Vietnam - II osa

Meie kolmandaks külastatavaks linnaks oli Dalat. Peamiselt selle pärast, et ma tahan elevandi seljas sõita, aga kohalikud ütlesid, et elevandid elavad ainult mägedes. Bussisõit Dalati oli nii kaua talutav, kuni ma avastasin, et me sõidame ju mägedesse! Tee oli ülikitsas ja buss ülilogu ja bussijuht ilmselgelt enesetapja - ükski normaalne inimene ei sõidaks nii kiiresti nii kitsal teel, kui ühel küljel haigutab tükk maad tühjust! Isegi poisid tunnistasid, et nad pabistavad. Eriti hull oli koht, kus tee oli kaetud kividega ja buss (olles endiselt kitsal teel kaljuserval) ikka korralikult küljelt-küljele kõikus. Umbes 5 tunni pärast olime kohal...

Dalat asub umbes 1500m kõrgusel ja tundus suht pisike. Ilm on seal pidevalt üsna jahe ja linna kliimat nimetatakse "igaveseks kevadeks" (peale kella 18 olid pikad käised suured sõbrad).

Käisime kohalikul turul ja niisama linna peal. Hommikul enne ärasõitu sõitsime elevandiga ka - istusime kolmekesi väikses puuris ja elevant käis muudkui künkast üles ja künkast alla. Meil on ühel katkisel plaadil terve hunnik pilte sellest. Kui plaadi parandatud saame, saate ka vaadata. Ja elevantidele sain banaane sööta ka. Nad on nii ägedad!

Mägedest alla sõitmine oli palju lõbusam - buss oli uus ja tee oli ka täiesti uus ja oluliselt laiem ja kaljuservast kaugemal, samal ajal aasiast pärit inimestel nii lõbus ei olnud - vähemalt 4 inimest veetis 5 tundi pidevalt oksendades. Me keerasime oma muusikal volüümi põhja ja isegi minul ei tekkinud vajadust nende eeskuju järgida. Öö veetsime Nha Trangis, sest ei tahnud liiga kaua järjest bussis istuda.

Hommikul sõitsime kohe edasi Quy Nhoni. See on imepisike linnake merekaldal, mille sees ja ümber on hästi palju kalamehi. Kuna selles linnas tavaliselt turistid ei käi, olime me ühed vähestest valgetest inimestest seal (2 päeva jooksul nägime veel kolme valget inimest) ja kohalikud tulid meiega pidevalt rääkima või lehvitasid niisama. Me siis käisime seal ringi nagu kuulsused – pidevalt lehvitades ja tervitades ja käigile naeratades. Erinevalt teistest linnadest ei olnud seal tüütuid tänavakaupmehi. Teisel päeval üürisime rollerid. Esimest korda elus sain ise rollerit juhtida. Kimasime rannikuäärsetel mägiteedel ja linnas ja linna ümbruses ja põikasime sisse läheval asuvasse külakesse, kust kohalike ülisuure huvi tõttu kiirelt edasi liikusime. 17meetrise Buddha kuju vaatasime ka üle. Oli jah suur!:D

Kui õhtul kella 6ks oma sõiduvahendid tagasi viisime, olime kõik korraliku päiksepõletusega, aga ülirahul.

Täna hommikul tulime bussiga Hoi An'i. Esimese asjana läksime rätsepa juurde, et poisid saaksid endale ülikonnad. Nüüd oleme siin kuni nad riided kätte saavad. Õnneks on hotell ilus ja linn mõnusalt hubane.