Sinine vilkur, sinine vilkur...

Eile, ehk siis reedel käisin lõpuks ometi ära Pärnus Kessukese sünnipäeval. Karin pidi oma sõbrantsidega kuskile minema ja nii tuli ka tema kaasa.

Läksime Liina ja Kessukaga Piccadilly veinikohvikusse (kus mina ja Liina kui autojuhid loomulikult alkoholivabat jooki jõime). Hiljem liitus meiega ka Karin.

Kui jutud räägitud, hakkasime ära tulema, aga kuna minul, Kessul ja Karinil oli TOHUTU šokolaadiisu, otsustasime ka Porta alt Statoilist läbi käia.

Magus käes, hakkasime tulema. Väga hoolega. Kuna fooris vilkus kollane tuli, vaatasin ERILISE tähelepanuga, et mitte kedagi ei tuleks. Jõudsin Sampo panga ette, kui märkasin tahavaatepeeglist, et taganttuleva musta auto akna peal vilgub sinine-punane-sinine-punane...

Pidasin auto kinni, kerisin akna alla ja jäin ootama "meeldivat" vestlust politseinikuga. Selleks ajaks olin juba üsna paanikas.
Onu tuli rahulikult autoni, tutvustas ennast kui konstaabel ...(nimi ei jäänud meelde) ja palus näidata autodokumente. Värisevate kätega otsisin rahakotist juhiload, volituse ja muud vajalikud paberid. Onu (või tegelikult üsna noor mees) uuris, kogu aeg millegi üle muiates, dokumente...(pikalt volitust ja eriti pikalt juhilube), mina ootasin, et millal ma lõpuks teada saan, mida ma tegin.

"Kas sõita ikka näete?" küsis politseinik hoolitsevalt. "Näen küll," vastasin veidi ebavlevalt. No nägin ju!
"Kuidas te teate, et te kiirust ei ületa?" Selle koha peal olin vait, sest ma ei osanud välja mõtelda, normaalset vastust nii rumalale küsimusele. Kuidas ma tean? Spidokat vaatan! Ja pealegi nii lühikese ajaga ei saa selle autoga kiirust üle 50 km/h!
Sel ajal kui me juttu ajasime, käis teine politseinik ümber auto ja uuris seda teraselt.
"Tulesid ei taha põlema panna?" LOOMULIKULT! Selle peale ma ei tulnudki! Alles siis sain aru, miks ta mind kinni pidas. Istusime Kariniga autos edasi, kui siis soovitas konstaabel: "Pange tuled põlema, vaatame, kas need üldse töötavadki."
Panin siis tuled põlema. Mõlemad mehed vaatasid üle nii esi- kui ka tagatuled.
"Ilusat õhtut!" soovis politseinik, tagastas mu dokumendid ja lahkus.

Väga ettevaatlikult hakkasime ka meie jälle kodu poole tulema. Käed värisesid veel vähemalt 10 minutit pärast sõitma hakkamist. Tee peal mõtlesime välja päris mitu vastust konstaabli esitatud küsimustele.

Koju jõudes rääkisin ka vanematele oma politsekogemusest. Seejärel helistas Kessukas. Nad olid meist siis mööda sõitnud, kui me politseiga vestlesime. Minuga rääkimise ajal oleks ta peaaegu ise ka nende meestega tuttavaks saanud, sest ta tahtis valest kohast üle tee minna ja pidi veel ühe auto läbi laskma. See oli sama must auto, kus istusid sees 2 politseinikku:)

Järgmisel päeval kasutas Heli lukumuukimisteenust, kuna viskas autovõtmes pagasnikusse ja lõi siis ukse kinni. Üheminutise töö hind on muuseas 360 krooni.

Ranteloni pidu

26.10.1995 avati pangas arve ettevõttele nimega Rantelon. Tänaseks on Rantelon saanud 10. aastaseks ja saavutanud Eesti turul monopoli filtrite, võimendite jms.-ga tegelemises.

Selle suure sündmuse puhul käisime pea kogu tööka kollektiiviga Arcticu kohvikus söömas ja hiljem bowlingut mängimas.

Boss pidas pidulauas kõne ja kõigile jagati kätte Ranteloni tassid, pastakad ja helkurid:)

Bowlingust veel niipalju, et minu "üliosava" mänguoskuse juures olid kolme mängu tulemused 74, 99 ja 93 punkti. Meie kuueliikmelises grupis tähistasid need vastavalt II, III ja II kohta.

Kogu Ranteloni kamba parima tulemuse sai Katre 145 punktiga.

Olgu veel mainitud, et sünnipäeva puhul tehti lahti ka Ranteloni kodulehekülg www.rantelon.ee

LUMI!

Esimene lumi tabas mind sel aastal üsna ootamatult, nimelt kolmapäeva varahommikul pärast üsna varast äratust tõmbasin kardina akna eest ja seal ta oligi!

Selline meeldiv üllatus tegi kohe terve päeva paremaks. No vähemalt sinnamaani, kui pidin kooli minema ja õue jõudes avastasin, et ei olnudki lumi, oli hoopis lörts, vihma sadas ja üleüldse oleks olnud kavalam endale juba ammu kummisäärikud soetada.

Lohutuseks oli vähemalt see, et minul said ainult varbad märjaks. Katrel, kes jõudis kooli pisut hiljem kui mina, oli terve jalg märg ja Kairil, kes viimasena jõudis, olid mõlemad jalad märjad.

Väikest tuska leevendas eesootav õhtusöök ja bowling.

Õhtul sadas jälle lund. Toast vaadates on see palju ilusam:)

Digitaalkanali mudelid ja kanali läbilaskevõime...

...ehk minu kolmapäevane ettekanne aines Sideteooria.

Asi algas sellest, et üks õppejõud arvas, et tudengid peaksid oma suurepäraseid oskusi paremini rakendama. Tema uuenduslik idee seisnes selles, et iga üliõpilane meie grupist pidi ette valmistama 45-minuti pikkuse ettekande. Teemad ja pisut materjali oli õppejõu enda poolt.

Kõik nägid tõsiselt vaeva. Ja siis jõudis kord minu kätte. Mina nägin ka vaeva. Tervelt 3 päeva: pühapäeva õhtul lugesin teksti läbi, tõlkisin ja tõmbasin enamuse maha, kuna see ei tundunud vajalik (mittevajaliku alla läksid ka need osad, millest ma lihtsalt aru ei saanud:)); esmaspäeval kirjutasin paberi peale slaidide järjestuse ja teksti, mis sinna minema peab; teisipäeval tegin 2,5 (!) tundi kogu kupatust PowerPointi ettekandeks.

Kolmapäeval aitas Kelly mul parandada mõned sümbolitähistused, mida mu pisike ajukene teisipäeval raamatukoguarvutist ei leidnud ja kell 14.30 kandsingi oma vaimusünnitise ette. Õnneks puudus õppejõud, kes tavaliselt meid hindamas käis .

Minu esinemine möödus suhteliselt valutult. Olid küll mõned trükivead ja otseloomulikult ei tahtnud kasutatav arvuti minuga koostööd teha. Ja minu arvutitundmisest (ehk siis pigem -tundmatusest) said aimu kõik, kes sel korral kohal olid. Nimelt kui ma kaebasin, et hiir ei tööta, soovitas üks sõber hiire anduri uuesti arvuti külge tagasi panna. Tuli välja, et olin selle vajaliku vidina arvuti küljest eemaldanud:)

Kui see ja paar trükiviga välja arvata, tundus, et teised said aru, millest ma rääkisin (või oskavad nad seda juba nii hästi teeselda). Prügikasti otsa ma seekord ei komistanud ja üldiselt võib asja positiivseks pidada.

Kellavere

12. oktoobri varahommikul alustasime TTÜ juurest ekskursiooni Kellavere poole. Põhjuseks oli seal leiduv radar.

Kohalesõit kestis umbes 2,5 tundi ja sel hetkel, kui märkasime juba radari kuplit paistmas, ilmus meie ette politseiauto. Tuli välja, et täpselt sel ajal, kui meie sinna jõudsime, langetati seal mingit ohtlikku puud ja meie pidime senikaua ootama. Ei läinudki väga kaua, kui saime teed jätkata.

Selle kupli juurde, mis kaugelt paistis, tuli tegelikult veel mingeid pisikesi külateidpidi sõita.

Kohapeal ootas meid umbes 3-meetrise aia sees asi, mis meentuas
künka peale lükatud hiiglaslikku sõjaväerohelist jalgpalli.



Onu, kes meile värava peale vastu tuli, raporteeris väga lahedalt. Sellist asja olin varem ainult telekas näinud:)
Enne väravast sisselaskmist kontrollis ta kõikide dokumente nagu piiripunktis. Seejäral lasi ta meid esimesest väravast sisse. Teise värava juures ta meid enam ei kontrollinud, aga majja (või siis radarialusesse mäekesse) jõudes kontrolliti jälle kõik üle ja igaüks pidi ka allkirja andma.

Majas ootasid meid juba ülesrivistunult 4 (või oli 5?) noort kaitseväelast. Nendel (eesotsas leitnant Schu) oli ettevalmistatud terve kõne kogu selle radarivärgi kohta.

Lühikese sissejuhatuse järel jagati meid kahte gruppi. Ühele näidati radaritulemuste vaatlemise tuba (tegelikult oli see rohkem mingi konteineri moodi), kus enamuse moodustasid mingid juhtmeid täis kastid ja ainuke loogiline asi oli arvutiekraan. Hr. Sakarias seletas küll lahkelt iga asja otstarvet, aga otseloomulikult ei jäänud mulle mitte midagi meelde:)

Pärast seda tehti meile õppetoas ettekanne radarist ja näidati ka selle osasid.

Lõpuks saime aga ka oma silmaga päris radarit näha! Selleks tuli minna üles kahest ülimalt järsust trepist. Radar ise asuski üleval selle kupli sees ja nägi välja täpselt selline, nagu antud pildil, erinev oli vaid see, et meil ta keerles (umbes 6 täispööret minutis) ja tegelikult on see kaadervärk 8 meetri kõrgune.

Kõige suurem elamus oligi "elusa" radari nägemine.

Tagasiteel astusime läbi ka Viitna kõrtsist, et pisut keha kinnitada.

Ütlus, et kodutee on alati lühem pidas ka sel korral paika ja Tallinnasse jõudsime tunduvalt kiiremini, kui hommikul Kellaveresse:)

Turvaline Tallinn

Ei tea, kas asi on valimistes või on meie elukoht nüüd kriminaalsete piirkondade nimekirjas, aga juba teist päeva järjest patrullivad ühikate ümbruses politseinikud. Ikka kahe- või kolmekesti. Isegi päise päeva ajal, kuigi tudengite sügispäevad on juba möödas ja telekaid ei loobita.

Ja ARKi teele pandi lõpuks ometi tänavavalgustus.

Valimised on head:)

Tehtud :D

Täna sain lõpuks ometi oma skeemitehnika eksami tehtud! Küsimused olid väga lihtsad (sest mul oli 40 min. oma materjaliga ettevalmistusaega). Nüüd on kõik vanad võlad kaelast ära:)

Brolum

See on Shotlaste ansambel, kes Folgil esines. Pildi tegemiseks tõsteti mind üles lavale, mis oli minu peast vähemalt 20 cm kõrgem! Karin ja Helen läksid vabatahtlikult ringiga lava tagant:D Aga tulemuseks on lahe pilt terve ansambliga.

A BIG HUG

There's something in a simple hug
That always warms the heart;
It welcomes us back home
And makes it easier to part.

A hug is a way to share the joy
And sad times we go through,
Or just a way for friends to say
They like you 'cause you're you.

Hugs are ment for anyone
For whom we really care,
From your grandma to your neighbour,
or a cuddly teddy bear.

A hug is an amazing thing-
It's just the perfect way
To show the love we're feeling
But can't find words to say.

It's funny how a little hug
Makes everyone feel good;
In every place and every language,
It's always understood.

And hugs don't need new equipment,
Special batteries or parts-
Just open up your arms
And open up your hearts.