neljapäev, jaanuar 29, 2009

Fight Night!

Täna toimus kauaoodatud Fight Night IV. Show, mille käigus pidi olema ilutulestik, võistlejate esinemine lemmikmuusika saatel, midagi sarnast oli veel ja siis nii muuseas pidid nad veel kaklema ka. Et palju show'd ja natuke võitlust. Leppisime Kariniga kokku, et läheme selleks ajaks kohale, kui uksed lahti tehakse, et saaks enne veits kohaneda ja "massi sulanduda". Pean tunnistama, et viimastel päevadel (ja isegi juba Arigato poole sõites) oli väike hirm, et äkki on tegemist ikka liiga karmi asjaga ja äkki on liiga palju verd ja äkki löövad liiga kõvasti üksteist ja ei kannata väga vaadata ja äkki üldse ei meeldigi...

Jõudsimegi planeeritult peaaegu tund enne võistluste algust kohale, leidsime head kohad (kuigi päris mitu korda mõtlesime, et äkki peaks ikka kaugemale istuma, juhul kui liiga hulluks läheb ja verd lendama hakkab...) ja jäime ootama. Püüdsin lugeda seda head National Geographicu raamatut, aga kuna ümberringi oli kõik uus ja huvitav, panin varsti raamatu kõrvale. Üsna kiirelt täitus ruum välimuselt karmide meeste (kellest mitmel ninaluu üht- või teistpidi kõver) ja väga "tuunitud" naistega. Võistluste algus jäi küll natuke hiljaks, aga kogu selle sebimise peale, mis saalis toimus, õnneks väga igav ei hakanud.

Ja siis see algas - kõigepealt tehti saal pimedaks ja pandi muusika peale (muusikavalik oli täiesti minu maitse järgi!) ja kõik võistlejad tulid korraks oma nägu näitama. Päris kurjad poisid olid...

Siis saadeti kõik jälle tagasi ja kutsuti välja esimesed võistlejad - üks punasesse nurka ja teine sinisesse, kohtunik vaatas mõlemad mehed üle (et kas kõik vastab määrustele) ja ütles:"Fight!". Jäime Kariniga ootusärevalt ootama, et mis juhtuma hakkab.... Kutid hakkasid omavahel kaklema (loogiline, eks?:D) - lõid jalgade ja kätega. Päris põnev oli ja üldse mitte hull. Seekord olin kohe punase poolt. Tundus kuidagi meeldivam. Punane võitis ka.

Edasi on erinevad võistlused juba sassis ja kõik ei jäänud meelde ka, sest neid oli lihtsalt nii palju järjest ja nägin kõiki ju esimest korda, aga lühidalt - oli üks, kus ühel kutil nina veriseks löödi (meie esimene veri päris kaklusvõistlusel!) ja hoolimata sellest, et ta edasi võitles, võitis teine; siis oli üks kaklus, kus üks kutt teise kulmu lõhki lõi - katkise kulmuga kuti meeskond viskas mõne aja pärast ringi rätiku ja võistlus lõppes teise kuti võiduga; siis oli üks (minu isiklik lemmik!), kus see kutt, kelle poolt me olime, lõi pöördelt jalaga teise kuti pikali ja võitis nockoutiga! See käis nii kiirelt ja korralikult, et rahvas saalis seisis püsti ja plaksutas! Tõsiselt lahe!

Selliseid võitlusi oli ka päris mitu, kus poisid kaklesid ja kaklesid, aga lõpuks sai aeg läbi ja kohtunik ütles võitja. Enamasti läksid võitlused järjest põnevamaks ja tempokamaks, sest alguses olid need, kes vähem võistelnud. Üks erinevatest oli MMA matš (see on siis see, kus peaaegu kõik lubatud on), millest eelnevate juttude põhjal midagi eriti rämedat ootasin. Tegelikult oli hoopis nii, et kutid vaatasid üksteist mingi aja (ikka päris pikalt), rahvas juba naeris, et võiks tegelt midagi teha ka ja siis nad natuke sebisid ja siis varsti sai eestlane selle teise kuti kägistamisvõttesse ja siis nad sõitsid niimoodi ühte seina ja kui nad üle ääre läksid, tõi kohtunik nad ringi keskele tagasi ja pani samasse asendisse ja siis sõitsid nad teise äärde ja kohtunik tõi nad keskele tagasi ja pani samasse asendisse ja siis sõitsid kolmandasse äärde ja kohtunik tõi nad keskele tagasi ja siis (oli vist peale kolmandat korda) hakkas teine kutt näost vaikselt lillaks minema ja kohtunik ütles, et eestlane võitis (vähemalt nii sain ma aru) ja see kõik toimus esimese raundi jooksul. Et nii karm see MMA siis ongi:D
Pärast lugesin mingist kahevõitluse foorumist, et tegelt keegi ennustas ette ka, et eestlane kägistamisega võidab. Ta oleks pidanud kihla vedama...

Vahepeal oli tõenäoliselt mõni nendest võitlustest, millest eespool juba lühidalt kirjutasin ja siis tuli see viimane ja kõige oodatum - Eesti Kevin (hästi paljude tiitlitega) ja Valgevene noormees. Algus oli paljutõotav, aga siis juhtus midagi Kevini käega ja võistlus lõpetati enne esimese raundi lõppu tehnilise nockoutiga... Pärast lugesin sealtsamast foorumist, et kutil oli löögi ajal nimetissõrme juurest mingi luu ära murdunud. Kahju... vähemalt algus oli hea. Head paranemist talle!

Pärast otsisin üles koha, kus sedasama asja õppida saab ja leidsin, et Tallinnas on täiesti olemas Taipoksi klubi, kuhu võetakse ka tütarlapsi/neidusid oma enesekaitse oskusi parandama. Kui nüüd märtsis lõputöö ilusti valmis saan, siis proovin aprillist sinna trenni saada. Ja ongi olemas motivatsioon lõputöö tegemiseks!

pühapäev, jaanuar 25, 2009

Rock Da Laupäev

Laupäeva hommikul olin täiesti segaduses, et miks tuba nii pime on ja miks mu kell ei helisenud. Suures tööle hilinemise ärevuses ajasin telefoni otsides vaiba peale veetassi ümber... Natuke aega kuivatasin seda ja siis tuli meelde - pime on sellepärast, et olen "päris" kodus ja ei helisenud nädalavahetuse pärast! Kuivatasin vaiba ära ja jäin uuesti magama:D

Siis, kui lõpuks üles viitsisin tõusta, püüdsin arvutisse MSNi tagasi saada, aga peale 2- (või oli see 3?) tunnist üritamist said mul kõik trikid otsa ja loobusin sellest ideest. Milleks siis e-buddy ja Meebo on?:D

Pärast seda tegin hullult häid pannkooke. Ikkagi nädalavahetus ju! Ja kui need ka valmis, läksin suusatama. Viimasest korrast on möödas juba 2 aastat...

Aga võtsin siis Tommy kaasa ja sõitsin ohutuid teeosasid pidi (kus minule teadaolevalt võõraid koeri olla ei tohiks) edasi-tagasi. Kui enam ei jõudnud, vahetasin suusad lume-lükkamise-asja vastu ja tegin meile mõned liikumisteed juurde.

Õhtul läksin Tallinnasse tagasi, et minna õhtul Uuno Rock Da Partyle. Viisin asjad ühikasse ära ja läksin Karini juurde valmis panema. Peaks mainima, et 3 tundi on ettevalmistusteks täpselt paras aeg:D

Kaire ja Tupsu olid juba kohale jõudnud ja ühinesime nendega ülemisel korrusel. Mõne aja pärast hakkasid head lood ka tulema ja vahetasime mugava diivani tantsupõranda vastu. Muusikavalik oli edasi enamasti hea, eriti meeldisid need lood, mille taustal "tukka raputada" sai ja Paradise Crew meeldis ka. Ja see oli lahe, et kuna me olime neljakesti, sai keskmisest rohkem niisama lollitada.

Vahepeal esinesid ka mingid tantsutüdrukud, aga nendest rohkem tähelepanu sai keskmisest rohkem joobes neiuke, kes laval striptiisi teha üritas:D

Aa, ja järgmine kord ma enam ei vaidle, kui keegi väidab, et mehed käivad klubides naisi lantimas, sest see väide sai laupäeval mitu korda ära tõestatud.

reede, jaanuar 23, 2009

Paha poiss, piruetid ja piletid...

Eile oli mingi eriti lahe päev! Kõik algas sellest, et Gert ei saanud koosoleku tõttu Kristjaniga laskma minna (ja teised ka ei saanud, sest neil olid muud kohustused) ja nii oli jälle minu kord! Ei pea ilmselt mainimagi kuiväga see mulle sobis:P

Seekord ei tundunud lasketiir enam üldse sünge. Kohalik mees tundis juba Kristjani ära, aga mind vaatas mingi kahtlustava pilguga. Õnneks probleemi ei olnud. Sain jälle oma "paha poisi".

Eelmine kord oli vähem kui 2 nädalat tagasi ja sellepärast oli mul isegi meeles, kuidas relva õigesti käes hoida. Ei tea, kas asi oli kõrgetes kontsades (mida mul eelmisel korral ei olnud) või selles, et teadsin mida oodata, aga isegi esimesi laske tehes ei olnud hirmus enam - pauk ja sähvatused ei ehmatanud, lendavad tükid ei tekitanud kartust haiget saamise ees ja käed ei higistanud suurest ärevusest:D

Täpsus oli ka võrreldes eelmise korraga parem (nüüd, kus ma enam enda laskude peale ei võpatanud ja hirmust silmi kinni ei pigistanud). Sain isegi 25. meetri pealt sellele koha naabruskonda, mida tegelikult sihtisin. Ja suht mugava asendi leidsin ka. Trikk kõikumise vähendamiseks oli puusaga vastu lauda toetamine. Minul mõjus.

Ainult vasakule poole laskmisega on mul tõsised probleemid... Sinna kohemitte ei taha kuulid lennata... et kui näed, et sind relvaga sihin, jookse vasakule - ma nagunii sinna pihta ei saa:D

Võtsin jälle "paha poisi" kaasa, et ühika seinal olev tüüp välja vahetada.
Peale tööd käisime Kristiga Nordes poodlemas. Oleks tahtnud ilusat valget jopet, aga see oli nii suur ja nii imelik, et ei saanud... aga sellest polnud midagi, sest tegelikult oligi kavas hoopis kinno minna - saime Marisega ka kokku ja vaatasime ära "Pruutide sõja". See oli suhteliselt tüüpiline naistekas - parimad sõbrannad kõige selle juurde kuuluvaga, natuke draamat ja lõpuks leppimine. Erinev oli selle poolest, et nalja sai ka. Päris mitu korda:D

Ahjaa, üsna pea peale linna jõudmist pidime minema Kaubamaja juures asuvast maa-alusest käigust läbi, et saada Nordesse. Tundus mõistlik, sest maa all pole ju lund ja seal ei saa libiseda. Alles trepist alla minnes sain aru, et asi kisub jamaks - astmed olid lumised ja iga sammuga tundus kõndimine järjest keerulisemaks muutuvat. Võtsin igaks juhuks käsipuust kinni, aga see... noh... ütleme nii, et ei aidanud eriti - hoides kahe käega käsipuust kinni (millest ei olnud eriti kasu, sest mul olid käes labakindad, mis lihtsalt mööda käsipuud libisesid), tegin Tallinna (ja tõenäoliselt kogu Põhja-Eesti) keeruliseima koreografiakava lumisel trepil. Etenduse kestvus oli vähem kui 10 sekundit (mis teeb selle veelgi hinnalisemaks, eksole:P) ja ülimalt graatsiline etteaste lõppes umbes 3 astet allpool kohast, kust kava alustasin. Vabakava lõpetas veetlev kahe-käega-käsipuust-kinni-vasak-põlv-kolm-astet-allpool poos.
Õnneks sel korral valus ei olnud. Veits piinlik, aga valutu:D

Täna tegime töö juures lumepallidega täpsusviset. Valisime välja märklaua ja tegime võistlust, kumb täpsemalt viskab. Esialgu sain aknataual turnides ise vajaliku koguse lund kätte, aga siis läks pluus aknalaua vastu mustaks (ja enam ei ulatanud ka) ja Kristjan hakkas mind lumega varustama. Üks keskmine kandikutäis lasi teha umbes 10 korralikku palli. Osa lund läks muidugi maha ka, aga see on loomulik kadu:P

Ausalt pean tunnistama, et lumepallidega täpsuse viskamises on Kristjan minust osavam ja 100% tabamust mul saada ei õnnestunudki. Vähemalt oli hea vahepeala:)

Päeva viimane osa oli koosolek teises majas. Koosolekusaalis, kus korduvalt käinud olen. Seekord mõtlesin, et kasutan majast välja minemiseks otseteed. Selleks astusin välja uksest, mida kunagi varem kasutanud polnud. Uljas samm teisele poole ust tähendas taaskord põranda ülikiiret lähenemist. Sammukombinatsiooni jätsin vahele, aga selle asemel olid mul ühes käes käekott ja läpakas ja teisega hoidsin ennast kramplikult ukselingist kinni, üllatuse väljendamiseks lisasin heliefektid, mis võisid kõlada umbes nagu üllatunud hüüatus kohe maha kukkuva inimese poolt. Maandumine ei olnud eriti pehme ja selle löögi võttis taaskord vastu mu vasak põlv (sest viimase nädala jooksul on ta end põrutuste püüdmisel heast küljest näidanud).

Õnneks jõudsin püsti saada enne kui keegi kuskilt vaatama tulla jõudis. Ütlesin fuajees kogu tsirkust pealt näinud valvelauatädile ja üllatunud ilmega onule viisakalt:"Nägemist!" ja marssisin uksest välja.

Tee peal helistasin Karinile, et oma vahvast esinemisest rääkida, sest endiselt vaadatakse üksinda tänaval naervaid inimesi imelikult. Kontoris seletasin kogu loo Railile ja Kristjanile ka ära. Peale seda võtsin oma eelmise päeva "paha poisi" kaasa ja hakkasin TTÜ poole "uisutama". Sealt sain Urmo käest "Fight Night 4" piletid. Lisaks pakuti mulle nii ISICut kui ka teklit. Loomulikult on mul mõlemad ammu olemas ja selle peale andis üks kohalikest kuttidest hea idee - osaleda 24. veebruaril Tipikana Toompea lipuheiskamise tseremoonial. Ülimalt rahulolevana tulin ühikasse asju pakkima:)

kolmapäev, jaanuar 21, 2009

7-võistluse kolmas ala - noolevise

Et kõik ausalt ära rääkida, alustan algusest: kolmapäeval sõitsime peale tööd oma talitusega kenasti Alfredi pubisse, et nooleviskes täpsust proovida. Läksin koos Ingridi ja Gerdiga. Kuna nemad on meie spordiürituste korraldajad, olid Ingridi käes ka karikad. Küsisin ühe endale hoiule. Noh, nagu püsivamaks ajaks... ei lubatud eriti. Sain vähemalt sõidu ajal seda kuldset auhinda hoida ja temaga sõbrustada:)

Kohale jõudes oli üllatus suur, kui avastasime, et kolme märklaua peale kokku oli vaid 3 noolt. Kiire kõne Svenile, et ta poest nooli juurde tooks ja pärast tema saabumist said teine ja kolmas alagrupp ka võistlemist alustada.

Mängisime 301. punkti peale. Esimesena nullini jõudja oli võitja, kusjuures viimased visked pidid olema täpsed (et kui liiga palju punkte ehk ennast "lõhki" viskasid, pidid järgmisel ringil uuesti proovima ja seda seni, kuni õige arvu viskasid).

Sihtimine ei olnud mu tugevam külg. Suuremaid summasid sain küll, aga viimase täpsusviske osaga jäin tõsiselt hätta (kuigi, pean tunnistama, et ühe osava viskega õnnestus mul noolega märklaua põrkest peaaegu enda varvast tabada!:D). Meie alagrupist võitsid Ingrid ja Gert (iga alagrupi esimesed 2 said poolfinaali). Mina olin eelviimane, aga kõigil kaotajatel oli lohutusringist veel võimalik poolfinaali jõuda - selleks pidi kolme noole tulemusena võimalikult suure arvu saama. Lohutusringi võitis Merje, mina olin teine. Läksime poolfinaali.

Poolfinaali mängus olid meie grupis Merje, Sven, Rainer ja mina. Läbi ma-ei-tea-mis-vigurite õnnestus mul kogemata esimesena nullini jõuda ja olingi finaalis! Teisena sai Rainer.

Finaalmängus lisandusid mulle ja Rainerile veel Gert ja Piret. Lõpuosa läks suhteliselt kiireks, sest järgmine noolemänguhuviline seltskond juba ootas oma broneeritud ruumi. Kuna seekord oli vaja 201-st nullini jõuda, läks veidike kiiremini. Nüüd võitis Rainer (mille eest sai ka karika!) ja teine oli Gert. Meie Piretiga muudkui loopisime ja loopisime, et selgitada välja naiste esikoht. Alguses olin Piretist ees - mul oli ~60 punkti ja tal natuke üle 100, aga siis viskasin kogu aeg liiga palju ja lõpuks oli mul vaja saada 2 punkti samal ajal, kui Piretil 3...

Pärast mitut ringi õnnestus mul allesjäänud pealtvaatajate õpetussõnade abil lõpuks ometi tabada seda õnnetut kahte. Ei pea vist ütlemagi, et mul oli superhea meel ja Ingrid andis mulle ära ka karika, mida pubisse sõites hoolega hoidsin. Tuleb välja, et karika saamise saladus on temaga eelnevalt sõbraks saamises. Järgmise korrani:P

neljapäev, jaanuar 15, 2009

Chipmunki dieet:P

Eile käisin jälle ortodondi juures, et ta saaks mu breketid jälle üle vaadata. Tundus, et kõik on plaanipärane ja nüüd oleme jõudnud siis niikaugele, et mulle anti koju kaasa Chipmunki pildiga kotike, mille sees kummivõrud, mida õhtuti (ja öösiti kandma pean).

Täna on teine õhtu nendega ja peaks mainima, et ei ole just kõige mugavam - konksud, mis nende jaoks pandi, kraabivad põski, kummivõrude õigesse kohta panemisega (mis võtab ikka tublisti rohke aega kui hammaste pesemine. Ja ma pesen neid mingi eriti hoolikalt...) kraapisin oma igemed täiesti veriseks. Lõpuks sain kõik paika, aga siis uus jama - kui lõualuud omavahel kinni on, ei saa suud eriti palju lahti teha, mis tähendab, et ei saa normaalselt rääkida ja haigutada ja mingist õhtusest näksimisest pole enam juttugi, sest esiteks arst ei lubanud ja teiseks - mitte midagi lihtsalt ei mahu kahe hambarea vahelt läbi! Ja pole vaja vist üldse mainidagi, et see sikutamine ei kuulu kõige valutumate protseduuride hulka.
Teisest küljest - märtsis lähen tagasi tulemusi näitama ja arst lubas, et kui vahepeal ennast korralikult piinan (mitte päris selle väljendiga, loomulikult..), võetakse varsti breketid täitsa ära:)
Igal juhul on tegemist peaaegu kõige ebameeldivama osaga (esimesel kohal on endiselt hambavahesid laiendavad kummitükid). Samas, kui asja positiivsest küljest vaadata - ainult 49 ööd veel... :D

laupäev, jaanuar 10, 2009

Ma lasin paha poisi maha!

Hommikul (ehk siis lõuna ajal) koristasin peoks ettevalmistamise käigus tekkinud sodi, et toas vähekenegi liikuda saaks.

Peale lõunat võttis Kristjan mu ühikast peale ja sõitsime lasketiiru juurde. Põhjus oli selles, et eelmisel aastal tegi ta endale relvaloa ja siis ta kogu aeg rääkis kui lahe see on ja siis me kõik ütlesime, et tahame ka proovida. Õnneks on olemas lasketiire, kus saab ilma relvaloata inimene ka lasta ja kuna lubadus antud oli, siis oli aeg seda täide viima hakata. Mina olin meie toast esimene (ma olen hea väljapressija:P).

Lasketiir asus mingite ladude vahel ja keldris (öösel küll sinna kanti sattuda ei tahaks...). Igal pool olid rauduksed, siseruumid olid tumedad ja madalad, igal pool relvade pildid ja märklauad. Sünge värk...
Kristjan rääkis selle onuga (ma ei saanud vene keelest midagi aru), sai kuulid ja ma võisin võtta endale "paha poisi" - see on märklaud, mille peal kuri mees relvaga sihib:)

Laskmise tuba oli suur ja seal olid sellised kabiinidega kohad nagu filmideski, ainult et vaheseinad ei olnud klaasist, vaid puust. Seinte peal olid pildid, mis tundusid nagu päikesed, aga pidavat tegelikult olema midagi asjalikumat:P

Sain endale kaitseprillid (mis pärast kasulikuks osutusid) ja kõrvaklapid. Siis näitas Kristjan, kuidas relva õigesti käes hoida. Esimestel kordadel ei saanud ma absoluutselt mitte midagi aru ja siis ta näitas muudkui uuesti. Kolmandal katsel sain lõpuks pihta, kus mu sõrmed olema peavad. Siis seletas ta teooriat ehk seda, mida tegema peab ja mida teha ei tohi. Nii palju keeldusid oli!

Pärast seda laadis ta relva ära ja näitas ette, kuidas päriselt laskma peab. See tegi nii kõva lärmi! Ja mul olid ju kõrvaklapid ka veel peas ja ikkagi ma nagu iga kord võpatasin...
Siis, kui esimest korda enda kätte sain, ei tundunudki see laskmise teema enam eriti ahvatlev, hirmus oli hoopis... Esialgu proovisin tavalisele märklaua pihta saada. Hoolimata sellest, et nüüd ise relva käes hoidsin, ehmatas ikka veel iga pauk ja käed värisesid ja üks kest põrkas kuskilt ääre pealt tagasi ja ma sain sellega vastu pead ja see ajas veel rohkem pabinasse. Ime, et üldse midagi pihta sain!:D

Mingi aja pärast vahetasime märklaua "paha poisi" vastu. Laskmine ei olnudki enam nii hull. Käed veel värisesid, aga nii kõvasti enam ei võpatanud. Seni kuni kõrvalkabiini teine mees laskma tuli... Seisin siis seal oma seinte vahel ja sihtisin ilusti ja siis käis kõrvalt pauk ja ma jälle võpatasin!:D

Õnneks harjub kõigega ja jälle - mingi aja pärast kõrvalt tulevad lasud enam nii palju ei ehmatanud. Varsti läks teine mees ära (õnneks). Sain ise relvale seda kuulidega osa sisse panna ja mida rohkem ma seal olin ja lasta sain, seda rohkem meeldima hakkas! Lask ei ehmatanud nii palju, käed värisesid vähem ja isegi need kestad, mis ikkagi aeg-ajalt mulle pihta lendasid, ei seganud enam:D

Pärast käisime seal osas ka, kuhu tavaliselt lastakse. Sinna muidu vist minna ei või, aga kuna kedagi rohkem ei olnud, käisime vaatamas. Võtsin endale mälestuseks 2 kuuliotsa kaasa:)

Ja oma paha poisi sain ka koju kaasa. See ripub nüüd ühikas seina peal ja ootab, millal paremini maha lastud paha poiss ta välja vahetab:P


Minu paha poiss

Maskiball

Eile toimus meie kauaoodatud uusaastapidu, mille teemaks Veneetsia maskiball. Pole vist vaja mainidagi, et kõige suuremaks probleemiks oli sobivate riiete otsimine (sest mask oli mul tänu töö-toanaabrite tehtud sünnipäevakingitusele olemas). Selleks käisin terve nädala ja veel paar tundi enne pidu poodides. Kuna ideaalset lahendust endiselt ei olnud, kutsusin Karini appi ettevalmistusi tegema.

Võtsime siis kapist leitud asjad ja viimased ostud järjest läbi ja lõpuks leidsime parima lahenduse. Kiirelt juuksed ja meik juurde ja võisingi peole minna. Õnneks oli Heli sel päeval linnas ja viis mu Piritale ära. Enne kohale jõudmist pidime teatud põhjustel veel Statoilis ja Selveris käima (mis minu riietuse ja meigi juures äratas päris palju tähelepanu:D), aga lõpuks (1,5h peale algust) jõudsin ikkagi kohale!

Tee mere väravast lauluväljaku ruumideni oli ääristatud küünaldega. See oli nii ilus! Lauluväljaku sisemus samamoodi - kõik säras ja sätendas! Koledatest betoontubadest oli saanud kaunis peosaal.
Rahvast oli tõsiselt palju, peaaegu kõik maskide ja kostüümidega. Õnneks leidsin Kristjani kohe üles ja üsna pea Külli ja teised ka. Muidu oli tuttavate ära tundmisega tõsiseid probleeme. Esiteks sellepärast, et maskiga käimine ja vaatamine võtab päris palju harjumisaega (ja ma polnud ainuke, kes sellega hädas oli:D) ja teiseks sellepärast, et maskid tõepoolest muudavad välimust piisavalt palju, et lihtsalt ei tunne inimesi ära! Aga ma olen endiselt veendunud, et selline peoteema on kõige parem üldse - pidulik ja salapärane:)

Suht varsti tulid lavale esinejad - 3 viiuldajat Lätist (või olid nad Leedust?), kes vähemalt mulle tohutult meeldisid. Hea on vaadata, kuidas inimesed enda esinemist naudivad ja kohe eriti meeldib mulle just viiuldajaid vaadata:)

Mingi aja pärast tõi Kristjan oma fotoka välja ja siis hakkas mingi hull fotosessioon peale. Ma enamus aega lihtsalt vaatasin, kuidas teised hea pildi saamiseks igasuguseid trikke tegid:D

Natuke niisama kolamist, inimeste ära arvamist, Superstaarikandidaadi esinemise kuulamist ja oligi pidu läbi. Hoolimata sellest, et pisut hiljem kohale jõudsin ja pidu nii kiiresti läks, oli see uusaastapidudest mu lemmik, sest see oli maskiball!

Kui kunagi pilte saan, siis võib-olla näitan ka:P

laupäev, jaanuar 03, 2009

Soometrip ja aastavahetus

30-nda detsembri päeva veetsin poodides, sest oma suures geniaalsuses mõtlesime aastavahetuseks välja, et tüdrukud tulevad punase-musta-kuldse riietusega ja poisid üleni valges. Ainukeseks probleemiks oli see, et mul oli olemas seelik ja saapad ja rohkem ei midagi... aga siis 30-ndal kolasin mitu tundi mööda poode ja leidsin endale ka ilusa pluusi.

Kohe pärast seda, kui ühikasse tagasi jõudsin, helistas Kristi, et nad hakkavad kohe tulema. Ma alles hakkasin siis oma asju ümber pakkima (varem pakitud varuvariandid välja ja äsjaostetud asjad sisse)! Aga tegin elu kiireima pakkimise ja kolisin alla. Agur mahutas mu hiigelkohvri kenasti autosse ära ja sõitsime sadamasse. Võtsime piletid ära, käisime veel Statis söömas ja siis sadamasse tagasi. Üsna pea saabusid ka Kaur, Kessukas ja Sven.

Laevas leidsime endale mõnusa nurgakese, kus mitmetunnise sõidu sisustamiseks mingit kaardimängu mängisime (see oli suht lihtne - oli mingi kaardimast, mis oli trump ja siis pidime teiste kaarte "tapma"). Mulle meeldis. Eriti siis, kui ma lõpuks võitma ka hakkasin:D
Vahepeal käisime poodlemas ka ja mõned tunnid hiljem olimegi kohal.

Teised läksid autoga korterisse, me Kessukaga rongijaama, sest kõik korraga autosse ei oleks mahtunud ja kohaliku transpordiga liigeldes on rohkem "päris elu":)

Et siis ostsime endale sadamas olevast automaadist 3-päevase turistipileti, küsisime kohalikust putkast teejuhised, võtsime kaasa oma kaardid ja läksime bussi peale. Sellega pidime saama ilusti raudteejaama juurde, aga kuna meil polnud eriti selge ideed, kui kaugel see olla võiks, läksime suvalises peatuses maha ja hakkasime kaardi järgi õiget kohta otsima. Üsna kiirelt saime aru, kus kaardi järgi oleme ja ei läinudki mitut tundi enne kui raudteejaama ka üles leidsime!:)

See maja on hästi suur ja ilus. Selline vanaaegne ja juba siis, kui eelmisel korral Kädiga Soomes käisime, tekkis tohutu vajadus sealt millegagi kuskile sõita. Nüüd siis saime. Otsisime oma rongi üles (see ei olnud kõige lihtsam, sest meie rong seisis natuke nurga taga) ja sõitsime oma ajutise kodu poole. Õnneks tegi Agur enne ärasõitu pisut kodutööd ja kirjutas välja, millises peatuses me maha peame minema, nii oli lihtne sõita. Aitäh!

Pärast kohale jõudmist oli maja leidmine oluliselt raskem ülesanne, kui kogu eelnev orienteerumine kokku, sest seal oli selline loogita, et ühel pool teed olid majad numbritega 3 ja 5, teisel pool 10 ja 11. Meil oli vaja number 7-t. Käisime mitu korda edasi-tagasi ja lõpuks tuli Sven meile vastu. Tuli välja, et maja number 7 on majade 10 ja 11 taga! Hea loogika:D

Korter oli hullult ilus, läbi kahe korruse. Sellist tahaks endale ka. Aga aastavahetuseks sain endale päris isikliku toa, mida esimesel ööl sõbralikult Kessukaga jagasin:)

31-sel pidime üsna vara tõusma, sest Martin pidi saabuma kell 10 jõudva laevaga. Läksime Kessukaga talle vastu. Jõudsime ilusti kesklinna, aga sealt sadamasse saamine osutus veidi liiga keeruliseks, sest "15a" mingil põhjusel ei sõitnud. Lõpuks leidsime, et on lihtsam, kui orienteerumist oluliselt paremini oskav Martin hoopis meid linnast üles otsib. Läksime Kamppisse sooja:D

Kristi, Agur, Kaur ja Sven jõudsid varsti linna ja tulid meie juurde, veidi aja pärast saabus Martin ka. Kuna ma tahtsin paar kindlat poodi läbi käia, hakkasime neid otsima. Mäletasin eelmisest korrast (siis kui Kädiga käisime), milline see tänav välja näeb ja püüdsin leida kaardi pealt selle nime (mida ma enam ei mäletanud). Üks tundus suhteliselt sarnane ja sellepärast võtsimegi suuna sinnapoole. Mõned valed pööramised, natuke abi teistelt, mõned segaduses veedetud hetked ja vähem kui tunni aja pärast olimegi kohal! Ja siis tuli välja, et see polegi see tänav... :D

Helistasin siis Priidule, kes viitsis oma uneajast mulle õige tänava nime välja otsida (Aitäh!). Võtsime suuna sinnapoole, aga kuna juba sealkandis olime, käisime kohalikus templis ka ära - see oli kivide vahele ehitatud kirik. Hästi ilus seest ja väljast. Saime natuke sooja ja hakkasime uuesti teed otsima. Lõpuks jõudsime õigele tänavale ka. Käisin oma kauaigatsetud poed läbi ja otsisin teised uuesti üles. Kuna ülejäänud ei viitsinud enam kolada, läksime Kessuka ja Martiniga kolmekesi Idakeskusesse. See tähendas, et saime metrooga sõita. Metrood on lahedad. Aga see oli veits imelik - sõitis vahepeal maa all ja vahepeal maa peal... lahe sellegipoolest:D

Idakeskuse enda leidmine ei olnud eriti lihtne, sellepärast küsisime mingilt kohalikult tädilt ja siis tuli välja, et seisime õige maja ees! See ei näinud väljast üldse kaubamaja moodi välja:D

Kolasime seal siis nii kaua ringi, kuni näljast nõrkema hakkasime, siis tegime kiire rämpstoidulõuna, kolasime veel nati ja läksime tagasi. Metrooga ja siis rongiga. Läbi selle ilusa ja suure raudteejaama.

Õhtul panime ennast valmis (mõnel lihtsalt kulus kauem aega kui teistel:D) ja läksime linna. Jõudsime viimase rongi peale, mis enne napilt keskööd linna pidi saabuma. Selle ootamise ajal saime vaadata kaugemal tehtavat ilutulestikku (see käis juba alates kella 5-st õhtul) ja nägime ka seda, kuidas üks "andekas" selle sama rongi ootamise ajal betoonkaare all raketi õhku (ehk siis vastasseina) lasi. Idioote on igal pool...
Aga saime elusalt rongi peale ja raudteejaamast läksime kiirelt keskväljaku poole suurt ilutulestikku vaatama. Väljakul ja selle ümbruses oli tohutult rahvast. Trügisime lähedamale ja nägime üle majakatuste seda päris ilutulestikku ka. Ei olnud väga palju parem kui need, mida sel õhtul varem vaadata sai:D

Mõne aja pärast läks rahvas laiali ja me otsustasime ka sadamas toimuvat vaatama minna. Seal oli vist mingi harrastajate ilutulestik, mis kestis vähemalt tund aega peale uue aasta saabumist. Päris lahe oli. Käisime natuke linna peal niisama ringi ja nautisime põhjamaiselt karget talve.

Edasi otsisime kohta, kus midagi toimuks, aga ei leidnud. Siis läksid Agur ja Kristi korterisse tagasi ja me ülejäänud kambaga mingisse kohvikusse istuma. Hea soe oli:D
Kohviku aknast nägin, kuidas all tänaval õnnetutel püromaanidel patarei pikali kukkus ja igasse suunda ilutulestikku loopis. Vaesed hullukesed... hea, et samal ajal tänaval ei pidanud olema:D

Kuna seal kohas midagi põnevamat ei toimunud, otsustasime mõne aja pärast ka korterisse tagasi minna. Tee peal nägime tänavaviiuldajat elektriviiuliga. Ta oli nii lahe!

Järgmisel hommikul pakkisime oma kola autosse ära ja läksime jälle linna. Seekord oli teada, et kõik kohad on kinni ja sellepärast mõtlesime, et vaatame lihtsalt mõned vaatamisväärsused ära. Valisime Sibeliuse mälestusmärgi ja ooperiteatri. Hakkasime jalgsi minema ja tee peal möödusime sellest samast kivide vahel olevast templist. Käisime jälle sees soojas:)

Sibeliuse monument oli suur ja ilus. Ooperiteater ei olnud ilus - see nägi välja nagu vannitoa sein:D Teatrisse sisse me loomulikult ei saanud, sest pühad olid (ega muidu vist ka niisama poleks saanud).

Tagasi sadamasse läksime trammiga, sest see oli meie sõiduplaanist veel puudu. Et aega parajaks teha, istusime veel Hemingway kohvikus (kuhu ma kindlasti tagasi tahan minna, sest see oli hea ja hubane koht!:)) ja siis läksimegi sadamasse.

Tagasi sõitsime Tallinki Baltic Princessiga, mis oli kõige uuema välimusega laev, mida ma näinud olen. Jälle tegime laeval mängude ja poodlemisega aega parajaks ning mitu tundi enne keskööd olimegi kohal.

Mõned pildid leidsin ka oma fotokast (nendest enamuse autor Kessukas:)), vaadata saab sellelt aadressilt: http://picasaweb.google.com/evekynnapas/Soometrip?authkey=1WSbmz7mCHU&feat=directlink.

2. jaanuaril käisin tööl. Tegin kiired asjad ära ja läksin bussi peale. Seekord ekspressi peale, mis viis mind Pärnusse. Jalutasin oma kohvrikesega kesklinnast Härmasse isa töö juurde (Pärnu on kaunistustega ilus...). Kui isa tööpäev läbi sai, läksime koju ära.

Kaunist kahetuhande üheksandat kõigile!