Austraalia punane keskpaik

Esmaspäeva hommikul olin viimast päeva tööl ja Sue (meie koristamise boss) lasi mul päris palju looderdada. Vähemalt sain oma 5,5 töötundi kirja ja lõbus oli ka:)

Phil viis meid bussi peale ja vähem kui 3 tunniga olimegi Darwinis. Ainult ühe koha peal oli tee peal vesi (Põhjaterritooriumil on ju vihmahooaeg täies hoos ja üleujutused tavaline nähtus) ja siis piisas ka ainult sellest, et vahetasime sõidurada.

Darwinis ootas meid ees tuuline ja vihmane ilm ja me mõtlesime, et ju see siis ongi "päris" vihmahooaeg (sest mingil kummalisel põhjusel ei saja Jabirus eriti palju, hoolimata juba ammu kestvast vihmahooajast). Järgmisel päeval käisime pool päeva poodides (pole ju üle kuu aja kaubanduskeskusi näinud) ja õhtul kinos ja kuna ilm oli eriti tuuline ja vihma kallas ämbriga, pärast kino enam välja ei läinud. Panime hoopis hostelis teleka mängima ja saime teada, et järgmisel hommikul jõuab Darwinisse esimese taseme tsüklon (mis on oluliselt nõrgem kui Yasi, aga tuuleiilide kiirus on ikkagi kuni 100km/h) ja just sellepärast oli ilm nii hull. Igatahes läksime magama ära ja lootsime, et meie rong ikka iga ilmaga liigub.

Hosteli lähedalt korjas meid üles buss, mis inimesed rongijaama viib (sest mingil imelikul põhjusel on Darwin selline linn, kus rongijaam on kesklinnast umbes 30min kaugusel). Bussijuhid olid muhedad ja rongijaamas kaaluti kõik vähegi suuremad kohvrid üle (sest maksimaalne kaal võib olla 20kg). Hoolimata sellest, et ma enne Jabirust lahkumist pooled riided ära viskasin, oli mu kollane hiiglane ikkagi 23.9kg ja muhe mees andis mulle kotikese, kuhu liigsed 3-4kg mahutada. Võtsin paar raskemat asja välja ja mees arvas, et nüüd sobib küll.

Pärast seda kamandati meid bussi tagasi ja bussijuhi sõnul ootas meid ees 1,5-tunnine bussisõit. Tundus veidi imelik, aga eks nad teavad paremini. 1,5 tunni pärast oli väike vahepeatus ja bussijuhi sõnul veel umbes 30min sõita. Selle peatuse ajal saime teada, et tegelikult oleksime pidanud juba tund aega tagasi rongi peale minema, aga kuna raudtee on tsüklonist mõjutatud tugevate vihmade pärast üle ujutatud, siis saame oma vagunitesse alles Katherine's. Meie "kannatuste" (mitte et mind oleks bussiga sõitmine kannatama pannud) leevendamiseks maksis rongifirma kõigi eest Katherine mäekurus toimuva paadisõidu kinni. Ma üldse ei nurise, sest tahtsin muidu ka seda teha, aga tundus veidi kallis ainult paadisõidu kohta. Nüüd saime eimillegi eest tasuta:)

Siis sõitsime veel 1,5 tundi bussiga (ilmselgelt polnud see bussijuht varem nii kaugele sõitnud, sest ajalised hinnangud olid tal küll väga mööda:D) ja olimegi Katherine' linnakeses. Seal anti meile 20 minutit (kuni bussijuht rongijaamas kohvrid maha laadib) ja siis läksime oma paadisõidule. See oli küll ilus, aga täpselt samasugune nagu Kakadu rahvuspargis tehtud Guluyambi paadisõit.

Lõpuks saime rongi! Toolide vahed olid eriti suured ja seljatoe sai peaaegu täiesti horisontaalseks panna. Ja duššikabiinid olid seal ka. Tegime väikse õhtusöögi ja kell 10 kustutati tuled ära, et inimesed magada saaks. Ma pole veel üheski rongis nii hästi maganud.

Hommikul jõudsime Alice Springsi. Viisime asjad hostelisse ja kolasime niisama linna peal ringi. Siin peaks umbes 30 000 inimest elama, et täitsa linna moodi linn. Hästi palju aborigeene ja õhtuti on tänavatel turvamehed (sest aborigeenid kaklevad ja laamendavad ilma mõjuvate põhjusteta). Esimese päeva kolasimegi niisama ringi, ujusime natuke hostelis ja õhtul käisime ühes Inglise pubis istumas.

Teisel päeval käisime Anzaci mäel (see on mälestussammas kõigile sõjaohvritele, olenemata sõjast) ja jälle poodides. Õhtul oli hostelis kinoõhtu.

Laupäeval käisime rägbit vaatamas. Staadion oli ülipisike ja ainukesed istekohad staadioni otsas, et mängu enda jälgimine oli veidi raskendatud. Lisaks olid igas küljes piknikku pidavad pered ja koolivormis kiljuvate tüdrukute kambad. Leppisime kokku, et anname olukorrale kuni poolajani võimaluse ja kui siis ei meeldi, läheme minema. Kuna tegemist oli Queenslandi ja mingi teise osariigi meeskondadega, valisime suvaliselt, et toetame Queenslandi.

Enne mängu nägime, kuidas pisikesed poisid suurte meeste mängu mängida üritasid. Suht nunnu oli. Siis tuli "lavale" laulma kohalik staar Jessica Mauboy (või kuidasiganes tema nime kirjutatakse) ja päris mängijad hakkasid soojendust tegema. Suurte ja ülisuurte meeste maas aelemist oli päris koomiline vaadata. Ja siis hakkas mäng. Meie meeskond oli ülitubli ja sai esimese poolaja jooksul päris mitu rünnakut lõpetatud samal ajal kui teised mehed ei saanud ühtegi punkti. Pooalajaks oli meie omadel vist 15 punkti ja teistel 0. Aga siis hakkas vihma sadama ja me otsustasime McDonaldsisse minna.

Mõnus kõhutäis hiljem oli sadu lõppenud ja me läksime tagasi hostelisse kuivama ja soojenema. Pühapäeval ei teinud me mitte midagi erilist, sest… khmm…. Alice ei ole just kõige põnevam koht maamuna peal.

Esmaspäeva hommikul enne kukke ja koitu (kell 4.44) ärkasime üles, andsime suurema pagasi hoiuruumi ja istusime oma ekskursioonibussi. Algas 5-tunnine sõit Kuningate kanjoni poole. Umbes lõuna ajal jõudsimegi kohale ja alustasime oma matka korraliku mägironimisega Südameinfarkti mäelt. Enne teekonna alustamist hirmutasid giidid meid karmide tingimuste kirjeldamisega, ent kõik 40 inimest otsustasid matka kõigist riskidest hoolimata kaasa teha. Ettevaatlikult ja korraliku aukartusega saime üksteist ergutades Infarktimäest üles ja tipus tunnistas enamus, et ronimine oli oluliselt lihtsam kui hirmujuttudes räägitu. Edasi kondasime mägede tippudes ja orgudes, kuulasime lugusid aborigeenide tavadest ja kunagisest elustiilist, käisime Eedeni aias ja imetlesime üliharva (tegemist on ju ikkagi kõrbepiirkonnaga) töötavaid koskesid. Kuna meie tempo oli pisut aeglasem kui plaanitud, saime tunda ülikuuma temperatuuri, mis kanjonis pealelõunal päikese ja suurte kivide abil tekib.

Umbes kell 16 jõudsime tagasi oma bussi juurde ja võtsime ette 3-tunnise teekonna esimese ööbimiskoha poole. Tee peal korjasime lõkke jaoks puid ka. Kui kohale jõudisme, oli väljas juba pime ja kõige olulisem oli lõke põlema panna. See tuli poistel üsna lihtsalt välja. Siis tegi e õhtusöögi ja läksime magama. Magamine oli ilma igasuguste telkide ja majakesteta lageda taeva all. Igaüks sai suure pehmendusega magamiskoti (i.k. swag, ma ei tea, mis see eesti keeles olla võiks), kuhu siis oma magamiskotiga sisse ronida oli vaja ja see oligi voodi. Äärmiselt ebamugav.

Järgmisel hommikul oli äratus kell 5.30. Hommikusöök, kola kokku ja suund Kata Tjuta ehk Olgase poole. Kata Tjuta tähendab tõlkes "palju päid" ja kes seda pildilt näinud on, saab aru, et täitsa loogiline nimi. Minek oli nii varasel ajal, sest see park suletakse iga päev kell 11 (pärast seda on ka siinsete kivide vahel temperatuur inimese jaoks liiga kõrge).

Jalutuskäik (st matkamine, sest maastik oli ülimägine) Tuulte Väljal oli minu lemmik. Täiesti juhuslikult nägime uitavat goannat (suur sisalik) ja jällegi toimivat koske, mis siin piirkonnas üliharv nähtus on.

Siis läksime Uluru juurde. Kõigepealt käisikme kohalikus infokeskuses aborigeenide kultuuriga tutvumas ja seejärel tegime 2km-se jalutuskäigu mäe jalamil. Kuulasime selle käigus ära ka meie giidi ülihingestatud jutu sellest, et mäel ei tohi ronida. Vaatasime päikseloojangut ka, aga kuna teavas oli pilvine, läks üues lihtsalt pimedaks ja kivi värvide muutumist me ei näinud... Õhtul tähistasime paari inimese sünnipäeva. Magasime jälle lageda taeva all, aga õnneks oli seekord vähemalt soe. Ja teadmine, et ma ei pea seda enam elusees tegema, aitas ka:)

Viimasel hommikul oli äratus kell 4.30, et me jõuaksime enne päiksetõusu Uluru juurde. Päiksetõus oli niiiiiiiiii ilus! Oluliselt parem kui (olematu) loojang. Kui päike oli piisavalt kõrgel, läksime jälle Uluru ümber jalutama. Seekord ülejäänud 8km. Ronida ei saanud keegi, sest ilm oli liiga tuuline. Jalutuskäik sisaldas oluliselt vähem hämmastavaid vaateid kui me ootasime, mistõttu pidime ise olemise huvitavaks tegema. Inspiratsiooniks oli TV-seriaali "How I Met Your Mother" ("Kuidas ma su emaga kohtusin") episood, kus teemaks oli Vabadusekella limpsimine. Kas sina oled Ulurut limpsinud? Mina olen! :D

Ülejäänud päeva veetsime bussis tagasi Alice Springsi poole sõites. Tee peal pidi iga maa esindaja oma maa hümni laulma. Pean ülima piinlikkusega tunnistama, et ma ei suutsnud ei sõnu ega viisi meenutada ja kuna mitte keegi ei teadnud Soome hümni, pidin ma suvalist lastelaulu laulma. Valisin "Põdra maja".

Õhtul käisime kõigi meie ekskursioonil olnud inimestega välja sööma. Suurimaks hitiks oli kaamelipirukas. Ei olnud ühtegi inimest, kellele see maitsenud oleks. Ärge kodus järgi proovige!

Elu-olu

Eelmisel pühapäeval oli meil igav ja kuna hetkel toimub ainult üks ekskursioon (sest peaaegu kõik on vihmahooaja tõttu üleujutatud või liiga ohtlike teede taga), käisime metsas paadiga sõitmas. Tegemist oli "ojaga", mis on tegelikult üleujutatud mets ja tekib vihmahooajal risti üle ühe tee. Umbes kaks tundi sõitsime seal metsas ja lähedalasuvatel järvekestel ringi. Hästi ilus oli. Ja krokodilli ja merikotkast nägime ka!

Pildid Magela oja paadireisist http://picasaweb.google.com/evekynnapas/MagelaOjaPaadireis30012011?authkey=Gv1sRgCKX-mp2VzYzhBw#

Eile hommmikul saime lõpuks ometi oma Vormel 1 piletid kätte! Nüüd on täiesti-täiesti kindel, et 8.-10. aprilli veedame Malaysias Sepangi ringrajal esimese kurvi juures oleval tribüünil! Maja parimad kohad!

Rongipiletid Alice Springsi (selle suure punase kivi ja Austraalia Kuningate kanjoni juurde) ja Adelaide' ostsime ka ära: 16. veebruaril sõidame Darwinist Alice Springsi ja 24. vebruaril sealt edasi Adelaide'. Alice Springsis vaatame kivi ja muud asjad kolme päevaga üle ja eks ma pärast kirjutan, mis ülejäänud nädalaga keset kõrbe peale hakkasime:)

Ja seda ka veel, et see tsüklon Yasi, mis Austraalia idakaldal pahandust tegi, on nüüdseks taandunud 5-taseme tsüklonist 1-taseme omaks. Ametnikud räägivad, et tegemist oli oluliselt hullema tsükloniga kui 74-aasta Tracy, mis Darwini maatasa tegi. Telekast ainult seda näitabki. Idakalda majad, puud ja viljapõllud said päris kõvasti kannatada ja ootavad nüüd tormi poolt põhjustatud üleujutusi. Õnneks ei ole ükski inimene tõsiselt kannatada saanud (tundub, oli Tracy-kogemus õpetas nii mõndagi).

Igatahes meie siin Jabirus oleme selle kurja-aga-vaibuva Yasi tee pealt õnneks väga kaugel ja parimal juhul saame õhtul veidi vihma (mis oleks täiesti tervitatav, sest praegusel väidetaval "vihmahooajal" oleme siiani kummaliselt vähe näinud).