Lause, mida ma puude vahel turnides kõige vähem kuulda tahaksin ...

... on: "Ära nüüd ehmata, aga sul on mütsi peal hiiglaslik ämblik!"

Täpselt nii ütles mulle üleeile üks Saksa tüdruk pärast seda kui ta oli veidi aega mind ehmunud näoga vaadanud.

Alguses mõtlesin, et ta teeb nalja, aga kuna ta seal kivistunult edasi istus, hakkasin mõtlema, et mis variandid mul siis on. Käega maha lükkamisel saaksin ta ilmselt enda käe peale, mis ei ole hea variant, lisaks võib ta hammustada (sest siin nad mõnikord pidid nii tegema), Saksa tüdruk oli liiga kaugel, et ta midagi teha saaks ja kuna ma millegi targema peale ei tulnud, võtsin lihtsalt mütsi peast ära ja viskasin endast võimalikult kaugele!

Selle tulemusena sain teada, et tema hiiglaslik ei ole sama mis minu oma (ma juba kujutasin ette, et mul on mingi tarantel peas), sest elukas mu mütsil oli umbes pöidlasuurune ja meenutas välimuselt harilikku Eesti ämblikku, ainult et tal olid pisut karvasemad jalad ja veidi suurem keha. Mitte et ma oleks õnnelik, et ta mu peale jalutama otsustas tulla, aga väike kergendustunne oli küll...

Nüüdsest ma enam pead okste vastu ei pane ja aeg-ajalt kontrollin mütsi. Lihtsalt selleks, et teada saada, et selle peal ei ole midagi:)

Muidu on meie elu üsna rahulik - päeval käime tööl ja õhtuti leiame tegevust. Kuna siin läheb juba umbes 18-ajal pimedaks, on need tegevused enamasti hostelisisesed. Õnneks on meil palju hästi lahedaid inimesi:)

Elu nagu pähkel!

Pärast esimest ööd võisin oma asjad hostelisse jätta, aga töödejuhiga kokkusaamiseks pidin järgmisel päeval peale lõunat mingil ajal talle helistama. Sellele kõnele eelnevat aega kasutasin linnakesega tutvumiseks ja kuna mul eelmisel õhtul ostukeskusega tutvumiseks veidi liiga vähe aega jäi, kolasin seal ringi. Iga tunniga hakkas Bundy (nagu nad seda siin hellitavalt kutsuvad) järjest rohkem meeldima.

Kõne tulemusena sain teada, et lähema 3 nädala jooksul sellel mehel mulle tööd anda ei ole. Hea küll. Linnas ringi käies leidsin üles selle tänava, kus mu esimene eelistus – Workers&Drivers – asub. Otsustasin, et lähen ise kohale ja vaatan kas nad siis ka mulle ütlevad, et ühtki kohta ei ole (sest Cellblockis olid ka üksikud kohad veel vabad, järelikult peavad mujal ka olema). Koha leidsin ilma igasuguste viperusteta üles. Maja nägi välja nagu Pipi Pikksuka segasummasuvila! See koht meeldis mulle juba enne kui ma sinna sisse astusin!

Läksin kohe vastuvõtulauda ja küsisin, et kas neil on vabu kohti. Sõbralik mees vastas, et muidugi on ja kui ma ütlesin, et lähen toon siis Cellblockist oma asjad ära, lisas ta juurde, et siin ongi parem ja odavam kui seal. Mulle sobis.

Mõtlesin, et otsin mingi otsetee nende kahe koha vahel, et lihtsam suure kohvriga tulla oleks. Reaalsus oli see, et jõudsin kohale tõsiselt suure ringiga ja tegelikult ristus uue hosteli tänav Cellblocki omaga! Niipalju siis suunatajust:D

Igatahes võtsin oma asjad ja pärast väga vaevalist teekonda (sest mu asjad kaaluvad ikka hüper-superpalju!) jõudsin oma uude koju. Toanumbriks on mul nüüd 7 ja me oleme majas ainuke, kellel on oma dušširuum. Võib-olla ei tundu see esimesel hetkel suure asjana, aga kui umbes 50 inimest korraga pesema tahab minna tohutult on hea kui ei pea üldises järjekorras ootama:)

Toanaabriteks on mul poisid Iirimaalt ja Prantsusmaalt ja tüdruk Saksamaalt ja meie boksis elavad veel poisid Rootsist ja Inglismaalt ja üks tüdruk, kelle päritolu ma ei tea. Üldse on see hostel täis tohutult lahedaid inimesi (kuigi aasialastega on pisut raske nenede puuduliku keeleoskuse pärast suhelda).

Esimesel nädalal mul tööd ei olnud ja sellepärast otsustasin aega linnaga tutvumiseks kasutada (sest hiljem kui ma kogu aeg töötan, seda enam teha ei saa) – käisin ära kohalikus botaanikaaias, loomaaias ja raudteemuuseumis ja uuesti botaanikaaias ja loomaaias!

Botaaniakaaed oli ilus – tundus, et selles oli isegi rohkem erinevaid taimi kui Brisbane'i omas. Ja eriti hea oli see, et siin on loomad ka (palju erinevaid linde ja erinevates suurustes sisalikke ja ussimoodi kalad ja palju ämblikke ja väikesed ujuvad kilpkonnad!). Esimesel korral käisin vaatasin kõik üle ja sõitsin pisikese auruveduriga rongiga pargis ringi, aga kilpkonni ei leidnud. Teisel korral sadas küll vihma, aga kuna sain teda, kust kilpkonni otsima peab, läksin tagasi ja leidsin nad üles! Nad on ikka nii nunnud!

Loomaaed oli pisike, aga selles oli olemas emu-moodi-lind,eriti kohev kana, hall hani, wallabi ja hästi palju erinevaid papagoisid. Esimesel korral käisin ilma fotokata, teisel korral tegin pilte ka. Kolmandat korda ilmselt niipea ei lähe:D

Ja raudteemuuseum oli ka lahe. Tegelikult ma ei plaaninud sinna minna (põhiliselt sellepärast, et ma ei teadnud, et siin selline asi olemas on), aga siis kui botaanikaaeda läksin, läks nagu tavaliselt (et õige koha asemel sattusin pisut teise kohta) ja täiesti juhuslikult jõudsin välja selle muuseumi värava juurde. Pilte ma eriti ei teinud, aga see oli mitmest majast koosnev koht, kus on rääkis piltide ja masinate juurde hästi palju lugusid (mõnikord ei olnud need üldse rongidega seotud) ja siis sain ise proovida hoiatuslipu (mison puust tehtud) üles tõmbamist ja käia eriti vanas vagunis ja vaadata igast masinaid ja vidinaid. Tuleb välja, et rongide koordineerimine on oluliselt keerulisem kui nendega sõites tundub. Alguses mõtlesin, et lähen 15-ks minutiks, aga kui sealt lõpuks onu heade soovide saatel ära kõndisin, oli märkamatult möödunud 3 tundi. Ei kahetse hetkegi:)

Ja peaaegu nädal aega pärast hostelisse kolimist sain tööle. Makadaamia pähkleid korjama. Enne minekuid räägiti igasuguseid hirmulugusid, aga tegelikult oli tööpõhimõte üsna lihtne – istud maas ja korjad puu all olevad pähklid ära. Farmer on ka hästi tore – pakub putukatõrjevahendit ja kontrollib niisama et kuidas meil ikka läheb.

Teisel hommikul oli tõusmine tohutult raske (kõigil, kes minuga samal ajal alustasid). Esiteks sellepärast, et äratus oli kell 5 ja teiseks sellepärast, et jube raske on liigutada kui peast allpool kõik kohad valutavad. Ja nii ülemiselt narilt alla tulla on veel eriti hull! Aga töö, mille tegemise ajal ei pea kogu aeg lageda päikese käes olema, on seda väärt. Ja farmer ütles, et kolmandal päeval läheb paremaks. Senikaua pean seda tasuta trenniks:D

Brisbane-Bundaberg

Enamus aega lihtsalt kondasin mööda Brisbane’i ringi. See on vist kõigist käidud kohtadest kõige ilusam - tervet linna läbib eriti kurviline jõgi ja linnas on tasuta botaanikaaiad (seal puud, mitte linnud-loomad, täna käisin ühes) ja tänavarand (lihtsalt ongi ühes kohas liiv ja liivapõhjaga bassein ja inimesed ujuvad ja päevitavad!) ja pargis tegid torupillimängijad ja trummarid proovi ja mingid kartulipuud on siin ja pambused ja miljon silda.

Ükspäev võtsin ette veidi pikema reisi ja käisin Sandgate linnaosas Dowse laguuni vaatamas. Vähemalt ma arvan, et see oli laguun, mille ääres ma käisin (sest see oli jälle selline koht, kus polnud ühtegi kaarti ja ma kondasin lihtsalt senikaua ringi, kuni vee üles leidsin), aga sel lähedal oli mingi meri ka, et võib-olla oli see hoopis meri. Igatahes nägi välja nagu Pirita rand. Ei valget liiva ega rohelist vett. Vähemalt oli lainemurdja (ma ei tea mis värk nendega on, aga mulle hullult meeldivad).

Ja kõige parem on see, et Brisbane's on soe! 1.märtsil algas siin mandril sügis (vähemalt nii Daretonis kohalikud rääkisid) ja see tähendab lõunapoolel palju vihma ja temperatuure 13 kuni 23, mis on hetkel liiga vähe, aga Brissis on päeval 27-29 (mis on päris mõnus lühikese-seeliku ilm).

Alguses mõtlesin Brisbane’s tööd ka otsida, aga üsna kiirelt otsustasin, et see on mu nädalane puhkus ja tööd jõuab hiljem ka teha (põhiliselt sellepärast, et jõudsin sinna lihavõttepühade ajal ja kui 4 päeva ei saanud kuskilt midagi küsida, siis viiendal ma enam ei viitsinud, sest see oleks tähendanud vähemalt nädalast ootamist ja kuna mul kõik juba nähtud oli, tundus see liiga pikk aeg). Ja siis oligi nii, et täpselt nädal pärast sellesse imeilusasse linna jõudmist otsustasin edasi minna. Jälle põhjapoole (et oleks ikka veel soojem) – Bundabergi.

Vaatasin eelnevalt ilusti rongide ajad järgi ja helistasin paari tööhostelisse, mida eestlaste blogides kiidetud oli (Footprints Feeding Grounds ja Workers&Drivers Hostel), nendes vabu kohti ei olnud, aga juba kolmas koht, kuhu helistasin (Grand MidPoint Hostel), ütles et tulgu ma ainult kohale. Mingit broneerimist ega värki ei olnud, aga mulle piisas sellest teadmisest, et vähemalt kuskile saab ööbima seniks kuni teises kohas midagi vabaneb.

Hommikul viisin siis võtme tagasi ja läksin rongijaama. Piletikassa leidsin ilusti üles, aga siis selgus, et 11-ne rong on välja müüdud, sest neil on mingi koolivaheaeg! Einoh, alles olid pikad pühad ja juba on koolivaheaeg?! Nii need lapsed küll targaks ei saa. Aga tegelikult probleemi ei olnud, sest ma sain pileti järgmisele rongile, mis väljus juba kell 13.25. Mõtlesin vahepeal linnapeale minna, aga kuna suur-ja-kollane oli jälle ülekaaluline (26,5 lubatud 20kg asemel, ei saa ma aru kuidas need kilod tulevad kui ma midagi ei osta – isegi Cosmo jätsin CCBB-sse) ja ma ei viitsinud sellega ringi kolada, tegin rongijaamas aega parajaks - kerge lõuna ja tunnike telefoni ja arvuti laadimist ja saigi juba rongile minna.

Rong oli... ma pole elusees nii pika rongiga sõitnud! Lugesin üle – 13 vagunit oli! Mu vagun oli suht taga ja sealt oli nii lahe kurvides seda pikka ussi vaadata. Teha selle sõidu ajal midagi ei olnud ja nii ma siis vaatasin lõpuks “Pohmaka” ja “I Love You, Man” ära. Esimene oli hea naljakas, teine mitte eriti põnev, aga ei saanud pooleli jätta, sest ma tahtsin teada, mis lõpuks saab.

Tund aega enne kohalejõudmist sain endale pinginaabri – Lars oli käinud Maryborough’s õde külastamas ja läks nüüd tagasi Cairnsi. Rong pidi 24 tundi sõitma (see seletas eespool olevaid magamisvaguneid). Natuke rääkisime veel (iga asja peale mis ma ütlesin, ütles ta VAU!:D), aga siis tulid piletikontrollid ja ütlesid, et Lars istub kellegi teise koha peal ja et ta peab oma kohale minema. Nüüd istus mu kõrvale uus noormees, kes kohe vabandas (nad üldse vabandavad siin megapalju) ja ütles, et ta oleks võinud vabalt mujal ka istuda, aga piletikontrollid ei lubanud. Mul oli jälle suva, et kes mu kõrval istub. Temaga me eriti ei rääkinud, kuulasime mõlemad oma muusikat ja siis olingi juba kohal.

Mahaminnes tuli mulle kohvri tõstmisel appi üks vanem mees, kes pidi olema kohalik hostelipidaja. Näitasin talle oma hostelite nimekirja ja rääkisin ära, millistesse juba helistasin ja ta soovitas mul hoopis Cellblock või Federal Backpackersisse minna, sest see MidPoint pidi kallis olema ja pealegi pidi Cellblocki omanik ta sõber ja tore mees olema. Kui ta nii ütleb! Andis veel enda numbri ka, et kui kindel töö olemas on ja ainult odavat öömaja vaja (sest ta töövahendamisega ei tegele) ja lisas juurde, et kui mingeid probleeme peaks tekkima, siis ärgu kartku helistada. Rongijaamast välja minnes näitas õige suuna ka kätte.

Esimesena käisingi Federal BB juures, aga kuna selle vastuvõtulaud oli juba suletud, otsisin Cellblocki üles. See oli juba veits kaugemal ja selle vastuvõtt oli ka suletud, AGA seal oli telefoninumber ja kui ma sellele helistasin, tuli üks kutt ja andis mulle ööseks voodi. Ütles veel, et töödejuhiga saan rääkida järgmisel päeval ja siis saan otsustada, kas jään kauemaks või mitte.

Tuba ise on oluliselt viisakam kui Vicky juures – ainult 3 nari ja kuna voodite all on hoiukapid, on põrandad puhtad ja toa üldmulje viisakas (samas, kuna Lonely Planeti järgi on Vicky hostel Austraalia kõige hullem, siis ei ole vist eriti raske sellest parem olla).

Panin oma asjad tuppa ja läksin poodi otsima (või noh, tegelt ma juba teadsin mis suunas pood on, sest hosteli otsimise käigus jalutasin hoolimata suuna näitamisest pool linna läbi). Jõudsin sinna umbes 15 minutit enne sulgemist ja selle ajaga jõudsin teada saada, et kohalikus ostukeskuses on olemas miljon pudi-padi poodi, K-Mart, Coles, Woolworths, kiirsöögikohad ja... BoostJuice!!! Sellest piisas, et pisike Bundaberg mulle kohe eriti meeldima hakkaks:D

Aga enne kui ma millegi ostmiseni jõudsin, pandi poed kinni ja ma pidin ära minema. Õnneks on mul homne päev täiesti vaba ja saan rahulikult oma uue lemmikkohaga tutvuma minna. Ja pärast seda saan töödejuhatajaga kokku ja ta ütleb, et täpselt mind ongi neile vaja ja ma saan kuskile eriti heasse kohta tööle:P

Melbourne-Sydney-Brisbane

Hostelis andsin oma võtme ära ja läksin poiste tuppa, sest mu rong läks alles õhtul, aga võtmed pidi kell 10 ära andma. Õhtul jõudsin ilusti tund aega varem rongijaama ja tahtsin oma kollase kohvri ära anda ja siis tuli välja, et seda ei saagi teha, sest kohver kaalub 25-koma-midagi kilo. Andsin siis hoopis spordikoti, et vähemalt midagigi vähem oleks. Tädi veel ootas viisakalt kuni ma otsisin kas see laadimise vahepistik on spordikotis. Ei olnud:D Aga probleemi tegelikult polnud, sest iga vaguni otsas oli koht, kuhu kohvreid panna sai (ei teagi, miks nad neid siis üldse ära võtavad vahepeal...) ja mu suur-ja-kollane ülekaaluline mahtus sinna ideaalselt ära.

Sydneys mõtlesin, et niisama passida on mõttetu ja läksin linnapeale. Mingit mõistlikku (loe: mitte ühtegi) kaarti rongijaamas ei olnud, sellepärast hakkasin lihtsalt mööda Broadway tänavat minema (piisavalt hea nimi ju, et peatänav olla, eks?). Jõudsin Sydney ülikoolini - see oli mingi megailus (nagu Harry Potteri filmis). Eriti hea oli see, et kui ma seal sisehoovis pilte tegin, siis üks tüdruk tuli küsis mu käest, kuidas filosoofiaosakonda saada! Ma tunnistasin ausalt üles, et pole õrna aimugi, sest olen siin esimest päeva. Kui ta oleks bioloogiaosakonna kohta küsinud, oleksin isegi aidata osanud, sest kõndisin just enne sellest mööda!

Kui ülikoolis käidud, hakkasin Harbouri silda otsima. Selleks läksin mööda Broadwayd edasi. Kuna see tänav ei paistnud jõeni minevat, läksin ühe teise tänava peale üle, mis oli niisama ilus. Ja siis ühele teisele, mis oli ka ilus. Ühel hetkel avastasin, et mu telefon ei lase ennast enam sisse ka lülitada, aga kuna mu buss mingi 7-ajal hommikul sinna jõudis, ei saanud kell väga palju olla ja kolasin rahulikult edasi. Mingi hetk tuli üks tädi mu juurde ja küsis, et kuspool bussipeatus lähedamal on. Nüüd ma enam ei öelnud, et ma ei tea - näitasin viisakalt ühele poole ja läksin edasi. Kindlasti oli sealpool ka mingi bussipeatus.

Igatahes jõudsin pärast ühel hetkel mingisse parki, kust see sild ühe suure silla tagant kenasti paistis. Pärast seda teadsin vähemalt mis suunas edasi minema peaks ja jalutasin enam-vähem jõekaldal edasi. Et kogemus ikka täielik oleks, astusin oma varbakestega sillale ka ja tegin ooperimajast pilti. Kuna mul polnud vähimatki ideed, mis kell olla võiks (ja enne sillale jõudmist avastasin, et rong läheb Brissi hoopis 16.12 mitte 19.12 nagu ma arvasin), hakkasin igaks juhuks tagasi minema.

Sel hetkel teadsin täiesti kindlalt, et ma ei tea kus suunas rongijaam olla võiks. Selle asemel otsisin nüüd juba infopunkti või bussipeatust või midagi. Varsti oligi täiesti suvalises kohas bussi-ja rongijaam (esimene terve päeva jooksul!). Astusin sisse ja küsisin piletimüügimehelt, kuidas ja millega ma sinna põhilisse rongijaama saaksin. Onu müüs mulle pileti ja soovitas väravas olevalt mehelt veel üle küsida, aga peaks 3nda platvormi rong olema. Mees kinnitas esimese mehe arvamust. Nii igaks juhuks kontrollisin ühe rongi ootava tädi käest ka üle - kõik oli õige. Muide, nende linnasisesed rongid on kahekorruselised! Hästi lahe!

Mõned peatused hiljem olingi tagasi suures rongijaamas. Kuna aega veel oli, küsisin infolaua onult, kus ma oma telefoni laadida saaksin. Ta võttis selle enda juurde putkasse. Siis istusin niisama ja mängisin arvutis olevaid mänge (mingi tädi tuli mu juurde ja imestas, et mul nii nunnu väike arvuti on!:D Nagu täiesti lambist!) ja siis võtsin oma telefoni putkast ära. Tuli välja, et onu ei saanud mu vahepistiku hingeelust eriti hästi aru ja telefon oli täpselt sama tühi kui varem.

Mis seal ikka, läksin oma kohvrit pakihoiust ära tooma. Õnneks märkasin seal pistikuid ja küsisin onult, et kas võin oma telefoni ka seal laadida. Loomulikult ta lubas ja siis ma passisin seal nati. Onu oli ülisõbralik ja rääkis, et ta on pärit Jugoslaaviast ja tuli siia mingi 40 aastat tagasi ja mingitest Tšetšeenia pommipanijatest Venemaal ja midagi veel, aga siis sai kell juba 16 ja ma pidin rongi peale minema. Võtsin oma telefoni ja kohvri ja jätsin onuga sõbralikult nägemist.

Seekord oli rong täis. Nagu TÄIESTI täis! Mu kõrval istus mingi vanem mees, kes oli põline austraallane ja kellel oli erinevate naistega 3 last vanustes 12-21 mööda idakallast ja kes mingil põhjusel (tõen. siis laste pärast) pidevalt edasi-tagasi reisis. Päris kõigest ma ei saanud aru, aga samas ta rääkis päris tihti omaette ka, et ilmselt ma ei pidanudki kõigest aru saama:D Kuna mul oli vahekäiguäärne koht, aga tal oli vaja pidevalt õlut ostmas käia, vahetasime varsti kohad ära ja ma jäin magama. Ühe istme peal oli see oluliselt ebamugavam. Paar tundi enne Brisbane läks mees minema ja ma sain ilusti magama jääda.

Ja juba täna sattusin siin hostelis kokku nende Šotlastega, kes 15nda tänava Vicky hostelisse tulid, kui me veel seal elasime! Austraalia on ikka imepisike!