30.04 - Esmaspäev Barcelonas

Hommikul pidime olema viisakalt riides ja kogunema ESADE hoone juurde. See oli see kool, kus Henari loengud toimusid, seega seletas ta mulle lihtsalt ja loogiliselt, kuidas kohale jõuda. Kaardi abil oli maja leidmine üsna lihtne (hea küll, tegelt küsisin abi ka) ja õnneks sattusime mitmekesi samal ajal samasse piirkonda, et igav ei hakanud:)

Kuna jõudsime kohale pisut enne õiget aega (hoolimata sellest, et isegi maja sees kulus tee otsimisele aega, sest tegelikult pidime minema tagumisse majja), saime nati jutustada ja tuli välja, et umbes pooled inimesed ei olnud oma riigi kohta ettekannet teinud ja pidid kohapeal midagi välja mõtlema. Mul oli hea rahulik olla, sest minu ettekanne oli valmis ja mälupulga peal kaasas.

Alguses rääkis meile üks mees, kellelt enne teed küsisime. Ta jutustas ESADE ajaloost ja tulevikust. Huvitav oli, kahjuks mehe nime ei mäleta...

Seejärel pidi olema Luis de Sebastiani ettekanne "Cross-cultural management", aga kuna ta hiljaks jäi, alustasime oma riikide ettekannetega. Ma olin teine või kolmas (rääkisin kiirelt ja ülevaatlikult, kunagi panen oma ettekande üles ka) ja minu jutu ajal jõudiski ta kohale. Pronkssõduri kohta täna ei küsitud, sest sellest rääkisime eile. Tšehhi noormees Tomas oli väga hästi olukorraga kursis ja siis me kahepeale seletasime teistele ka:)

Aga L. de Sebastian oli muhe vanem mees. Istus kenasti ja ootas mu ettekande lõpuni. Seejärel läks õppejõu laua taha ja hakkas rääkima. Kohe alguses ütles ta ära, et ei räägi mitte sellest teemast, milles tegelt rääkima pidi. Teemaks hoopis tema viimane raamat (viies, muideks), mis rääkis Aafrika mandri ajaloost ja sealsest elust. Tõeliselt huvitav oli. Saime ta käest igasuguseid asju küsida (ta oli hästi palju reisinud ja teadis igasuguseid huvitavaid asju) ja seejärel läks ta ära.

Siis jätkusid riikide ettekanded. Nendest jäi kõige paremini meelde see, et jaapanlased on pisut pahased meie Baruto peale, kes nende sumod ära võidab; itaallastel on lugematul arvul erinevaid kohvi variante (kuigi meie itaallased armastasid ainult espressot:D); Poolas on WC märkideks ring ja kolmnurk... hetkel ei tulegi rohkem meelde. Tegelikult oli 18 ettekannet:)

Pärast 2 tundi kestnud ettekandeid läksime lõpuks ometi sööma. Lõuna toimus teises (või noh.. kolmandas, sest esimesed 2 olid samas kohas) ESADE majas, mis oli uuem ja moodsam.
Lõunalauas püüdsime Szabiga (ungarlane) leida sarnaseid sõnu, aga ainult "vesi" oli sarnane. Leppisime kokku, et enne alla ei anna kui veel mõne ühesuguse sõna leiame.

Pärast lõunat läksime otse Camp Nou staadionile (s.o. katalaania keeles "uus väljak"). Sinnasamasse, kus eelmisel õhtul Barca-Levante mängu vaatasime. Seekord oli meile ette nähtud ekskursioon. Käisime läbi kõikvõimalikud kohad alustades riietusruumidest (vanadest, sest uutesse meid ei lastud, aga ka vanades oli mullivann!), intervjuude andmise ruumist, pressi kohtadest tribüünil kuni VIP-saali ja kuninga loožini. Kõige parematel loožikohtadel on erinevalt ülejäänud staadionist pehmed istmed ja otseloomulikult kõige parem vaade:)

Teisel pool staadionit oli toolide peal kiri "Mes que en club", mis tähendab "Rohkem kui klubi" mis tähendab seda, et Barca fännide jaoks on jalgpall rohkem kui ainult mäng ja mängijad rohkem kui ainult jalgpallurid. Mulle meeldib, et nad seda nii tähtsaks peavad:) Käisime staadioni läbi ja pärast seda ka Barca muuseumis.

Hiljem ootas meid Barca koosolekuruumis naisterahvas, kes töötab klubi heaks ja kes teadis täpsemalt elust-olust rääkida.
Põnevamad asjad, mis mulle meelde jäid, olid:
*) Piletid staadioni tribüüniosale (see pool, mille peal katus on ja kus pool kuningas istub) on eluaegsed. Selles mõttes, et inimesed ostavad iga hooaja alguses kohe terve hooaja pileti ära ja kui sa sinna tahad kohta saada, pead ootama, et keegi selle sulle pärandaks.
*) Staadion mahutab täpselt 98 787 pealtvaatajat.
*) Barca meeskond tegeleb ka heategevusega - nende särkidel on Unicefi reklaam, mille eest nad raha ei võta ja mingi protsent piletitulust läheb samuti Unicefile.
*) Piletite hindadest rääkis ta ka, aga need läksid juba meelest ära mul.

Põhimõtteliselt on nii, et meeskonnal läheb hästi ja staadionil samuti.

Õhtul oli tervitusõhtusöök restoranis Bodegon del Norte Marzan. Seal loosisime erinevate inimestega tutvumise eesmärgil igaüks endale numbri, mille järgi saime teada oma kohad lauas. Minul vedas ja istusin Matthiase (Saksamaa) ja Marjini (Holland) vahel. Üle laua olid Tomas (Tšehhi) ja Carol (Hispaania).

Toidud olid hispaaniapärased - tapad (põhimõtteliselt tikuvõileivad, aga suuremad), mingi supp, kartuliomlett (millel on tegelt eraldi nimi ka, aga ma ei mäleta seda enam...) pooltoores liha (ma tõepoolest sõin seda natuke, kuigi veri välja tuli vajutades!) ja magustoitu ei mäleta enam, aga süüa oli jube palju. Joogiks loomulikult Sangria:)

Pärast läksime klubidesse - esialgu mingisse väiksemasse ja pärast suuremasse. Mõlemad olid super ja hullult lahe oli. Huvitaval kombel üllatusid inimesed hispaaniakeelsete viisakusväljendite peale ja kui ma ütlesin, et see ongi kogu mu teadmine, sain kiita, et see ka juba palju:D

Teises klubis leidsin vahvad noormehed, kellega nati juttu ajasime. Pärast oli nii, et iga kord kui nad mind nägid, hakkasid hüüdma:"Estonia! Estonia!" See oli nii lahe:D

Mingi 5 ajal enam kohemitte ei jõudnud tantsida ja hakkasin minema. Väljas oli veel "meie omasid". Ajasime nati juttu ja turvamehe ja muude hispaanlaste abiga saime teada, et metroo hakkab sõitma alles 1 tunni pärast ja ööbussi peatuse asukohta ei osanud keegi öelda. Muudkui küsisime inimestelt, et kas nad teavad, kus bussipeatus on, aga keegi ei teadnud... Siis aga tulid 2 noormeest ja 1 neiu, kes olid rolleritega. Nemad ka ei teadnud, kus peatus on, aga üks noormees elas minuga peaaegu samas kohas ja viis mu ära.

Elu lahedaim rollerisõit, ma ütlen! Pimedas Barcelonas palmide ja muude suurte potilillede vahel kimamine on ikka äge. Nati külm oli, aga rohkem kartsin kukkumist, nii et kui ma maha astusin, siis värisesin ikka korralikult:D

Noormees, kes mu kohale viis, pani mu tänava otsal maha ja pidas pika loengu teemal "Nii ei tohi teha!" Põhjendused olid head... isegi väga head. Tegelikul sain pärast ise ka aru, et ega see kõige targem tegu just polnud (kui natuke mittenaiivselt mõtelda), aga selle eest oli ikka superlahe! Üks eredamaid mälestusi ongi seesama öine rollerisõit:)

6 ajal sain magama...

29.04 - Pühapäev Barcelonas

Kuna unustasin telefonil linnukese ära võtta, siis ta ei helisenud ja ma magasin sisse. Ärkasin unesegasena Henari koputamise peale. Panin ennast kiirelt valmis ja Henar saatis mu metroojaama ja seletas ära kuhu ma minema pean (eelmisel õhtul saime metrookaardi, ajakava ja muu liikumiseks vajaliku). Sõitsin esimest korda elus ja täiesti iseseisvalt metrooga! See süsteem on tohutult lihtne ja loogiline. Tallinnas võiks ka metroo olla...

Kohtumispaik oli Plaza de Catalunia (linna keskväljak ja suur park). Hoolimata oma hilisest ärkamisest jõudsin täiesti õigeks ajaks kohale, sest... kohale jõudes avastasin, et olin unustanud oma kella keerata ja Eestil on Hispaaniaga 1-tunnine ajavahe! Käisin platsile ringi peale ja leidsin teised ka üles. Tutvusime omavahel ja seejärel jagati meid nelja gruppi minu grupis oli itaallane, türklane ja 2 (või oli see 3?) hispaanlast - ees ootas Gymghana – võistlus linna peal, kus erinevates kohtades tuli täita erinevaid ülesandeid ja iga asja eest sai punkte:
1. õhupallide täispuhumine ja võimalikult originaalsel viisil lõhkumine
2. vahukoorega teineteise söötmine (selja tagant ja kinniste silmadega) ja näo peale määrimise eest sai lisaks 10 punkti - kuna ma olin rahvusvahelistest ainuke tüdruk, oli mul au teisi mäkerdada ja ise puhtaks jääda. Huvitav, kas mulle meeldis või mulle meeldis see ülesanne?
3. tänava peal olevate inimeste abil ülesannete täitmine (kallistamine, põsemusid jms.) - mina pidin leidma inimesi, kes mulle küünarnuki sisemisele küljele musi teeksid. Selle sildiga ringi käimine oli nii naljakas ja inimesed olid üllatavalt abivalmid:D
4. võimalikult originaalse foto tegemine oma grupiga - kasutasime selleks mingeid valvureid
5. pantomiimiülesanne, kus nüüd mina (kui ainuke tüdruk) pidin teistele ilma sõnade ja häälitsusteta vanaema tegema. Ja nad arvasidki ära!
6. oma grupiga lõvikuju otsas laulmine - seda tegime sadamas Kolumbus Krisostoomuse ausamba juures. Tuli välja, et Kolumbus peaks idee poolest vaatama Ameerika poole, aga millegi pärast oli ta valet pidi ehitatud ja ma ei teagi, kuhu ta vaatas....
Selle ausamba juures kogusime oma siltidega veel punkte, lastes end kallistada ja musitada:)

Pärast läksime lõunale - sõime Fresco's, mis oli rootsi laua põhimõttega. Toidud olid enamasti head, proovisime igasuguseid erinevaid asju. Jäätis oli imelik - nagu külmutatud jogurt. Naljakaid puuvilju oli ka. Sõime hästi kaua, mingi mitu tundi ikka.

Pärast seda läksid osad vanalinna ekskursioonile, mina läksin Henari juurde, sest tahtsin enne mängu kuivad riided selga panna (vahepeal sadas vihma ja ma olin läbimärg..). Sain korraldajatelt juhendid, kuhu minna ja millega sõita ja kuidas staadionile jõuda.

Käisin Henari juures ära ja sättisin ennast mänguks valmis. Henar andis mulle mängu jaoks oma Barca särgi, sest ta ise pidi seda sõprade juures telekast vaatama. Hakkasin staadionile minema. Metroo osa oli lihtne, bussipeatuse leidmine enam mitte. Küsisin vähemalt 3-lt inimeselt enne kui õige koha üles leidsin. See 5-minuti-jutt, mida nad kõik rääkisid, ei vastanud kohe mitte tõele.. või siis nad kõnnivad minust tohutult palju kiiremini...

No igatahes sain kenasti bussipeatusesse. Minu buss tuligi - ma juba õnnelik, et jõuan täiesti õigeks ajaks kohale. Ja siis see buss aeglustas nati ja... sõitis edasi. No mida?! Teisi jälgides avastasin, et bussi peale saamiseks tuleb bussijhuhile lehvitada! Nii imelik.
Järgmine minu numbriga buss tuli mingi 20 min. pärast. Helistasin korraldajatele, et jään hiljaks. Pisikese (u. 45 min) hilinemisega jõudsin kohale ja ma polnud mitte viimane. Tomas, Ozan ja Carles tulid minuga staadionile, keegi jäi viimaseid ootama.
Väravates kontrolliti pileteid ja kotte. Tädi võttis mu veepudeli ja keeras selellt korgi maha ja lihtsalt viskas minema! Aga pudeli andis tagasi. Imelik.
Staadion oli suur. Jube suur ja rahvast oli ka ikka hästi-hästi palju - staadion mahutab u. 90 000 ja pühapäeval oli rahvast u. 70 000.

Meie kohad olid all ja staadioni otsas. Väga hea vaade just polnud, aga seltskond selle eest oli super. Ja mul oli ju Barca särk, niiet ma olin kohe eriti suur jalgpallifänn!
Terve mängu jooksul elas rahvas kogu aeg kaasa, eriti hull oli siis , kui Levante omad midagi valesti tegid - siis oli selline vilekoor, et ma hoidsin kahe käega kõrvu kinni:D
Aga kiita said mängijad ka ja heade asjade eest said aplausi. Värava löömisel oli pidu üle staadioni! Ühe hispaaniakeelse sõimusõna sain ka oma sõnavarasse, aga poisid keelasid mul seda kasutada.

Poolaegade vahel sõime oma võileibu ja teisel poolajal oli Levante värav meie nina all - see tähendas, et enamus mängu oli ka meie nina all. Ja õnneks olid Barca mehed vahepeal puhanud ja võtsid asja kohe tõsiselt ette. Pall läks küll mitu korda väravasse, aga iga kord oli mingi jama ja tulemus oli ikka 1:0. Sellegipoolest jäin ikka tohutult rahule.

Pärast käisime ühes ilusas kohvikus (selle sees kasvasid puud ja terve lagi oli kaetud puuokstega!) hispaanlaste traditsioonilist sangriat joomas ja oma seltskonnaga aega veetmas. Lahe oli:)

28.04 - Esimene õhtu Hispaanias...

Ikka veel lennujaamas... koos kohvritega läksin välja. Seal pidi mind ootama inimene minu nimesildiga. Ei näinud ühtegi, sellepärast läksin kokkulepitud kohtumispunkti. Varsti jõudis hiinlane ka. Saatsin inimesele, kes mulle vastu pidi tulema, sõnumi et olen kohal. Siis saabus rootslane, aga meile vastu tulnud hispaanlasi polnud. Mõne aja pärast helistati hiinlasele ja tuli välja, et meid oodatakse teises kohtumispunktis. Läksime kõik koos teise kohtumispunkti.

Tuli välja, et hispaanlased olid juba tõsises paanikas, sest see tüdruk, kes meile kirjade järgi vastu pidi tulema, ei tulnud. Tuli hoopis Queralt, kes ei teadnud, et meie kohtumispunkt oli teises lennujaama otsas ja ootas ja otsis meid teisest kohast. Temaga koos oli hollandi noormees Marjin, kes oli meid saabuvate lendude väravas oodanud (ja tegelikult ma nägin teda seal küll), aga kuna ta käes olev silt oli valge paber, millele oli kollase neoonmarkeriga midagi kirjutatud, siis ma ei näinud midagi ja ei läinud ta juurde:D
Hispaanlased olid omavahel helistades juba veendunud, et me kolmekesi oleme kadunud, Queralt oli peaaegu nutmapuhkemise äärel ja üliõnnelik kui me lõpuks välja ilmusime:)

Üsna suure hilinemisega hakkasime parklasse minema. Tõstsime oma kohvrid kenasti Queralti valgesse autosse. Pärast väikset planeerimist ja asjade paigutamist saime kogu kola sisse. Pagasnik oli laeni täis ja tahavaatepeeglist ei näinud midagi. Poisid pugesid kolmekesi tagumisele istmele ja mina võtsin oma väiksema kohvri sülle ning vallutasin esiistme (jube kaval olen!). Nüüd ei näinud ka minupoolsest peeglist enam midagi.

Hakkasime sõitma. Aknad läksid auru. Queralt pani puhuri tööle, aga akendele ei mõjunud midagi. Nüüd sõitsime nii, et aknad olid lahti, esiklaas aurus, peeglid blokeeritud ja auto rahvast täis. Pühkisime kordamööda esiklaasi, et midagigi näeks. Siis hakkasid teised organiseerijad helistama, aga kuna Queralt tegeles auto juhtimisega (üsna keerulistes tingimustes, peaks mainima), olin mina telefonineiu. See sõit oli nagu mingist komöödiafilmist, ausõna! No lihtsalt tohutult naljakas. Ja inimesed olid ka lahedad.

Mingi veerand tunni pärast avastasin, et akende auru minemise põhjus oli selles, et puhur oli suunatud jalgadele. Panime selle aknale ja - oh imet! - aken läks puhtaks:D
Pärast seda oli Queralt roolis tunduvalt rahulikum:)

Siis jõudsime minu võõrustaja kodu juurde. Rootslase ja hiinlase võõrustajad tulid neile sinna vastu ja võtsid nad kaasa. Nägin esimest korda, kuidas hispaanlased Hispaanias autosid pargivad:D Tuleb välja, et nende autode põrkerauad on mõeldud selleks, et neid kasutada - juht sõitis südamerahuga nii esimese kui ka tagumise auto otsa seni, kuni kenasti oma kohale sai. Nüüd ma üldse ei imesta, et seal ühtegi kriimustamata autot ei ole.

Et siis - mu võõrustaja tuli meile vastu, viisime mu kohvrid tema juurde, vahetasime riided ja läksime edasi. Käisime mingist pitsakohast läbi ja võtsime hunniku pitsasid ja läksime mingisse korterisse. Seal oli juba päris suur kamp kohal. Pooled hispaanlased, pooled erinevate maade omad (horvaatlased, ukrainlane, jaapanlane, hollandlane...). Õhtu oli lahe. Seda ei saa kirjeldada. Inimesed olid tohutult ... ma ei oskagi kohe öelda - sõbralikud-õnnelikud-lõbusad jne.

Pärast läksime Henariga (minu võõrustaja) koju. Neil, muideks, sõidavad ööbussid, millega saime kenasti kohale.

Henari vanemad olid nädalavahetusel suvilas ja ainult ta õde oli kodus. Mina sain nädalaks Henari toa. Korter oli superilus. Läksime magama.

Minu esimene lennureis!

Laupäev - 28.04.2007
Hommikul ärkasin vara, hoolimata sellest, et öösel kella 2ni asju pakkisin (tohutult keeruline on kohvrite kaalu arvestada, kui kaalu ei ole).
Pisut enne 8t olin lennujaamas. Minu lennu jaoks polnud check-in veel alanud, ootasin. Mõne aja pärast sain endale elektroonilise pileti asemele "päris" piletid (mõlemad aknaalused kohad, et põnevam oleks), neiu kaalus mu kohvrid ka ära ja ebameeldivuste vältimiseks tõstsin mõned asjad ühest kohvrist teise. Siis oli kõik korras. Nüüd ootasin oma lendu.

Turvakontrollis andsin oma metallist asjad kandikule ja kohvri valgustamisse ning kõndisin läbi metallivärava. See piiksus. Läksin tagasi ja andsin kella ka ära. Värav piiksus jälle. Siis avastasin, et mul ju telefon ka taskus ja andsin selle ka ära. Enam ei piiksunud, aga turvatädi teisel-pool-väravat otsis mu ikkagi läbi:D See oli nii naljakas.

Siis sain oma asjad tagasi.

Passikontroll ka ja... teisel pool seda ust oli rohi rohelisem ja taevas sinisem! Oleks pidanud juba varem sinna minema:D Enne lendu sõin oma elu kalleima võileiva (või vähemalt sel hetkel kalleima). Elamus missugune! Samal ajal vaatasin, kuidas lennujaama platsil elu toimub. Päris põnev oli.

Siis läks veel natuke aega ja me võisime oma lennukise minna. See oli pisem kui teised lennukid, aga seda teadsin ma juba enne, sest uurisin enne selle kohta -

ATR72 on propellerturbiinlennuk:

• Reisijakohti - 68
• Pikkus - 27,2 m
• Tiivaotste vahe - 27 m
• Lennukiirus - 520 km/h
• Maksimaalne lennukõrgus - 7600 m

Natuke hirmus oli ja natuke põnev. Minu kõrvale mahutas ennast üks suur ja purjus soome onu, kes õnneks terve tee magas. Kogu õhkutõusmise aja olid mu kõrvad lukus ja enamus reisi ka (sest see sõit kestis 17 minutit), aga see oli nii lahe: maa liikus hästi aeglaselt ja läks nii väikeseks, siis lendasime suhkruvatist läbi ja merel lendasime osade pilvede kohal. Keeramised mulle eriti ei meeldinud, sest siis hakkas pea nati ringi käima, aga pärast seda, kui avastasin, et kurvis tuleb pea vastu seljatuge hoida, oli kõik OK. Laskumine oli ka lahe ja palju sujuvam kui ma seda ette olin kujutanud.

Soomes pidime minema bussi ja sellega viidi meid lennujaama. Seal veetsin ringi uidates umbes 5 tundi (igav hakaks alles viimasel tunnil, sest alles siis sai mul kõik läbi käidud) ja avastasin, et Eesti võileivad olid Soomlastega võrreldes täitsa odavad (Soome omad maksid 5.50EUR).

Hispaania lennukile viidi meid jälle bussiga - seekord sõitsime Boeing 757-200-ga - see on USAs toodetav reaktiivreisilennuk.

• Reisijakohti - 216
• Lennukõrgus - u. 11 200 m
• Lennukiirus - u. 850 km/h

Õhku tõusmine oli tunduvalt meeldivam kui ATRiga ja kurvid ka paremad. Aken oli suurem ja iste mugavam.

Pärast esimest tõusmist anti meile kohe juua, varsti toodi süüa ja pärast jagati jälle juua. Ja kõrvaklapid saime, et telekast filmi vaadata (näidati mitut erinevat filmi, isegi multikaid!) ja muusikat kuulata. Kanaleid oli mingi 10 ringis, aga pärast Billy Joeli kanali leidmist mind teised enam ei huvitanud. Ei ole võimalik kirjeldada kui fantastiline on istuda mugaval istmel, nautida Fazeri šokolaadi, kuulata Billy Joeli, nautida kaunist vaadet ja oodata Hispaaniasse jõudmist!

Muide, suure lennuki aknad olid 3-kordsed ja keskmises aknas oli väike auk (teistel oli ka, ma kontrollisin) ja see läks lennu ajal natuke jäässe, sest 11000m kõrgusel oli 60 kraadi külma. Välisakna peale tekkisid pisikesed jäätükid ka, aga need kadusid laskumisel ära.

Ekraani pealt sai vaadata kui kõrgel ja kui kaugel me oleme, mis on kiirus, kui kaua läheb veel kohale jõudmiseks aega, kui soe Hispaanias on, mis kell Soomes on ja mis Hispaanias. Ja kaart oli ka, kus peal lennuk lendas ja punane jutt näitas juba läbitud teekonda. Läksime Eesti ja Rootsi vahelt üle mere, siis Saksamaa ja vist nati üle Prantsusmaa ka. Saksamaa kohal ütles piloot, et vasakul näeb Alpe, aga ma istusin paremal ja ei näinud. Aga sellest polnud midagi, sest mind ootas Hispaania:)

Maandumine oli sujuv. Jälle bussi ja siis juba lindi äärde kohvreid ootama.

Kiire-kiire

Viimasel ajal jube palju tööasju vaja teha koguaeg ja millegi muu jaoks nagu eriti aega ei jäägi. Isegi terve laupäeva tegin oma tööasju ja nädala sees jõudsin 8ks tööle! (mitu korda, muide) See oli minu jaoks ülim saavutus, sest ärkamise aeg oli siis kell 6 (hea küll, 6.30...). Aga ikkagi! Tubli olen:)
Kiired asjad hakkavad nüüd ühele poole saama ja siis saan nädala lõpus rahulikult soojale maale sõita.

Esmaspäev
Kohvrite kaasa võtmine kodust polnud vist kõige parem mõte - nüüd ootan kohe väga-väga oma reisi ja eile öösel pakkisin umbes 1.30ni oma asju ühte ja teise kohvrisse ja tegin nimekirju asjadest mida kindlasti kaasa peaks võtma. Pakkimine võiks amet olla - mul on olemas nii huvi kui ka anne selle asja peale;)

Teisipäev
Päeval tõin koolist paberi, et õppepuhkust saada. Seda võtan maikuus 17 päeva (ilma nädalavahetusteta 11) ja selle ajaga pean lõputöö valmis saama. Saan ka! Vist.... ma loodan...
Õhtul koor - kuulasime dirigentide muljeid ülevaatusest, laulsime lauliku lõpus olevaid rongkäigu laule, vaatasime 16.aprilli kontserdi videot ja tänasime dirigente. Kooriga nüüd paus 15.05ni.
Pärast praadisin ennast pisut solaariumis, et Hispaanias ei peaks hapukoort otsima hakkama:D

Ülejäänud nädala jooksul tegin veel hästi palju tööd. Täna öösel pakin jälle kohvreid.

Juba ma-ei-tea-mitmes nädal linnas

Esmaspäev
Poole päeva peal pakkisime ennast bussi ja hakkasime sõitma Paide poole, sest Jaanus kutsus meid endale külla. Teekond oli üsna lühike, aga selle eest kasulik - sain targemaks lennukiga reisimise suhtes.

Paides käisime kõigepealt ära Elioni majas, mille ajalugu oli väga imelik ja mis ise tundus väga suur:D

Edasi läksime Jaanuse juurde. Hästi ilus kodu on tal.
Sõime, jõime, grillisime ja olime niisama... Suured kiitused Jaanuse abikaasale imemaitsva kringli küpsetamise eest!
Õhtuhämaruses kolisime tagasi bussi ja sõitsime tagasi Tallinnasse.

Sõle maja juures sain tänu Taivole näha, kuidas kõigepealt tühja akuga autot käima lükatakse ja kuidas autot "krokodillidega" käima panna. Elamus omaette! Nüüd võin iga kell autode käivitamisel abiks tulla:D

Teisipäeval oli koor - harjutasime laulupeo laule.

Kolmapäeval oli ettelaulmine.
Päeval olin tööl, nagu tavaliselt. Ja jälle (nagu viimasel ajal tavaks on saanud) ei olnud võimalik sealt 17.00 lahkuda. Õnneks jõudsin Salmesse õigeks ajaks.

Panin kiirelt ennast koorivormi ja juba oligi aeg saali minna. Seekord hääli lahti ei lauldud - asusime kohe asja juurde ja hakkasime teise osa laule laulma. Mõnda tegime mitu korda läbi, enamust vaid korra.

Dirigendid loosisid meile esinemisjärjekorra ja esitatavad lood. Pikka vahet ei olnud - kuna me olime esimesed, läksime peagi lavale. Esitasime Miina Härma "Nooruse unenägu" (kohustuslik lugu), Chalize "Minu inimesed" ja Olav Ehala "Ma tahan olla öö". Läks paremini kui pühapäevasel kontsertil ja saime... II kategooria! Väga hea tunne oli, sest teadsime ise, et läheme III taotlema ja pärast tuli välja, et valiti hoopis I ja II vahel. Hea tunnustus ja arenemisruumi jäeti ka. Super:)

Pärast seda, kui kõik olid ette laulnud, suundusime oma värske sõpruskooriga Gaudeamoris Kolumbusesse. Tähistasime edukat kategoriseerimist (kui nii võib öelda:p) söögi, joogi ja laulmisega ning hiljem suundusime kodudesse. Siht on olemas - I kategooria:)

Laulupidu oodates...

Laupäeval tõlkisin lõputööks vajalikku materjali. Jah, terve päeva tõlkisin.

Pühapäeval tõusin hiljem, et ei läheks meelest ära, et nädalavahetus on. Ja hakkasin tõlkima. Ja siis tuli Tarmo ja võttis mu kaasa. Marise ja Andre võttis ka ja siis läksime kella 16.00ks Sakusse. Laulma. Meiega koos esines ka Rahumäe põhikooli koor ja kontserdi nimi oli "Laulupidu oodates". Esitasime (üllatus-üllatus!) laulupeo laule.

Kuulajaid oli üsna vähe, aga meie andsime endast parima. Valla esindaja (vist...) kutsus meid suveks ka valla laulupäevale esinema. Selleks õpime ära tuljaku ja kindlasti lähme ka! Vahva oli:)

Õhtul tegin jälle lõputööd.

Nädalast

Selle nädala märksõnaks võiks olla meditsiin.

Et aga midagi tähelepanuta ei jääks, alustan algusest.

Kooris oli ettelaulmine. Mul läks kehvemini kui lootsin - et pole veel jõudnud laule piisavalt selgeks saada. Kahjuks on laulupeoks terve kooriga ettelaulmine juba järgmisel nädalal, aga pole hullu - harjutan siis ühikas omaette:)
Õige küll, esinemine on ju ka tulemas - pühapäeval, 15. aprillil kell 16.00 Saku huvikeskuses.

Kolmapäeval käisin arstile oma löövet näitamas. Tuleb välja, et olen juuksehooldusvahenditele allergiline. Asja teeb keeruliseks see, et ma kasutan 4 erinevat šampooni, nüüd vaja nende hulgast see "paha" välja praakida. Lisaks sellele on ju veel maskid, ladvaravi, otste hooldaja, kuumakaitse... Hakkan rakendama katse-eksituse meetodit.

Päras seda käisime Kädile (minu toanaaber) arvutit ostmas. See on ikka hüper-super-mega-nunnu. Ausõna! Kõige ilusam, mis ma näinud olen.

Neljapäev - koor. Seekord laulsime kõik (ma arvan) kontserdil esitamisele tulevad laulud läbi. Tantse tegime ka ja nendega on sellised lood, et dirigent... noh... soovitas meil selle koha peal oma loomuliku sarmiga võluda:D

Reede - hambaarst. Ma kohe pidin sinna minema, sest ma ei taha endale kahekordset hammaste rivi, aga millegipärast üks hammas arvas, et see oleks tohutult lahe ja alustas teise rea tegemist. Minu esimene hamba välja tõmbamine arsti poolt (väiksena sain ikka oma jõududega need suust välja). Läksin siis sinna (äärmiselt täpselt, muideks) ja täitsin vajalikud paberid. Garderoobitädil oli lapselaps kaasas ja numbrite jagamine tegi ta üliõnnelikuks. See oli nii armas.
Ootasin siis õige ukse taga ja peagi saabusid 2 naisterahvast. Tumedapeaga pisut väiksem naisterahvas ja poisipeaga pisut suurem. Mind kutsuti ja minu kõrval istunud noormees saatis mind kaastundliku pilguga kabineti ukseni.

Sees tuli välja, et hoopis pisem naine on see, kes hambaid tõmbab (no ma ei tea, miks ma seda teist nende suurte tangidega ette kujutasin...). Kõigepealt ta uuris igast arstile vajalikke asju (samal ajal ladus teine naine mu nina all olevale alusele marlitupsukesi, pintsetid, mingi kruvikeeraja moodi asja ja eriti rämedad hambatõmbamistangid) ja andis mulle hambakujulise stressipallikese. Õige küll, enne kõike seda tehti mulle tuimestav süst.

Kui ma küsimise peale juba vastasin, et huul on paks, tuli arst mu hammast tõmbama. Uuris seda nati, ise muudkui rääkis kaasa, et mis ta nüüd tegema hakkab (et paneb selle kruvikeeraja moodi asja venituseks vahele) ja siis hakkab tõmbama. Ja selle peale tõstis ta mu hamba välja. Täielik petukas ju! :D
Tegelikult oli hea, sest esiteks ma ei tundnud midagi, teiseks läks see palju kiiremini kui ma arvasin ja kolmandaks - mis kõige parem - need tangid jäid ju kasutamata! Pärast andis ta mulle saatekirja ortodondi juurde ja ütles, et me kindlasti kohtume veel. Kui need kohtumised nii meeldivad on, siis miks ka mitte:)

Oma paksu huulega läksin Stockmanni Hulludele Päevadele. Ei olnud eriti hull. Ostsin janu kustutamiseks vett, aga selle joomine oli tuimestatud huultega ikka väga naljakas:D

Kolasin veel linna peal ringi ja avastasin, et kõik mu lemmikpoed on remondis või ära kolinud. Pean hakkama uusi kohti otsima.

Õhtul ootasin seda tohutut valu, mis tuimestuse üle minemisega tulema pidi, aga... seda ei tulnudki. Peaaegu täiesti tavaline oli olla, ainult vere maitse suus ja see tuimestus... no see tundus ka nagu kerge joove:D
Viimase kuu aja jooksul olen kuulnud tohutult palju õudusjutte hammaste tõmbamise, nende valude ja paistetuste kohta ja õnneks võin kinnitada, et (vähemalt minu puhul) need ei kehti.

Täna hommikul kuulsin Priidu kogemusest Soome noakangelasega... Õnneks läks hästi, aga ikkagi tahaks ma, et ta pisut ettevaatlikum oleks:)

Elukoht Barcelonas

Täna sain teada, et hakkan elama Bisbe Sevilla tänaval (seesama sinine täpike kaardil). Kontrollisin kohe järgi, et sealt Vahemereni on mul 6,5 km. Super!

Paari nädala kokkuvõte

Soojade ilmade tohutult kiire kohale jõudmise tõttu (või siis lihtsalt niisama) on jube kiireks läinud. Tööd on palju ja kooliasjad on ka juba pisikeses ajahädas. Õnneks jõuan veel kooris käia (jägmisel nädalal sellega juba esinemine ja 18. aprillil laulupeo jaoks ettelaulmine) ja mõnikord leian isegi tunnikese pilatese jaoks. Veel on plaanis endale suveks (ehk siis nii kiirest kui võimalik) endale jalgratas soetada ja selle aktiivse otsimisega olen ka viimastel nädalatel tegelenud. Tallinna jalgratta- ja spordipoed on enamjaolt läbi käidud, aga ratast veel pole. Loodetavasti varsti on:)

Kodus käia on ka hästi mõnus, sest erinevalt põhjamaisest Tallinnast on seal soe. Täiesti suvine kohe. Oma väljaelamata energiat lubatakse meil puude lõhkumise peale rakendada:D

Ja bowlingut käisime ka töökaaslastega mängimas (üks "meie omadest" tähistas sünnipäeva). Minu maksimaalne tulemus oli 99 punkti... peaks vist harjutama hakkama*-)

Ühe hästi vahva mõtte leidsin ka netis kolades: "Jah, õnn on asjades! Õigemini pisiasjades. Ja tegelikult on just need kõige tähtsamad. Soe puudutus, silmavaade, hommikune unine naeratus, jahedasse pihku pistetud sügisene kastanimuna või mere äärest korjatud auguga kivi." (A.Viidik)
Armas, eks? :)