Oma teekonda alustasime taaskord hommikul kell 8 kooli juurest. Tõsiste ummikute ajal kulus meil lennujaama taga asuva juhtimiskeskuse juurde jõudmiseks pool tundi. Kohale jõudes tervitas meid mingi juhataja (vist), kelle ametinimetus ega ta enda nimi mulle meelde ei jäänud. Aga initsiaalid olid tal A. O.. Väga jutukas ja abivalmis mees, kes ei jäänud mitte ühelegi küsimusele vastust võlgu.
Alustasime kõrvalhoonest, mille pilti mul ei õnnestunud leida. Seal ei olnud midagi erilist, konverentsiruum ja väike istumisnurgake.
Torni all olev maja oli hoopis huvitavam: seal asuvad kõik lennujuhtimisega seotud seadmed. Mingi tehnikaruum, kus arvutid asusid ei tekitaud mingeid emotsioone, aga kui jõudsime nende inimesteni, kes asja tegelikult kontrollisid, hakkas põnev. Huvitav oli seal tehnikaruumis vaid see, et kell, mida meie valeks pidasime, näitas hoopis Greenwitchi aega:D
Esimene eriti lahe koht oli lennujuhtimistorni simulaator. See nägi välja järgmine: ühes toas oli maast u. 1 meetri kõrgusel üks osa lennujuhtimistorni toast; selja taga oli tavaline sein, aga ees klaasist, samamoodi kaldus nagu torni ülemisel osal näha (vaata torni pilti). Teisel pool klaasi oli aga Tallinna lennuvälja plaan (makett), kus peal umbes 10 lennukit. Maketiga samal pool klaasi oli ka arvuti, tahvel, kell ja vajalikud paberid lennuplaani koostamiseks. Selles toas korraldatakse torni töötajatele kontrollkoolitus, kus tehakse olukord võimalikult keeruliseks ja vaadatakse, kuidas ta sellest välja tuleb. Töötajad viiakse sinna ka siis, kui nad mingio vea teevad, et kontrollida nende teadmisi.
See käib nii: kõigepealt täidab piloot lennuplaani. Selles, muuseas, peab väga täpselt märkima tõusmise ja laskumise kellaajad, lendamiskiiruse ja -kõrguse, läbitavad õhuruumid (teiste maade kohal) ja lennukiandmed.
Inimene tornist võrdleb siis erinevate pilootide lennuplaane ja annab neile lendamisjärjekorra, kusjuures suured lennukid võivad õhku tõusta minimaalselt 1-minutiste vaheaegadega, väikesed lennukid peavad peale suure õhkutõusmist ootama vähemalt 3 minutit, sest muidu võivad nad lennuki tekitatud õhukeeristesse jääda. Suurte lennukite minimaalne vahemaa, kui üks teise kohal lendab, on 1 kilomeeter. Seda ka õhukeeriste pärast.
Veel on reeglitega paigas, et Tallinnas ei tohi 2 lennukit korraga hoovõturajal olla. Maandunud lennuk peab olema juba ruleerimisrajal ohutus kauguses, enne kui uus õhkutõusma hakata võib.
Maandumis- ja õhkutõusmisrada on kahesuunaline, ühe nimi rada 08, teise rada 26. "26" võtab enamasti vastu maanduvad lennukid ja "08" poole pealt tõustakse õhku, aga mõnikord toimitakse ka vastupidi. Liiklus käib enamasti niipidi, sest tõusvad lennukid tekitavad rohkem müra ja 08 on suunaga Muuga poole, kus elamuid eriti pole ja inimesi see nii väga ei sega. 26 peale laskuvad lennukid jõuavad lennuväljani üle Mustamäe tulles:) Sellepärast ei tohi nad väga palju müra tekitada.
Veel on nii, et kui on pime, lennatakse maandumisradadel asuvate tulede järgi ja kui Tallinnas olude tõttu (udu, tihe lumesadu, suur tuul- üle 10 sõlme jne.) maanduda ei saa, tiirutavad lennukid siin, seni kuni saavad või suunatakse nad Riia, Helsingi, Stockholmi või mõne muu lähedalasuva lennuvälja peale.
Hetkel ei tulegi rohkem asju selle kohta meelde... Edasi läksime "päris" torni.
See on siis päris lennujuhtimiskeskus (torni peal asub ta kandilises osas peaaegu torni tipus). Pildil on näha suured ekraanid, mille on kogu Eesti õhuruumi läbivad lennukid (v.a.
sõjalennukid, aga need pannakse ka varsti) ja teatud ajavahemike tagant suhtlevad ekraani taga istuv asjapulk ja lennuki piloot. Ekraani taga istuv inimene ongi lennuliiklusekoordinaator, kes ütleb lennukitele, kust, mis kõrgusel, mis kiirusel ja kuhu nad lennata tohivad. Ka kinnitab just see inimene lennukite maandumisjärjekorra, mis ülevalt tornist soovitatakse. Tema suhtleb ka teiste riikide õhuruumide esindajatega (lennujuhtimiskeskustega) ja sõbralikult hoiatatakse üksteist, kui midagi kahtlast kuskil silma hakkab. Mitte ainult meie territooriumil, vaid ka selle ümbruses, sest lennuliiklusekoordinaator ütleb pilootidele, mis teed pidi nad sõitma peaksid, et kellegi teisega kokku ei põrkaks.
Selleks, et info lennuliikluse kohta kindlasti kohale jõuaks, on lennujuhtide (neid on seal hetkel 2, varsti 3) laudade juures telegraafi masinad, mis sülitavad teatud ajavahemike tagant välja paberilipikuid erinevate lennukite kiiruste, asukohtade jm. kohta. Igal lennukil on eraldi lipik ja kui liiklus on tihe, tuleb neid järjest suht palju.
Lennujuhtimiskeskuses käib pidev pilootidega suhtlemine, et kinnitada kõrgusemuudatusi ja muid asju. Kui piloot ei vasta, eeldatakse kohe halba ja informeeritakse ümberkaudseid õhuruume.
Naabritele räägitakse ka seda, et "kuulge meil on siin üks Boeing747, mis lendab teie poole, tuleb Riiast ja suund on Helsingi peale, kiirus on ... sõlme ja kõrgus 410 (see on kõrgusemõõtmissüsteem, mis võrdub 12500 m), arvestage temaga, kui oma liiklust planeerite..." ainult, et nende keeles kõlab see umbes nii:"BOE747 ....(arusaamatu jutt) mõned arvud ... (arusaamatu jutt ja veel arusaamatut juttu)". Selle peale räägib Helsingi Tallinnale arusaamatut juttu ja mõlemad pooled saavad teineteisest aru :D
Torni juhtimiskeskuse osas räägiti meile veel plju tarku asju, aga kõik ei jäänud meelde:(
Edasi läksime torni tippu, mis liftiga minnes oli 1 korrus, aga treppide järgi korruseid lugedes oli neid seal vähemalt 7. See nägi seest välja täpselt selline nagu pildil. Sela oli samuti plju arvutiekraane Eesti kaardiga, aga mees, kes seal istus, tegeles ainult lennukite maandumise ja õhkutõusmise järjekorra määramisega. Temalt küsis piloot, et kas tohib mootorid käima panna ja tõusmist alustada, kui tal asjad juba kõik peal on ja mees tornis küsis alumisel korrusel asuvalt lennuliikluse juhtijalt üle, et kas tohib ja see vastas, et tohib küll. Selle peale ütles mees tornist piloodile, et lase käia ja piloot alustaski õhkutõusu. Kõik see käis loomulikult meile arusaamatus keeles.
Esimene lennuk, mida meie nägime, oli laskuv
Estonian Airi oma. Esimene tõusja oli samuti
Estonian Airi oma:) Peale selle nägime veel, kuidas väike
EasyJet tahtis õhku tõusta, aga just siis saabus suur Estonian Air ja kuna saabuv oli liiga lähedal, ootas
EasyJet Estonian Airi maandumise ära, ootas veel, kuni suur lennuk oli liikunud maandumisrajalt ruleerimisrajale joonte taha, mida loetakse ohutuks kauguseks ja alles siis alustas oma õhkutõusu. Mind üllatas see, et tõusmisel ja maandumisel ei kasutatud isegi mitte poolt 3. kilomeetri pikkusest õhkutõusmis-maandumisrajast. Sellegi poolest oli seda oma silmaga vaadata väga lahe:)
Onu, kelle initsiaalid olid A ja O rääkis meile veel, et torn on just selles lennujaama küljes, sest siin paistab päike kõige vähem sisse(ehk siis enamus aega selja tagant). Torn iseenesest näeb välja nagu kasvuhoone, aga laes on kallis kliimaseade, mis hoiab temperatuuri pidevalt 22 kraadi Celsiuse järgi.
Kogu üritus oli meie magistriõppe ekskursioonidest kõige lahedam ja tänu onule A ja O sain ma palju targemaks.
Täna hommikul ärkasin selle peale, et isa laulis mulle sünnipäevalaulu ja ema seisis 
küünaldega tordiga kõrval. Loomulikult sain ma soovida ja küünlad ära puhuda. See oli muuseas trühvlikook šokolaadipuruga ja otseloomulikult lendas enamus sellest purust minu voodisse ja tuppa laiali. Peale selle andsid vanemad mulle ka Kalevi šokolaaditahvli, sest nendega võib ju võita. Ja ma võitsingi! Tuli välja, et ema-isa kaasabil oli saanud tavalisest šokolaadist ühtäkki võidušokolaad:D Väga kaval:)
