teisipäev, aprill 26, 2011

Vietnam - II osa

Meie kolmandaks külastatavaks linnaks oli Dalat. Peamiselt selle pärast, et ma tahan elevandi seljas sõita, aga kohalikud ütlesid, et elevandid elavad ainult mägedes. Bussisõit Dalati oli nii kaua talutav, kuni ma avastasin, et me sõidame ju mägedesse! Tee oli ülikitsas ja buss ülilogu ja bussijuht ilmselgelt enesetapja - ükski normaalne inimene ei sõidaks nii kiiresti nii kitsal teel, kui ühel küljel haigutab tükk maad tühjust! Isegi poisid tunnistasid, et nad pabistavad. Eriti hull oli koht, kus tee oli kaetud kividega ja buss (olles endiselt kitsal teel kaljuserval) ikka korralikult küljelt-küljele kõikus. Umbes 5 tunni pärast olime kohal...


Dalat asub umbes 1500m kõrgusel ja tundus suht pisike. Ilm on seal pidevalt üsna jahe ja linna kliimat nimetatakse "igaveseks kevadeks" (peale kella 18 olid pikad käised suured sõbrad).

Käisime kohalikul turul ja niisama linna peal. Hommikul enne ärasõitu sõitsime elevandiga ka - istusime kolmekesi väikses puuris ja elevant käis muudkui künkast üles ja künkast alla. Meil on ühel katkisel plaadil terve hunnik pilte sellest. Kui plaadi parandatud saame, saate ka vaadata. Ja elevantidele sain banaane sööta ka. Nad on nii ägedad!


Mägedest alla sõitmine oli palju lõbusam - buss oli uus ja tee oli ka täiesti uus ja oluliselt laiem ja kaljuservast kaugemal, samal ajal aasiast pärit inimestel nii lõbus ei olnud - vähemalt 4 inimest veetis 5 tundi pidevalt oksendades. Me keerasime oma muusikal volüümi põhja ja isegi minul ei tekkinud vajadust nende eeskuju järgida. Öö veetsime Nha Trangis, sest ei tahnud liiga kaua järjest bussis istuda.


Hommikul sõitsime kohe edasi Quy Nhoni. See on imepisike linnake merekaldal, mille sees ja ümber on hästi palju kalamehi. Kuna selles linnas tavaliselt turistid ei käi, olime me ühed vähestest valgetest inimestest seal (2 päeva jooksul nägime veel kolme valget inimest) ja kohalikud tulid meiega pidevalt rääkima või lehvitasid niisama. Me siis käisime seal ringi nagu kuulsused – pidevalt lehvitades ja tervitades ja käigile naeratades. Erinevalt teistest linnadest ei olnud seal tüütuid tänavakaupmehi. Teisel päeval üürisime rollerid. Esimest korda elus sain ise rollerit juhtida. Kimasime rannikuäärsetel mägiteedel ja linnas ja linna ümbruses ja põikasime sisse läheval asuvasse külakesse, kust kohalike ülisuure huvi tõttu kiirelt edasi liikusime. 17meetrise Buddha kuju vaatasime ka üle. Oli jah suur!:D

Kui õhtul kella 6ks oma sõiduvahendid tagasi viisime, olime kõik korraliku päiksepõletusega, aga ülirahul.


Täna hommikul tulime bussiga Hoi An'i. Esimese asjana läksime rätsepa juurde, et poisid saaksid endale ülikonnad. Nüüd oleme siin kuni nad riided kätte saavad. Õnneks on hotell ilus ja linn mõnusalt hubane.

neljapäev, aprill 21, 2011

Vietnam - I osa

Esmaspäeva pärastlõunal maandusime Hoi Chi Minh City`s. Umbes tunnike läks viisade ootamisele ja siis istusime linna keskele viiva bussi peale. Bussis saime kokku ühe inglise poisiga, kes plaanib siin täpselt sama tee läbi reisida ja nii otsustasime edasi koos minna. Meie uue reisikaaslase nimi on Chris ja ta on 29-aastane graafikadisainer (parandab filmide eriefekte).

Leidsime üsna kiirelt hea odava hotelli ja kolasime niisama linna peal ringi. Tegime kohe esimesel päeval ära Ho Chi Minh City kohustsusliku teeületuse miljonite rollerite vahel - see on siin ekstreemspordi eest.
Juhend: ilma igasuguste liiklust reguleerivate vahendite abita tuleb astuda sellisele teele, kus on umbes 8 rida rollereid (samal ajal jätkavad rollerid sõitmist). Pärast teele astumist tuleb jälgida pingsalt punkti, kuhu tahad välja jõuda ja jätkata aeglaselt ent kindlalt kõndimist. Põhiline trikk seisneb sinu ümber vuravate rollerite ignoreerimises.
Pean tunnistama, et esimesel korral kiljusin päris palju, aga teine kord oli juba lihtsam. Tegelt oli asi selles ka, et esimesel korral jõudsime välja ringtee keskele ja sealt tagasi inimeste sekka saamiseks ei olnud muud võimalust, kui uuesti rollerite keskele astuda ja kahjuks või õnneks asus meid huvitav turg sellises kohas, et ilma teeületuseta sinna ei pääsenud. Soovitan katsetada!

Cu Chi tunnelites käisime ka - need on needsamad, kus Vietnami sõdurid ja teised võitlejad elasid ja sõdisid. Saime ise tunnelitesse sisse minna ja ringi käia (küürutades, sest need olid päris madalad). Giid rääkis meile igal pool kuidas nad elasid ja milleks mida kasutasid ja nüüd ma arvan, et Vietnami inimesed on geeniused.
Põnevamad asjad, mis meelde jäid: kõik tunnelid on ühesuunalised ja ei ole olemas inimest, kes teaks kõigi tunnelite plaane (on grupp inimesi, kellest igaüks teab mingit osa), tunnelite sees on mitu erinevat taset, milleni jõudmiseks pead teadma, kuhu sa lähed, sest valesti minnes võidki kaduma jääda sinna...
Neil olid maa-alused haiglad, koosolekuruumid, köögid ja muideks, köögiahjust tulnud suitsu jaoks oli omaette tunnelite süsteem, mis suitsu mitmeks osaks jagas ja siis kaugemalt maa peale juhtis. Maa all ei olnud eriti jahedam, aga turistidele näidatavad osad on suht lühikesed ja kui sealt iga poole tunni tagant 30 inimest läbi käib, ei saagi vist jahe olla.

Sõime kohapealses lõuna ka - seal oli jõe peal ujuv restoran, kus teenindus oli küll veidi aeglane (ja paljusid toite miljonilehelises menüüs ei olnud võimalik tellida), aga kõik, mis meile ette toodi, oli imemaitsev! (ainult jänese söömise jätsin ma poistele...)
See reis võttis meil terve päeva, sest sinna sõitsime kohaliku liinibussiga ja 70km läbimine võttis umbes 2 tundi. Cu Chi linnast võtsime takso ja tagasi tulime terve tee taksoga, sest selleks ajaks kui me kõik vaadatud saime, bussid enam ei s6itnud.

Ahjaa, sõjaautasu, mis nad vietnami s6ja eest vapramatele andsid kandis nime "Ameeriklaste tapja autasu" (mitte vabaduserist v6i midagi sarnast...). Meil oli üks Ameerika poiss ka kambas, aga ta pääses täiesti tervena tagasi :D

Muidu on vietnam hästi odav (võrreldes Austraaliaga, Eestist on pisut odavam), kõik kohad on täis kommunistide plakateid, mis tõenäoliselt tähendavad "Au tööle!" või midagi sarnast (ma teen neist pilte ja püüan pärast tõlkida) ja kõik turistide brožüürid on täis vietnamlaste vaprust kiitvaid jutukesi (iga ekskursiooni juures mingi enesekiitmise jutt), igas linnas on vähemalt üks kuju relvaga võidutsevast sõjaväelasest ja teda imetlevast naisest (mõne peal on lapsed ka). Minu jaoks meenutab nõukaaegseid filme ja õpikuid, kus NSV alati kõige parem oli. Sirbi ja vasaraga punalipud on vaheldumisi viisnurgaga punalippudega ja Ho Chi Minhi kujusid näeb igal pool ja iga rahakupüüri peal (ma eeldan, et ta oli nende jaoks sama, mis Lenin NSVLis).

Nüüd jätkame teekonda põhjapoole - teine peatuspunkt Mui Ne linn. Buss sõitis 213km-st vahemaad 5 tundi ja kiirteed kui sellist ei näinud me kuskil - üks väikelinn teise otsas.

Mui Ne on nagu Vietnami puhkekeskus (metsikult palju venelasi on siin, venekeelseid silte näeb tihedamini kui ingliskeelseid). Meie hostel asub täpselt veepiiril, omanik on austraallane ja hostel ise on täis samasugust rahvusvahelist seltskonda nagu Austraalias reisides (enamik inglased ja sakslased).

Linn ise on üliväike ja nii pidimegi tegevust otsima, et igav ei hakkaks: käisime rannas ujumas (päriselt ka! Ma läksin vabatahtlikult Vietnami sogasesse merevette lainetesse hõljuma!), poisid mängisid ühel õhtul kohalike vastu jalgpalli, käisime terve hosteliga õhtuti väljas söömas ja pubides istumas.

Ühel päeval võtsime tasulise ekskursiooni ka - vaatasime liivadüüne, kaluriküla (see on siin ilusam kui Kambodžas), lasime liivadüünidelt liugu ja ratsutasime jaanalinnu seljas!

Häirib ainult see, et kõigile kohalikele tuleb iga liigutuse eest jootraha anda (liivadüünide juures olevad väiksed poisid läksid Alexile ja Chrisile kätega kallale, sest 2USDi oli nende jaoks liiga vähe).

Muidu on ilm soe ja koht paradiisiline:)

esmaspäev, aprill 18, 2011

Kambodža

Nüüdseks oleme õnnelikult Kambodžasse jõudnud.

Esimesel õhtul käisime ujuvat küla vaatamas - see on ühes madalas järves (umbes 0.5-1 meeter sügav) asuv kalurite küla, kus neil on oma kool, politsei, restoran ja kõik muu eluks vajalik.
Külasse saamiseks võttis meid enda paadile üks kohalik noormees, kelle igapäevane töö ongi turiste ujuvasse külla ja tagasi toimetada (sõidu hinnaks 20USD).
Elamustingimused tundusid veidi ebahügeenilised (järves olevat vett kasutatakse nii söögi tegemiseks kui ka enda pesemiseks), aga tundus, et me olime ainukesed, kellele see imelikuna tundus.

Järgmisel päeval käisime Angkori templites. Kui alguses oli plaan neid 3 päeva vaatamas käia, siis enamik turistiinfosid väitis, et tegelikult on võimalik kõik ühe päevaga ka ära näha ja me muutsime oma plaani (üheks mõjutavaks teguriks oli sissepääsupileti hind ka - ühe päeva eest 20USD, kolme eest vist 40USD).

Vaatasime ja imestasime terve päeva. Mõnes kohas jäi käimata ka, sest mul olid liiga lühikesed riided seljas ja lihtsalt ei lubatud sisse (ma ei teadnud, et varemetes ka riietumisel reeglid on...). Selles kohas käisime ka, kus "Tomb Raider" filmitud on. Mitte, et ma seda filmi näinud oleks...
Giidi me ei võtnud, aga kindlasti uurin tagantjärele, mis värk nende templitega oli, sest neid on ikka tohutult palju seal ja kuskilt hiljem kuulsin, et kogu kompleksi ehitamine võttis kenasti aega ja siis nad kasutasid seda paar aastat ja jätsid lihtsalt maha.

Ülejäänud nädala jooksul käisime niisama linna peal jalutamas, turul ööturul, võtsime erinevaid massaaže, vedelesime oma suurepärase hotelli basseini ääres ja lasime uuesti kaladel oma varbaid kõdistada.
Uutest toitudest proovisin ära draakonivilja - näeb ilus välja ja maitseb hästi.

Järgmine peatus - Ho Chi Minh City!

teisipäev, aprill 12, 2011

Singapur ja Malaisia

Esimest korda elus lendasin äikesetormis! Ei ole mõnus öösel aknast piksenooli vaadata. Kohe üldse ei meeldinud. Õnneks oli piloot soomlane ja lend läks ilma igasuguste viperusteta.

Singapur oli lahe - jalutasime niisama linna peal, sõitsime nende suurepärase metrooga ringi ja käisime Sentosa saarel. Sentosa oli meie suurim Singapuri elamus - see on nagu lõbustuspark/puhkekeskus. Me turnisime natuke ja rallisime natuke ja siis kolasime niisama ringi, sealsed tehisrannad on hästi ilusad. Eelviimasel päeval läksime paariks tunniks Singapuri teaduskeskusesse ja välja jalutasime siis, kui koht kinni pandi - üle ootuste põnev oli:)
Toidu osas veel eriti eksperimenteerima ei hakanud - McDonaldsi burgerid olid põhimenüü (kuigi need on siin veidi erinevamad kui mujal - nt on kartulipudru ja seentega burger põhimenüüs!), aga korra käisime India tänavakohvikus ka (sest me elasime Väikse India piirkonnas) ja ei pidanud pettuma.

Siis lendasime Malaisiasse. Sepangi. Reedel vaatasime treeninguid terve päeva ja meil lubati igal pool ringi jalutada. Kasutasime loomulikult võimalust ja käisime kõige kallimatelt kohtadel istumas - sealne müra oli ikka kordades tugevam kui meie esimeses kurvis. Õnneks anti meile piletitega kõrvatropid kaasa. Ju nad teadsid, mida oodata.

Igatahes sel päeval saime istuda erinevate bokside ees ja vaadata, kuidas neis töö käib, käia viimasel kurvil olevas tornis, mis muidu tundub fotograafide lemmikkoht olevat ja proovida erinevaid isetekohti (sest enamus kohti olid vabad). Oleks saanud bokside juurde jalutama ka minna, aga tavainimesed lubati sinna alles siis, kui kõik sõitjad koju läinud olid ja me loobusime sellest.

Laupäeval olid autode ja pisikeste vormelite võistlused, kolmas treening ja kvalifikatsioon. Enam igale poole ei lubatud, sellepärast istusime oma kohtadel. Vaatasime vist peaaegu kõik võistlused ära. Mida telekas ei näidatud, oli õnnetus viimasel võistlusel enne kvalifikatsiooni, kus mingi õlimoodi asi autode kokkupõrkes tee peale sattus. Loomulikult koristati see kiirelt kvalifikatsiooni ajaks ära.

Ja viimasel päeval oli võistlus. Me läksime kohale hommikul kella 10ks, et kell 12 toimuval autogrammide jagamisel Schumit näha. Ootasme umbes 2 tundi, trügisime natuke ja nüüd on mu Eesti lipul kümne vormelisõitja autogrammid! Mul võttis pärast ikka aega, et välja selgitada, kelle omadega siis ikka tegu on (v.a. Schumi), aga siin nad siis on - Virgin Cosworth: Jerome D'Ambrosio ja Timo Glock, BMW Sauber F1: Kamui Kobayashi ja Pedro de la Rosa, Mercedes GP: Nico Rosberg ja Michael Schumacher, Force India: Adrian Sutil ja Vitantonio Liuzzi, Torro Rosso: Sebastien Buemi ja Jaime Alguersuari.

Sõit ise ei olnud pooltki nii põnev kui nädal hiljem toimunud Shanghai oma, aga ise koha peal olla ja oma silmaga kõike näha on kirjeldamatult äge.

Oh ja veel - ma ostsin laupäeval sealt Petronase särgi ja pühapäeval tulid inimesed mu juurde ja tahtsid minuga pilte teha - see oli nii naljakas! Ega ma siis kade ei olnud, poseerisin laste ja täiskasvanutega. Ego nüüd mõneks ajaks jälle upitatud!:D

Viimasel päeval käisime Kuala Lumpuris ka ära. Vaatasime Petronase tornid üle, jalutasime teletornini, käisime turistiinfo keskuses ja Hiinalinnas. Hiinalinna parimaks avastuseks olid pisikesed kalad, kes jalgadelt surnud nahka söövad. Kui juba kalad ette jäid, pidime ära proovima, et mis tunne on! Ülinaljakas! Nii kõdi, et kõik inimesed itsitavad ja kiljuvad 10 minutit järjest (jah, mehed ka!), aga pärast on jalad mõnusalt pehmed ja surisevad veel tükk aega tagantjärgi. Kohe kindlasti ühte dollarit väärt üritus.

laupäev, aprill 02, 2011

Homme Aasiasse!

Viimasel nädalal ei ole me eriti midagi põnevat teinud - kolasime niisama linna peal ja valmistusime Aasiaks. Randa ei jõudnudki, kuigi kõige külmem päev oli 31 kraadi.

Veel tegime endale lipud - Inglismaa ja Eesti oma ja meil on plaanis neid Malaisia Vormel 1 ajal kõigile näidata. Et kui juhtute vaatama, siis me oleme esimese kurvi tribüünidel umbes 5ndas reas. Kõik 3 päeva:)

Suurim uudis on see, et mul õnnestuski kogu Aasia reisiks vajalik kola kotti ära mahutada ja kott kaalub täpselt 7kg! Elusaavutus! Täna lõuna ajal saadame ülejäänud asjad Alexi tädi juurde ja Austraaliasse tagasi jõudes saame kätte.

Esimesed 5 päeva oleme Singapuris, siis 7.-12. aprillini Malaisias, 18ndani Kambodžas ja sealt lendame Vietnami. Vietnamis olemise aega veel ei tea... vaatame, kuidas meeldib ja palju seal teha-näha on.