Vietnam - IV ja viimane osa

Hue's veetrsime ainult ühe päeva ja ainukeseks kohaks,mida näha tahtsime, oli Tsitadell. Selle leidmine oli lihtne ja nii me siis kolasimegi seal terve päeva ringi. Vaatasime videosid, mis kirjeldasid kuidas seal vanasti elu-olu oli, imetlesime ehitisi ja minu meeleheaks oli keegi sinna elevandid toonud (kirss tordil!) Seekord ma sõitma enam ei läinud, aga elevandid on üliägedad!

Õhtul jätsime Craigi ja Tyleriga hüvasti ja läksime Chrisi ja Alexiga Ha Noi'sse viiva rongi peale. Võtsime magamisvagunid, sest reisi pikkuseks oli 14 tundi. Nende vagunite suurus on ilma igasuguse kahtluseta mõeldud pisikestele aasialastele ja pidevalt pidurdav rong tahtis mind kogu aeg voodist välja visata (sest mu voodi oli avatud sõidusuunas ja sellel puudusid igasugused piirded vms.). Kui kõik segavad asjaolud juba normaalsena tundusid, magasin sel ööl oma aasias veedetud aja jooksul parima une - monotoonne müra ja pidev kiigutamine teevad imesid!

Kuna meie peatus ei olnud mitte lõpp-peatus ja sõiduajad on siin suhtelised, olime pärast 12-tunnist sõitu pidevalt valmis järgmises peatuses maha hüppama. Õnneks leidsime inglise keelt (enam-vähem) rääkiva rongimehe, kes lubas meile öelda, kui Ha Noi's oleme. Õnneks pidas ta oma sõna ja pärast kitsaima linnasisese rongitee läbimist (mõlemal pool olid elumajad vähem kui 1,5 meetri kaugusel) olimegi Ha Noi's. Ebameeldiva üllatusena saime teada, et rongijaamast välja saamiseks peab igaühel kehtiv rongipilet olema. Ebameeldiva sellepärast, et minu oma oli kummalistel põhjustel ära kadunud! Käisin vagunis piletit otsimas ka, aga kui tühjade kätega tagasi tulin ja veidi väravavalvuritega vaidlesin, lasid nad mu lõpuks ikkagi linna.

Elukohaks valisime Austraallastest omanike kaasaegse noortehosteli. Meie üllatuseks olid seal korralikud voodid koos suurte lukustatavate kappidega ja iga voodi juures isiklik lamp, pistik ja pisike lukustatav kapike koos juhtmete jaoks mõeldud avausega, kuhu sai turvaliselt telefoni jm. vajaliku laadima jätta. Minu kindel lemmik!

Ha Noi's kolasime pisut niisama ringi, käisime Ho Chi Minh'i eluruume imetlemas ja tahtsime ta mausoleumi ka minna, aga see oli avatud ainult teatud kellaaegadel ja seekord jäi nägemata.

Et Top Geari reis ikka 100% tehtud oleks, sõitsime järgmisel päeval Ha Long'i, mis on väike linnake suurte meres olevate kivimürakate ääres. Chris ja Creg (jah, täiesti juhuslikult sattusime uuesti oma vanade reisisellidega samasse hostelisse) valisid Ha Long'i avastamiseks 3-päevase organiseeritud paadituuri, meie Alexiga otsustasime omapead kohale sõita ja sealt ööbimiskoht ja laevareis osta. Tyler jäi Ha Noi'sse.

Hotelli me eelnevalt ei broneerinud, sest mõtlesime, et sellises turistirohkes piirkonnas on see imelihtne. Oligi - kohe pärast bussist maha astumist tuli meie juurde mees, kes pakkus hea hinnaga elukohta sealsamas ranna lähedal. Hea hinna eest saime väikese toa üsna keskuse lähedal.

Järgmiseks ülesandeks oli suurte kivimürakate vahele sõitma minemiseks paadikese broneerimine. See osutus oluliselt keerulisemaks kui me arvata oleks osanud, sest enda hotellist broneeritud pakkumine oli üle mõistuse kallis ja sadamast otse pileteid osta ei olnud võimalik. Pärast mõnetunnist ringikondamist leidsime üsna hotelli lähedalt normaalse pakkumisega koha.

Järgmisel hommikul korjas buss meid hotellist üles ja jättis sadamasse ootama. Umbes tund aega pärast broneeritud väljumisaega saime lõpuks paadi peale (mis meenutas välimuselt vanaaegset piraadilaevukest) ja võtsime suuna koobaste poole. Nendes olid ägedad (lubjakivist?) moodustised, mille "ilusamaks" tegemiseks oli lisatud mitmeid neoonlambikesi. Mul tuli kohe "Tom Sawyer'i" raamat meelde kui nad koobastes seiklesid. Pärast seda jälle paati ja ujuva kaluriküla poole. Selle juures saime (lisatasu eest, loomulikult) minna pisikese paadikesega suuri kive uudistama - pisikesega sellepärast, et sellega mahtusime kenasti kividevahelistest avaustest läbi. Pärast seda sõitsime paarist kuulsast kivimoodustisest mööda ja oligi aeg tagasi pöörata. Laeval teiste turistidega vesteldes saime teada, et nii mõnedki olid sellesama paadireisi eest oluliselt soolasemat hinda maksnud ja meiega samas paadis olid nii 3-, 4- ja 8-tunnise reisi eest maksnud inimesed. Põhja-Vietnami turistilõks! :D

Enne kui tagasi kuivale maale saime, hakkas vihma sadama ja jalutuskäik tagasi hotelli oli... mitte eriti mõnus. Kuna me ei leidnud terve eelmise päeva jooksul mitte midagi paremat teha, sõitsime samal päeval tagasi Ha Noi'sse.

Seal oli meie missiooniks enne riigist lahkumist Ho Chi Minh'i mausoleumis ära käia, et suur iidol oma silmaga ära näha. Teel mausoleumi poole sattusime täiesti kogemata uuesti kokku Ha Long'i paadireisil kohatud inglaste Anguse ja Pauliga. Nendel oli täpselt sama plaan ja nii me siis läksime kõik koos ja parimat lootes (sest eelmisel korral meid ei lubatud sisse ju). Lihtsalt vaheinfoks, et Angusel on selline huvitav hobi, et ta plaanib kõik maailmas olevad riigid läbi käia. Hetkel on tal neist 114 nähtud ja mõned reisid veel ootamas.

See selleks... mausoleumi juures pidime ära andma fotokad, seljakotid ja taskutes olevad asjad, et saada läbi värava ja järjekorraga ühineda. Lisaks saime kirjalikud "käitumisjuhendid": ei mingit itsitamist ega lollitamist, jooksmist, nihelemist; käed pidi kõrval hoidma (nende taskus või seljataga hoidmine oli keelatud; rääkimine oli keelatud; järjekorras üksteise kõrval käimine oli keelatud jne. Ma enam ei mäleta, mida kõike teha ei tohtinud, aga kui me ükskord kuulsa onu endani jõudsime, oli nii uhke tunne nagu oleks koolilõpuaktusel! Tema lihtsalt lamas seal oma pisikeses klaaskapis, ümbritsetuna valgetes vormides sõjaväelaste poolt.

Enne äratulekut käisime veel Ha Noi ööturul ja 5ndal mail lendasime tagasi Austraaliasse.

Vietnam - III osa

Hoi Ani'st Hue'sse jätkasime teekonda rolleritel, reisiseltskonda oli nüüd lisandunud 2 uut liiget: Greg (inglane, kellega me Mui Ne's kohtusime ja Hoi An'is kogemata uuesti kokku sattusime ja oma rollerimatka reaalsuseks planeerisime) ja tema sõber Tyler (kanadalane). Vahemaa oli umbes 120km, mis võttis (võin juba etteruttavalt öelda) meie kambal umbes 12 tundi…

Rollerid laenutasime pärast paaritunnist rattalaenutuste läbikäimist oma hotelli ees olevast rattalaenutusest. Tädi organiseeris meile kenasti 5 "täiesti uut" ratast ja laenutuse omanikud viisid meie pagasi bussiga Hue'sse. Hommikul juhatasid laenutuse onmanikud meid linnast välja viiva tee peale ja viimane peatus enne nendest lahkumist oli kohalikus bensiinijaamas, sest kõigi rataste paagid olid täiesti tühjad. Minu ratas kiskus selle paariminutise sõidu ajal pidevalt vasakule ja kui ma laenutuse omanikele püüdsin seletada, et tahaks ratta ära vahetada, nad kas ei saanud aru mis ma rääkisin (sest nad püüdsid pidevalt mu jutu peale tõestada, et vasak suunatuli töötab ju täiesti probleemivabalt) või mängisid meelega lolli. Poisid proovisid kordamööda mu ratast ja tunnistasid, et see on tõesti veits vigane, aga kuna meil oli pikk tee minna, siis oli Tyler nõus minuga ratta ära vahetama. Kõik olid õnnelikud ja me jätkasime teekonda ilma imelike laenutuseinimesteta.

Meie kaardiks oli Gregi telefoni alla laetud Google' Vietnami kaart ja laenutuseinimeste nõuanne lihtsalt põhjapoole sõita, sest kahe linna vahel on ainult üks tee. Meie (kui tõelised "geeniused") mõtlesime, et "Top Geari" saatejuhid kasutasid rannikuäärset teed, mis tõestab et siis peab ikkagi kaks erinevat teed olema me tahaks rohkem mööda rannikut sõita ja püüdsime esimesel võimalusel põhiliselt teelt maha saada. Esimene katse lõppes üsna kiirelt suvalise ehitusplatsi ääres… Me ei andnud alla ja proovisime uuesti. Seekord jõudsime oluliselt kaugemale – Danangis tundsime ära suure Buddha kuju, mis oli "Top Geari" saates, ja otsustasime (pärast pisikest vahepeatust kuju pildistamiseks) selle tee peal edasi sõita. Olime jõudnud teele, mida otsisime – maaliliselt ilus rannikuäärne mägitee, mis viis meid järjest kõrgemale ja kõrgemale. Ühel hetkel avastas Tyler, et ta ratta tagumine rehv oli tühi. Me olime viiekesi suvalisel Vietnami mägiteel. Lähedal polnud ühtegi asulat ega inimest. Ega varurehvi.

Natuke ootamist ja meie poole sõitis juhuslik Vietnami külamees. Meie õnneks oli ta väga sõbralik ja peatus, et uurida mis meil juhtunud on (ja nagu hiljem selgus, oli ta meie õnneks üks väheseid inimesi selles piirkonnas, kes inglise keelt oskas). Varsti oli sõbralik mees tagasi, kaasas 2 sõpra erinevate tööriistadega. Ilma pikema jututa hakkasid mehed õhukummi parandama. Tunnike remontimist ja me olime jälle teel. Ülitänulikud terve ratta üle andsime meestele korraliku jootraha ja jätkasime maalilist rada hetkeni kui mäkke viiv tee läks aina kitsamaks ja pärast paarikümnemeetrist ühe-ratta-laiust rada jõudsime põõsasteni, mis tähistasid tee lõppu.

Tagasiteel teadsime juba, kus tee valik valesti läks – Danangis. Ainukeseks probleemiks oli, et Tyleri ratta tagumine rehv otsustas jälle katki minna. Kuna olime juba oma vale teega päris palju aega kaotanud, otsustasime pisut ta ratast lõhkuda ja parandamisega tagasiteel oleva külani venitada. Külas oli jälle ainult üks inglise keelt oskav mees ja pärast mõningast ootamist olid samad remondimehed tagasi. See oli hea uudis. Halb uudis oli, et õhukumm oli eelnevalt juba nii vana ja katkine, et ükski paik ei jäänud pidama ja paaritunnise parandamise-ürituse järel otsustasime paarkümmend kilomeetrit enam-vähem-pidaval rehvil tagasi Danangini sõita, et sealt juba täiesti uus õhukumm osta. Mõeldud-tehtud! Tee tagasi oli oluliselt aeglasema tempoga, sest keegi ei tahtnud Tylerit maha jätta (eriti kuna tema oli see, kes minuga ratta ära vahetas – ükski heategu ei jää karistuseta, eks?).

Igatahes – Danangis sai meie õnnetu rattake uue sisekummi ja ainukeseks ülesandeks selles linnas oli veel meie rattalaenutajate kontori ülesleidmine, et Hue's ootajatele teada anda, et jõuame kohale oluliselt hiljem kui lubatud. Kontor asus kesklinnas. Lisaks niigi hullumeelsele linnaliiklusele oli sel õhtul ees nende uusaasta (või millegi sarnase) tähistamine ja viie rattaga üksteist kaotamata õigesse kohta jõudmine tundus ulmeline. Suurimaks katsumuseks oli 6-realise ringtee pealt sillale sõitmine ja teisel pool silda üksteise uuesti leidmine, sest see oli ainuke võimalus meile vajaliku aadressi juurde saamiseks. Pisipaanika tekkis siis, kui Alex (arvates, et plaan on selge) üksi eest ära sõitis ja vietnamlaste hulka sulandus. Et neljast kolm ei saaks, hoidsime ülejäänud kambaga rollerite keerises üksteise lähedale ja jäime teisel tänavanurgal peale silda seisma (saades aru, et meile vajalik tänav oli esimsel tänavanurgal). Meie õnneks oli Alex selle aja peale aru saanud, et me olime enne silda temast maha jäänud ja ootas sellesama nurga peal. Leidsime mitte-nii-segase hetke ja tegime kujund-rollerisõidu-esimest-auhinda-väärt-viieinimese-tagasipöörde. Nüüd oli vajaliku aadressi leidmine juba lihtne ja pärast Hue' inimeste teavitamist umbes kell 16.00 kohaliku aja järgi jätkasime oma teekonda nende poole. Tuju oli äärmiselt hea, sest lõpuks ometi teadsime, et oleme õigel teel ja kõik koos ja parimad teejupid ees ootamas. Läbida oli veel umbes 90 kilomeetrit ja valget aega oli jäänud 2,5 tundi…

Viimase valge aja sees katsetasime oma rataste kiirendusvõimeid (minu ratas oli paigalt kiirendades kõige parem (hästi tehtud vahetus, eks?), aga Alexi ja Gregi rattad olid maanteel kiiremad), sõitsime läbi mingisuguse tollipunkti (mis nägi välja nagu piiripunkt, aga kuna kõik rollerid sõitsid lihtsalt läbi (mitte ei jäänud värava taha ootama), järgisime nende eeskuju, tollipunkti järgsel teel suutsid Alex ja Greg oma ratastest 100km/h kiiruse välja võluda (ja tagant tuleva kiirabi sireeni peale paanikasse sattuda!), sõitsime üle ägeda pilvede sees asuva mäe (ma arvan, et pilvest välja jõudmine ja selle serval vaate nautimine oli mu Vietnami tipphetk, lihtsalt nii äge!) ja läbi lugematute rannikul asuvate mägiteede. Vietnam on imeilus!

Pimeduse saabudes jõudsime selle sillani, mille juures "Top Gear" peatuse tegi. Vaade oli hea, aga meil oli veel pikk tee minna ja peatusteks polnud lihtsalt aega. Selle sama silla juures asuvas külas ostsin esimest (ja loodetavasti viimast) korda elus limonaadipudelis olevat bensiini. Sealsamas avastasime ka seda, et Tyleri ratta esituli ei töötanud ja et ta vähegi näeks, kus ta on ja mis tee peal toimub, sõitis pidevalt üks inimene täistuledega ta ees ja teine taga. Õnneks hakkas ta esituli suvalisest august läbi sõites ühel hetkel iseenesest tööle ja sõitmine oli veidi ohutum.

Kui valges sõites olime kõik üliõnnelikud Vietnami rannikuäärsete mägiteede üle, siis pärast pimeda saabumist oli suurimaks sooviks juba Hue's olla, mitte nendelsamadel kurvidel veoautode ja hullumeelsete bussijuhtidega võidu rallitada. Kui poiste jaoks ei olnud pimedatel kurvidel sõitmine probleemiks, siis minu jaoks oli see juba liiga hirmus. Minu rolleri kiirus ja julgus suurtest autodest mööda sõita langes oluliselt kuni hetkeni, kus poisid järjekordsest veoautost mööda said ja mina lihtsalt ei julgenud… Otsustasin sellel autol eest ära sõita lasta ja siis rahulikult omapead pimedas edasti vuristada. Ja siis nägin enda ees peateest ära keeravat rada…

Seal ma siis olin – mägedes, pimedas, üksi, ilma igasuguse kaardita, ei osanud sõnagi kohalikku keelt ja polnud õrna aimugi, kus ma hetkel olin ja lootes igas vastutulevas valguslaigus tuttavaid nägusid näha. Poisid ei olnud mu kadumist märganud ja suvalises kurvis oli pisike maja. Kuna ma ei teadnud isegi seda, kas veel õigel teel olen, otsustasin kinni pidada ja teed küsida. Mind tervitasid 2 suurt koera, kes ilmselgelt oma maja kaitsesid. Ootasin tardunult, et keegi välja tuleks. Esimene naine ei saanud sõnagi mu jutust aru, aga õnneks kuulasid koerad ta sõna ja läksid ära. Ma jäin paigale, sest tädi polnud mulle ju midagi kasulikku öelnud. Varsti tuli majast välja noorem mees, kellelt sain teada, et olin endiselt õigel teel ja et Hue'sse on veel umbes 60 kilomeetrit. Sõbralik mees keeras mu ratta nina õigesse suunda ja ilma pikema jututa jätkasin teed. Pime mägitee oli endiselt jube, aga vähemalt olin õigel teel.

Üsna varsti tulid mulle vastu Alex ja Chris, kes (teades, et ma nendest enne veidi maha jäin) olid oodanud, millal ma veoautode vahelt välja ilmun. Kui seda ei juhtunud, pöörasid nad kõige hullemat kartes tagasi. Ma olin kirjeldamatult õnnelik! Nüüd oli reegliks see, et keegi sõitis alati mu selja taga, juhuks kui ma jälle maha jään.

Ühel hetkel said mäed otsa ja jõudsime järvede (või olid need põllud?) vahel olevatele sirgetele teedele. Nüüd oli meie suurimaks katsumuseks veoautokolonnidest mööda saamine. Vasakult möödumine ei tundunud pimedas ja kohalikku liikluskultuuri nähes eriti tark olevat ja seetõttu tegime möödasõite nende monstrumite paremalt küljelt (jah, nad sõidavad ka paremal pool). Üks auto korraga, 80km/h, kaitseks plastmasskiiver, tähelepanu autol ja teeserval… kuni ühest väikesest linnast läbi sõites nägime tüdrukut, kes oli oma rolleriga millelegi ette sõitnud ja ootas teel lamades kiirabi. Vähem kui 10 minutit hiljem nägime pilti, mis ilmselt siiani meie kõigi jaoks endiselt eredalt meeles on – 4 meest tõstsid pooliku koljuga naist tee pealt ära…

See oli meile kõigile korralik meeldetuletus kohalike teede ohtlikkusest. Meie kiirused vähenesid ja otsustasime tihedalt kokku hoida. Edaspidi oli maksimaalseks kiiruseks 60km/h ja peamiseks eesmärgiks tervelt kohale jõudmine.

Hue äärelinnas tervitas meid pisike vihmasabin, mida mägedes olles suurimaks ohuks pidasime. Nüüd olime peaaegu kohal ja võtsime seda kui mõnusat värskendust.

Umbes kell 22 kohaliku aja järgi olime tervelt, väsinult ja rahulolevalt Hue rollerilaenutuse kontoris ja andsime oma rattad tagasi. Arvestatav aeg kulus nende meeskonnaga vaidlemisele, sest nemad arvasid, et me peaks hilinemise eest neile veel 10USDi inimese pealt peale maksma, meie arvasime, et nad andsid meile teadlikult katkise ratta ja nad peaksid meie tehtud lisakulude osas tagasiarvestuse tegema. Lõpuks leidsime, et selle kambaga vaidlemine on ajaraiskamine, maksime neile igaüks 2USDi, saime oma pagasi kätte ja tulime tulema.

Ööbimiskohaks valisime Lonely Planet'i poolt soovitatud Sports hotelli. Pärast maantetolmu mahapesemist nautisime tihedast päevast muljetades lähedalasuvas söögikohas külluslikku õhtusööki ja ilma igasuguse vaidluseta lõppeski sellega meie emotsiooniderohke päev. Kõige hirmsam, aga lihtsalt parim.