Cloverfield

Eile sain siis U-Popilt kinopiletid. Kuna plaanid olid täiesti teistsugused, pidin natuke asju ümber korraldama. Minemata jätta siiski ei tahtnud...

Uurisin veel filmi kohta ka. Lühidalt: katastroofifilm, mis üles võetud käsikaameraga. Tutvustuse juures on ka hoiatus, et nõrgematel inimestel võib see (hüplev pilt) tekitada peapööritust.

Täna saimegi siis Kairiga Plazas kokku ja võtsime mugavates nahktoolides istet. Enne filmi algust jõudsime veel lauatamise plaanid uuesti läbi mõelda.

Ja siis ta algaski. Algus oli suht normaalne, trepist ülesmineku ajal ei olnud eriti hea vaadata. Edasi tuli pidu ja suure tõenäosusega oli filmija üsna mittekaine. Hoidsin vahepeal silmi kinni, et filmi lõpuni ära kannataks. Siis jooksmine ja veel natuke jooksmist. Vahelduse mõttes nad jooksid ka. Selleks ajaks eelistasin juba üsna pikalt ekraani mitte vaadata. Ja siis sai see läbi. Õnneks...

Filmi sisu oli tegelikult huvitav: lugu sellest, kuidas mingi tundmatu koletis ründas Manhattanit ja kuidas USA sõjaväelased elukat peatada proovisid. Filmitud materjal oli segu 11. septembri tornide varisemisest (tänaval puhkenud paanikast), Pronksöö poodide rüüstamisest ja "Blairi nõia filmi" sõprade õudsest ükshaaval suremisest. Segaseks jäid (selles mõttes, et seda ei püütudki selgitada) küsimused:

• miks ja kust see koletis ilmus?
• miks ta linna lõhkus?
• kuidas ta selles suures linnas alati kaameraga kuti nina alla sattus?
• mis värk nende suurte putukatega oli? miks nad ainult togimise peale ära läksid, kuigi ise nii suured olid?
• miks hammustada saanud inimene karantiini pidi minema?
• miks plahvatused koletist ei tapnud?
• kuidas tast lõpuks ikka lahti saadi?
• ja kõige tähtsam - kuidas on võimalik teha tavakasutuseks väike käsikaamera, mis kannatab korduvaid mahakukkumisi, koletise hammustamist ja suurt plahvatust?

Üldiselt oli film veidi ebareaalne, aga sisu poolest hea. Enesetunne pärast nii hea ei olnud... Võtsin kino eest putkast vett, et olukorda veidikenegi parandada. Kuna ikka päris-päris paha oli, otsustasin jalgsi Vabakale minna, et sealt siis trolliga edasi sõita. Selleks ajaks peaks ju kõik korda saama, eks?

Või siis mitte... Vabaka asemel läksin Vanalinnast Balti jaama, sealt Tõnismäele, sealt Kristiine juurde. Kosklas hakkas juba parem (umbes tund aega pärast filmi lõppu...) ja kuna esimene troll oli 3, läksin peale. Paari peatuse pärast oli küll tunne, et enam ei kannata, aga lõpuks sain õnnelikult kohale ikka:)

Ütlen ausalt - see oli viimane käsikaameraga filmitud asi, mida ma vabatahtlikult vaatasin. Edaspidi arvestan filmide juures olevate hoiatustega. Aga neile, keda kõikuv pilt ei häiri, soovitan ära vaadata;)

Esmaspäevast

Kõigepealt hädaldamine - jalad valutavad endiselt... eriti põlv. Nõme:( Loodetavasti läheb kolmapäevaks üle. Trenniasjade kott on töö juures ja ootab:P

Tööl oli asjalikum kui eelmisel nädalal ja head uudised tegid tuju kohe eriti heaks. Kuna pole minu jutt, siis sellest ei räägi, aga hea meel on ikka:D

Peale lõunat sain U-Popilt sõnumi - võitsin piletid Cloverfieldi filmile! Polegi varem A.Le Coq´i sviidis filmi vaadanud:)

Õhtul viisin saapad poodi tagasi, sest need olid liimist lahti. Tädi isegi ei küsinud eriti midagi, näitasin talle koha ära ja ta andis uued. Lihtne.

Uue dressika sain ka. Täiesti kollase. Arvan, et see sobib hästi trennis käimiseks:)

Teel poodi oli mul pisike arusaamatus kiirabiautoga, kes ilmus täiesti ebaloogilisest suunast (ehk sõidusuunale vastassuunast) teeristile täpselt siis, kui ma seal rohelise tule ajal tee peal olin (et värske õhk polegi alati tervislik:D). Õnneks tuli ta üsna ettevaatlikult ja tegi mu üllatunud keset-teed-seismise peale pisikese kaare ja möödus viisakalt. Edasi läks juba sireeniga:)

Ja poetädi tegi tuju heaks, nii laheda jutuga oli. Mõnus päev:)

Kodus:)

Sel nädalavahetusel sain jälle koju tulla. Polegi pärast aastavahetust käinud, sest 11-ndal oli firma sünnipäeva-/uusaastapidu ja nädal pärast seda kooriga linnalaager.

Eile käisin veel õhtul trennis, kus tegime diagonaale (mis mulle tegelikult väga meeldivad), aga pingutasin vist veidi üle ja nüüd olen pool-lombakas:P
Õnneks ei pidanud bussiga tulema, sest Rain võttis mu auto peale ja tee läks tunduvalt kiiremini kui bussiga:)

Ilmne vihje liiga pikast kodust eemalviibimisest oli see, et magama minnes avastasin ühe ämbliku, kes oli ennast minu voodisse kenasti elama seadnud. Viisin ta Karini tuppa, sest seal on veel vaba pind (vähemalt paar nädalat veel...):D

Teine ilmne vihje oli see, et kõigi suuremate uudiste kodustele ära rääkimine võttis vähemalt tunni...

Õhtul sain lõpuks ometi PN videosid telekast vaadata (siiani pidin seda arvutist tegema) ja kaua magada ja täna Tommyga jalutada (mille käigus avastasin, et koprad on usinat tööd teinud ja nüüd on kraavid peaaegu ääreni vett täis). Hea meelega oleks suusatanud-uisutanud ka, aga kuna nüüd on vist oktoobrist otse aprill saanud ja lund enam eriti ei ole, jäi see ära.

Nüüd vaja veel vanaemad ja lähedasemad sugulased üle vaadata ja homme linna tagasi...

Suur sünnipäevapidu

Reede oli tohutult kiire. Hommikul pidin varem ärkama, et juuksuris pead pesema ei peaks (et aega kokku hoida, sest teada värk – hullult kiire), siis ruttasin tööle (seekord Endlasse, tänu millele pisut kiiremini kohale jõudsin:P), sealt Sõlesse (ehk siis päris töökohale), tegin kiiremad asjad ära ja juba pidingi juuksurisse minema. Seal oli lahe. Juuksuril oli hullult palju ideid ja kui soenguga ära tulin, oli energiat mitu korda rohkem.

Üsna varsti peale seda, kui ühikasse jõudsin, saabusid ka Aljanne ja Kerli. Kiired meigid ja riietumine ja oligi kell 15.30 – Merilin jõudis üsna täpselt. Korjasime Olga ka peale ja sõitsime Tartusse. Tee ei olnudki nii hullult pikk, eriti seetõttu, et auto oli naisi täis ja teemasid jagus kohe rohkem:D

Kontserdimaja saal oli Elioni sünnipäeva auks ehitud nagu USA filmidest tuttavad kooliballid – õhupallikaared üle lae. See oli nii lahe. Kõigepealt kuulutati välja aasta aarded. Erinevalt eelmisest aastast, oli sel aastal tunnustuse saajate ridades ka tuttavaid nägusid.
Hästi palju erinevaid artiste oli ka - superhea viiuldaja ja akordionist (keda ma kindlasti tean, aga kelle nimesid kahjuks meenutada ei suuda... häbenen...), mingi suur politseiorkester (oli vist politsei oma...), tantsutrupp Modus (ikka palju tantsijaid oli sealt), Kaire Vilgats täiesti oma saalis, see trummar, kes Neiõkõsõga Eurovisioonil käis (tegi trummide ja tuleshow’d) ja Poisõkõsõ (või Parimad aastad või midagi sellist:D). Natuke sai tantsida ja tuttavaid oli sel aastal peol rohkem kui eelmisel aastal.

Pärast pidu oleks hea meelega ahvatlusele järele andnud ja Tartusse jäänud... aga kuna ma ei olnud sellelel variandile üldse mõelnud, ei olnud mul isegi korralikke kingi (lahtised valged peokingad ei ole talvel eriti arvestatavad jalanõud), rääkimata siis veel teistest riietest või kõigist muudest vajalikest asjadest... Sellepärast tulin teistega Tallinnasse.

Pika tagasitee tegime ise veidi huvitavamaks ja nii läks aeg kiiremini. Enne laialiminemist käisime veel Osmani kebabis varast hommikusööki söömas:)

2007 -> 2008

Kõigepealt ootasime Kariniga, et ema töölt koju jõuaks. Siis saime auto ja sõitsime sellega Heli juurde, peale seda korjasime Kristiina peale ja siis poodi. Poes läks tohutult kaua aega ja mingil imelikul põhjusel küsisid kõik meie käest, kust Coca-Colat leiab:D
Kogu poeskäik oli tohutult naljakas ja asi lõppes sellega, et oma arve maksmise ajal jalutasin välja mandariinid käe otsas. Avastasin selle kohe peale maksmist, tunnistasin ausalt üles („Oi, aga mul on mandariinid ka ju!”) ja kuna Karin tuli peale mind, maksis tema minu eest. Müüja muheles. Siis maksis Karin oma asjad ära ja tõmbas põrandale heategevuskellukad. Enam müüjal nii naljakas ei olnud, aga meil juba pisarad jooksid. Sinna poodi me ilmselt niipea enam ei lähe...

Siis saime lõpuks teele. Sõit oli suht sündmustevaene - väikese peatuse ajal kohtusime ülisõbralike ja ülihoolitsevate politseinikega, piiri peal ei näinud kohe mitte kedagi (putkad olid kõik pimedad ja nende vahelt üldse läbi sõita ei saanudki), Lätis hakkas lund sadama ja tee ääres kraavis oli päris mitu autot, aga muidu sündmustevaene...

Enne pidu tegime endale riided (kuigi osad olid sellega juba enne meie kohale jõudmist valmis saanud) ja maitsesime kohalikku kokteili. Üsna pea toimus rahvaste segunemine ja saime sõpradeks ülemise korruse leedukatega. Pärast põgusat tutvumist hakkaski kell juba palju saama ja me läksime kooli. Seal oli juba rahulik pidu.

Üsna pea sai kell 12 ja läksime kõik koos parki iluulestikku vaatama. Ütlen ausalt, nende puude vahelt ei olnud eriti rakette näha, aga mõte on ju see, mis loeb, eksole.

Et siis kui uus aasta tuli, jõime veel sõbralike välismaalaste (ma ei saanud aru, kes lätlane, kes leedukas...) šampust ja läksime nendega koos peole tagasi. Sisehoovis oli veel eraldi pisike tuleshow ja pidu ise oli nüüd juba hoogsam. Tutvusime Kazashtani ja Kõrgistani inimestega (kes rohkem, kes vähem:D) ja teistega, kes peol siiani veel võõrad olid (nii rahvusvahelistele pidudele tihti ei satu ju:P).

Ühel hetkel otsustasime (tegelt ma ei ole päris kindel, et kes seda siis ikkagi otsustas) absinti proovima minna. See tähendas väga väikest seltskonda, kellega koos vanalinna suundusime. Tee peal käisime ka mingist pitsabaarist läbi, aga mis meie pitsast sai, seda ei tea vist keegi...

Hommikul tiriti mind äärmiselt vara voodist välja ja pisteti autosse. Sõitsime kõigepealt Pärnusse, siis meie maailma kõige paremate vanemate abiga koju ja õhtul Silveriga Tallinnasse.
Võin täiesti ausalt väita, et selles aasta esimesed päevad olid mu elu piinarikkaimad ja üllatusterohkeimad:D

Aga teinekord jälle, eksole?;)

HEAD UUT AASTAT!