Töövestlus Elionis

Äratus: 7.15
Päevaplaan: töövestlus Elionis

Kohalejõudmine läks peensusteni plaanipäraselt. Helistasin siis värbajale, see viis mu maja teise otsa ja kutsus mingi onu ka sinna. Nimesid ma ei mäleta ja sellepärast jäävadki tegelasteks ainult tädi ja onu. Ja mina ka:)

Istusime siis maha, tädi (ülihoolitsev) pani mu jaki ilusti riidepuu peale ja kappi.

Kõigepealt rääkisin mina kuipalju mul Elioniga kokkupuuteid on olnud (et siis täpsustasin seda, et kokkupuuted puuduvad), seejärel rääkis tädi Elioni personalist (kuipalju inimesi mis osakonnas töötab) ja lõpuks jutustas onu ülipikalt pakutavast töökohast.

Otseloomulikult lisas ta sinn juurde umbes 120 korda, et õigete omadustega inimesi ei kandideerinud ja sellepärast pakutakse ainult assistendi kohta. Peale seda anti mulle võimalus küsimusi esitada. See äratas mu üles (onu loengu ajal tekkis tõsiseid probleeme silmade lahti hoidmisega...). Küsisin midagi (ei mäleta enam täpselt, mis see oli) ja selle peale muutusid mõlemad kohe ülierksaks ja hakkasid sama teksti uuesti teistpidi lahti seletama. Kuulasin veelkord. Järgmisel korral kui luba anti, ei küsinud enam midagi.

Onu muudkui seletas, et töökoht on ikka jube aega- ja oskusinõudev ja ikka vaja projektijuhtimisoskusi ja tehnilisi teadmisi ja ikka jube raske ja jube keeruline ja et tegelikult ma ei sobiks sellele kohale.

Siis jõudsime minu CV-ni. Enamus neile meeldis, vene keele puudumine loomulikult jälle mitte... Onu ja tädi vangutasid pead ja onu tegi vene keelse nalja, millest ma aru ei saanud ja mis mulle meelde ei jäänud. Nõme!

Laulmise osa neile meeldis ja onu mainis kohe ära ka, et Elionil on oma lauluansambel, mis pidevalt uusi liikmeid otsib. Lahe! Üks väheseid positiivseid mõtteid kogu selle asja juures.

Elukoht - onul oli mingi probleem mu ühikas elamisega: mitu korda küsis üle, et kas ma peale kooli lõpetamist tagasi ei lähe. DAA! Kui mul see plaan oleks, poleks ma ju enam siin!

...

Niisiis. Onu tuletab meelde, et töökoht on vastutusrikas ja tegemist on palju. Seda ka, loomulikult, et sellel kohal peab tööd tegema ja aega planeerida oskama. Ja siis nagu jutu jätkuks hakkab rääkima, et tegelikult see haridus ei olegi tähtis, sest praktilises elus ei anna see midagi. Miks ta siis tahab telekomi haridusega inimest, kui sellest nagunii kasu pole?!

Palk. Tädi küsib, palju tahad. Ütlen summa. "Seda ikka pärast?" täpsustab tädi. "Ilmselt küll, jah," kui ta juba nii küsib...

Tööaeg: 8-17. Ädalas. See tähendab 30-minutit trollisõitu ehk siis ärkamist 6.30. Tead, enam ei ole naljakas. Normaalse tööajaga kohad on kõik otsas? Tädi veel rõõmsalt teatab, et reedeti on tööpäev ainult 15.30-ni. Selle unustas ära, et ülejäänud nädalal on selle eest 9-tunnised tööpäevad!

See oligi vist kõik. Viisakalt naeratades jätan onuga hüvasti. Tädi annab mu jaki tagasi ja juhatab välja. Tee peal ei räägi eriti. Lõpuks hakkab seletama, et nad plaanivad noori tööle võtta, et neid siis ilusti välja koolitada.
Jajah.... midaiganes...

Annan oma külalisekaardi ära, jätan tädiga nägemist ning sammun paha tuju ja suure tüdimusega uksest välja.

Majas möödus 40 minutit...