Tänasest

Umbes lõuna ajal cappucino järele minnes leidsin eest Lauma pesudega täidetud kohvinurga! Mingid vene keelt kõnelevad tädid olid kottide viisi pesu kaasa toonud ja pakkusid seda meie firma töötajatele. Kui üllatunult tagasi tulin, kinnitasid teised, et see on neil täiesti tavaline nähtus. Umbes paari-kolmenädalaste vahedega.

Peale selle käivad seal aeg-ajalt ka maniküür, pediküür ja kosmeetik. Päris lahe!:D

Pealelõunal sain lõpuks ometi Pillet ja beebit vaatama minna. Enne kui ma sinna jõudsin, olid nad just palatisse jõudnud. Üldiselt sain nii palju teada, et kõik läks hästi ja Pille ise oli väga rahul. Seda et poeg sünnib, ei teadnud ta ise ka kuni viimase hetkeni, sest arstide info oli erinev olnud. Õnn terve lapse üle on haaranud terve suguvõsa:D

Pisike oli nii armas. Hästi väikeste näppude ja tumeda peaga. Kuu aja pärast katsikutele;)

Kallid Pille, Aimar ja Keity!

Palju õnne uue pereliikme sünni puhul!

Leidsin ükskord igasuguseid blogisid uurides laulu, mida Sulev ühe sõbraga laulab. Selline mõnus rahulik hilissuve meenutav lugu on. Pealkiri on "Sada miili vaikust". Salvestasin kohe arvutisse ära, sest teadsin et teist korda ma sama kohta üles ei leia. Õigesti tegin, sest ei leidnudki...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et juba hilisest ennelõunast alates (kohe pärast seda kui uue sugulase sünnist kuulsin) ootan. Ootan homset, sest siis võib mõlemaid vaatama minna. Päeval helistasin erinevatesse haiglatesse, et asukohta teada saada. Siis küsisin arstidelt järgi, millal vaatama võib tulla. Ja siis tulin töölt ära. Tööpäev sai läbi ja täna nagunii ei tohi veel külla minna.

Panin selle "Saja miili" laulu mängima et pisut ootusärevust peletada, aga sellel näib olevat just vastupidine efekt: mida rohkem see lugu mängib, seda rohkem ootan. Ootan homset. Ja homse tööpäeva lõppu. Siis läheksin "Pesamuna" poodi, vaataksin midagi armsat lapsele ja värskele emmele. Pärast seda läheksin arstide juurde ja küsiksin kuhu ma minema pean. Ja siis läheksin sinna kuhu nad juhatasid ja näeksin meie pisikest sugulast. Tema oleks selleks ajaks juba 1,5 päeva vanune. Värsketele vanematele sooviskin õnne. Vanemale õele ka. Ja siis tuleksin ära. Jääksin päris katsikuid ootama.

Kauge külaline

Eile õhtul külastas Priit üle pika aja Eestit. Muuhulgas sattus ta seekord ka TTÜ ühikatesse ja mul õnnestus ta ka isiklikult ära näha. Arutasime pisut Priidu ja Yuliyaga elu-olu ja siis läksime laiali. Ta nagunii tuleb ju oktoobri lõpus jälle siia, et oma sünnipäeva pidada (ta ise lubas!). Nüüd, kus ta vend siinsamas elab, on tal ka Talinnas perekeskne ööbimiskoht kenasti olemas.

Täna hommikul läks Priit laeva peale ja kuskil selle tee peal sai ta vahvate koertega sõprust sobitada:P

Mina panin endale hommikuks kenasti äratuse, et jõuaks rahulikult tööle. Tegin hommikul silmad lahti: kell on viis. Jäin uuesti magama. Ja siis hakkan mõtlema, et... huvitav... uni hakkab nagu ära minema... Ja siis vaatasin kella. Kell oli 7.41 (et mu tööpäev hakkab kell 8 ja umbes 7.45 peaks minema hakkama). Tegin oma elu 5 kiiremat liigutust ja suutsin 6 minuti jooksul hambid pesta ja riidesse panna. Õnneks sain (tänu Paabule) autoga tööle ja nii ei jäänudki hiljaks! Aga ärgates oli kena paanika ikka küll:D

Yuliya magas edasi, kuna temal on täna vaba päev:)

Kallis Kessukas!

Ilusad sõnad...

Läksin reedel, nagu tavaliselt, enne koju jõudmist vanaema juurest läbi. Trepikoja seina peal märkasin sisse astudes teadet koosoleku kohta. Sellele erilist tähelepanu pööramata astusin edasi. Vanaema ukse taga oli tavapärasest rohkem jalanõusid. Kui tuppa jõudsin, sai asi selgeks: olin sattunud majakoosolekule.

Loomulikult kutsuti mind kohe istuma ja koosolekust osa võtma. Päris lahe oli. Arutelu läks küll vahepeal päris tuliseks, aga vähemalt nägin ma ära mida selline üritus endast kujutab.

Pärast läksid teised ära ja sain vanaemaga omaette ka rääkida. Nagu tavaliselt, rääkisin mina talle oma nädalast ja tema mulle enda omast. Ja siis jutustas vanaema kuidas ta ühe probleemi üsna lihtsalt lahendatud sai. "Ma olin kohe nii rõõmus nagu sina kogu aeg oled..."

...

Nii armas...

Kõik on uus septembrikuus...

Täna oli minu esimene tööpäev Elioni töötajana. Esimese asjana ajasime paberid korda ja siis viidi mind alles tööruumidesse. Inimesed olid hästi sõbralikud ja toredad ja tuttavaid oli ka õnneks päris mitu:)

Päev tundus hästi lühike, aga tõsiselt informatiivne. Olgu veel ausalt üles tunnistatud, et suutsin 2 korda maja peal üksi liikudes segadusse sattuda...

Õhtul käisin juuksuris ja veetsin seal paar tundi mõnusalt aega. Nüüd on värv värskem;)

Lõpuks jõudsin ühikasse ja varsti saabus ka minu uus toanaaber - Yuliya. Ta on pärit Valgevenest, aga käib TTÜs ja õpib majandust. Minu õnneks räägib ta eesti keelt, on ta hästi lahe inimene ja sõbralik ka:)

Ahjaa, Elioni tass on mul nüüd ka. Niipalju siis uutest asjadest.

Iseenda vaenlane

Kõik algas reede õhtul kui Tommyga mängisin. Alguses ei saanud arugi, et midagi valesti oleks, aga pärast tuli välja, et kõrv täitsa katki. Ise küünistasin.

Laupäeval aitasin vanaemal aknaid pesta ja ma-ei-saa-aru-mis-ime-läbi õnnestus mul oma pöial ära lõhkuda. Pärast alles avastasin. Täitsa katki oli kohe.

Pühapäev oli kõige vigastusterohkem, aga siis ma vähemalt tundsin kui ennast ära lõhkusin: kõigepealt tõmbas puude vedamise ajal ühe puu sees olev metallitükk mu käe sisse pika triibu (jah, see on verine ka), pärast seda otsustas teine metallitükk mu väikese näpu ära lõhkuda ja mingil ajal nende kahe sündmuse vahepeal läks pöial teiselt poolt ka katki...

Teine pöial oli siis veel terve, aga mitte kauaks: otsisin sahtlist midagi (isegi ei mäleta enam mis see olla võis) ja siis lükkasin sahtli hooga kinni. Nagu juba arvata võis, jäi mu pöial sahtli vahele. See ei olnud eriti meeldiv tunne. Nüüd jõudsin õnneks täiesti ilma vigastusteta linna. Hakkan juba vaimselt valmistuma järgmise nädala haavadeks... (niuks)

Nonii

Seoses erinevate suurte sündmustega minu elus, tekkis mul tohutu mööbeldamise vajadus. Ootasin siis viisakalt kuni mu toanaaber välja kolis ja viisin oma masterplani (mida ma juba 2 ööd välja mõtelnud olin) täide...

Nüüd on minu voodi toa teises servas, aga endiselt otsapidi akna all ja raamaturiiul koos toanaabri lauaga samuti akna all, minu laud peaaegu ukse all ja toanaabri voodi varasemaga võrreldes pisut rohkem akna poole nihutatud. Koristasin kõik kenasti ära ka, niiet tuba on uue naabri vastu võtmiseks valmis.
Ise olen rahul:)

Ühe tööotsimise lugu...

Esimesele töökuulutesele saatsin avalduse juba juulikuus. Juuli lõpus käisin meeskonnatöö katsetel. Enesetunne ütles, et ei läinud hästi. 3 nädalat peale seda kutsuti tagasi - töövestlusele. Pärast suhteliselt pikka jutuajamist näidati mulle ka tööruume, kus oli kuldkala! :)

Järgmisel päeval helistati teisest kohast, kuhu ma kunagi kandideerisin. Vähem kui nädala pärast käisin vestlusel. See ei olnud meeldiv...

Umbes nädala pärast helistati esimesest kohast, et nad tahaksid mind enda juurde tööle. Vaid 2 päeva varem olin käinud teises kohas teisel töövestlusel. See oli tunduvalt meeldivam ja esimest korda tundsin, et tahaks just sinna minna. Palusin esimesest kohast mõtlemisaega seniks kuni teise koha inimesed otsuse teevad. Õnneks tuldi mulle selles osas vastu. Kätte oli jõudnud augusti lõpp...

Pärast (umbes) kahte nädalat ja mitmeid viivitusi saabuski ka teisest kohast kõne. Nemad pakkusid ka tööd, kuigi pisut väiksema palga eest. Selle eest oli see töö otseselt erialaga seotud. Valik polnud kerge, aga õnneks oli mul mitu head nõuandjat sõprade (siinkohal erilised tänud Sulevile pikaajalise töönõustamise eest) ja pere näol. Otsus sai tehtud täna: minu uus töökoht saab olema Elion. Käes on septembri keskpaik.

Juubelipidustused

Sel korral läks ettevalmistamine suhteliselt valutult: peaaegu kogu seltskond oli õigeks ajaks valmis:)

Minu ülesanne oli juubilar õigeks ajaks kohale toimetada. Kuna ta hiljaks jäämist ei kannata, jõudsime kohale mõned minutid enne pidulikku algust (jah, mina ka). Õnnitlemine, šampus, söök...

Üsna pea saabus ka pillimees, kes sünnipäevalapse soovidele vastu tulles usinalt valsse mängis:)
Tema pauside ajal saime ka meie tähelepanu. Seda kasutasime ära külaliste lõbustamiseks ehk siis viisime läbi mõned mängud (peasüüdlase parima tundja selgitamiseks vajasime ka tädi Anne abi).

Peo lõpus toimetasin mina kui kaine autojuht alles jäänud vaprakesed oma kodudesse ja viimase ringiga jõudsin ka ise lõpuks koju. Kaks autot jäid küll alevisse, aga need saab hiljem ka ära tuua:)

Suure peaoväsimuse peale oli padi niiiiiiii hea pehme...

Kallis isa!

Ja kõik muud head soovid ka:)

Suss kukkus kuristikku!

Tahtsin plakati tegemiseks sahvrist materjale otsida, aga kuna ema seal mingit remonti teeb ja pool põrandat üles võetud on, laiub ruumi keskel parajalt sügav auk...

Ja minu suss otsustas sinna kuristikku hüpata! Õnneks tulid appi pliidi juures kasutusel olevad tangid ja mu punane sussike sai õnnelikult merepinnast kõrgemale. Enam me sinna jalutama ei lähe!

UR-SU-LA!

Esimest korda elus sattusin Ursulat elusast peast kuulama.

Õhtul kell 20.00 hakkas kogu asi pihta ja tegemist oli tegelikult Rebaserockiga. Esimesi esinejaid ma ei näinud ja üldse suutsin ma vaid paar sõpra sisse meelitada, aga asi oli seda väärt.

Kõigepealt vaatasime ära TTÜ meeskoori, kelle esimese rea olemasolu avastaasime alles lisaloo ajal (et tegelikult oli neid umbes 20 inimest rohkem kui alguses tundus):P

Pärast tuli TTÜ 'heade kavatsustega' tudengite ansambel, kes tegi mingit punk-rocki laadset muusikat. Bändi nimi oli Cogemata.

Lõpuks-lõpuks saabus see bänd, kelle pärast ma oma tudengikukrut tühjendasin: Ursula. Ega ma ei osanudki midagi oodata, paari lugu teadsin tänu õdedele jaTimole, aga see oli ka kõik. Läksin ju üldse neid vaatama sellepärast, et Karin on Ursula suur-suur fänn ja ma tahtsin teada, et mis neis nii erilist on...
Nüüd kuulsin peaaegu tund aega nende loomingut ja nägin esinemist ning pean ütlema, et olen meeldivalt üllatunud. Laval olid nad vahvad ja lood olid ka heade sõnadega. Muide, paar tähelepanekut ka:
1. Trummarid on minu arust igas bändis kõige õnnelikumad tegelased, sest ma pole veel näinud koosseisu, kelle trummar laval õnnest ei säraks (ja Ursula trummar oli täna kohe ERITI õnnelik):D
2. Kitarristidel (või oli see bassimeestel) on alati prillid (kusjuures seda ei pannud ma ise tähele...)
3. Ursula lugude ülesehitus võimaldab peaaegu igas loos tublil kitarristil oma oskusi näidata ja see oli minu meelest väga õige otsus, sest see noormees juba teadis, mis ta teeb:)

Üks vahva video on sellel pundil ka ja seda saab vaadata Ursula koduka vahendusel (klikka lingile).

Kokkuvõtteks: Ur-su-la! Ur-su-la!:D

Tere kool!

Tegelikult hommikul ei olnud kool. Siis oli hambaarst. Ja päras seda polnud ka kool, sest siis oli töö.

Lõpuks kell 14.00 oli kool. Infotehnoloogia ja ehitusteaduskondade sügisene avaaktus!
Mina läksin ka. Esimest (loodetavasti ka viimast, sest see tähendaks eksmatti õppekava täitmise eest) korda oma ülikoolis käidud aja jooksul. Ma ei tea, kas igal aastal on nii, aga sel korral rääkis alguses mingi mees juttu, millest umbes pool mul kuulmata jäi (kuna ma jäin jälle hiljaks...). Selles osas, mida ma tõepoolest kuulsin, seletas ta seda, et kui presiidium sisse jalutab, siis me tõuseme kõik püsti. Kui ta lõpetas, hakkas mängima film TTÜ kohta. See kestis umbes pool tundi.

Pärast seda rektori, infotehnoloogia ja ehituse dekaanide ning üliõpilasesinduse juhatuse esimehe kõned. Need olid üllatavalt huvitavad:)
Päras kõnesid anti neljale poisile tubli olemise eest teklid ka, nii erandkorras (tavaliselt jagatakse neid jaanuaris). Naiskoor laulis.

Ega pikka pidu polnudki. Suurelt "Gaudeamuse" sõnad seinale, naiskoor laulab, rektori viimased sõnad. Presiidium lahkub ja tudengid lähevad nende järel. Kooliaasta on jälle alanud.