõputöö juhendaja olemas! Super!:D

Nüüd on vaja ainult teema veel välja mõtelda...

Nädalavahetusest

Laupäeva hommikul ärkasin linnas. Koristasin pisut ja vaatasin "Meeleheitel koduperenaisi":p

Mingi aeg peale lõunat jõudsid ema-isa, vanaema ja tädi Hilja lõpuks Tallinnasse ja läksime kõik koos Aimari sünnipäevale. Taas kord (üllatus-üllatus) tekkis meil sinna jõudmisega tohutu segadus. Õnneks lahenes olukord seekord lihtsamalt kui tavaliselt - me olime liiga vähe sõitnud alles:D

Kohapeal võttis meid esimesena vastu Hubert. Lahe oli see, et minu, vanaema ja tädi Hilja lasi ta kenasti sisse, aga isa-ema peale hakkas haukuma:D Pärast ma kammisin ja nunnutasin teda selle eest, siis saan äkki järgmisel korral ka kenasti sisse:p
Nendele, kes seda veel ei teadnud - Huberti on koer, bernhardiin, nimelt, kelle selg on peaaegu mu puusa kõrgune ja ta käpad on suuremad kui mu jalalabad.

Kevin oli ka tohutult palju kasvanud ja nägi supernunnu välja:) Seekord ta isegi jutustas juba (beebikeeles, loomulikult) ja mängis mänguasjadega.

Üldiselt oli koos väga muhe seltskond ja õhtu oli hästi mõnus. Esimeste une tundemärkide peale hakkasime kodu poole sõitma, sest sama seltskonnaga kohtume taas nädala pärast. Super(y)

Pühapäeval ärkasin hilja. Selleks, et mitte lasta kenal talveilmal niisama olla, otsustasin õue minna. Alguses oli plaan Tommyga niisama jalutada, aga siis avastasin põllu servalt lumasaani jäljed ja sissesõidetud suusaraja. Läksime kibekiirelt koju ja metsa poole tagasi läksin juba suuskadel. Seekord (võrreldes sellega kui viimati jää peal sõitsin) oli ikka mega - teel oli jää peal paras lume kiht ja selle peal libises väga-väga hästi. Metsarada oli ka hea ja libe, aga suusakepid jäid kogu aeg lumme kinni :S
Muidu oli see lahe, et lumesaani jaoks oli tehtud üle kraavi selline madal sild, kraavikaldast alla sõites oli langemine lühike, aga üsna järsk. See oli lahe:D

Sookraavi peal proovisin ka sõita, sest seal samamoodi jää, mille peal paras lumekiht, aga ühel hetkel hakkas kuskil midagi nagisema ja siis ma ronisin kibekiirelt kraavist välja. Ei taha talvel eriti ujuma minna:D

Siis kui ma enam sõita ei jõudnud, võtsin Tommy kaasa ja tulime jälle koju tagasi:) Loodetavasti lumi ei sula veel ära:)

Õhtul tulime Silveriga jälle Tallinnasse ja täna jälle tööl.

Nõme.. :(

Blogger käskis uuemale versioonile üle minna ja ei lasknud mul üldse otsustada:( Pole üldse rahul olukorraga, sest vana versioon meeldis mulle tohutult paremini. Torisen ja mossitan nüüd omaette:(

Girls night out

Eile jäin Tallinnasse, kuna täna on plaanis sugulastele sünnipäevade tähistamise eesmärgil neile külla minna. (Pikk, keeruline ja täpne lause:P)

Et siis istusin eile teleka all ja msnis ja pidasin plaani vara magama minna, kui Kadi hakkas vaikselt meelitama ideega kuskile välja minna. Pärast pisikest planeerimist otsustasime üle vaadata (minu jaoks täiesti tundmatu) kohviku-moodi-asja Fresh! Seal oli veel pisut ruumi ja pärast informatiivset arutelu baari teenindajatega, saime ka midagi juua:)
Koht ise oli päris mõnus ja seal eesolevad inimesed vist kõik tundsid teineteist (või siis nad olid seal juba piisavalt kaua olnud:P). Anyway, laua taga istudes mõtlesime, et võiks õhtut piljardimänguga jätkata. Selleks läksime Ku:lsa:li. Mängu kohta ütleme nii, et mõnikord õnnestus mul lüüa nii nagu ma plaanisin:D

Pärast mõningast öise söögikoha otsimist valisime Statoili (nagu valikuid oleks olnud tohutul hulgal) ja pärast mõnusat õhtusööki kojuminek(a)

Sõbrapäevast

Töö juures algas valentinipäev eile: Tanja tõi kõikidele püha puhul jäätist. See oli äärmiselt maitsev. Ka Voxi omade jaoks algas sõbrapäev eile: koori poisid tõid kõikidele tüdrukutele roosid. See oli tohutult armas:)

Täna hommikul kui tööle jõudsin, oli kohvinurgas laud kommidega kaetud. Kahjuks olin just söönud ja isegi Geisha kommid ei ahvatlenud... Päeva jooksul käisin sellegipoolest päris mitu korda maiustamas:)

Muidu oli vahvate inimeste meelespidamise päev suurepärane - tähtsamad inimesed pidasid mind meeles ja mina neid (õnneks on meil ju e-mailid, sms-id ja msn). Päevläbi oli selline tohutult pidulik õhkkond ja inimesed teineteise vastu kohe palju paremad (ma arvan, et see oli nende südametega kaetud trollide-busside pärast). Sõbrad on ikka super, eriti minu omad!

Kogu selle roosamanna sees oli kahjuks ka pisut negatiivset - pole just hea kuulda, et ma kellegi väärtuslikku aega raiskan ja millegi tegemist takistan...
Õnneks on mul olemas suurepärased sõbrad, kes õigetel hetkedel õigeid asju ütlevad. Aitäh:)

Armsad sõbrad, valentinipäevaks soovin...

Lohutust rasketel päevadel,

naeratusi kui kurbus ligi hiilib,

vikerkaari, mis järgneks pilvedele,

naeratusi, mis Su huuli suudleks,

päikseloojanguid, mis südant soojendaks

kallistusi, kui meel on must,

ilu Su silmadele,

sõprust, et elu säravamaks muuta,

usaldust, et saaksid uskuda,

kindlust, kui kahtled,

vaprust et ennast tunda,

kannatust et tõde tunnistada,

armastust, mis täiendaks Su elu.

Comfort on difficult days,

smiles when sadness intrudes,

rainbows to follow the clouds,

laughter to kiss your lips,

sunsets to warm your heart,

hugs when spirits sag,

beauty for your eyes to see,

friendships to brighten your being,

faith so that you can believe,

confidence for when you doubt,

courage to know yourself,

patience to accept the truth,

Love to complete your life.

Kalliderohket sõbrapäeva!

Koolituste nädal

Esmaspäeval käisin targa onu juures. Ta kutsus teise veel ja nende mõlema jutu abil saan nüüd tööd edasi teha:)

Teisipäev - Exceli koolitus.
Jäin jälle hiljaks. Õnneks vaid umbes 15 minutit. Alguses rääkisime igaüks mida me koolituselt ootame ja palju igapäevatöös Excelit kasutame. Päev oli vahva ja informatiivne. Palju oli asjade üle kordamist, aga üsna tihti tuli nii minu kui ka Kati huulilt üllatushüüdeid, kui koolitajaneiu mingeid trikke näitas (et kuidas mõnda igapäevast asja tohutult lihtsamalt teha). Õhtuks tundsin ennast äärmiselt targana.

Kolmapäev ja neljapäev - projektijuhtimise koolitus Arikos.
Taas algas päev koolitajale oma ootuste selgitamisega. Oot... ei, päev algas sooja teega sealses kohvitoas:) Pärast seda jutt ja teadmised. Enamus osalejaid olid osakonnajuhid, õnneks teadsin paljusid juba varem. Koolitaja oli Tiit Valm, suurepärane esineja. Koolitus erines tavalisest loengust nagu öö ja päev, sest saime palju gruppide kaupa arutada ja ka muidu oma arvamust välja öelda. Koolis seda pole minu mäletamist mööda eriti teha saanud...
Meelde jäi, peale suure koguse motivatsiooni ja teadmiste omandamise, ka lugematu arv kohvipause (ma vist tavalise tööpäeva jooksul ei käigi nii tihti teed joomas:p) ja lõunad kohvikus Novelle (no nende kohta ma kahjuks ühtegi head sõna öelda ei saa...).
Üldiselt olen ma vist lihtne koolitatav, sest taaskord olin ikka megarahul. Mõtlemisainet on nüüd rohkem.

Reedel jälle Silveriga kodu poole. Veidi aega veetsin vanaema juures.

Laupäeval piinlesin palavikus samal ajal kui teised Pärnus tudengite talvepäevi tähistasid. Sellest oli kahju:(

Pühapäeval linna tagasi. Seekord saime sõita väikese ringiga, kuna mingid lätlased ei oska oludele vastavat sõidukiirust valida (või siis oli nende eesmärk eestlaste rahvaarvu vähendada). Niisiis, tee peal oli avarii ja mõlemalt poolt ümbersõidud. Meie saime kenasti linna.

Lahe nädal:)

Esmaspäeval ei osanud arvatagi, et midagi head oodata on.

Teisipäeval käisime töökaaslase Janari tütart Krislinit vaatamas. Kohe peale tööd hakkasime kambakesi minema. Õnneks ta (nad) ei ela eriti kaugel. Mõnus oli töökaaslastega ka väljaspool Sõle maja kohtuda. Paari tunni pärast pidin lahkuma, sest teisipäeviti on ju Vox Populi proov. Kuna olin seal alles teist nädalat, ei tahtnud puududa ka. Algus oli lihtne: abivalmis Henry viis mu autoga paar peatust edasi, et saaksin kenasti trolli peale, sellega Balti jaama ja siis juba trammiga edasi kesklinna. Loomulikult ei sõida linnaliinid selle graafiku alusel, mis mulle sobiks ja nii jäin ikka kenasti proovi hiljaks. Kohale jõudes avastasin veel, et vaheosa uks, mille abis sai õigesse majaosasse, oli lukus... Käisin valvetädi käest üle küsimas. Tema väitis, et see on 9ni lahti. Läksin proovisin uuesti. Oligi:D
Siis aga selgus, et prooviruum oli lukus ja tuba pime... Mõtlesin, et järelikult lõppes seekord varem ära. Hiljem selgus, et teisipäeviti toimuvadki proovid teises ruumis:P
Järgmisel nädalal siis tean.

Kolmapäeval käisin jälle tööl, nagu tavaliselt. Päeva teisel poolel sain msnis ühe vana sõbraga üle pika aja kokku ja otsustasime õhtul kohvi jooma minna. Peale seda ruttasin massaaži ja siis kiirelt Nõmmele ujuma. Pärast ujumist hakkas mu raske tee ühikate poole... põhimõtteliselt oli asi nii, et ujulast tulema sain alles siis, kui oleks pidanud juba ühikas olema ja peale selle jäin kõikidest võimalikest sõiduvahenditest maha... Õnneks oli sõber väga mõistev ja õhtu tema ja kakao seltsis super. Aitäh!:)

Neljapäeval käisin Vox Populi proovis. Seekord õigel ajal ja õiges ruumis. Varsti saan oma noodid ka!

Reedel piinasin oma jutuvadaga terve tunni Silverit, sest tema oli see hea inimene, kes mu koju tõi/viis. Vanaema vaatasin ka üle:)

Laupäeval viisin oma pere Steffanisse sööma. Enne seda jõudsime Karini ja emaga pisut šopata ka:)
Steff oli lahe:D Kuigi lauda ja toite pidi kaua ootama ja meie teenindaja ei tundunud kõige nutikamate tütarlaste seltskonnast pärit olevat, oli õhtu super! Meie õdedega loomulikult ei suuda avalikus kohas eestlaste kombel "normaalsetena" käituda, aga see on tühiasi:P
Kõhud said kenasti täis ja sellega oli kodus katseaja lõpp tähistatud (sest vahuvein jäi paremaid aegu ootama...).
Õhtul vaatasime Eurovisiooni ka. Mina ei hääletanud, sest tulemus ei olnud minu jaoks eriti oluline. Sellegi poolest olen rahul, et täpselt see laul võitis. Palju õnne neile!

Täna jälle Silveri abiga Tallinnas tagasi... homme hommikul kell 8 vaja targematele onude juurde konsulteerima minna. Tuleb ilmselt põnev päev:)