Vietnam - I osa

Esmaspäeva pärastlõunal maandusime Hoi Chi Minh City`s. Umbes tunnike läks viisade ootamisele ja siis istusime linna keskele viiva bussi peale. Bussis saime kokku ühe inglise poisiga, kes plaanib siin täpselt sama tee läbi reisida ja nii otsustasime edasi koos minna. Meie uue reisikaaslase nimi on Chris ja ta on 29-aastane graafikadisainer (parandab filmide eriefekte).

Leidsime üsna kiirelt hea odava hotelli ja kolasime niisama linna peal ringi. Tegime kohe esimesel päeval ära Ho Chi Minh City kohustsusliku teeületuse miljonite rollerite vahel - see on siin ekstreemspordi eest.

Juhend: ilma igasuguste liiklust reguleerivate vahendite abita tuleb astuda sellisele teele, kus on umbes 8 rida rollereid (samal ajal jätkavad rollerid sõitmist). Pärast teele astumist tuleb jälgida pingsalt punkti, kuhu tahad välja jõuda ja jätkata aeglaselt ent kindlalt kõndimist. Põhiline trikk seisneb sinu ümber vuravate rollerite ignoreerimises.

Pean tunnistama, et esimesel korral kiljusin päris palju, aga teine kord oli juba lihtsam. Tegelt oli asi selles ka, et esimesel korral jõudsime välja ringtee keskele ja sealt tagasi inimeste sekka saamiseks ei olnud muud võimalust, kui uuesti rollerite keskele astuda ja kahjuks või õnneks asus meid huvitav turg sellises kohas, et ilma teeületuseta sinna ei pääsenud. Soovitan katsetada!

Cu Chi tunnelites käisime ka - need on needsamad, kus Vietnami sõdurid ja teised võitlejad elasid ja sõdisid. Saime ise tunnelitesse sisse minna ja ringi käia (küürutades, sest need olid päris madalad). Giid rääkis meile igal pool kuidas nad elasid ja milleks mida kasutasid ja nüüd ma arvan, et Vietnami inimesed on geeniused.

Põnevamad asjad, mis meelde jäid: kõik tunnelid on ühesuunalised ja ei ole olemas inimest, kes teaks kõigi tunnelite plaane (on grupp inimesi, kellest igaüks teab mingit osa), tunnelite sees on mitu erinevat taset, milleni jõudmiseks pead teadma, kuhu sa lähed, sest valesti minnes võidki kaduma jääda sinna...

Neil olid maa-alused haiglad, koosolekuruumid, köögid ja muideks, köögiahjust tulnud suitsu jaoks oli omaette tunnelite süsteem, mis suitsu mitmeks osaks jagas ja siis kaugemalt maa peale juhtis. Maa all ei olnud eriti jahedam, aga turistidele näidatavad osad on suht lühikesed ja kui sealt iga poole tunni tagant 30 inimest läbi käib, ei saagi vist jahe olla.

Sõime kohapealses lõuna ka - seal oli jõe peal ujuv restoran, kus teenindus oli küll veidi aeglane (ja paljusid toite miljonilehelises menüüs ei olnud võimalik tellida), aga kõik, mis meile ette toodi, oli imemaitsev! (ainult jänese söömise jätsin ma poistele...)

See reis võttis meil terve päeva, sest sinna sõitsime kohaliku liinibussiga ja 70km läbimine võttis umbes 2 tundi. Cu Chi linnast võtsime takso ja tagasi tulime terve tee taksoga, sest selleks ajaks kui me kõik vaadatud saime, bussid enam ei s6itnud.

Ahjaa, sõjaautasu, mis nad vietnami s6ja eest vapramatele andsid kandis nime "Ameeriklaste tapja autasu" (mitte vabaduserist v6i midagi sarnast...). Meil oli üks Ameerika poiss ka kambas, aga ta pääses täiesti tervena tagasi :D

Muidu on vietnam hästi odav (võrreldes Austraaliaga, Eestist on pisut odavam), kõik kohad on täis kommunistide plakateid, mis tõenäoliselt tähendavad "Au tööle!" või midagi sarnast (ma teen neist pilte ja püüan pärast tõlkida) ja kõik turistide brožüürid on täis vietnamlaste vaprust kiitvaid jutukesi (iga ekskursiooni juures mingi enesekiitmise jutt), igas linnas on vähemalt üks kuju relvaga võidutsevast sõjaväelasest ja teda imetlevast naisest (mõne peal on lapsed ka). Minu jaoks meenutab nõukaaegseid filme ja õpikuid, kus NSV alati kõige parem oli. Sirbi ja vasaraga punalipud on vaheldumisi viisnurgaga punalippudega ja Ho Chi Minhi kujusid näeb igal pool ja iga rahakupüüri peal (ma eeldan, et ta oli nende jaoks sama, mis Lenin NSVLis).

Nüüd jätkame teekonda põhjapoole - teine peatuspunkt Mui Ne linn. Buss sõitis 213km-st vahemaad 5 tundi ja kiirteed kui sellist ei näinud me kuskil - üks väikelinn teise otsas.

Mui Ne on nagu Vietnami puhkekeskus (metsikult palju venelasi on siin, venekeelseid silte näeb tihedamini kui ingliskeelseid). Meie hostel asub täpselt veepiiril, omanik on austraallane ja hostel ise on täis samasugust rahvusvahelist seltskonda nagu Austraalias reisides (enamik inglased ja sakslased).

Linn ise on üliväike ja nii pidimegi tegevust otsima, et igav ei hakkaks: käisime rannas ujumas (päriselt ka! Ma läksin vabatahtlikult Vietnami sogasesse merevette lainetesse hõljuma!), poisid mängisid ühel õhtul kohalike vastu jalgpalli, käisime terve hosteliga õhtuti väljas söömas ja pubides istumas.

Ühel päeval võtsime tasulise ekskursiooni ka - vaatasime liivadüüne, kaluriküla (see on siin ilusam kui Kambodžas), lasime liivadüünidelt liugu ja ratsutasime jaanalinnu seljas!

Häirib ainult see, et kõigile kohalikele tuleb iga liigutuse eest jootraha anda (liivadüünide juures olevad väiksed poisid läksid Alexile ja Chrisile kätega kallale, sest 2USDi oli nende jaoks liiga vähe).

Muidu on ilm soe ja koht paradiisiline:)