Melbourne' reis - kolmas ja viimane osa :)

Esmaspäeva hommikul kolasime niisama linna peal ja õhtul läksime Linkin Parki vaatama. Väravas kästi mu uus fotokas kontserdi ajaks hoiupunkti anda, sest see pidavat liiga hea olema. Seda oli hea kuulda, aga ülejäänud õhtu jooksul piinasin hoopis Alexi fotokat...

Soojendajaks oli Austraalia ansambel Dead Letter Circus. Neid oli päris mõnus kuulata. Kui Linkin Park lavale tuli, tõusid enamus toolidel istujaid püsti ja terve kontsert mööduski seistes. Karin juba teab, aga see ansambel on laval hästi lahe - nad on hästi energilised ja panevad kaasa elama isegi inimesed, kes nende suurimate austajate hulka ei kuulu (sh mina).

Teisipäeval saime kokku Sophie ja Martiniga (Sophie elas ja töötas meiega koos Bundabergis ja Martin Jabirus). Käisime nendega lõunal ja meenutasime vanu häid aegu kuni pidime Alexiga oma pingviinide ekskursioonile minema.

Pingviinide ekskursiooni võtsime samast kohast kust Suure Ookeanitee oma ja kui buss meile järgi tuli, oli giidiks... Cameron! See oli nii naljakas, nagu oleks vana sõbraga üle pika aja jälle kokku saanud. Kõigepealt käisime ühes metsloomade pargis (Moonlit Sanctuary Wildlife Conservation Park), kus elus esimest korda lasin endale püütoni kaela panna! See oli umbes samasugune kogemus nagu krokodilli hoidmine - kuskil 10 sekundit pärast loomaga kokku puutumist pidin paluma selle omanikult, et ta oma lemmiku tagasi võtaks, sest kui ta liigutama hakkas, oli suht jube. Vähemalt nüüd tean mis tunne see on!

Edasi läksime jalutama - nägime emusid, vombatit (imelik notsu sarnane elukas), erinevaid linde, koaalasid, päris puhtatõulisi dingosid (kes näevad oluliselt ilusamad välja kui need, kes meil siin Jabirus karavanipargis ringi kolavad), kängurusid ja vallabisid. Vist saigi kõik... Vallabidele saime käest süüa ka anda, see oli nii lahe!

Hiljem sõitsime Phillipi saare otsa, et saaksime vaadet nautida ja pisikestest pingviinidest pilte teha (sest paraadi ajal ei tohi fotokat isegi kotist välja võtta). Kuigi alguses tundus, et seal ei ole eriti pingviine, nägime päris mitmeid. Tuli lihtsalt jalgtee alla ja küngastel olevatesse aukudesse vaadata. Kui kõigil pildid tehtud, kiirustasime tagasi bussi ja läksime paraadi toimumispunkti. Seal on kindlalt teada, mis kellast pingviinid maale tulevad ja erinevad teadetetahvlid näitavad aega paraadi alguseni. Veel on kohapeal suveniiripoed igasuguse pingviinideteemalise pudi-padiga ja kohvikud, et soovijad saaks pingviinide ootamise ajaks endale meelepärast kaasa võtta. Me otsustasime kohvi kasuks, sest juttude järgi pidi ootamise ajal suht jahe hakkama.

Ja nii me siis läksimegi oma kambaga tribüünide poole, millel inimesed juba kannatlikult pisikeste linnukeste saabumist ootasid. Üsna pea peale maha istumist nägime esimesi arglikke pingviine veest välja hiilimas... ja tagasi jooksmas! Pisikeste pingviinidega on ju see lugu, et nad arvavad, et absoluutselt kõik elusolendid (kaasa arvatud kajakad) tahavad neid nahka pista ja see õhtune veest välja tulemine on nende jaoks kõige ebakindlam aeg ja sellepärast nad ongi nii arad, et kui midagi kuskil liigub, jooksevad nad kohe tagasi.

Järgmisel korral oli sama kamp juba pisut suurem ja jälle tulid nad vaikselt veepiirist eemale... kuni keegi neist paanitsema hakkas ja tagasi tormas ja ega siis teised ei hakanud vaatama või uurima, et mis valesti läks, vaid terve kamp tormas suures hirmus tagasi vee poole. Üsna pea proovisid nad uuesti... kamp jälle natuke suurem... aga ei midagi! Jälle paanika ja ots ringi! Ja niimoodi umbes 10 korda.

AGA... üheteistkümnendal korral võttis esipingviinike oma julguse kokku ja pani pärast esimesi arglikke samme hullu jooksuga minema. Üllataval kombel võtsid teised kambaliikmed ka südame rindu ja püüdsid mitte maha jääda.

Ja siis tuli järgmine kamp pingviinikesi, kes tegid kõik täpselt samamoodi. Alati kui keegi tagasi minema hakkas, panid teised küsimusi esitamata hooga sellele järele.

Harvadel juhtudel leidus üksikuid julgeid pingviine, kes üksi või kahe-kolmekesi liivariba ületasid...

Kui nende edasi-tagasi siblimist oli juba küllalt vaadatud, läksime ringi jalutama, et pingviine lähedamalt näha - randa ehitatud laudteede all ja ääres leidus neid kohe hulgi. Vähemalt seni kuni mõni kilkama või jooksma hakkas (mis oli rangelt keelatud, sest see on loomakeste päris elukoht ja neid ei tohi igapäevatoimetuste juures häirida). Ei ole võimalik kirjeldada kui nunnud need imepisikesed pingviinid on!

Umbes 10-ajal õhtul hakkasime tagasi Melbourni sõitma ja keskööks olimegi linnas tagasi.

Järgmisel hommikul läksime otse Eureka torni - see on Melbourni kõrgeim hoone ja tuntud ka kui "klaasmaja". Maja 84 korrust on korterid, aga 88ndal korrusel asub vaateplatform, kus turistid linnavaateid nautida saavad. Lift sõidab megakiiresti, sest ta läheb otse 1. korruselt 88ndale ilma ühegi peatuseta.

Vaade tornist oli hea, aga me oleme vist igasuguste maaliliste kohtadega nii ära hellitatud, et kumbki meist ei pidanud seda "suurepäraseks". Pigem keskpäraseks, aga vähemalt on nüüd see kogemus ka endal olemas... Klaasplatformile, mis maja seinast eemale ulatub, me minna ei saanud, sest sel päeval just hooldati platformi. Natuke kahju oli, aga mis sa ikka teed...

Järgmisena läksime paadiga Yarra jõele sõitma. See oli küll puhas petukaup, sest pärast 5-minutist sõitu olid kallastel ainult tööstushooned ja kiirteed ja vaadata polnud midagi. Me lõbustasime ennast pildistamisega, aga seda turistilõksu küll kellelgi ei soovita.

Pärast suurt pettumust tuli suur rõõm - Melbourne'i Akvaarium on tõeliselt lahe koht ja sinna läheks hommepäev tagasi! Koht ise on jagatud "maailmadeks"- Antarktika, Imelik ja Imeline, Jõest Rifini ja Elusad Haid.

Antarktikas olid erinevad pingviinid jääl, pesades ja vees. Nad tundsid ennast ülimalt koduselt ja olid head meelelahutajad. Imelikus ja Imelises olid igasugused naljakad kalad (nt merihobu). Jõest Rifini alas saime ise katsuda haikala muna ja tähtkala (starfish), nägime erinevaid koralle (seal oli üks suur silindriline akvaarium keset tuba koos korallide ja kaladega) ja millimallikaid. Millimallikad on hästi lahedad vees, nagu polekski päris elusolendid. Kaheksajalg oli ka ühes pisikeses klaaskastis seina peal, aga ta oli oma iminappadega klaasi küljes ühes nurgas ja ei liigutanud kordagi kogu meie sealoldud aja jooksul...

Haide alas oli üks suur akvaarium, mille seest sai nagu tunnelist läbi käia. Haid olid väiksemad kui ma neid ette kujutasin, aga samas silt klaasi juures ütles, et klaas vähendab veidi. Mine sa tea nüüd kui palju see veidi on:)

Aga haide nägemise peale tekkis tunne, et päris looduses seda elukat näha ei tahaks - üsna kurja olemisega olid nad kõik seal. Akvaarium oli kohe kindlasti meie selle päeva ägedaim elamus.

Viimane selle päeva ürituseks oli meelelahutuskeskuse külastamine. Selles kohas on koos hästi palju erinevat infot ja seadmeid filmiajaloo ja videomängude kohta, aga kahjuks oli meil tohutult vähe aega ja enamus keskusest jäi uudistamata. Jõudsime proovida paarikümneaasta vanuseid videomänge ja teha oma Matrixi video. Seda saab vaadata sellelt lingilt: http://www.acmi.net.au/timeslice/Timeslice.htm?file=ts-20101215-bb9b73e7af94a6529fb294dd52f934a8.flv . See on umbes kümnes variant sellest, kuidas mina, Alex ja Sophie üritame teha Matrixi filmis nähtud liigutusi:D

Ja siis oligi aeg hostelist asjad haarata ja lennujaama minna. Lendasime jälle Tiger Airiga ja jälle jäi lennuk hiljaks, seekord ühe tunni. Darwinisse jõudsime umbes keskööks, sõime lennujaama kiirtoidukohas kõhud täis ja keerasime põrandale magama (sest meie bussini oli üle kuue tunni aega). Hommikul kella 6st läksime Jabirusse viiva bussi peale ja umbes 11-ajal olime tagasi oma karavanipargis...

Pärast tagasitulekut hakkasime jälle usinalt tööle. Pisut tähistasime jõule ka - saime kõik vaba päeva ja veetsime selle ülemuse kodus süües-juues. Austraalia traditsioonide kohaselt mängisime kriketit (ma hakkan sellest mängust juba vaikselt aru saama) ja Põhjaterritooriumile kohaselt nautisime vaatemängulist äikesevihma:)

Hetkel muud põnevat ei olegi - soovin kõigile head vana aasta lõppu ja saadan lõunamaiselt kuumad kallistused!

Melbourne' reis - teine osa

Reede hommikul kell 7.20 korjas meid hostelist peale Bunjip'i turistifirma giid Cameron. Meie reisikaaslasteks oli 2 Hollandist pärit noormeest (vennad), Inglismaalt pärit ema ja tütar ja Austriast pärit noormees. Giid oli austraallane.

Reisi esimene peatuspunkt oli kuulus Bells'i rand, mis on eelkõige tuntud populaarse surfamisvõistluste asukohana (toimub igal aastal lihavõtete ajal). Kui meie sinna jõudsime, oli ilm küll tuuline, aga 2 surfajat istusid õnnetult oma laudadel ja ootasid vahulained. Selle aja jooksul mis me seal veetsime vahulained kohale ei jõudnud...

Oma esimese Austraalia mao nägin ka Bells'i rannas ära. Tegemist oli mürgise pruunmaoga, aga meile usina pildistamise peale ei viitsinud ta isegi pead liigutada! Tegime jalad surfiranna-liivasteks, tutvusime oma reisikaaslastega (meid oli kokku 7) ja läksime tagasi bussi juurde.

Järgmine vaatamisväärsus oli Aireys'i abajas (Aireys Inlet). Seekord alustasime jalutuskäiku mäe otsas asuva majaka juures, käisime kõikvõimalikud kaldaäärsed turistirajad läbi ja läksime alla grillimiskohta lõunat pidama.

Kuigi me olime juba mõnda aega Suurel Ookeaniteel ringi vuranud (selle ametlikuks alguspunktiks peetakse Torquay linnakest), tuli esimene sellekohane silt alles kolmanda vaatamisväärsusena. Sildi juures oli ka ausammas teed ehitanud sõduritele. Meie giid rääkis kuidas esimesest maailmasõjast naasnud meestel ei olnud enam tööd ja Geelongi linnapea tegi fondi selle tee ehituse rahastamiseks, et sõduritele tööd pakkuda ja sõjas hukkunud sõduritele vääriline mälestusmärk ehitada.

Tee ametlik alguspunkt on siis Torquay linnake, kindla pikkuse osas ei ole austraallased veel omavahel kokkuleppele jõudnud, sest mõne hinnangul on Suur Ookeanitee ainult 243km pikk ja lõpeb Allansfordis, teised aga räägivad, et see on 271km okeaniäärset sõiduteed. Populaarsem on 243km-variant.

Ehitustööd algasid 19. septembril 1919 ja tee avati liikluseks 26. novembril 1932 (milline suurepärane kuupäeva valik!)

Edasi sõites tegime peatused Lorne ja Apollo Bay linnakestes. Mõlemad olid ilusad ja väga väikesed.

Tee peal oli võimalus värvilisi linnukesi toita (sellest loobusin ma ilma igasuguste südamepiinadeta, sest pärast seda kui Daretonis üks neist mu juukseid peast ära tõmmata üritas, mulle linnud enam ei meeldi), üks tahtis mu selja peale elama tulla, aga ma jooksin eest ära ja ta oli liiga aeglane. Suht naljakas oli:D

Aga samas peatuskohas oli 3 koaalat ja ma veetsin oma aja koaalasid imetledes. Sain targemaks ka seal - koaalad istuvad terve päeva ühe koha peal ja söövad oma eukalüptilehti. Kuna nende seedimissüsteem eriti hea ei ole, siis peavad nad lehtede seedimiseks magama. Kui üles ärkavad, söövad veel lehti ja siis magavad jälle. Kui ühelt puult lehed otsa saavad, ronivad nad teisele puule. Kuna nende aju on imepisike, siis ei mäleta nad kus nad eile olid ja mis tegid, et puude vahetamine tundub neile tohutu seiklusena. Umbes 20 tundi ööpäevast veedavad nad magades ja alla ei kuku nad sellepärast, et nad istuvad oksade kohtumiskohas ja nende käppadel on eriti tugevad küümised, mis neid puu küljes kinni hoiavad (sellepärast ei tohi looduses olevaid koaalasid torkima minna, et nad kasutavad küünistamist enesekaitseks ka). Ja veel, nad võivad tundidekaupa ühe koha peal istuda, sest neil ei ole istmikunärve, vaid ainult luu(plaat). Vot!

Meie ööbimiskohas oli megapalju koaalasid ja ma sain nende pildistamisega üsna kaua tegeleda. Õhtul tegime lõkke ja istusime selle ääres (suht külm oli muidu), mängisime poistega lauajalgpalli ja tegime (st. poisid tegid, ma olin moraalseks toeks) öösel pannkooke vahtrasiirupiga (see kraam on pannkookide peal täitsa maitsev).

Järgmisel hommikul sõitsime natuke, siis tegime peatuse, et ookeani ääres jalutada (et kõik ilusti üles ärkaks) ja siis algas ülisuurte suurte kivide vaatamise maraton:

1. Märtrite rand, Razorbac (ma püüdsin seda tõlkida, aga sõnaraamat annab nii erinevad nimed, et ma ei tea mis sobib) ja Loch Ardi mäekuru - need kõik kuuluvad laevahuku rannikualasse, sest vanasti juhtus seal pidevalt laevaõnnetusi. Kõige tuntum neist oli Loch Ardi laev, mille järgi üks mäekuru nime sai, sest selles kohas leidsid koobastes varjualuse 2 laevaõnnetuse ellujääjat.

2. 12 Apostlit - enne kui sinna üldse jõudsime, teatas giid meile, et tegemist on suht korraliku turistipettusega, sest selles kohas pole suuri kivimürakaid kunagi 12 olnud! Alguses oli 9, siis varises üks kokku (ja selle põhjuste uurimiseks korraldati korralik nõiajaht, sest valitsus arvas, et pahalased on kivile pommi alla pannud, aga tegelikult läks ta lihtsalt katki) ja nüüd saame ainult 8-t kivi imetleda. Nimi pandi selline lihtsalt selleks, et rohkem turiste kohale meelitada. Need jurakad asuvad piki randa ja päris lähedalt neid (ilma helikopteri abita) näha ei saa, aga isegi kaugelt on vaade muljetavaldav.

3. Londoni kaar - kunagi oli tegemist Londoni sillaga, aga 1990ndal aastal kukkus üks osa vette ja vaatamisväärsus nimetati ümber Londoni kaareks. Kokkukukkumise hetkel oli silla merepoolses osas üks paarike, kes kohe ka päästeametisse helistaks, et nad tagasi maa peale saaks, aga kuna mitte keegi ei uskunud, et silla kokkuvarisemine võimalik on, pidid nad tubli mitu tundi ootama. Lõpuks suudeti ametnikke veenda, et tõepoolest on nad sellel sillal lõksus ja siis saadeti helikopter neid ära tooma.

4. Saarte rand - Rand, mille vees on terve hulk suuri liivakive. Need olid pisemad kui 12 Apostli omad, aga mulle meeldisid viimased isegi rohkem.

Ööseks läksime seekord ühte Grampiansi rahvuspargis asuvasse kämpingusse. Õhtul mängisime piljardit ja lauamänge ja siis läksime ilusti magama.

Grampiansi rahvuspargi põhilisteks vaatamisväärsusteks on suured kivimäed, mis miljoneid aastaid tagasi olid Austraalia lõunarannikuks.

Hommikul oli esimene jalutuskäik Reedsi vaatluspunkti Rõdude juurde (The Balconies), mis varem oli tuntud kui "Surmalõuad". Tegemist oli suhteliselt lihtsa pühapäevahommikuse kõndimisega ja vaade raja lõpus oli ilus. Piltidelt on näha ka, miks lõugadeks kutsuti. Hollandi poisid ronisid kohe üle tarade ja nende lõugade vahele, et ikka paremat pilti saada. Ülejäänud nautisid tsirkust.

Edasi läksime MacKenzie kose juurde. Kosega oli selline lugu, et tugevate vihmade tõttu oli ta veidi suurem kui tavaliselt ja sellepärast oli suur osa turistiteest suletud. Meie 7-pealine kamp otsustas nüüd aga ühise ettevõtmisena üle piirete ronida ja koske õige nurga alt ka vaadata (sest sulgemise põhjuseks oli pahkluukõrgune vesi kahes kohas trepiastmetel). Ronimine oli vaeva väärt. Kui me tuldud teed pidi tagasi läksime, oli meie eeskuju järgijaid juba rohkem. Ma ei tea mis neist sai, aga meie vahele ei jäänud!

Järgmine ronimine oli juba veidi tõsisem - vallutasime Williami mäe. Selle tipp asub merepinnast 1168m kõrgusel ja ülesronimine oli korraliku trenni eest (meie esialgse asukoha ja tipu kõrgusevahe oli 247m). Nagu Austraalias kohane, näitasid kividel õige suuna kätte mahajoonistatud kollased noolekesed. Raja pikkuseks oli 3,6 kilomeetrit ja giidi sõnul olin ma esimene inimene, kes selle varbavaheplätudes ära ronis. Selle eest peaks vist igasuguseid tantsutunde ja puude otsas ronimise harjumust tänama...

Vaade mäe otsast oli võimas, kahjuks ei saanud me seda eriti kaua nautida, sest pisut peale tippu jõudmist hakkas vihma sadama ja meie eesmärgiks oli enne paduvihma saabumist tagasi maa peale jõuda (sest vihmaga muutuvad need siledad kivid eriti libedaks).

Pärast allajõudmist lõppes vihmasadu ära ja läksime ühele tavalisele jalutusrajale ka. Eriti kaugele me ei jõudnud, sest seal oli üks suur kivi ja me kõik tahtsime sinna otsa ronida. Mõeldud-tehtud. Kui alla saime, oli aeg tagasi minna.

Viimaseks turnimiseks meie ekskursioonil oli Pinnacle (sõnaraamat annab tõlkeks Tornike, aga ma nimetan seda edasi Pinnacle'ks). Siin oli teekonna pikkuseks 4,2km, aga tõus ei olnud nii järsk (üles minnes 110m, alla tulles 280m). Alustasime Sundiali parklast ja pärast tipu vallutamist läksime edasi Wonderlandi parklasse. Tee peal nägime jällegi lugematul hulgal ilusaid kivimägede vaateid, aga tipust avanev pilt oli minu jaoks kerge pettumus, sest eelmistes kohtades oli alati tipust kõige ägedamad kohad näha, aga siin oli üles-alla ronimisel oluliselt rohkem vaadata kui päris tipus. Tagasiteel kõndisime Suures Kanjonis - tuleb välja, et Ameerika pole ainuke maa, kellel Suur Kanjon on!

Pärast karmi mägironimist tegime Wonderlandi parklas lõuna.

Viimaseks vaatamisväärsuseks sellel ekskursioonil oli Brambuki Kultuurikeskus ja selle juures asuv looduspark. Alustasime pargist - seal leidus mustmiljon lendavat rohutirtsu, mõned emud, hulgaliselt kängurusid ja paar parti. Metsarada ise oli ka hästi ilus. Kultuurikeskus ise eriti huvitav ei olnud (sest pärast nelja kuud Kakadu rahvuspargis elamist mulle ei meeldi aborigeenid enam), aga välja tulles nägin rohuplatsil lähedalt nelja känguru. Vat see oli lahe!

Ja siis hakkasimegi tagasi sõitma. Läksime läbi Ararati ja Ballarati linnade ja siis järgnes palju magamist ja olimegi Melbourne's!

Melbourne' reis - esimene osa

Kolmapäeva õhtul kell 4 istusime Jabirus bussi peale, et sellega Darwinisse sõita. Sõit kestis umbes 3 tundi ja on üsna igav. Umbes tund aega enne kohale jõudmist (just siis, kui kõht tühjaks minema hakkab), oli peatus Märgalade vaatluskohas (Window of Wetlands), kus me saime veini, juustu ja puuvilju süüa. Sellega oli suurem nälg kustutatud.

Darwinis oli esimeseks peatuseks McDonalds, sest ma pole seal niiiiiiiiiiiii kaua käinud. Peale selle käisime ColdRockis jäätist söömas ja niisama natuke linna peal. Kuna praegusel vihmahooajal on see suht inimtühi ja igav, otsustasime varem lennujaama minna.

Natuke ootamist ja saime teada, et meie lend,mis pidi väljuma 23.30, hilineb pisut. See pisut oli 2 tundi.

Melbourni jõudsime hommikul 7.45 (kohaliku aja järgi, meil on umbes 1,5 tundi ajavahe nendega), läksime kiirelt linna, sest mul oli 10.30 hambaarst ja ma ei teadnud kuhu ma minema pean. Viisime asjad hostelisse ära ja läksin oma hambaarsti juurde (hostelist välja minnes jäin muidu lifti kinni ka, aga see oli alla 10 minuti, et ei olnud midagi hullu).

Hambaarst oli eriti muhe mees (kreeklane), ajas juttu ja ravis mu hammast. Eriti lahe oli see, et ma nägin kõike mis ta mu hambaga tegi samal ajal enda nina all olevast telekast. 300 dollarit ja tund aega hiljem käisin oma mõnusalt tuima näo ja tervete hammastega juba linnas ringi.

Õhtupoole käisime erinevates fotopoodides, sest ma otsustasin, et teen endale sünnipäeva- ja jõulukingituse. Pärast paaritunnist poodlemist ja müüjate küsitlemist sai mu uueks fotokaks Nikon Coolpix L110. Praeguseks olen juba üle 700 pildi teinud ja hullult rahul olen! Kauba peale sain veel 200 tasuta piltide ilmutamist, kasutajakoolituse ja CameraHouse' VIP kaardi, millega saan igast allahindlusi nüüd sealt.

Õhtul käisime kinos ka. Vaatasime uut Harry Potteri filmi. Ma magasin enamuse ajast, sest öö lennukis ja lennujaamas ei olnud just eriti kosutava unega. Pärast kino läksime tagasi hostelisse, sest reedel algas meie Suure Ookeanitee (Great Ocean Road) reis.