Vietnam - IV ja viimane osa

Hue's veetrsime ainult ühe päeva ja ainukeseks kohaks,mida näha tahtsime, oli Tsitadell. Selle leidmine oli lihtne ja nii me siis kolasimegi seal terve päeva ringi. Vaatasime videosid, mis kirjeldasid kuidas seal vanasti elu-olu oli, imetlesime ehitisi ja minu meeleheaks oli keegi sinna elevandid toonud (kirss tordil!) Seekord ma sõitma enam ei läinud, aga elevandid on üliägedad!

Õhtul jätsime Craigi ja Tyleriga hüvasti ja läksime Chrisi ja Alexiga Ha Noi'sse viiva rongi peale. Võtsime magamisvagunid, sest reisi pikkuseks oli 14 tundi. Nende vagunite suurus on ilma igasuguse kahtluseta mõeldud pisikestele aasialastele ja pidevalt pidurdav rong tahtis mind kogu aeg voodist välja visata (sest mu voodi oli avatud sõidusuunas ja sellel puudusid igasugused piirded vms.). Kui kõik segavad asjaolud juba normaalsena tundusid, magasin sel ööl oma aasias veedetud aja jooksul parima une - monotoonne müra ja pidev kiigutamine teevad imesid!

Kuna meie peatus ei olnud mitte lõpp-peatus ja sõiduajad on siin suhtelised, olime pärast 12-tunnist sõitu pidevalt valmis järgmises peatuses maha hüppama. Õnneks leidsime inglise keelt (enam-vähem) rääkiva rongimehe, kes lubas meile öelda, kui Ha Noi's oleme. Õnneks pidas ta oma sõna ja pärast kitsaima linnasisese rongitee läbimist (mõlemal pool olid elumajad vähem kui 1,5 meetri kaugusel) olimegi Ha Noi's. Ebameeldiva üllatusena saime teada, et rongijaamast välja saamiseks peab igaühel kehtiv rongipilet olema. Ebameeldiva sellepärast, et minu oma oli kummalistel põhjustel ära kadunud! Käisin vagunis piletit otsimas ka, aga kui tühjade kätega tagasi tulin ja veidi väravavalvuritega vaidlesin, lasid nad mu lõpuks ikkagi linna.

Elukohaks valisime Austraallastest omanike kaasaegse noortehosteli. Meie üllatuseks olid seal korralikud voodid koos suurte lukustatavate kappidega ja iga voodi juures isiklik lamp, pistik ja pisike lukustatav kapike koos juhtmete jaoks mõeldud avausega, kuhu sai turvaliselt telefoni jm. vajaliku laadima jätta. Minu kindel lemmik!

Ha Noi's kolasime pisut niisama ringi, käisime Ho Chi Minh'i eluruume imetlemas ja tahtsime ta mausoleumi ka minna, aga see oli avatud ainult teatud kellaaegadel ja seekord jäi nägemata.

Et Top Geari reis ikka 100% tehtud oleks, sõitsime järgmisel päeval Ha Long'i, mis on väike linnake suurte meres olevate kivimürakate ääres. Chris ja Creg (jah, täiesti juhuslikult sattusime uuesti oma vanade reisisellidega samasse hostelisse) valisid Ha Long'i avastamiseks 3-päevase organiseeritud paadituuri, meie Alexiga otsustasime omapead kohale sõita ja sealt ööbimiskoht ja laevareis osta. Tyler jäi Ha Noi'sse.

Hotelli me eelnevalt ei broneerinud, sest mõtlesime, et sellises turistirohkes piirkonnas on see imelihtne. Oligi - kohe pärast bussist maha astumist tuli meie juurde mees, kes pakkus hea hinnaga elukohta sealsamas ranna lähedal. Hea hinna eest saime väikese toa üsna keskuse lähedal.

Järgmiseks ülesandeks oli suurte kivimürakate vahele sõitma minemiseks paadikese broneerimine. See osutus oluliselt keerulisemaks kui me arvata oleks osanud, sest enda hotellist broneeritud pakkumine oli üle mõistuse kallis ja sadamast otse pileteid osta ei olnud võimalik. Pärast mõnetunnist ringikondamist leidsime üsna hotelli lähedalt normaalse pakkumisega koha.

Järgmisel hommikul korjas buss meid hotellist üles ja jättis sadamasse ootama. Umbes tund aega pärast broneeritud väljumisaega saime lõpuks paadi peale (mis meenutas välimuselt vanaaegset piraadilaevukest) ja võtsime suuna koobaste poole. Nendes olid ägedad (lubjakivist?) moodustised, mille "ilusamaks" tegemiseks oli lisatud mitmeid neoonlambikesi. Mul tuli kohe "Tom Sawyer'i" raamat meelde kui nad koobastes seiklesid. Pärast seda jälle paati ja ujuva kaluriküla poole. Selle juures saime (lisatasu eest, loomulikult) minna pisikese paadikesega suuri kive uudistama - pisikesega sellepärast, et sellega mahtusime kenasti kividevahelistest avaustest läbi. Pärast seda sõitsime paarist kuulsast kivimoodustisest mööda ja oligi aeg tagasi pöörata. Laeval teiste turistidega vesteldes saime teada, et nii mõnedki olid sellesama paadireisi eest oluliselt soolasemat hinda maksnud ja meiega samas paadis olid nii 3-, 4- ja 8-tunnise reisi eest maksnud inimesed. Põhja-Vietnami turistilõks! :D

Enne kui tagasi kuivale maale saime, hakkas vihma sadama ja jalutuskäik tagasi hotelli oli... mitte eriti mõnus. Kuna me ei leidnud terve eelmise päeva jooksul mitte midagi paremat teha, sõitsime samal päeval tagasi Ha Noi'sse.

Seal oli meie missiooniks enne riigist lahkumist Ho Chi Minh'i mausoleumis ära käia, et suur iidol oma silmaga ära näha. Teel mausoleumi poole sattusime täiesti kogemata uuesti kokku Ha Long'i paadireisil kohatud inglaste Anguse ja Pauliga. Nendel oli täpselt sama plaan ja nii me siis läksime kõik koos ja parimat lootes (sest eelmisel korral meid ei lubatud sisse ju). Lihtsalt vaheinfoks, et Angusel on selline huvitav hobi, et ta plaanib kõik maailmas olevad riigid läbi käia. Hetkel on tal neist 114 nähtud ja mõned reisid veel ootamas.

See selleks... mausoleumi juures pidime ära andma fotokad, seljakotid ja taskutes olevad asjad, et saada läbi värava ja järjekorraga ühineda. Lisaks saime kirjalikud "käitumisjuhendid": ei mingit itsitamist ega lollitamist, jooksmist, nihelemist; käed pidi kõrval hoidma (nende taskus või seljataga hoidmine oli keelatud; rääkimine oli keelatud; järjekorras üksteise kõrval käimine oli keelatud jne. Ma enam ei mäleta, mida kõike teha ei tohtinud, aga kui me ükskord kuulsa onu endani jõudsime, oli nii uhke tunne nagu oleks koolilõpuaktusel! Tema lihtsalt lamas seal oma pisikeses klaaskapis, ümbritsetuna valgetes vormides sõjaväelaste poolt.

Enne äratulekut käisime veel Ha Noi ööturul ja 5ndal mail lendasime tagasi Austraaliasse.