Täiesti teistsugune nädalavahetus

See nädalavahetus oli kuidagi eriti pikk.

Pärast reedest vanaema sünnipäeva tuli tegus laupäev, kus ma aitasin oma suure musklirammuga (muuaahhhaahhhaa!) tõsiselt suuri palke vedada. Selle eest sain traktori taha kinnitatud palgi peal sõita. Ma arvan, et nüüd võin vabalt Austraaliasse surfariks minna, sest tasakaal on juba ülihea! :D

Pühapäeval seadsin auto nina Pärnu poole, sest pubis Bumerang ootasid mind juba Kristi, Liina ja Kessukas (loomulikult ootasid nemad mind, sest see hilinemise tõbi on mul endiselt küljes...). Tegelikult pidi meid rohkem olema, aga kui ikka ämm külla tuleb, siis me anname andeks:D

Selles tavaliselt vaikses ja rahulikus kohakeses tervitas meid seltskond "teise päeva" sünnipäevalisi, kes olid kaasa võtnud ka kitarri. Õnneks lahkusid nad mingi aja pärast ja siis oli küll rahulik kohake.

Tänu Pärnus kohtumisele sain osa viimasest gossipist ja üle pika aja jälle vanu sõbrantse näha (ega me ju Kristiga üldse ei näe!). Lõpuks mõtlesime Kessukaga, et peaks teinekordki niimoodi kokku saama - päris mõnus ajaviide pühapäevaks:)

Ja siis läksime laiali. Ilus ilm oli, päikepaistis terve päeva. Õhtul tulin jälle Tallinnasse.

Vanaema sünnipäev

Eile tähistasime vanaema sünnipäeva. Õige päev oli tegelikult 21. veebruar, aga see oli nädala sees ja siis ei saanud pidu pidada.

Pärast suurt söömist vaatasime EV aastapäeva aktust ja vastuvõttu ning kui see ka lõpuks läbi sai, võtsime pillid välja ja mängisime oma "kullafondi lugusid" (ehk siis neid üksikuid, mis ikka veel meeles on).

Siis, kui me enam ühtegi lugu ega laulu välja mõtelda ei suutnud, otsisime vanaema riiulitest välja vanad laulikud ja laulsime kõik koos lugusid, mille viis vähegi tuttav oli. Loomulikult kuulus aastapäeval nende lugude hulka ka Eesti hümn.

Kui laulikutes ka enam tuttavaid lugusid ei olnud, läksime igaüks oma koju.

Eesti Vabariigi 88. aastapäeva aktus...

... toimus minu jaoks 23. veebruaril kell 16.00 Mustamäe Laste Loomingu Majas.

Meie esitasime oma suure Hellase koosseisuga ka 4 laulu. Muidu kestis kogu üritus pisut üle tunni.

Saalis panin tähele ka ühte valge peaga härrasmeest, kes oli tuttava näoga. Hiljem avastasin, et tegemist oli Mustamäe linnaosavanema Kalle Mihkelsiga.

Tänu sellele aktusele tundus ka kogu "aastapäeva värk" kohe palju tähtsam. Eriti lahe oli see, kuidas eesti keelt õppivad venelased isamaalisi luuletusi esitasid.

Ebaturvaline Riia

Kuulsin Karinilt, et jälle varastati kellegil läpakas ära. Pole nagu esimene kord, või mis?

Kuna tundub, et selline ebameeldiv käitumine lätlaste poolt hakkab harjumuseks saama, leian, et peaks rakendama minu, Katre ja Kairi poolt välja mõteldud karistust. See ei ole eriti inimsõbralik ja pärast 10-ndat vahelejäämist see inimene kohe kindlasti enam ei varasta.

Kuni karistused veel leebed on, soovitan kõigil väärtuslikuma kraamiga omapead mitte jalutada ja oodata helgemat tulevikku.


PS. Kui see ei aita, tulge Rävalasse elama.

Ei, tõsiselt: olge ettevaatlikud!

Igavus...

Eelmisel nädalal pidas meile loengut streamingust ja G3-st mingi mees EMTist (nime kahjuks ei mäleta...). Jutt oli tuttav, teada saime mõned lisadetailid G3 kohta. Kahjuks oli kohal ka inimesi, kes asjast suurt midagi ei teadnud ja loengu ajal igasuguseid ilmselgeid ja väga tüütuid küsimusi pidevalt esitasid. EMTi-mehe jutt oli huvitav, vahelesegamised pahad!

Täna oli Leon H. Sibul'a loeng teemal "Mittelineaarne adaptiivne signaalitöötlus". Kuna signaalitöötlus mind eriti ei huvita, muutus jutt juba algusminutitel suhteliselt igavaks. Uni tuli ka peale.

Tunni aja pärast suutsin silmi lahti hoida vaid tänu sellele, et ennast pidevalt näpistasin. Käed on nüüd kül pisut valusad, aga jutu kuulasin ilusti lõpuni!

Leon H. Sibul'a loengut saab lugeda RSTI kodulehelt, kus on link materjalidele.

Ja muuseas, mõlemad loengud olid inglise keeles.

No vaata ise!

Kolasin netis ringi ja leidsin ühe lingi, mis sobiks kõige paremini sõbrapäevaks, ehkki sellist sõnumit võiks iga päev sõpradele-tuttavatele edastada.

No mina vaatasin seda ikka mitu korda. Ja ei saanud muigamata:D

Aga vaata ise: vahva sõnum. Sõnumi saamiseks pead punasele vajutama;)

PS. Selleks, et sõnum sinuni jõuaks peavad kõlarid sisse lülitatud olema.

Ikkagi Eesti Mehed!

Tänaseks on siis olukord selline, et Andrus Veerpalu on kahekordne olümpiavõitja ja Jaak Mae saavutas olümpiamängudel tubli viienda koha.


Medaliarvestuses tõusime nüüd juba viiendale kohale. Eestit edestavad seal hetkel vaid USA, Saksamaa, Venemaa jaAustria.

Ja kui sellest veel ei piisa, siis murdmaasuusatamises oleme nüüd ülekaalukalt esimesed.

Loodetavasti jätkub Kikul rammu ka tema viimases olümpiasõidus. Mina hoian kindlasti pöialt!

Go, Kiku! Go, Kiku!

Ehk Torino olümpiamängud.

Meie koolis jooksime loengust otse töö juurde, et näha juba alanud suusasõitu. (OK, tegelikult põikasin sööklast ka läbi, et Snickersit osta...)

Kui mina töö juurde jõudsin, oli sõit juba alanud.... ja telekaesine oli rahvast täis.

Ja Kiku vuhas nii mis kole! Või siis mitte... Tegelikult ma eriti sellest värgist aru ei saanudki, sest pilt oli üks ja jutt teine. Alles 7,7 kilomeetriposti juures sain sotti kes on kes ja kellest meie äss kiiremini sõitma peab. Ja üsna varsti pärast seda rõõmsat selgusehetke sai sõit läbi...

Vähemald Kiku jaoks. Ja siis tuli oodata teisi, kes ka võita tahtsid, ainult et nende jaoks see jäigi ainult tahtmiseks, sest võitja oli eestlane!

Alati omasid toetav Ranteloni seltskond võttis selle peale külmkapist šampusepudeli ja võttis Suure Võidu puhul klaasikese. Et tuleks veel üks, sest on ju "Alkeemiku" raamatus öeldud: "Mis juhtus ühe korra, seda rohkem ei juhtu; aga mis juhtus 2 korda, juhtub kindlasti ka kolmandat korda."

Loodame!

PS. Torino olümpiamängude medaliarvestuses on Eesti nüüd päris hea koha peal. Ainult murdmaasuusatamises on seis veel parem.

Ja veel, Samsungi lehel saab oma lemmikule teate saata.

Trühvlid, nartsissid ja salapärased lepatriinud...

KAUNIST JÄTKUVAT SÕBRAPÄEVA!

Minu hommik algas sellega, et kohe pärast telefoni sisselülitamist sain esimese sõbrapäeva-sõnumi. Panin äratuse hilisemaks kellaajaks ja jäin uuesti magama. Järgmise ärkamise ajal leidsin laualt juba kommid ja väikese ajugümnastika tulemusel meenus, et need olid sinna poetatud mu kallite toanaabrite poolt.

Meie (ehk Ranteloni tööka kollektiivi) tööpäev algas nagu iga teinegi. Sõbrapäeva puhul jagasime sõbrannadega omavahel magusat, tegime tööd edasi ja lobisesime niisama.

Ja kui siis ühel hetkel hakkas tulema lilli ja komme ja trühvleid ja sõbrapäevasoove iga kandi pealt! Ja siis veel üks magusaring... ja siis veel üks....

Lõunalt tulles leidsime aga kõik enda laualt lepatriinud. Ei, mitte tavalised, vaid sellised ilusad! Seda, kelle kaasabil nad sinna jõudnud olid, me teada ei saanudki.

Hea oli näha ka head sõbrannat, kellega muidu nii tihti ei trehva. Eriti hea oli näha head sõbrannat heade uudistega nii vahval päeval:)

Ja õhtul, kui võiks arvata, et inimesed on unustanud tänase päeva erilisuse, jätkusid üllatused. Sellised pisikesed, aga erilised...

Sõbra laul - sain selle just natukene aega tagasi. Hea oleks, kui saad kuulata ka (sest see on niiiiiii lahe! ja laul ongi parem osa).

Soolaleivapidu

Eile tähistasime Merli ja Marko uue kodu soetamist pisikese sooleleivapeoga.

Selleks, et neile korralikku siili valmistada, kõmpisin mitu poodi läbi, sest sellist asja nagu leib ühes tükis vist enam ei eksisteeri... Mida ei ole, seda ei ole! Järgmisena proovis õnne Mart. Ka tema ei leidnud. Viimasena (umbes 2 tundi enne peo algust) helistasin veel Kristile, et ta poest läbi käiks ja korralikku "siilileiba" otsiks, samas parema puudumisel kasvõi ühes tüki sepikuga tagasi tuleks (see sepiku-idee oli tegelikult Kristi oma). Ja ta tuligi. Leivaga!

Nii sai alguse siilimeisterdamine. Muuseas, "okkad" siili paremal küljel (tema enda suhtes) on Kristi ja vasakul minu pandud. Silmad on rombikujulisest ja nina südamekujulisest lagritsakommist (seda seetõttu, et leivast polnud neid võimalik teha). Pärast nina paigaldamist ristisin ta enda "teravaks sõbraks".

Korter oli armas ja värviline. Kõrgemal asuvad istekohad olid hinnas. Nägime taaskord ka oma aukülalist Merlinit (Mardi ja Heleni tütreke).

Õhtu edenedes kasvas tarbitud veinikogusega võrdeliselt ka jutuvada hulk (ja keerukus!), kuni varastel hommikutundidel Kaine Kristo kannatus katkes (Selleks ajaks oli suurest jutustamisest nii mõnelgi meist hääl juba kähe:D). Üsna otsustavalt seadis ta end minekule ja toimetas ka minu, Katre, Mardi ja Kelly oma kodudesse...

Šoppamas

Tänase päeva veetsin Tallinna suuremates kaubamajades. Alustades Viru Keskusest ja lõpetades Stockmanniga. Sikupillisse ei tahtnud sellepärast minna, mida eile telekast nägin (inimesed olid odavate asjade pärast hulluks läinud!).

Tulemus: mu Nunnul on uus hiir ja puhastusvahend; endale sain mõned riided, millest esialgu meeldib kõige rohkem punane kampsun. See oli täpselt selline, nagu üks armas kampsun olema peab ja mul oligi seda hädasti vaja, sest kolmapäeval pidime kooriproovi teisipäevase sõbrapäeva tõttu punased riided panema. Kui keegi veel aru ei saanud, siis enne mul ei olnud ühtegi punast kampsunit.

Tegelikult oli asja juures ikkagi kõige parem see, et sain terve päeva kesklinnas olla ja ei pidanud mitte midagi tegema:D

Nunnu

Nüüd on mul päris oma arvuti. Selline nunnu...

Tegelikult sain ma ta endale juba 3. veebruaril, aga pole veel siin kiidelda jõudnud.:D

Täna käisin šoppamas ja ostsin talle hiirekese ka (seni pidin ainult touchpadiga läbi ajama). Sellise ikka, mis ilumeelt ei riivaks ja mu nunnukesega kokku sobiks (musta-hallikirju). Ja mis ise ka armas välja näeks.

Kuna pildilt seda ei näe, siis pean ise selgituseks lisama, et ta paistab osadest kohtadest läbi ja need kohad muutuvad värviliseks, kui teda pisut lükata! Nii lahe:D

Ja veel, alguses panin arvuti nimeks Eve, et nagu minu oma, aga kuna mina (ja mu sõbrad) teda nagunii nunnuks kutsun, siis täna muutsin ta nime seadetes ka ära. Nüüd on ta ametlikult Nunnu!

Nädalakiri

ehk lühikokkuvõte viimase 7 päeva jooksul toimunud olulisematest sündmustest.

3. veebruar Hommikul aeroobika, pärast Sulevi sünnipäev. Minu esimene läpakas jõudis minuni (et siis sain ta lõpuks kätte). Õhtul vahelduse mõttes koju ka:p

5. veebruar Mihkli (üllatus)sünnipäev.

6. veebruar Tõsine "Mikroribaliinide" ettekande ettevalmistamine. Lõplik tulemus valmis teisipäeva hommikul kella 6.30ks. Pärast 1,5-tunnist uinakut kandsin oma meistriteose ette ja sain 4. Ülejäänud päeva magasin maha...

10. veebruar Soolaleivapidu Merli ja Marko juures aka Grupipidu.

Hommik!

Vaatasin just, et külaliste arv on 666 :D





Sellega tuli meelde hommikune võitlus konservikarbiga. Ta võitis küll lahingu, ent sõja võitsin mina ja sain ta ikkagi lahti. Minu veritsev pöial oli tühiasi võrreldes tema kaotustega.

Eve win!




Ja arvuti omamine mõjub ülihalvasti mu uneajale, sest eile pidin pool ööd internetis istuma...

Micu sünna aka üllatuspidu

Juba eile helistas Tarmo ja tuletas meelde, et Mihklil on pühapäeval taaskord uus aastanumber ette keeramas. Micu ise olevat alles "päris kodus" ja neil (tema sõpradel linnas) oli tekkinud äärmiselt lahe plaan korraldada talle üks üllatuspidu...

Mina ettevalmistumise ajaks kohale ei jõudnud. Ka üllatamise ajaks mitte. Aga sellest pole midagi, sest omal ajal jõudsin ikkagi kohale.

Nagu mulle räägiti, oli üllatus igati korralikult välja tulnud ja tähtpäevaline ise ei osanud mitte midagi aimatagi:D Tuba oli leidlikult kaunistatud, külalistel peas "pidumütsid", suus "peoviled" ja seinal ilutses suur sünnipäevaplakat!

Ees ootasid vanad tuttavad eelmistelt selle maja pidudelt.
Lõpuks nägin ära isegi eelmise aasta sünnipäevapildid (kuigi mõned neist oleksin heameelega vahele jätnud... asjaosalised teavad ise) ja veel mõned "huvitavamad" jäädvustused;)

Sain teada ka sõpruse definitsiooni: sõber on inimene, kes peab sind meeles sinu sünnipäeval ja kutsub sind ükskõik millal välja ilma igasuguste tagamõteteta ja omakasu saamise eesmärgita...

Aga iga pidu saab kord otsa ja nii tulingi läbi sädeleva lumesaju tagasi oma ühikasse.

Veelkord, PALJU ÕNNE, MIHKEL!