Rabajooks

Ühel kaunil päeval saatis Kristi meile kirja, kus kutsus üles osalema 70-ndal Rabajooksul. Kristi ja Maris otsustasid kepikõndi teha, ma mõtlesin neil niisama kõrval sörkida, aga kui töö juures oma jooksuplaanist rääkisin ja Kristjan väitis, et ilma eelneva treenimiseta ei saa nii pikka vahemaad joosta, otsustasin iga hinna eest joosta.

Hoolimata sellest, et päev varem oli vihmane ja külm, säras pühapäeva hommikul ilusti päike. Kristi tuli võttis mu peale, läksime kohale ja võtsime oma kiibid. Järjekorras nägin Kadrit, kes tubli aktivistina igale poole jõuab. Tema püsiv positiivsus kinnitas veelkord, et tegemist on täiesti läbitava vahemaaga ja sisendas vajalikku lisaenergiat. Varsti jõudis Maris ka kohale ja läksime starti.

Kohe üsna alguses jäid Maris ja Kristi must tahapoole, sest ma ju ikkagi jooksin (mis sest, et aeglaselt). Esimese kahe kilomeetri läbimine oli täiesti jube - iga sammuga tundus tempo aeglasemaks jäävat ja iga järgnev väike küngas tegi sammu veel aeglasemaks. Kui jõudis kätte kolmas kilomeetripost, tundus elu juba täitsa ilus - jooksin oma rütmis (mul hakkab jooksmise ajal alati peas üks ja sama viisijupike ketrama ja siis ma selle järgi jooksengi:D) ja isegi vahepeal-kõndivad-vahepeal-spurtivad lapsed ei seganud seda. Juua oleks ainult tahtnud, sest jalad hakkasid vaikselt krampi minema.
Kui krampiminemise-mõte juba mööda minema hakkas, hakkasin teisi inimesi jälgima (tohutult kirju seltskond oli ja see oli nii lahe) - mõned olid tulnud 4-6 inimese pundiga ja sörkisid koos, siis olid lastega emad, kes pisikesi vahepeal süles vedasid, et kiiremini edasi saada, lastega isad (neid nägin ainult poistega), kes jooksu kõrvalt õpetus- ja innustussõnu jagasid, kärudega emade pundid, kes tõenäoliselt niisama jalutama tulid, pensionärid, kes tegelikult päris hea tempoga jooksid, mp3-dega inimesed, kes niisama omas mullis sörkisid ja loomulikult need kiired jooksjad, kes kõigist mööda tuiskasid ja oma pulsikellasid vahetpidamata kontrollisid. Kindlasti oli seal veel hästi palju erinevaid inimesi, aga kõiki ei jõua ju märgata.

Üldmulje rajal oli tohutult positiivne - nagu oleks ühine eesmärk, et kõik lõpetavad võimalikult hea ajaga. Hästi mõnus oli joosta. Ja siis tuligi juba 6-s kilomeetripost. Lisasin pisut tempot ja lõpetasin ajaga 41:17.

Finišikoridori lõpus andsin oma kiibi ära, võtsin tädikeselt mälestuseks vimpli, venitasin pisut, läksin võtsin sooja jooki ja jäin Marist-Kristit ootama. Kui nad kohale jõudsid, vaatasime autasustamise ära ja läksime koju tagasi.

Protokollilehelt sain pärast teada, et mu koht oli üldarvestuses 856-s, naistest 235-s. Aja peale jooksjaid oli 1170 (nendest 396 naised) ja osalejaid kokku 1426. Aprilli lõpus toimub juba uus rabajooks, millel tahaks ka kindlasti osaleda:)

Vahvlipidu ja veinikas

Eelmisel nädalal mõtlesime, et tahaks mingil viisil tähistada meie mööblivahetust (meie vanad suured lauad viidi minema ja asemele toodi väiksemad beežid). Selleks tuli kellelgi hea idee vahvlite kohta. Et keegi kodus enne 3 päeva mässama ei peaks, pidime küpsetama kontoris.

Raili ja Kristjan tõid siis hommikul kaasa vahvlirauad ja sel ajal kui me Railiga koosolekul olime, käisid poisid poes ja ostsid vajalikud toiduasjad.
Mingi aeg enne lõunat hakkasime küpsetama. Tegime 2 varianti: magusad ja mittemagusad.
Kõigepealt küpsetasime me Railiga mingi mitu tundi, siis kutsusime Liina ja lõpuks tegid poisid. Tunnistan ausalt, et vahvlite küpsetamisest on mul pikemaks ajaks täiesti siiber, aga nende söömisest mitte:P
Et selle mitmetunnise vaaritamise kompenseerisid igati magusad vahvlid jäätise ja kondenspiimaga:)

Ahjaa, soolaleivakingituse saime ka - Ingrid meisterdas imekauni sügisese siili, mis kaunistab nüüd meie ilusat tuba.

Pärast andsin Karinile ka mõned meie imehead vahvlid ja siis läksin trenni. Peale trenni käisin kiirelt poest läbi (sest Kessuka õigel sünnipäevapäeval ei saanud klubisse lilledega minna) ja läksin Kessuka juurde veinikale. Nati ootasin muidu Kristit ka, sest mul ei jäänud päris täpselt meelde, kus Kessukas elas, aga lõpuks jõudsime õnnelikult kohale:)
Võin öelda, et veini kõrvale on "Meeleheitel koduperenaised" üks väga lahe saade:D
Hiljem jõudsid poisid ka koju ja siis ma sain Kauri kartulikrõpsud ära süüa (sest mu kõht oli nii tühi sellest ilma lõunata vahvlipäevast!). Mingil ajal öösel võtsid Kristi ja Agur mu kaasa ja viisid ühikasse ära.

Palju õnne, kallis ema!

Et kodukoldes tuli põleks,

et soojust elus palju oleks,

et kauneid hetki oleks veelgi

ja roose leiduks eluteelgi!

Juubeli tähistamine

Reedel peale koju jõudmist (see oli umbes kesköö paiku, kuna buss oli lihtsalt nii täis ja päris mitu korda pidi bussijuht mingit magajat äratamas käima, et see maha läheks:D) oli meil plaan hakata Kariniga ema sünnipäevahommikuks ettevalmistusi tegema. Plaan oli lihtne - teeme midagi ilusat seina peale ja läheme magama.

Nagu arvata võib, ei läinud asjad plaanikohaselt. Tegime küll õnnitluse, ent et oleks midagi uut, sättisime selle seekord hoopis palgi peale:P

Ja kui juba seal olime ja kui juba nii kaua üleval olnud olime, mõtlesime et koristame ka natuke. Ja siis mõtlesime, et paneme hommikusöögiks nõud lauale ja tordi sisse küünlad ära, et hommikul lihtsam oleks. Ja kui juba nõud pandud said, otsustasime vanad ka ära pesta ja kuna kell juba nii palju oli, leidsime et tegelikult on paras aeg söögiasjad ka valmis panna ja külmkappi hoiule jätta. Ja siis läksime magama (umbes 5 min. enne minema hakkamist, õnnestus meil mingil kummalisel kombel ema ka üles äratada, aga õnneks läks ta ka kohe magama tagasi).

Hommikul saime nautida perekondlikku sünnipäevahommikusööki maasikatordiga:)

Päeval käisime erinevatel põhjustel hästi mitu korda alevis ja kaunistasime torti ja tegime igasuguseid muid asju ja nagu arvata võis, jäin oma ajaplaneerimisega täiesti hätta ja ei saanud isa ja Kariniga enne teisi külalisi vastu võtma minna vaid läksin täpselt alguseks ema ja Heliga.

Peaaegu kõik olid selleks ajaks juba kohal. Algas õnnitlemine. Mina olin lilleneiu:) Siis tuli šampus ja veel üks õnnitlemise ring. Hiljem tegime erinevaid mänge ja juubilari tundmise viktoriini. Viktoriinis läks võit seekord jagamisele vist isegi viie inimese vahel, kuigi suutsime päris mitme küsimuse juures piisavalt trikikad vastusevariandid välja pakkuda, et isegi ema parim sõbranna ajusid ragistama pidi:D

Vahepealse aja sai sisustada tantsimisega (mis tähendas meie jaoks uute mängude ettevalmistamise aega:P).

Öösel tõime välja tordi. Selleks sättisime sellele enne ilusti küünlad peale ja panime põlema. Saalis kustutati tuled ära ja lükkasime tordi sisse. Ja siis laulsime veelkord "Ta elagu!" ja ema sai taas küünlaid puhuda:)

Pärast peo lõppu läksime väsinult ent rahulolevatena koju. Aitäh kõigile külalistele ja toidukoha töötajatele!