Operatsioon Karin Riiga

Autoga, mis oli maast laeni Karini asju täis, sõitsime Timo ema juurde, et talle õnne soovida; seejärel läksime Mari juurde, kes peale esimest ehmatust ("Appi, ma ei mahu ju sinna!") ikkagi meiega kaasa tulema nõustus.

Teekond oli pikk. Kohe väga pikk. Isegi nii pikk, et Läti pinna peal pidime söögipeatuse tegema.
Foore oli ka, aga vähem kui lubatud (ma mõtlen ikka neid teeparanduse foore, mida seal muidu 20-ringis olema pidi), ainult 10. Meil vedas, sest enamus inimesi (ja inimeste all mõtlen ma lätlasi) sõitsid meile vastu, mis tähendas meie jaoks lühemaid ootejärjekordi. Positiivne.

Linnas (Riia linnas) sai minust kaardilugeja. Esimesel katsel jõudsime kohale.

Korteri asukoht meenutab minu arust nõukaaegset Tallinnat (niipalju kui ma seda lapsepõlvest mäletan), aga väga lähedal on ilusad ja veel ilusamad majad.

Et siis korterist veel: see on 3-toaline kõrgete lagede ja normaalselt suurte tubadega koht. Köök on asja tasakaalustamiseks ebanormaalselt väike. Kõige lahedam asi elutoas oli asukate elukohtadega Eesti kaart. Ja öökapp ka, loomulikult. Seesama, mille ma ise kokku panin. (Nenedele, kes enne ei teadnu: mul on olemas arvestatavad tisleritöö oskused ja ma ei karda neid kasutada. Sobiva tasu eest olen valmis enda andeid rakendama:P) Vanalinn on lähedal ja kesklinn on lähedal ja need 2 asja on seal vist enamvähem võrdsed mõisted.

Pärast väikest näputööd (sedasama öökappi mõtlesin) läksime Karini ja vanematega SSE Riga koolimaja vaatama. Nii võõras oli vaadata, et kool asub mingite suvaliste hoonete vahel. Seda, et see kool on, saad aru alles siis, kui sisse lähed.

Väljast väike, seest suur. Üks pisike sissekäik viis meid ilusasse sisehoovi, kus olid lilled ja kivipõrand. Muidu oli seest kool nagu kool ikka, tavaliste klassiruumide ja koridoridega.

Pärast väikest majas jalutamist kõndisime teist teed pidi tagasi ja ostsime Läti jäätist. Tänavate peal rääkisid inimesed Läti keeles. See oli nii lahe:)

Korteri juurde jõudes (kas ma juba ütlesin, et see on umbes 3 minuti kaugusel koolist? No igatahes see on umbes 3 minuti kaugusel koolist.) jätsime Karini maha ja tulime kaardi abil uuesti linnast välja. Nüüd siis juba autoga.

Kui juba seal olime, põikasime Karini poolt paljukiidetud Alfast ka läbi. See oli päris suur ja minu suunataju kadus küll vahepeal ära. Mitu korda kadus ära.
Lõpuks saime ikkagi kõik läbi käidud ja õigest kohast välja ka.

Tee peal tegime paar peatust Läti pisipoodides ja ostsime Eestis mitteolevaid asju.

Tagasi sõites oli tee lühem, nagu tavaliselt. Piiripealne onu oli sõbralik ja eestikeelset raadiot oli hea kuulata.

Eesti piiri ületamisega saabusin tagasi levisse (minust endast sõltuvate valearvestuste tõttu ei saanud ma teisel poole piiri oma telefoni muuks kui kella vaatamiseks kasutada) ja sellepärast ei saanudki mulle sel pühapäeval helistada. Nüüd saab. Järgmisel korral kui ma Lätti lähen, saab ka, sest nüüd tegin ma vajalikud toimingud ära.

Niipalju siis Lätist. Kunagi lähen jälle ja see kunagi on loodetavasti enne 12 kuu möödumist:)