esmaspäev, detsember 29, 2008

Detsembri jõulupool

Pärast gögi joomise õhtut pidin "natukene" veel tööd tegema, et esmaspäevaseks jooniste näitamiseks kõik valmis oleks. Alustasin mingil ajal õhtul ja lõpetasin laupäeva hommikul kell 6... Võib-olla oleks veel edasi teinud, aga arvuti hakkas juba liiga tihti kokku jooksma ja endal ei seisnud ka silmad lahti. Esmaspäeva hommikul on ka natuke aega...

Ärkasin umbes 13-ajal, et Kristit ettevalmistuste juures aitama minna. Seekord tähistas ta sünnipäeva kesklinnas. Tunnistan ausalt üles, et kohale jõudmine (ehk koha otsimine) ei olnud just kõige lihtsam ülesanne. Õnneks läks mul oluliselt kiiremini kui mõnel teisel:D

Aitasime siis Kessukaga enne pidu toidud ilusti lauale panna. Varsti tulid külalised ka. Hea oli näha inimesi, kellega juba aastaid kokku puutunud pole. Ja grupi omadega saime ka üle pika aja jälle koos olla. Peaks nendega mingi ürituse korraldama, sest kaugelt mitte kõik ei olnud kohal, aga näha tahaks teisi ka.

Aa, kringlite ja tuledega tekitasime kogemata väikese segaduse, aga õnneks lahenes kõik ilusti ja sünnipäevalaul ei jäänud laulmata:D

Kahjuks pidin üsna vara (võrreldes teistega) ära tulema, sest enne lõunat (mis nädalavahetusel on ikka väga vara) pidin juba Salmes lavaproovis olema. Eks teinekord näeme jälle...

Pühapäevahommikune ärkamine ei olnud üldse meeldiv. Jõudsin üsna pisikese hilinemisega kohale, aga õnneks oli proovide algus valgustuse tõttu pisut veninud, et mingit probleemi ei olnud. Oma värskeltostetud valged tennised tegin kogemata kohe poriseks, aga tänu Krissile sain teised botased piisavalt valgeks, et hoopis nendega esineda.

Peale proovi siis kiirelt poodi, et õhtuks süüa ja Evale lilled võtta. Ühikas oli veel aega, et paar korda tants läbi teha ja siis tagasi Salmesse.

Kohapeal alustasin kohe meigiga ja Krissi tegi peaaegu poolele grupile soengud. Esimene esinemine läks enam-vähem. Mitte midagi suurt valesti ei läinud, aga oleks saanud paremini. Esinemiste vahepeal käis Eva meid vaatamas ja viimaseid näpunäiteid andmas. Teine etendus läks oluliselt paremini (ja ma polnud ainuke, kes seda ütles). Ära tulles oli hullult hea tunne, tahaks juba videot näha:)

Esmaspäeval näitasin oma jooniseid. Jäängi seda parandama vist...

Õhtul oli trenn. Esimene üllatus oli see, et riietusruumid olid peaaegu täiesti tühjad. Ainult meie grupp oligi. Teine üllatus oli see, et trenni andis Alissa - sama treener, kes meil enne Evat oli. Õppisime mingit lahedat tantsu, mis alguses küll tõsiselt keeruline tundus. Loodetavasti läheb läbi tantsides lihtsamaks.

Teisipäeval oli töö juures jõuluhommik - meile laulis segakoor Noorus. Jõudsime piisavalt vara kohale ja käisime neid nii teisel kui ka neljandal korrusel kuulamas. Mõnus jõulukas oli.
Pärast jõime glögi ja sõime verivorstipirukaid.

Peale tööd pakkisime ennast Kauri autosse ja ta viis meid kogu kolaga ilusti koju ära. Esimese asjana saatis ema mu oma tuppa ja seal oli... minu sünnipäevakingitus - "Gilmore'i tüdrukute" plaadid! Lõpuks ometi jõudsid nad kohale!:D

Jõululaupäval tegime õhtusöögiks ettevalmistusi (ja piparkooke päris glasuuriga!), nagu tavaliselt, käisime kirikus ja tulime koju. Varsti saabusid vanaema ja täditütred oma peredega ka. Sõime-jõime ja jagasime päkapikkude toodud üllatusi. Minul olid päris suured päkapikud (või siis tulid nad mingi saaniga või midagi), aga paki seest leidsin punase maailma-kõige-nunnuma tolmuimeja! Nüüd on mul päris oma kodumasin!

Esimese jõulupüha veetsime teleka all - vaatasime (üllatus-üllatus!) "Gilmore'i tüdrukuid". Teisel jõulupühal käisime Kergus vanaema ja tädi peret vaatamas.

Eile tõi isa meid Tallinnasse ära ja siis kolisime Karini minu ühikast välja. Tänane plaan sisaldab lõputööd. Loodetavasti jõuan ka selleni:D

Homme õhtul sõidame Soome uue aasta vastu võtmiseks valmistuma ja tagasi tuleme juba 1. jaanuari õhtul, aga sellest juba järgmisel aastal:)

reede, detsember 19, 2008

Asjad, mis detsembris toimusid...

Peale kooli kokkutulekut käis isa meil ilusti linnas järel, et öösel koju saaksime, sest järgmisel päeval tulid meile külla sugulased. Esialgse plaani järgi pidime tähistama minu sünnipäeva, aga pärast oli tegemist ikkagi Mathiase katsikute või millegi sarnasega, sest Mathias sündis 29-ndal ja keegi polnud teda enne näinud.

Järgmisel nädalavahetusel pidin tegema lõputööd (või tavalist tööd), aga kuna internet nii hullult hakkis, ei saanud kumbagi teha ja selle asemel läksin hoopis poodlema - oli vaja ju Practice Nighti jaoks riided ja jalanõud leida. Leidsin jalanõud (aga need ei sobi tantsimiseks) ja vaatasin üle uue Rocca kaubanduskeskuse, aga selle päeva kasu oli pigem emotsionaalne kui materiaalne:D

Kuuvärki ka: sel kuul avastasin täiskuu alles päev enne kõige täiemat täiskuud (või siis ööl, mille kuu pärast magamata veetsin), aga selle eest kestis unetus hoopis nädal peale seda (mitte 4 päeva enne täiskuud, nagu tavaliselt). Ei olnud eriti mõnus... Õnneks tuleb uni koos kuu kokku tõmbamisega tagasi, aga vaikselt hakkab ära tüütama juba see juustukera unehäire.
Et kes teab, kuidas täiskuu ajal ka öösiti magada saab, võiks imenippi mulle ka jagada.

16-ndal käisin doonoriks. Esialgse plaani järgi pidime seda koos Kariniga tegema, aga kuna ta töö juurest nii hilja jõudis, käis ta mu eest Stockis pluusi järel ja ma andsin oma vere ära.
Seekord oli tõsiselt palju rahvast, aga enamus verekeskuse tädidest olid endiselt rõõmsad ja sõbralikud. Tarkusi sain ka päris palju juurde. Näiteks et kui vereloovutuste vahe on 1 aasta või rohkem (nagu ma suureks üllatuseks enda puhul avastasin), ei saa eriti suurt osa antud verest kasutada, kuna siis on inimene nagu esmane doonor ja palju läheb testimiseks vaja (et kontrollida, kas on ka hea veri:D). Ja et esmaste doonorite verd ei saa kasutada lastele vere andmiseks (mida varem mu verega tavaliselt tehti) ja et selle kaardi täitmisel tuleb mõelda ainult kahe vereloovutuse vahele jäänud aja peale (v.a. see 12 kuuga küsimus, kus aeg ette öeldud on) ja midagi oli veel, aga mul rohkem ei jäänud meelde.
Verekeskuses öeldi nii ilusti:"Püüdke siis edaspidi ikka vähemalt 2 korda aastas käia..."
Nüüd püüangi, ei saa isegi aru, miks seekord nii pikk vahe sisse tuli, aga hea tunne on nii väikese asja tegemisega (ehk siis mõneajase pikutamisega) nii kasulik olla. Märtsi keskel uuesti, kõik soovijad võivad ühineda;)

17-ndal oli meil teenistuse jõulupidu. Asukohaks Mere pst. vinoteek.
Kuna meil on Practice Night tulemas ja pidu oli viimase trenniga samal ajal, jõudsin kohale 2,5h peale algust. Sisse astudes sain ülisooja vastuvõtu osaliseks ja see oli alles algus.
Viktoriini käigus tuli välja, et kunagisest pühapäevakoolis käimisest ja mitu aastat tagasi võetud hispaania keele kursustest võib hiljem ka kasu olla, aga samas sain kinnitust ka sellele, et enamasti inimesed lihtsalt mõtlevad üle ja nii muutuvad ülilihtsad ülesanded rasketeks:D

Tegime veel seltskonnamänge ja üsna pea saabus jõuluvana koos kahe päkapikuga. Nad olid ikka tõeliselt lahedad. Saime kingijagajatelt tervituslaulu päevakohastel teemadel (viisil "Piparkoogipoisid") - andekuse tipp, ma ütlen! Peale seda jagas muheda olekuga vana pakid laiali.
Kingitustega oli meil veel selline lugu, et hind pidi olema täpselt 58,27EEKi. Täpseimale oli valmis pandud auhind. Tänu sellele tingimusele saime teada, et Rimi ümardab ka kaardimaksete summad 5-sendise täpsusega (ja neile tulevad järgmise aasta alguses uued ja täpsemad kassaaparaadid), aga Prismas maksad täpse hinna.
Minu poolt tehtavasse pakki läksid lõpuks poest valimatult pulgakomm, 2 pakki sihvkasid ja pakk punast pipart, sest eelnevalt ostetud raamat oli sellise hinnaga, et eriti enam millegi vahel valida ei olnud. Ahjaa, selle otsmise juures avastasin, et Rimis on väga raske leida asja, mille hind lõpeks 80-sendiga. Mina ei leidnudki...
Aga selle võistluse käigus suutsid 30-st inimesest 2 täpselt 58,27-hinnased pakid teha ja nende vahel loositi välja auhind.
Lõpetasime oma õhtu viisakalt siis, kui vinoteek kinni pandi:)

Neljapäeval käisime Kariniga poodlemas ja tänu sellele leidsin lõpuks ometi täpselt õige pluusi/kleidi Practice Nightile. Nüüd on kõik asjad olemas ja pühapäev võib tulla. Peale selle avastasime Karini poolt leitud uut poodi vanalinnas ja käisime ära Ülemistes. Pangaarve oli selle peale veits õnnetu, aga ju ta kuu alguses jälle kosub:P

Täna käisime peale tööd töökaaslastega vanalinnas Ice Baris aasta kokku võtmiseks glögi joomas. Nii hea oli näha inimesi, kellega eelmisel ametikohal olles tihedalt suhtlesime. Kahju, et selliseid istumisi ainult jõulude ajal peetakse (võiks ju tihedamini midagi koos teha), aga teisest küljest - parem 1 kord aastas kui üldse mitte:)

Ja tänu lahkelt infot jagavatele (vanematele) kolleegidele sain targemaks, et kõigi inimesega suheldes ei tasu eeldada, et nad vastavalt oma sõnadele käituvad. Mõned lubavad, aga ei tee ja aga ei ütle, et nad ei tee ja ei ütle, et küsi kellegi teise käest, vaid lasevad lihtsalt oodata kuni tähtaeg ammu möödas ja sa ei viitsi sama inimese kukil enam istuda ja lähed vabatahtlikult kellegi teise käest küsima.
Vähemalt nüüd ma tean, kellega pean esmaspäeval kiirelt enne lõpliku variandi ettenäitamist rääkima, et lõpuks vajalikud andmed kirja saada. Hea, kui inimesed aeg-ajalt oma kogemusi teistega jagavad:)

Ja mis veel, isegi kõige tähtsam, ma ütleks - LUMI! Lõpuks ometi on selle pori ja jää vahel ka midagi ilusat maas. Päeval juba vaatasin, et midagi liigub õues ja siis tuli välja, et üksikud helbed sadasid, aga õhtupoole läks sadu tihedamaks ja nüüd on see peaaegu sama korralik kui novembri lõpus! Tegelikult ma arvan, et see lumi ongi mulle mõeldud - kompensatsiooniks selle eest, et ma teda eelmisel korral täielikult nautida ei saanud:D
Loodetavasti kestab valge maa ja tihe sadu jõuluni, sest nii oleks ideaalne. Isegi, kui selleks peab eelnevad 4 päeva läbi lumehangede sumpama!
Lumi on nii hea... kuigi... mul on tõeliselt hea meel, et ma täna kuskile lendama ei pea:D

laupäev, detsember 06, 2008

Koidula kokkutulek

Eile käisin koos Kariniga Endlas Koidula Gümnaasiumi kokkutulekul. Pärast eriti kiiret valmispanekut isa töö juures jõudsime pisikese hilinemisega kohale. Nii hea oli ukse peal näha minu lemmikfüüsikaõpetajat (tänu kelle kannatusele ma üleüldse füüsikast aru saama hakkasin. On ikka kannatust mõnel:D), kahju ainult, et hiljem uuesti maja peal ei kohtunud...

Klassijuhatajat nägime ka. Temale viisime oma klassi poolt karika. Selle eest, et ta üsna hiljuti Aasta Õpetaja tiitli sai. Janno andis selle pidulikult lava peal üle, aga kauaoodatud üleandmise hetke ma teatavatel põhjustel ei näinud...

Muidu oli mõnus õhtu - tuiasime mööda Endlat ringi, aeg-ajalt istusime kuskil maha, et juttu ajada ja lõpupoole tegime Janno bändi saatel ka mõned tantsusammud. Kahju oli ainult sellest, et õpetajaid nii vähe nägime (sest omavahel näeme suht paljudega niigi igal nädalal).

Kui Endla kinni pandi, läksime Steffanisse, kus oli kõige parematega tõsiselt lahe jõulukas (ma kohe teadsin, et see on hea mõte!) ja kui see ka kinni pandi, läksime natukeseks ajaks Kuursaali. Sealt tulime Kariniga üsna varsti ära ja läksime koju. 5 aasta pärast jälle!

Meie klass aastal 2008 (või noh... osa sellest:))
(Pilt on pärit Dorriti fotokast)

esmaspäev, detsember 01, 2008

Egiptuses:)

Kohale jõudsime umbes 1-ajal öösel. Õues oli pime, aga sooja 20 kraadi. Päris mõnus:)
Esimene asi, mida lennukist maha astudes tähele panin, oli imelik lõhn. Selline viiruki ja magusa lõhnaõli ja maitseainete segu. Hästi imelik...
Ootasin hullult räpast lennujaama, aga see oli täiesti tavaline. Milline kergendus!:D

Saime kohvrid kätte ja läksime oma bussi. Meie bussiga viidi kohale 5 hotelli inimesed ja meie hotell oli viimane, et saime päris palju kohe ringi sõita. Teed olid ikka eriti imelikud - kõik valgustatud, aga mitte ühtegi valgusfoori! Igasuguste fooride-märkide asemel oli erinevate sõidusuundade vahel kõrgem osa ja buss sõitis kogu aeg edasi-tagasi (vähemalt nii mulle tundus). Enne pööramiskohti olid "lamavad politseinikud" ka, tõenäoliselt turvalisuse huvides.
Vaadata eriti midagi ei olnud - tee ääres paistsid ainult kivi- ja liivahunnikud (mis peale 10-minutilist sõitu enam eriti põnevad ei olnud) ja lennujaamaöö aitas ka kaasa ja ülejäänud tee magasin maha. Ärkasin vahepeal, kui kuskil inimesi maha panime. Sain teada, et sealsete hotellide ees istuvad pidevalt spetsiaalselt sätitud laua taga mingid mehed. Nende funktsioonist ma aru ei saanud...
Ühe hotelli juures tuli meie kohalik giid järsku bussi ja küsis: "Kas siin on keegi Künnapase-nimeline?" Ma muidugi kohe reageerisin ja siis ta lahkelt seletas mulle, et keegi oli mu kohvriga ära läinud, aga siis ikka avastanud ja see tuuakse nüüd kohe bussi tagasi. Imestasin pärast ikka tükk aega, et kuidas saab enda kohvri pähe võtta minu oma, kui mul on selle küljes lisaks lennujaamalipikutele ka üsna suurte mõõtmetega nimesilt. Eks lennujaamaöö mõjub igale inimesele isemoodi... aga tõestatud sai jällegi , et kui midagi juhtub, siis ikka minuga (või minu asjadega)!:D
Meie hotell oli ilus... registreerisime ennast ära ja saime endaga kaasa kohaliku, kes kohvrid ära vedas ja meid tuppa juhatas. Tee toa poole läks õuest läbi ja tundus olevat väga pimedas ja väga kaugel. Suht jube oli (sest enne reisi rääkisid vist kõik tuttavad, et kui ohtlik ja hirmuäratav ikka kahel tüdrukul omapead sellisesse riiki minna on).
Tuba ise oli väike, hämar ja imelik. Kohalik seletas igasuguseid asju ja õpetas seifi kasutama. Seif ei töötanud. Kutt lubas registratuuri öelda. Maksime talle jootraha ja ta läks ära. Varsti koputas keegi uksele - see oli sama kohvrikutt. Ta ütles, et sööklas saab süüa ja andis enda telefoninumbri, igaks juhuks, noh, et kui midagi teha tahame. Tänasime info eest ja ta läks minema, aga me jäime tuppa, sest lennukitoidust oli veel kõht täis.
Tutvusime olukorraga: toa põrand tegi asjad oranžiks, plaatide peal oli sipelgas, dušš ei töötanud normaalselt, sooja vett pidi terve igaviku ootama ja kraanist tuli soolast vett. Lisaks sellele tundusid inimesed hirmuäratavad...
Mõtlesime mõlemad, et see lend oleks võinud täiesti ära jääda. 25 tundi sellise koha nimel ei ole kindlasti väärt ootamist... Otsustasime magama minna, aga kuna uks lukku ei käinud (ainult ukseketi-sarnane asi oli), panime igaks juhuks toas olnud väikese laua ukse ette. Pidavat ju kahtlane koht olema, siis vähemalt kuuleme, kui keegi tuppa tulla üritab.
Hommikul sööma jalutades sain teada, et põranda teeb oranžiks meie kõnnitee, ust saabki ainult seestpoolt ilma võtmeta lahti teha (ehk väljastpoolt tulles uksenupp ilma võtmeta ei keera) ja et enamikesse majadesse viib veelgi pikem tee. Inimesed tundusid suht pealetükkivad (tundus, et KÕIK hotellitöötajad tervitasid ja uurisid, kuidas läheb...), aga oluliselt ohutumad kui eelmisel õhtul.
Samal päeval oli meie kohaliku giidiga infotund, kus tuli ebameeldiva üllatusena välja, et ekskursioonide hinnad on peaaegu poole kallimad, kui enne internetis üleval olid. Võtsime siis reedese Abu Galumi reisi ja Moosese mägi ja ATV-safari jäid ootama järgmist soojamaareisi...
Kohalik egiptlasest giid andis enda numbri ka. Et kui midagi huvitavat teha tahame või peole minna või midagi...:D
Samal päeval tutvusime oma lähinaabruskonnaga ja uurisime linna peal hindasid, et hiljem teaks, millega üldse kaubelda saaks. Ühe hennamaalingu koha otsisin ka välja, et kui lõpus raha üle jääb, lasen teha. Etteruttavalt võin öelda, et ei jäänud:D
Põhimõtteliselt olid meie naabruses ainult hotellid ja poed. Õhtul oli hotelli laval etendus tule ja naelte ja klaasikildudega. Mul pilte sellest kahjuks pole, aga täiesti kreisi mees oli. Päriselt ka! Seda etendust tahaks veel näha.
Teisel päeval käisime kaugemal poodlemas. Siis saime teada, et tegelikult on lähedal ka turg. Sinna plaanisime hiljem minna.
Saime tunda ka kohalike külalislahkust - neil on sellised lõhnapoed, kuhu nad inimesi külla kutsuvad ja siis saab igast asju Egiptuse kohta teada. Alguses oli hirmutav, aga pärast oli päris põnev. Ahjaa, poeomaniku nimi oli Adam:D
Õhtupoole käisime Naama Bay's. See on väike poodlemis-ja pidutsemislinnake. Meie tegime sellele suht kiirelt ringi peale, sest sealsed müüjad olid veel pealetükkivamad ja midagi eriti ilusat silma ei hakanud... Aga linn ise oli ilus - merekaldal, rannas oli palju söögikohti ja kui hämaramaks läks, oli hästi palju tulesid ja värki. Läksime tagasi hotelli.
Õhtul pidi lähedalasuvas hotellis olema Eesti pidu. Läksime sinna. Lahe oli see, et me ei pidanud taksot võtma, vaid hotelli bussijuht viis meid bussiga väikese raha eest ära (vähema eest, kui Eestis sisseistumine üldse maksab:D). Kohapeal oli palju eestlasi ja spetsiaalne meelelahutusprogramm - selle hotelli ürituste korraldamise meeskond koosnes eestlastest ja nad tegid terve õhtu jooksul erinevaid Eesti artiste järgi. See oli nii lahe:D
Öösel pakuti torti ka, sest tuli välja, et tähistati Madis Malki sünnipäeva (tundub, et mu sünnikuupäev on päris popp:P). Palju õnne talle ka, aga torti ma siiski ei proovinud. Pidutsesin niisama. Mingi aeg öösel läksime tagasi oma hotelli.
Aaa, ja terve päeva jooksul sain mõnusa hulga õnnitlussõnumeid. Mulle hullult meeldis. Aitäh kõigile, kes meeles pidasid!
Neljapäeval vist päevitasime terve päeva... ei mäletagi enam... Õhtul kui päike looja läks (ehk siis umbes 17-ajal) pakkisime ennast kokku ja läksime oma linna poodlema. Nüüd käisime Il Mercato kaubanduskeskuses ja turul ja niisama tänavapoodides, et kodustele ka igast ilusaid asju viia.
Veel ühes lõhnapoes käisime ka. Tegelikult poleks läinud, kui oleks teadnud, et see lõhnapood on, aga kutt "oli hädas" ja tahtis, et me ta poele eestikeelset tervitust tõlkida aitaksime ja ei saanud ju teda aitamata jätta. Tegelikult oli tegemist, nagu juba öeldud, lõhnapoega ja tüüp tahtis meiega lihtsalt vestelda. See reklaam oli lihtsalt külalisteraamatusse eesti keeles kirjutamine, aga selle eest rääkis ta Egiptuse ajaloost ja vastas igast küsimustele. Seekord teed ei pidanud jooma, saime limonaadi hoopis:)
Aga see poekutt oli lahe (kõige lahedam kohalik, keda seal nägime) ja me vist istusime mingi pool tundi seal. Lõhnade demonstratsiooni saime. Jälle. Ära minnes olime nagu lõhnapoest tulnud:D
Reedel käisime kõrbes džiipidega sõitmas. Need autojuhid on seal täiesti hullud! Mitu korda oli selline tunne, et ma-tahan-kohe-maha-minna! Ja kui see hetk üle läks, oli:"Wiiii!" :D
Hästi lahe oli see, et sõitsime liivamäe poole ja siis meie kohalik giid ütles inglise keeles, et sõidame sealt nüüd autoga üles, ma istusin täpselt juhi taga ja kui mäe juurde jõudsime ja juht hoogu maha ei võtnud, ütlesin:"Ei lähe!", vastas meie autojuht (kes oli, muideks, kohalik) puhtas eesti keeles:"Lähme-lähme!" ja sõitsime autoga mäkke!:D
Ja siis kui enam edasi ei saanud, vajusime alla tagasi. Tegelt oli see päris lahe, aga alguses mõtlesin küll, et juht on ikka täiesti loll peast:D
Pärast ronisime terve kambaga mäest üles ka. Ja tulime alla tagasi. Lihtsalt niisama:D
Beduiinide juures peatusime ka, et nende leiba süüa ja teed juua. Tee ei olnud eriti ahvatlev, aga leib oli lavaši maitsega.
Peale lõunat jõudsime lõpuks ometi kaamlite juurde! Lõpuks ometi, ma ütlen!
Meid pandi kaamlite peale istuma ja siis hakkasid nad kordamööda üles tõusma. Kui kõik üleval, tuli välja, et mu kaamel on kamba juht! Läksime siis ilusti, kohalik kutt hoidis mu kaamlit nööri otsas ja kõik teised kõmpisid meie järel ja siis järsku kutt tuleb mu kõrvale ja annab nööri mulle ja läheb minema. Et nagu... misasja?! Pisipaanika! Ma nägin esimest korda kaamlit ju!
Õnneks oli kaamel targem kui mina ja kõndis kindlalt oma rada pidi edasi. Kui liiga mere poole läks, tuli paanika tagasi, aga kaamlitüüp käis teda aeg-ajalt patsutamas ja siis ta läks normaalselt ikka. Kohale jõuda oli isegi nats kahju, mu kaamel oli nii armas... Kui kunagi tagasi lähen, tahan veel kaamliga sõita!
Edasi tuli snorgeldamise osa. Ma seda ei tee ja kuna vesi oli ujumiseks liiga külm, päevitasin nagu enamus rahvast niisama kaldal. Mingi aja pärast sõime lõunat ja sõitsime tagasi hotelli. Seekord mööda asfalti.
Õhtul oli meie hotellis MTV-show, kus meie ürituste korraldamise meeskond erinevaid esinejaid järgi tegi. Käisime enne seda jälle linna peal ja sellepärast nägime heal juhul poolt etendust, aga see oli hea.
Laupäeval vist päevitasime jälle... ei mäleta, et midagi asjalikumat oleks teinud... võib-olla käisime linna peal ka. Peaks mainima, et selleks ajaks olime täiesti ära harjunud sellega, et kõik taksojuhid taksot pakkusid, et kõik mehed kommenteerisid, kõik müüjad vestlust alustada püüdsid ja et ühtegi kohalikku naist kuskil ei olnud. Päris hubane väikelinn oli. Õhtul käisime oma hotellist leitud sõbra Chicoga kõrvalasuvas hotellis peol. Kuna me olime seal peaaegu kogu aja kolmekesi (+DJ), võis seda pidada meie erapeoks. Vähemalt lollitada sai kõvasti. Chico oli lahe!:D
Pühapäeval viimane päike ja koju tagasi. Hoolimata sellest, et nädala sees mõtlesin mitu korda, et täiesti arusaamatu, miks inimesed mitu korda samasse kohta reisivad, oli lennuki õhku tõusmise ajal veidi kahju... oleks tahtnud kauemaks jääda. Päike oli super, inimesed megasõbralikud ja koht nii ilus ja hea ja soe.... Ja nii palju jäi ju nägemata!
Järgmisel korral tahan raudselt igasuguseid asju teha ka (mitte niisama vedeleda) ja käin kindlasti Kairos ära ja Moosese mäel ja sõidan ATVdega ja seda kuulsat kõrbekobrat tahaks näha, mille eest eestlasest giid hoiatas ja seda värvilist kanjonit ja sfinksi ja püramiide!
Aga sellest reisist mälestuseks jäid mõned meened, mõned pildid, kerge päevitus, 5 noormehe telefoninumbrid ja igatsus sooja järele...:D
Teel lennujaama

Öine bassein

Meie maja ja palm

Basseiniäärne


Meie auto jäljed liivamäel

Liivamäest allatulek

Minu kaamel ja meri


Koristaja poolt jäetud toakaunistus:)