Veel mõned värsked bakalaureused

Täna (kella järgi eile) toimus TTÜs taaskord tublide tudengite lendusaatmine. "Meie omasid" oli päris palju. Teist korda elus ainult vaatasin ülikooli lõpuaktust. Põnev oli ainult see osa, kus tuttavad näod diplomid said. Ja see ka, kuidas üks lõpetajatest oma kõnes ülikooli orienteerumisega võrdles. Need mulle meeldisid.

"Gaudeamuse" võiks teha 1-salmiliseks ja selle kõikidele ära õpetada, siis oleks asjal mõtet ka;)

Ja tuleb välja, et ma ei olegi kõige hullem hilineja: üks grupiõde jõudis aktusele täpselt siis, kui tema nimi oli ära öeldud... ja kuna teda kohal polnud, võeti järgmine. Tema sai enda diplomi kätte pärast aktust.

Pärast pidulikku osa oli nii hea näha lõpetajate õnnelikke nägusid. Suur töö seljataga. Edaspidi hakkan tihedamini aktustel käima.

Palju õnne kõikidele selleaastastele lõpetajatele!

Õhtul kogunesime kõik endale sobival ajal Katre juurde, et pisut tähistada.

WTF!

Metallica võib ju olla mõne inimese lemmikansambel (endalegi meeldivad päris paljud lood), aga sellepärast ei pea seda öösel 2.45 äratusena kasutama!!!

Ülemise korruse poiste helisüsteemi demonstratsioon kestis ligi pool tundi ja ma ei liialda. Jube närvi ajas.

Õnneks olid mul olemas kõrvatropid, mida ma siis rõõmsalt (minu mäletamist mööda esimest korda elus) kasutasin:D
Pärast magasin hommikuni õndsat und;)

Järgmiseks korraks muretsen endale Falcki numbri...

7 päeva veel...

Vähem kui nädala pärast toitun ainult jäätisest ja nutan oma kadunud mandleid taga...

Seoses sellega kolin ennast hiljemalt reedel paariks nädalaks maale ja esimene suhtlemine välismaailmaga on plaanitud 15. juuliks, kui toimub Pärnu rannas Palmisaare pidu;)

Jaanilaupäev

Päeva sisustasin igasuguste asjade värvimisega. Mingi eriti rämedalt haisev puiduimmutusvahend oli (pigilõhnaline) ja kõik kohad, mis ei olnud kinda all, olid värviga koos. Pintsel tundus natuke väike, aga pärast tuli välja, et selleks tööks oli tegelikult umbes 3 korda suurem varutud:p Mina seda õigel ajal ei leidnud.

Mingil ajal peale lõunat tulid sugulased meile külla. Siis lõpetasin ka mina oma usinuse:D

Ühel hetkel tekkis idee minna Are jaanituld vaatama. Autojuhtideks olime mina ja Heli. Mina sain Heli auto, Heli Timo oma (sest mul on raskusi Timo autos peadaalideni ulatumisega). Mul oli lootust, et lõpuks ometi saan politseile oma kainust näidata, aga ei läinud sel korral õnneks...

Are jaanitulel oli palju rahvast. Nägime ühte Heli klassiõde keskkooli-päevilt, kes Heli ainult tänu minule ära tundis (eesti keeles: ta tundis minu ära ja siis sai aru, et Heli on Heli:D).

Sel aastal käesurumisvõistlusele ei läinud, sest päeval Kariniga tehtud katse põhjal otsustades polnud ma oma parimas vormis (ilmselt sai mägedes treenides pisut üle pingutatud...:p).

Selle asemel läks hoopis Timo kangitõstmisvõistlusele (tegelikult ma ei mäleta, misasi see oli, aga nägi välja nagu tass, mis on külili ja seest täidetud ja kaalus see asi 24 kg). Eesmärk oli 24 tõtstet ja täpselt niipalju ta ka tegi(Y). Mõni mees ei suutnud ühtegi korda tõsta ja võitja (kes oli sõudeklubist pärit) tõstis umbes 116 korda. Teine koht oli vist 72 ja ülejäänud kõik vähem.

Pärast seda läksid Heli ja Timo Karinit Valgerannast ära tooma (ÜLIsuure ringiga, peaks mainima) ja mina sugulaste ja vanematega koju. Seal näitasin oma šašlõkiküpsetamise oskuseid (kusjuures ilma minuta nad läksid põlema), mille tulemusena täiesti söödavad lihatükid valja tulid. Vähemalt mulle maitsesid.

Hommikul tahtsime päikesetõusu ka näha, aga kunata õigel ajal ei tõusnud, läksime magama.

Jaanireede

Täna käisime Heli ja isaga Pärnu-Jaagupi lauluväljakul jaanitulel.

Kohale jõudsime piisavalt hilja, et nägime vaid viimaseid esinejaid. Pärast etteaste vaatamist jalutasime platsi peal ringi, otsisime tuttavaid nägusid, rääkisime inimestega, keda tundsime ning püüdsime ülejäänud inimesi nende nimedega kokku viia (mitte eriti lihtne ülesanne!).

Lõkke süütamise hetke magasime maha, aga pärast läksime ikka vaatama. Hästi suur tuli oli.

Pisut põnevust oli ka, aga see lahenes väga igavalt...

Hiljem tegin isaga paar valsiringi, mängisin ühe pisikese lapsega (väike vihje: 1-aastastele meeldivad klapiga telefonid!) ja siis läksime koju tagasi.

Kammerkoor Flora

Eile käisime Uduvere kirikus Kammerkoor Flora kontserdil. Mina sain asjast teada vaid 20 minutit enne kontserdi algust. Õnneks jõudsime emaga täpselt õigeks ajaks (hea küll, paar minutit hiljem!) kohale ja saime enne koori kirikusse sisse minna. Heli oli meile esimeses reas kohti hoidnud.

Kavas oli palju lugusid, mis tundusid olevat ladina- või itaaliakeelsed vaimulikud laulud. Peale nende ka pisut W.A. Mozartit, spirituaal "Swing Low", eestlastest autoritelt Cyrillius Kreek'i "Jumal, maa ja teava looja" ning koori ühe dirigendi Erki Meisteri 2 laulu "Credo" ja "Muinasjutt" (viimane oli ka minu vaieldamatu lemmik).

Kontserdi lõpus ei tahtnud aplaus vaibuda. Esinejad said palju lilli (kaasa arvatud kirikus kaunistuseks olnud kunstlilled) ja tänusõnu. Selle eest laulsid nad veel 3 laulu. Veel mõned tänusõnad ja koor lahkus ühe eriti laheda laulu saatel kirikust. Publik (ehk siis meie) järgnes neile ja me saime kahele poole kiriku sissekäigu juurde üles rivistunud laulva koori vahelt läbi jalutada. See oli nii lahe!

Väljas laulsid esinejad meie heameeleks veel paar lugu ja lõpetasid lauluga"Oot-oot-oot-oot otsa lõppe..." (mille õiget pealkirja ma tegelikult ei tea).

Kokkuvõtteks oli kontsert megahea ja eriti lahe oli see, et koduteel sain kavala nipi abil isegi ema "multikakiirendust" tegema:D

Tõlkimine

Karin sai kooli kaudu mingeid tõlkimistöid: kasutusjuhendite inglise keelest eesti keelde tõlkimine. Lunisin endale ka pisut. Ja Karin andiski. Eile päeval saatis. Mingisugune TV kasutusjuhend oli, ainult 16 lehekülje pikkune. Mõtlesin, et mis seal rasket on ja olin 18-ni tööl. Pärast seda hakkasin rahulikult tegema.

Esialgne plaan oli valmis töö kella 24.00-ks ära saata. Mida lähemale see kellaaeg jõudis, seda selgemaks sai, et selleks ajaks päris kindlasti ei õnnestu.
Valmis sai asi hoopis kell 4.33. Teksti pikkus pärast tõlkimist oli 31 lehekülge!

Unise ja rahulolevana heitsin magama. Järgmisel korral planeerin oma aega paremini. Ausõna!

Kui Tallinnasse lähme, lähme kohvikusse ja loomaaeda!

Ja nii me siis läksimegi.

Lõuna paiku pakkisime ennast autosse ja asusime teele.
Kohustuslik peatus oli Kernu poes, kust vanarahva kombe kohaselt jäätist ostsime. Meie maiustamise peale auto solvus ja keeldus edasi sõitmast... Pisut arupidamist ja panimegi oma väikesed valged käekesed külge ning lükkasime auto käima. Pärast seda ta enam ei solvunud.

Loomaaias alustasime suhkruvatist, sest see oli nii ahvatlev! (Kuigi suutsime kamba peale ainult ühe ära süüa...) Pärast seda jätkasime hot-dogidega ja siis jõudsime loomadega tihedamalt asustatud paikadesse.

Kahe aastaga on loomaaed päris palju edasi arenenud ja nüüd on loomadel palju-palju rohkem ruumi.

Mina nägin enda arvates esimest korda kaamelit, aga pärast tuli välja, et need on seal kogu aeg olnud.
Eriti lahedad olid peale kaamelite veel eeslid, kängurud, jõehobud (keda ma tõepoolest esimest korda elus liigutamas nägin!), karud jt. kes mul hetkel meelde ei tule.
Mitte nii positiivne oli see, et pirtsakas paabulind keeldus oma saba laiali ajamast, krokodill ei viitsinud liigutada, iguaan ei olnud üldse tausta sisse sulandunud (ma nägin teda väga hästi) ja lõvid magasid kuskil oma toas.

Kõige ebameeldivamad olid oksakujulised putukad, mis isegi läbi klaasi vaadates külmavärinaid tekitasid ja mingid kassi suurused loomad, mis nägid välja nagu 100-kordne suurendus 10-jalgsest niiskuseputukast.

Pärastpoole tahtsime õdedega minna veel lastezoosse ka, aga selleks ajaks kui meie sinna jõudsime, oli see juba kinni...

Sellepärast läksime hoopis Rocca al Mare kaubanduskeskusesse šoppama! Koos ostetud kraamiga läksime Vääna-Vitisse sugulastele (või noh, tehniliselt võttes pole nad päris sugulased) külla. Seal tähistasime kahte sünnipäeva ja ühte kooli lõpetamist.
Koertega sain ka mängida. Hoolimata väiksest vigastusest olid Blacky ja Blinky hästi armsad (ja kavalad!).

Hilisel õhtutunnil hakkasime taas kodu poole sõitma. Tänu minu suurele näljakisale tegime peatuse Hamburgeriputkas.
Veidi hiljem jõudsime koju. Kodu on ka hea. :)

Raudmehed;)

Täna pealelõunal ronisime Kariniga punasesse täpikesse, et minna Pärnu jõe kaldale oma füüsilisi võimeid proovile panema. Plaanis oli karkudel kõndimine, noolevise ja saapa viskamine.

Ehitajate teel saime endale Timo näol teejuhi, kelle sabas sõites õigesse kohta jõudsime.

Kohapeal hakkasime kohe karkudel kõndimist harjutama, kuna seda polnud meist kumbki varem harrastanud... Tuli välja, et me oleme täpselt nii kobad kui varem arvasime ehk kui ma karkudega üldse püsti saingi, siis pärast seda kui Karin karkudest lahti lasi, olin jälle maas tagasi! Ja Karin ise oli täpselt sama osav:D
Mõtlesin isegi taktika välja, kuidas kukkumistest hoolimata edasi liikuda, aga kiirabi puudumise tõttu jäeti see osa naistel tegemata (õnneks!).

Kuna karkudega polnud vaja enam tegeleda, läksime saabast ehk kummikut viskama. Mina olin esimene ja kui tulemusi märkiv tädi nime küsis, kostus selja tagant kiirelt:"Maarika Org." Liialdamata võin öelda, et olin selliseks variandiks ette valmistamata ja suur üllatus peegeldus ka mu näost (mida Karin pärast tükk aega naeris:D). Karin oli Moonika Org. Me olime õed:D
Kummik ise oli libe ja määris mu käe ära. Ja suunataju puudub mul ka täiesti, sest minu lennutatud saabas oli alati kuskil külje peal (õnneks oli nii ka paljudel teistel).

Viimane oli noolevise - see tuli üsna normaalselt välja, kuigi märklaud oli harjumatult lähedal.

Pärast "pingelist" võislust läksime Kaubamajakasse šoppama.

Hõbepulmad

Hommik. Keegi koputab mu toa uksele, kuigi ma olen üksinda kodus. Jube vara on. Mõmisen midagi ja uks läheb lahti: Timo on voodimaterjalidega kohal ja tahaks need kuskile tuulduma panna. Koos leiame parima lahenduse. Jään uuesti magama.

Teist korda ärkan telefoniäratuse peale ja see tähendab seda, et on tõepoolest aeg tõusta.
Tänane plaan sisaldab koristamist, söögi tegemist ja toa kaunistamist. See on vähemalt hommikune plaan.

Pool maja sain kiiresti korda. Asja lihtsustamiseks vean vanemate voodist tekid-padjad juba Karini tuppa ära.

Pärast seda kui Timo madratsiga tagasi jõudis, hakkasime vanemate tuba ringi planeerima: mitte ükski asi (peale laelambi ja ahju) ei jäänud oma vanale kohale. Kappide liigutamisel tulid appi sussid, kes aitasid suurtel kappidel toas ringi sõita. Pidevalt tekkis pisikesi probleeme, mille peale mitte keegi varem tulnud polnud, aga kaks pead on ikka kaks pead ja enne õhtut oli tuba paigas.

Pärast seda tõi Timo Karini ja vanaema alevist ära.
Vanaema panime salatikartuleid koorima-hakkima, Karin ja Timo panid tee otsa elektripostide vahele pulmakutse pildi, värava juurde juba tuntud „Tere tulemast!” ja toa ukse (tänu vanaema ideele) kohale „Hõissa pulmad!”.

Kööki riputasime kamba peale nii palju krepp-paberit ja värvilisi linte, kui palju kleepimisruumi jätkus.

Toidukaubad pidi tooma Heli ja seetõttu ei saanud me enne tema tulekut sellega eriti tegeleda. Peagi pärast seda, kui ta jõudis, saabusid ka esimesed külalised. Suurema peo traditsiooni kohaselt panime nad kõik süüa tegema ja nii saime enne ema-isa tulekut ka salatid-spagetid valmis.

Kui tuttav auto tee pealt paistma hakkas, varjusime maja tagumisse ossa. Heli ja Timo jäid kööki, et vanemad kiirelt nende tuppa juhatada. No see „kiire” võttis ikka aega! Lõpuks nad siiski jõudsid oma tuppa ja meie oma kambaga järgnesime, et õnne soovida. Üllatus oli päris suur:D

Pärast sõime-jõime-jutustasime. Õhtupoole saime (kõik „tütred” said) suure tähtpäeva puhul igaüks endale kas õuna- või ploomipuu, mille kohe ka ära istutasime. Pean kohe ära märkima, et vähemalt augud kaevasime ise!:D

Pärast puutseremooniat jagasime vanematele ja ämmadele aukirjad ning külalistele mälestuseks hõbepulmast pildimeened „päris” pulmast (neid saab vaadata Karini ja Heli blogidest).

Mõned pildid ka:

PALJU ÕNNE, KALLID VANEMAD!

06.06.1981

Ettevalmistused

Suure sündmuse ettevalmistamine tähendab päris palju planeerimist. Eriti siis, kui asjaosalised ise midagi teada ei tohi ja meie eriti head luiskajad pole. Minu ülesandeks oli muretseda kodu korrasoleku, kaunistuste ja toidu eest, kuna võtsin aastapäeva-nädalaks lühikese puhkuse.

Pärast igasuguseid pööraseid ja imelikke mõttevälgatusi otsustasime teha aukirjad asjaosalistele, väikesesd meened külalistele ja ühe plakati. Paar nädalat varem hakkasin tegema nimekirja asjadest mida oleks vaja osta ja lõpuks ometi sain minna poodi ja osta kokku kõikvõimalikke toakaunistusmaterjale:D
Ka aukirjad tegin nädal aega varem valmis.

Timo ülesanne oli voodi ja kõik muu sellega seonduv. Samuti aitas ta kaasa minu jooniste toormaterjali osas (ma ei saanud ju ometi ema käest lina küsima hakata!).

Heli tegeles voodi ja külalistega.

Esmaspäeval olin üksinda kodus. Ärkasin varem, et kõikide toimetustega enne õhtut valmis saada: oli ju vaja muru niita, pesu pesta, pulmapiltidest meened valmis teha, plakat joonistada ja vanaemaga tordi asjad ära osta.
Kuna plakat oli ainuke asi, millest vanemad teada ei tohtinud, alustasin sellest: laotasin riide köögis põrandale maha ja kleepisin teibiga kinni. Alguses joonistasin rasvakriidiga kaardi peal olnud joonise riidele ja alles siis julgesin päris värviga teha. Loomulikult jäi osa värvi riietele ja pisut läks ka põrandale, sest tuleb välja, et plasttopsid ei olegi eriti sobivad värvi hoidmiseks:p Suurem üllatus ootas mind siis, kui riide põrandalt üles tõstsin: joonistatu ja teibi liim olid täitsa kenasti reliini peale jäänud... Viisin siis riide peal oleva asja Karini tuppa kuivama ja hakkasin põrandat küürima. See polnudki nii lihtne! Umbes poole tunniga sain musta värvi maha, aga vastu valgust vaadates võis sealt endiselt välja lugeda, et Maiel ja Raivol 25 on. Kui põrand puhas, mõtlesin välja, et see värv on suhteliselt tugeva lõhnaga ja toas seda "peita" ei saa. Pakkisin ta kokku ja viisin trepi alla homset päeva ootama.

Jätkasin üheaegselt muru ja pesudega. Umbes 2 tundi jätkasin. Siis tuli meelde, et vanaemaga vaja ju poodi minna. Käisime poes ära ja ülejäänud päeva veetsingi kas pesukausi või muruniidukiga ringi jalutades. Lõpetasin umbes 23-ajal muruga.