Meeskonnatöö koolitus vanalinnas

Hommikul läksime kõik kenasti töö juurde, selleks et sealt kohe vanalinna sõita. Saime kokku linnamüüri juures ja üks kostümeeritud mees kutsus meid üles torni. Valgustuseks olid trepiastmetel teeküünlad ja kuigi räägitakse, et vanasti olid inimesed lühemad, olid trepiastmed tohutult kõrged.

Üleval pidas see mees meile karmi kõne ja jagas inimesed nelja gruppi. Meie grupi nimi oli Rändurid ja minuga koos olid Jaanus, Madis, Tiina, Carine, Ulvi ja Sveta.
Igale grupile anti leht ülesannetega ja esimene vihje koha otsimiseks. Asusime teele.

Meie esimene ülesande lahendamise koht oli Hirvepark, kus meid ootas turbaniga mees, kes käskis kõigil koos „lendavale vaibale” astuda. Kui kõik vaibal olid, ütles ta, et nüüd on vaip õhus ja maandumiseks peab vaiba ümber keerama arvestades, et oleme ikka veel õhus (et vaibalt ei võinud mööda astuda). Ajalimiit oli ka ja saime ülesande kenasti tehtud.
Pärast seda jõudsime „sillani” (köitest tehtud ruudustik), mille pidime samuti ajalimiidi sees ületama. Trikk oli selles, et pooltel seoti silmad kinni, korraga võis „sillal” olla ainult üks inimene ja need, kes juba üle olid läinud, enam tagasi tulla ei tohtinud. Mina olin üks kinniste silmadega liikleja ja kuigi mind juhiti üsna otse üle, tundus tee tohutult pikk. Aga ülesanne iseenesest oli hullult lahe, seda võiks teinekordki teha!

Järgmine koht oli Dominikaani kloostri hoov. See oli ilus vaikne kohake vanalinnas, mille kõrgetel müüridel kasvasid rohelised taimed. Seal ootas meid munk. Kõigepealt punusime patsi (pidime paeltest kogu aeg kinni hoidma ja sellepärast nägi see välja nagu tantsimine), siis vastasime viktoriiniküsimustele ning lõpuks laulsime kaanonit „Dona Nobis Pacem”. Ühel hetkel hakkas vihma sadama ja kolisime hoovi nurgas olevasse varjualusesse... seal oli laul veel ilusam. Pärast jalutasime veidi kloostri müüride vahel ringi, kuna meil oli aega üle.

Siis läksime muuseumisse, mis asus Saiakangi kohviku juures ja kus oli kirjeldatud ajalugu kiviajast tänapäevani. Seal oli veel teine grupp ees ja me käisime vahpeal kohvikus puhkepausil. Muuseumis pidime mingisuguse vanaaegse kaaluga asjad raskusjärjekorda panema, raha vedama ja lugema ning ürikusse sulega kiiruse peale teksti kirjutama.

Edasi läksime Niguliste kirikusse, kuhu olid peidetud ürikud, millest sai kokku lugeda järgmise vihje. See juhatas meid Maikrahvi restorani (selleni jõudmine võttis meil päris palju aega, käisime isegi infopunktis küsimas:D). Seal pidi igast grupist üks inimene osalema kinniste silmadega võidujooksus, mille eesmärk oli eesli saba kinnitamine. Veel pidime tegema martsipanist kujusid, mis meie liigse veearmastuse tõttu kõigil martsipanisuppi meenutasid.

Seejärel oli aeg lõunale minna (tegelikult oli kell juba üsna palju üle lõuna). Sõime Peppersacki restoranis. Pärast lõunat tehti meile kokkuvõte päevast ja räägiti natuke meeskonnatööst. Minu esimese meeskonnatöökoolituse muljed on ülipositiivsed! :)

Pildid Hispaania reisist

Lubasin küll, et panen siia pilte juurde, aga nüüd on need mul kodus albumis. Et kes tahab näha, võib külla tulla:)

Barcelona rahvusvahelise nädala kokkuvõte

Mõned pildid ka, mis teised tegid (ma ju pildistasin ainult palme ja tänavatel olnud maju:P). Kui kõik pildid kätte saan, panen juurde. Punaste ninade IW (rahvusvaheline nädal)

Marie, Karine, Melita, Yukari ja mina Freeway's

Olga, Javier (Nimrodi võõrustaja), mina ja Nimrod mingis ööklusbis

Cristina, Barbara, Tomas, mina, Karine, Anja, Toni ja Emanuele Torreses veini maitsemas

Suur osa meie kambast Torrese peahoone ees

Lõuna rannahoones

Mariega Baja Beach Club'is

Metrokaart ja minu elukoht

Osalejad:

1. Shi, kes lasi meil ennast Martiniks kutsuda – Hiina/õppis Soomes
2. Matthias – Saksamaa/õpis Šveitsis
3. Nimrod – Iisrael
4. Olga – Ukraina
5. Jan Erik - Rootsi
6. Szabolcs – Ungari
7. Emanuele – Itaalia
8. Yukari – Jaapan
9. Basia – Poola
10. Marijn – Holland
11. Daniele – Itaalia
12. Magdalena Victoria – Taani
13. Marie – Jaapan
14.Melita – Horvaatia
15. Anja – Sloveenia
16. Danijel – Horvaatia
17. Ozan – Türgi

18. mina

Korraldajad olid Alba, Carol, 2 Cristinat, Tomas (kes on tegelikult pärit Tšehhist), Sabine, Toni, Karine, Sofia, Queralt ja Carles.

4.05 - Reede Barcelonas

Reede hommikul sain kaua magada - Sagrada Familiasse pidime minema alles 15ks. Nii hea oli niisama vedeleda:) Henar oli jälle koolis ja mul hakkas igav - läksin linna peale niisama kolama. Palju ei jõudnudki ringi vaadata - juba oli kell üsna palju. Läksin siis õigesse kohta ja haarasin PizzaHutist (kahju, et seda Eestis pole, pitsa maitse oli võrreldav Steffani omaga) pitsaviilu ja Pepsi. Jõudsin õigeks ajaks ja kuna Carles ise nati hilines, saime "omadega" väljas niisama lobiseda.

Sagrada Familia oli väljast ülikaunis, aga sees oli enamus ala tellingutega kaetud. Käisime ringi peale ja otsustasime väikese seltskonnaga ka tornis ära käia, sest arvatavasti sellist võimalust enam ei avane. Üles sai liftiga, millele saamiseks oli järjekord, kus olid sildid, et "kui sa seisad siin, siis on sul oodata veel 45 minutit" ja nii kuni liftini välja. Tegelikult läks kiiremini. Yukari voltis mulle mingi linnukse (seda voltimist nimetatakse origamiks). See pidi olema asi, mida iga Jaapani tüdruk peab oskama. Siis jõudsime liftini j saime torni. Õnneks oli meid täpselt 7 ja saime kõik korraga üles. Vaade oli kaunis ja tornis ronimine tõeline elamus - 65 meetrini saime liftiga, edasi läksime trepist jalgsi, nii umbes 25 meetrit!
Alla minemine oli täitsa hirmus- trepp oli üsna kitsas. Pärast seda kui avastasin, et torn pisut viltu on ja kui poisid ütlesid, et Gaudi just kõige parem matemaatik polnud, hakkas veel hirmsam... Alla jõudes mu jalad värisesid:D Aga ei kahetse, et üles läksime.

Casa Mila külastus – see maja on vist kõige kaunim, mida ma näinud olen. Käisime ühes korteris, katusealuses galeriis ja katusel. Tükk aega jalutasime ringi. Pööningul oli näitus asjadest, mis "võisid olla Gaudi inspiratsiooniallikateks" ja Casa Mila makett ka.
Pärast käisime uuesti nende Gaudi majade juures, mida teisipäeval vaatasime. Nendesse sisse ei läinud.

Viimane õhtusöök ja pidu Baja Beach Club’is – Klubi oli väga suur. Pärast seda, kui söömise lõpetasime, lükati lauad kokku ja saalist sai tantsuplats. Õhtusöögi ajal andis Nimrod igaühele õnne toova amuleti. Minu oma on rahakotis ja käib minuga igal pool kaasas.
Peokoha ees tegutsesid lillemüüjad ja mulle jäid sellest õhtust mälestuseks 2 punast roosi:)
Tegemist oli tõelise rannapeoga (lendavatest salvrätikutest ja paberpurust ma eriti aru ei saanud...) ja viimase õhtu tunnet ei olnud seni, kuni inimesed hakkasid ära minema. Õnneks leppisime enne kokku, et kohtume veel ja tegime enda grupi jaoks facebook.com-keskkonda grupi, nii et lahkumine ei olnud kurb.

Viimaste allesjäänutega käisime enne laialiminemist ka ühes kohvikus hommikust söömas - veel viimane hispaania-pärane toit - tortilla de patatas (põhimõtteliselt omlett, milles olid sees ka kartulid). Pärast seda igaüks oma koju - mina sain voodisse kell 8.

3.05 - Neljapäev Tarragonas

Hommikul pidime 9.30 ajal ärkama, et minna hommikusöögile ja seejärel uuesti bussi. Planeeritud ajal mitte keegi isegi ei liigutanud ennast:D Üles saime alles siis, kui Toni (üks korraldajatest) kõiki ükshaaval üles ajamas käis. Hommikusöök oli üsna jube - pärast pool ööd kestnud pidu pidime koos sööma umbes 120 lärmava 6-aastasega... Enam ei olnud lapsed lahedad ja kõik püüdsid võimalikult kiirelt söödud saada.

Tarragona linnaekskursioon – taaskord üks kaunis linn. Seal käisime vaatamas Rooma amfiteatrit (ilus, aga väga kaua me seal ei olnud, sest kõndimiseks olid vaid piiratud alad)
ja sama vanu varemeid. Arheoloogilisse muuseumisse ei saanud minna, kuna oli siesta aeg.

Lõuna – sõime tänavakohvikus kaasa võetud võileibade asemel traditsioonilisi tapasid (needsamad tikuvõileivad, aga nati suuremad ja "pika saia" peal). Tuli välja, et nemad pakuvad meile tuntud verivorsti tapadega, aga seda ei seostata üldse jõuludega. Pärast söömist käisime Barbara ja Anjaga poodides. Enne ärasõitu istusime veel Yukari, Marie ja Melitaga kohvikus, kuna vihma sadas.

Tarragonas me eriti palju asju ei teinudki (vihma sadas ka). Umbes 17-ajal hakkasime Barcelonasse tagasi sõitma – kõik magasid:)

Õhtusöök oli BurgerKing’is (valisime selle ja McDonaldsi vahel, aga kuna Burgerkingi paljudes kohtades pole, siis see võitis) – väsinud, aga rahulolevad. Tegime rõõmsalt ka õhtuseks klubituuriks plaane, aga selleni jõudsid vaid 2 vaprat noormeest.

2.05 - Kolmapäev Tarragona maakonnas

2-päevase Tarragona reisi algus – esimest korda selle nädala jooksul oli meie grupp peaaegu täies koosseisus õigeaegselt kohal ja sõidu algus oli väga täpne. Ma suutsin hommikul pisikest paanikat tekitada, kuna kohtumispaigaks oli pandud ESADE Diagonali ääres, aga tegelikult oli mõeldud ikka ESADE peahoonet ja aadress kogemata valesti läinud. Henari ja ta isa abiga saime selguse majja ja läksin peahoone juurde. Karine (üks korraldajatest) ütles lahedalt: "Loodetavasti ei hakka keegi teine mõtlema..."
Istusime bussi ja hakkasime Tarragona poole liikuma.

Hõivasime Barbara ja Anjaga bussi esimesed istmed, et parimaid vaateid nautida. Kiirtee alguse juures mõtlesin ma, et mingi maakonnapiir vms. on ja siis oli kõigi teiste jaoks tohutu üllatus, et meil ei olegi kiirteid:D
Hispaania on ikka superilus....

Sõit kestis umbes 45 minutit, siis jõudsime Torrese veinitehasesse. Selles tehti meile väike eksursioon – kõigepealt rääkis üks naisterahvas meile Torrese firmast, selle majanduslikust küljest ning laienemisplaanidest (ilmselt jälle seetõttu, et reeglina on rahvusvahelisel nädalal majandustudengid), seejärel näidati meile filmi Torrese perekonna/veinivabriku ajaloost, siis vaatasime suures ja kumeras saalis filmi viinamarjade arengust ning pärast selle lõppu sõitis meie ette väike rong, millega viidi meid viinamarjaistandusse ringi sõitma. Giid seletas ära terve ringi, kuidas saab viinamarjadest vein ja lisaks käisime vaatamas keldrites olevaid veinivaate. Neid oli ikka tohutult palju ja ma ei mäleta kui tihti, aga mingi aja tagant pestakse vaadid ükshaaval läbi ja pannakse vein sinna tagasi. Igale vaadile on kirjutatud viinamarjasort ja mingi kuupäevad ja midagi veel, aga ma täpselt ei mäleta enam... Ja siis hoitakse neid vaate keldrites, kus on hästi pikad ja lahedad käigud (selles keldris oli 3 käiku, kus iga käik oli nimetatud ühe Torrese perekonna liikme järgi).
Pärast ringkäiku anti meile peamajas maitsta Torrese 100-nda aastapäeva veini ja kõik tüdrukud said endale Torrese käekotihoidjad ja poisid pastapliiatsid. Siis külastasime veel Torrese veini- ja nännipoodi, kust saime igasuguseid vahvaid asju kaasa osta.

Seejärel läksime randa. Meid ootas ees lõuna rannahoones, menüüs paella mereandidega (krevetid, mingid krevettide sarnased asjad, teod ja muud imelikud asjad). Püüdsin seda küll süüa, aga see haises nii hullusti ja nägi päris paha välja, nii et toitusin sangriast ja saiast.Kreveti (ja selle teise kreveti sarnase asjanduse) liha sõin küll ära, aga see oli ka ülemine piir (tegelikult oleks pidanud peast mingi soga ka ära sööma). Teised nautisid kõike ja seetõttu andsin oma teod ilma igasuguse kahetsuseta Nimrodile. Õnneks jäi see toit ainukeseks ebameeldivaks kogemuseks selle reisi juures.

Pärast söömist peesitasime päikese käes sel ajal kui mõned poisid jalgpalli mängisid (Matthias ja Nimrod said sellest ka "sõjahaavad"), tegime rannaliivale kauneid jooniseid, pilte vahemere (mis oli tohutult külm!) ja palmidega (hea küll, ma olin vist ainuke palmide pildistaja...), hiljem mängisime võrkpalli. Pallimängud olid enamuse jaoks suur kirg (ilmselt:D), sest platsilt lahkumine oli väga raske. Alles siis, kui juba jahedaks minema hakkas, kolisime uuesti bussi ja läksime Altafullasse.

Altafullas oli kõik tohutult ilus - loodus ja majad. Jalutasime seal mõnda aega ja siis läksime poodi, et varuda toiduaineid rahvusvahelisele õhtusöögile. Mina võtsin Eestist kaasa tohutu hunniku šokolaadi ja ühe Vana Tallinna, nii et ostsin sealt niisama pudi-padi.

Ööbisime Cala Tamarit'is (selle lingi peal on all ääres pildid - (vasakult) söökla sissekäik, sisehoov ja magamistuba), seal oli sel öösel ka mingi lastelaager, aga meie ruumid asusid nendest eraldi. Lapsed olid lahedad, sest neil oli mingi kogunemine sel ajal kui me sinna jõudsime ja siis nad teretasid meid kooris. Ja iga kord kui me neist mööda läksime, siis nad lehvitasid.
Rahvusvaheline õhtusöök – Erinevate riikide esindajad valmistasid ette väga huvitavaid toite. Minu jaoks oli suurim elamus Türgi toit, mis oli üli-üli-ülivürtsikas. Peale selle jäid söödavatena meelde veel Hispaania ja Itaalia toidud. Kõike ma ilmselt ei jõudnudki maitsta. Kahju oli sellest, et ei saanud sooja toitu teha, sest paljude maade esindajad pidid seetõttu mitte-kõige-traditsioonilisemat toitu pakkuma. Eesti šokolaadinööbid said enamuse lemmikuks:)
Jookidest sain ära proovida jaapanlaste sake, mis maitseb nagu vesi, aga on üsna kange; Sakslaste ma-ei-tea-mis-palsam oli ikka väga jube. Pidu ise oli vägagi meeleolukas ja kestis ma-ei-tea-kui-kaua. Ööbisime kõik koos noortehostelis (seesama Cala Tamarit), minu toanaabriteks oli 8 noormeest. Lahe oli:)

1.05 - Teisipäev Barcelonas

Ärkamine oli jube raske. Vedasin ennast voodist välja ja vihma sadas... Ees ootas jalgrattatuur linna peal...

Läksin kohtumispaika (mingi 40-minuties hilinemisega:p), või noh, peaaegu sinna, sest õiget kohta ei viitsinud otsima hakata... igatahes helistasin siis Sabinele, et kuhu ma tulema pean ja siis ta ütles mulle, et rattasõit jäi vihma pärast ära:D
Et kõigile olid sõnumid saadetud. Mina enda oma kätte ei saanud. Pärast tuli välja, et see polnud ainuke sõnum, mida ma kätte ei saanud...

Mõtlesin siis, et lähen ostan midagi poodidest, kuna nii palju vaba aega on, aga tuli välja, et 1. mai puhul on kõik kohad kinni... Läksin tagasi Henari juurde ja olin niisama netis, sest Henar oli koolis, aga ta õde ei osanud eriti inglise keelt.

Lõunaks kogunesime Kolumbuse juurde ja seal sain teada, et ma polnud hommikul ainuke usin; küll aga olin viimane, sest teised usinad olid õigeks ajaks tulnud:)
Siis läksime lõunale ja see oli taaskord suurepärane. Seekord oli kõige parem osa magustoit, sest keedetud herned vorstitükkidega olid küll midagi uut, aga mitte midagi head:D

Pärast seda läksime kõik koos bussi peale ja sõitsime Parc Güelli. See on kujundatud arhitekt Antoni Gaudi poolt ja kogu park ehitati valmis aastatel 1900 kuni 1914. Tohutult kaunis koht ja suurepärased vaated linnale. Jalutasime seal mitu tundi ringi.
Pärast otsustasime linna kohvikusse istuma minna. Selle asemel võtsime teed-kohvid kaasa ja vaatasime veel Gaudi majasid - Casa Milat (mille teine nimi on La Perdrera), Casa Calvet'i ja Casa Batillo't. Minu lemmik sel õhtul oli Casa Calvet.

Pärast käisime oma võõrustajate juures ära ja kogunseime taas õhtusöögile. Seekord Freeway söögikohas. Taaskord rootsi laud ja tohutul hulgal erinevaid huvitavaid toite. Enamus asjad jäid pooleli, sest ainult asjade maitsemisega sai kõhu täis:) Kõige rohkem maitsesime magustoite:)

Sel õhtul me peole ei läinud, sest ees ootas varajane hommik ja sõit Tarragonasse.