Minu uus lemmik (tugitooli)spordiala!

Hommikul (või noh... lõuna ajal, pärast seda kui ma peale varahommikuse bussi pealt saabumist just kenasti uinuma hakkasin) võtsid Heli ja Herlend mu kaasa ja läksime Anelema karjääri - toimus Anelema mäkketõus.

Tegelikult jäime me nati hiljaks ja kui kohale jõudsime, siis juba inimesed sõitsid. Esimest võistlejat nägime hästi kaugelt parklast. Tohutult lahe! Tuleb välja, et on olemas ala, mille juures ennast ei vigastata ja see on sellest hoolimata tõsiselt kaasahaarav vaatepilt:P Esimese sõidu nägemise hetkest olin kindlalt veendunud, et see ongi mu uus lemmikspordiala! :D

Loomulikult ronisime lähedamale (tuttavad näod olid leidnud ühe lähedal asuva hea vaatega künkakese) ja nautisime vaatepilti.

Reeglid olid tegelikult väga lihtsad: kui sinu kord on, sõidad oma rattaga mäkke nii kõrgele kui võimalik. Kui jõuad üle serva, arvestatakse aega, kui mitte, loetakse meetreid. Erinevatele ratastele on erinevad kategooriad ja ongi kõik. Eriauhinnad olid parimatele kukkujatele ka.

Ma ei teagi, mitu tundi me seda vaatasime, aga see oli ikka parim viis laupäeva veetmiseks. Kodukalt ja kohapealsetest juttudest sain teada, et tegelikult toimub selliseid üritusi ikka päris tihti. Loodetavasti jõuan veel sel suvel mõnda näha ja loodetavasti saan seda kunagi ise ka proovida:P

Kauaoodatud Practice Night!

Kolmapäeval andis meile trenni Külliki - seal sain ära proovida, et saab küll haige kannaga tantsida. Kartsin juba, et esinemisseeliku tegemise pärast jääb esinemine ise ära:)

Aga PN toimus seekord reedesel päeval, mis tähendas seda, et lavaprooviks tuli kasutada lõunapausi. Lõuna ise sisaldas endast käigu pealt söödud hommikusöögikrõbinaid, mille õnneks hommikul kaasa haarasin. Pärast jooksin jälle tööle tagasi ja kuulasin ARISe juttu. Peale tööd ruttasin jälle Salmesse, et ennast esinemiseks valmis panna. Tund aega möödus liiga kiiresti...

Esimene esinemine möödus ka kuidagi eriti kiiresti. Seda pikka trepil ootamist (nagu eelmisel korral) ei olnud ja tants tundus ka kuidagi lühike:D

Pärast esimest etendust tegi võttis Eve (jah, meid on isegi 2!:D) kaasa oma superfotoka ja tegime mõned grupipildid ka:)

Teine etendus hakkas üsna varsti peale meie suurt fotosessiooni. Juba esimesete taktide ajal kostis saalist etendust nautivate inimeste ergutamist, see oli nii lahe! Laval oli nii hea tunne, et oleks tahtnud sinna kauemaks jääda:D

Kui tants tantsitud, jooksime kiirelt oma riietusruumist läbi ja läksime rõdule teisi vaatama. Teise etenduse õhustik on kohe täiesti teistsugune. Ikkagi omad:P

Kui üritus täitsa läbi sai, panime ennast klubiks valmis - tähistasime grupiga (ehk osaga sellest) hooaja lõppu Parlamendis Terminaatorit kuulates ja ennast tühjaks tantsides:)

Aitäh Markole ja Katrele, kes Eved ilusti koju toimetasid. Ees ootas 2 tundi sügavat und:P

Kalev ja Rock

Hommikul magasime Kariniga ilusti sisse ja jäime Tallinnase sõitmisega viimasele minutile. Ühikasse jõudsime umbes sel ajal, kui oleks pidanud juba suurhalli juures teistega kokku saama. Õnneks olid nad piletid ise ka välja printinud ja said sisse minna.

Kui meie lõpuks sisse saime, olid meeskonnad juba platsil, Birgit Õigemeel laulis hümni ja kohe-kohe pidi tulema lahtihüpe. Meie kohad olid Rocki fännide kõrval ja Kalevi omasid me üldse ei kuulnudki...

Mäng ise oli huvitav, hullult kahju ainult, et Kalev kaotas. Ma olin täiesti nende poolt. Igal mängijatest vabal hetkel esinesid tantsutüdrukud ja poolaja vaheajal oli tugitoolikorvpalli mäng. Telekast vaadates seda ei näegi:P

Et selle kogemusega jäin väga rahule. Kui järgmine mäng jälle normaalsel ajal (ja normaalses kohas!) toimub, tahan veel:D

Pärast läksime meile ja mängisime Yatze't - endiselt ei võida, kui ainult "kuutesid" saan, aga isikliku rekordi tegin ikka - 204 punkti!:)

Ekstreemsport - õmblemine!

Üsna pea peale ärkamist hakkas kohusetundlikus painama ja otsisin üles oma kollase seelikuriide - esmaspäevaseks trenniks pidid kõigil seelikud valmis olema. Jõudsin juba lõike leidmiseks päris palju Googeldada, kui avastasin, et tegelikult on mul olemas üks sobiva lõikega seelik ja seda võikski kasutada. Ülemise osa kuju joonistamine ei olnud eriti raske, kokku õmblemine ka mitte (kuigi aega võttis ikka kenasti). Kui ülemine pool peaaegu valmis, helistas ema, et saan endale varsti Kevini.

Ei läinud kaua aega, kui sugulased juba kohal olid. Kevin on ikka nii lahe!:)
Käisime siis koos aiale ringi peale, möllasime võililledega, otsisime putukaid ja korrastasime teepealsete kivide loogikat. Vahepeal käis Heli ka pisut mängimas. Aga Keviniga on nüüd eriti lahe sellepärast, et nüüd ta saab väga hästi jutust aru ja tema enda jutt on ka juba suht mõistetav.

Varsti tulid ema ja Karin ja siis pidin pisikest jagama hakkama. Jagamine õnnestus meil väga hästi. Õhtul tulid Pille-Aimar-Keity ja viisid lapsukese ära.

Pärast seda jätkasin õmblemisega. Ühe täiesti tavalise sammuga laua poole liikudes tundsin talla all torget ja kuulsin krõpsatust. Kui jala üles tõstsin, tuli välja, et olin endale nõela jala sisse astunud ja seda nii ilusti, et nõel oli korralikult sees ja niit väljas.
Hakkasin kiirelt (samal ajal nõmeda õnnetuse pärast naerdes ja valu üle nuttes) ennast riidesse panema, et emaga alevisse kiirabi juurde minna. Kõik riided olid loomulikult kadunud ja pea pesemata ja juuksed sassis. Selleks ajaks, kui alevisse jõudsime, olid silmad ka juba nutmisest päris punased:D

Natuke aega pidime ootama ja siis tuli kiirabiauto. Näitasin oma kanna ette, nad püüdsid natuke seda sikutada (see oli eriti valus) ja siis soovitasid ikkagi Pärnusse sõita, et saaks röntgenpildi teha ja vaadata, kas nõel on terve või läks pooleks.

Pärnus seletasin oma mure turvamehele ära, see kutsus õe, seletasin talle. Siis tehti paberid ja sain arsti juurde. Seletasin talle uuesti. Edasi saadeti mind röntgenisse. Tuli välja, et nõel on küll ühes tükis, aga tagurpidi sisse läinud - niidiga ots eespool.
Läksime siis läbivaatuse ruumi. Seal tehti talla alla tuimestus (mis ei olnud nii valus kui nõela peale astumine) ja arst hakkas mu jalga nokkima, sõbralikud õed askeldasid ka. Õnneks olin ma kõhuli ja ei näinud mitte midagi. Vahepeal kontrolliti, et ega mul valus ei ole. Mingi hetk kutsuti juurde teine arst, kes ka midagi tegi. Siis tuli see teine arst mu juurde ja ütles, et nii nõela kätte saamine ei õnnestu ja et on vaja minna üles opisaali, kus on radioloogiaaparaat (on vist õige? see röntgenimasin, mis ei tee pilti, vaid näitab samal ajal jooksvalt).

Mulle toodi operatsiooniriided, seoti jalg kinni ja sõidutati ratastooliga teisele korrusele. Tooli vahetasin laua vastu ja sellega sõidutati mind õigesse saali. Seal tuli juba järgmine arst (vähemalt minu arvates oli se uus) ja vaatas üle. Jälle valmistati ette (nüüd pandi jalale see opilina ja mulle mingi kiirguse (kiirituse?) kaitseks spetsiaalne tekk) ja hakati surkima. Vahepeal oli valus ka, arst ise ütles, et järelikult lõikas kuskile nõela lähedale. Varsti said nad selle tigeda nõela kätte. Nad veel naersid, et niiti on veel küljes, et kas tahan kaasa võtta, aga ma jätsin selle sinna. Nüüd mõtleb 2 korda järele enne kui kellegi jala sisse ronima hakkab!:D
Siis kontrolliti sellesama masinaga, et nõelatükke sisse ei jäänud, tehti jalg korda, sõidutati lauaga välja, vahetasin laua tooli vastu, sõitsime alla, panin oma riided tagasi, sain arstilt paberi ja käsu/soovituse 2 nädala pärast oma perearsti poole pöörduda (et niite välja võtta). Tohutult hea tunne oli ilma nõelata ära jalutades - aitäh sõbralikule kiirabipersonalile!

Sõitsime emaga koju tagasi. Ta leidis vaiba seest selle nõela teise osa. Nüüd on krõpsatus ka loogilise põhjuse saanud. Leitud tükk seisab mu kapi otsas kaneeliküünla alla ja ootab oma saatust.

Aga homme õmblen jälle! Seekord järgin väga täpselt ohutusnõudeid:P

Tihe reede

Terve päeva veetsime Endlas "ühise keele" leidmise eesmärgil. Peale seda kiirustasin oma ortodondi juurde, siis kiirustasin poodi, siis kiirustasin ühikasse, siis kiirustasin tee äärde ja siis ootasin. Varsti tulid Katre ja Merli (ja Miriam!), võtsid mu peale ja koos sõitsime Kannu pubisse Mardi sünnipäevale.

Seltskond oli üsna suur. Kahjuks pidime peagi lahkuma, et minna trenni Practice Nighti kava harjutama. Seekord tegime 2 tundi järjest ja selle sees pidi igaüks 3 korda üksinda kava ette tantsima. Ei tulnudki mäluauku:D

2 tundi möödusid üllatavalt kiiresti. Peale trenni pidin esialgse plaani järgi veel sünnipäevale tagasi minema, aga siis kui ühikasse jõudsin, tundus magama minemise plaan ahvatlevam.

Normaalsel ajal magama minemist takistas seekord imelik korra tekitamise hoog, mille tõttu pidin riiulitesse ja voodialustesse kastidesse korraliku süsteemi tekitama. See kestis umbes 3.30ni...

Laupäevane uni oli lühike, sest äratus oli kell 6.20, et seekord ei juhtuks nii nagu eelmisel nädalal. Buss oli õnneks peaaegu tühi (mis tähendas seda, et laotasin ennast tervele pingile kenasti laiali). Tee läks kiirelt: silmad kinni - silmad lahti ja olimegi juba Märjamaal!:D
Kodus sain jälle magada:)

Mai esimene pool

Viimasel ajal on päris kiire olnud, sellepärast ka pool maikuud kokkuvõtlikult:)

3. mai
Kätte jõudis kauaoodatud koristuspäev. Meie piirkonnaks oli Kaisma vald. Kogunemiskoha leidmine oli oodatust lihtsam (seda ka tänu Kaurile, kes nati enne meid jõudis). Natuke peale kella 10-t saime omale portsu kilekotte ja lipujaama mees saatis meid vana prügimäe suunas teiste juurde. Kohal oli päris palju rahvast ja tänu sellel kujunes meie koristamise osa oodatust oluliselt väiksemaks ja koristamise aeg lõbusamaks. Hea üllatus oli tegelt ka mul - arvasin alguses, et koristame selle punkti ära, siis võtame järgmise jne. kuni kõik selle valla punktid tehtud on. Tegelikult piirdusime siiski ainult ühega ja juba umbes 12-ajal lubas lipujaama-mees meil lahkesti lõunale minna.
Peale söömist käisime veel sugulastel külas (vanaema nägime ka seal ära) ja poes ja Libatses ja siis jõudsime koju ka:)

9.mai
Peale tööd käisin trennis nagu tavaliselt, peale trenni kiirelt TLÜ juurde - seal ootasid juba Raigo ja Reigo - läksime Janne juurde grillima ja Slovakkia reisi pilte ja videosid vaatama. Üsna varsti peale kohale jõudmist läksimegi tuppa videot vaatama. Polnud enne kunagi meie liikumisega kava ise näinud ja see oli päris lahe, ainult et ise lauldes tundus mulle, et olime palju rõõmsamad ja säravamad:D
Pilte vaatasime ka ja mingi ajani öösel.

10. mai
Viimase 6 aasta kõige leidlikum kojusõit üldse:
1. Tahtsin minna linnaliinibussiga, aga jäin napilt maha. Järgmine buss tuli 24 minuti pärast ehk 10 minutit enne maaliini väljumist Pääsküla peatusest (ja sinna sõidab umbes 20 minutit)
2. Esimene marsruuttakso väljub laupäeval kell 8 Kaubamaja juurest. Maaliinibuss väljub Pääskülast kell 7.35.
3. Takso - helistasin läbi absoluutselt kõik taksofirmad, mis telefonis on (mingi 6-7 tk.) ja mitte ühelgi ei olnud autosid. Ainuke, kust oleks auto saanud, oli Tulika ja selle ooteaeg oli 24 minutit (kell oli siis juba 7.15, ehk oleks olnud 5 minutit aega TTÜ juurest Pääskülla jõudmiseks. Koos maksmisega)

Mõtlesin siis juba, et ma ei viitsi nii palju mässata ja lähen järgmise maaliini bussiga. Helistasin infosse, sealt öeldi, et see väljub alles 8.40 ja sõidab 3 tundi. 3 tundi! Pidin iga hinna eest sellele poole 8-sele jõudma.

Siis tekkis mul uus plaan "kui kuidagi ei saa, siis kuidas ikka saab": ootasin sellesama 7.24 number "10" ära, sõitsin sellega üles Nõmmele, sest mul tuli meelde, et seal on kasiino. Ja kus on kasiino, on ka taksod. Nii oligi! Sain seal auto peale, õnneks sai juht must aru ja ei venitanud ja ma jõudsin ilusti enne bussi kohale! Ise veel bussis muhelesin omaette, kui kasulik ikka protsessidega töötamine on - nüüd kogu aeg mõte töötab, et "kui nii ei saa, siis kuidas saab?":D

Mingi aeg tulid Herlend ja Rasmus meile ja kamba peale korjasime kokku meie ohtlikud jäätmed ja viisime alevisse kogumispunkti. Pärast suurt koristuspäeva oleme eriti keskkonnasõbralikud:)

Õhtul käisime sugulaste juures varast emadepäeva tähistamas.

11. mai - emadepäev!
Hommikul ärkasin vara, et emale enne tööle minemist laud valmis teha. Hommikul poole 7-ajal on õues superhea lõhn ja tohutult mõnus olla. Jalutasin veidi Tommyga, kui juba seal olin (see tähendas seda, et ta kadus ära ja siis ma otsisin teda:P). Õnneks läks laua valmis tegemine kiirelt ja kõik oli enne ärkamist olemas.

Kuna ta oma kella peale ei ärganud, ajasin Heli ka üles ja läksime teda üles laulma. Esitatavaks teoseks oli seekord omaloomingu laul "Head emadepäeva!", viisil "Äratus! Äratus!". Saateks kasutasime kitarri. Oma töö tegi see laul ära ja saime ema üles äratatud (ja isa nägu oli veel eriti hea:D).

Päeval käisime vanaema juures ja võtsime ta veel enda juurde kaasa ka, et ta saaks ilusat ilma nautida.

Õhtul Tallinnasse tagasi.

14. mai
Kelly tuli üle pika aja jälle Eestisse ja sellepärast kogunesime Kolumbusesse. Seal oli salsa-õhtu, tantsijaid oli tohutult lahe vaadata. Ma enne ei teadnudki, et eestlased ka seda nii südamega võtavad.

15. mai
Päeval oli mingi Oracle koolitus. Sealt ära tulles tundsin ennast kohe eriti lollina... Aga see läks päeva jooksul üle:D
Õhtul käisime sõpradega bowlingut mängimas. Päris viimane olin ainult ühes mängus, kuigi laeks jäi mingi 95 punkti vist... Peaks rohkem harjutama hakkama:D
Aga muidu oli hullult mõnus jälle proovida. Kindlasti kordame seda;)