Webberi gaalakontsert

Eile õhtul seadsime Kariniga suuna Tallinna Lauluväljaku poole. Erakordselt vara. Seda sellepärast, et ka piletid olid ostetud erakordselt vara, veebruarikuus nimelt.

Kohapeal otsisime kiirelt võimalikult head kohad ja sättisime ennast mugavalt sisse:)

Paari tunni jooksul kogunes lauluväljakule umbes 20 000 inimest ja etendus võis alata.

Webberit ennast me sel korral ei näinud, aga selle asemel nägime ja kuulsime Mart Sanderi "suurepäraseid" inglise keele oskusi ja Tarmo Leinatamme juhitud võimsat sümfooniaorkestrit.

Üldiselt möödus esimene vaatus ülikiirelt ja kella 23 ajal lõppes kogu kontsert püstiseisva publiku silme all kõikide esinejate osavõtul lisaloo "Amigos para sempre"-ga. Pulblik oli rahul ja hakkas vaikselt kodude poole voolama:)

Meie läksime ka. Jalutasime kenasti Kristiineni, sest ühtegi taksot ei olnud võimalik saada. Sellegipoolest õnnestus lõpuks ühe marsa peale mahtuda ja olimegi ühikas.

Meil on nüüd Kariniga uued lemmikud ka: Marsha Yuan (Hong Kong), Tony Vincent (Broadway), Max von Essen (Broadway), Stephen Hansen (Norra) ja loomulikult koduse Eesti Maarja-Liis Ilus. Otseloomulikult on meil mõlemal olemas ka A4- suurused imekaunid kavad ja mõned telefoniga salvestatud viisijupid, et hiljem kuulata ja meenutada:)


Täna hommikul tulime aga hääletades ülisuure pagasiga koju, et tähistada Karini ammumöödunud sünnipäeva.

Meeskonnatöö Hansapangas

Kandideerisin kunagi ammu Hansapanga helpdeski administraatori kohale (inimene, kes aitab Hansapanga töötajaid telefoni teel, kui töötajatel arvutitega mingid probleemid tekivad). Nüüd siis helistati ja kutsuti rühmatöö katsetele. Läksingi.

Kohaleminek ei valmistanud erilisi raskusi, sest alles hiljuti viisime Karini sinnasamasse majja tööle. Sellepärast jõudsin sinna ka umbes 30 minutit varem (kuna olin arvestanud palju suurema ajakuluga). Teised ilmselt ei osanud sinna eriti hästi tulla:D

Niisama istuda oli igav ja sellepärast kutsusin Karini endale vastu: läksin istusin nende juures ja lugesin ajalehest koomikseid. Õigeks ajaks läksin ikka tagasi ja üsna pea tulid 2 neiut ja võtsid kogu meie kamba endaga kaasa. Kokku oli meid 7: 4 neiut ja 3 noormeest (mina nende hulgas). Hansapanga poolt oli 4 inimest.

Juba tutvustamisvooru juures sain aru, et teised on rohkem IT-inimesed kui mina, sest üks noormees töötas Microlinkis täpselt samal ametikohal, 2 neiut olid arvutiõpetuse õpetajad, üks oli politseinik ja rohkem ei mäleta. Ahjaa, siis olin veel mina, kes arvutitega läbi ei saa, aga seda ma neile loomulikult ei öelnud:p

Esimene katse oli 15 minuti jooksul võimalikult palju 54-tükiseid puslesid kokku panna. Osad hakkasid seda tegema kahekesi, osad üksinda. Mina tegin üksi. Enne lõppu sain enda oma valmis ja aitasin nati teisi ka. Meeskonnatööd ma ei teinud, aga pusle kokkupanemises olin neist kõikidest parem!

Siis rääkisime vene keeles. Õigemini teised rääkisid ja mina vahtisin lakke. Aeg-ajalt tundsin mõne sõna ära ka, aga ühtegi mõistlikku lauset kokku panna ei suutnud. Aga ega see mind eriti ei kurvastanud küll, sest inglise keelt pidi palju rohkem vaja minema.

Järgmisena oli selline katse, et helistab klient ja räägib oma mure ära ja meie peame teda aitama. Tal oli umbes selline probleem, et arvuti jooksis kokku (sinine ekraan oli ees ainult), printer oli kadunud ja jube kiire oli.
Aega anti 10 minutit. Kõik hakkasid kohe kiiresti kirjutama. Mina istusin niisama, sest ei osanud midagi kirja panna... Muigasin seal omaette kui asjalikud kõik välja nägid. Lõpuks panin siis, et vajutagu CRTL+ALT+DEL, et kontrollida, kas ikka on asi kokku jooksnud. Kui ei funka, siis lükaku korraks välja ja printima mingu kuskile mujale (teise tuppa, mille inimesed oma printerit ära kaotanud pole :P).
Pärast oli meil 1 minut aega, et grupiga ühine lahendus leida. See oli umbes selline, et lükka arvuti korraks välja, kontrolli ühendusi (et kas printer on üldse ühendatud), pane oma materjalid serverisse üles ja mine prindi kolleegi juures välja. Lihtne, kas pole!

Viimaseks pidime vastama inglisekeelsele veateatega kirjale. Vastuse teksti põhipunktid olid ette antud ja meie ülesanne oli need lihtsalt ära tõlkida ja sellest kiri vormistada. Oligi kõik.

Lõpuks saime küsimusi esitada. Tuli välja, et tööaeg on E-R 7.30 (!!! Hullud peast!!!)-17.00 ja L 9.00-15.00. Mingisugused töögraafikud pidid olema, et 40 tundi nädalas igaüks töötaks.
Igasuguseid muid asju küsiti ka päris palju, aga ma ei viitsi neid kõiki üles kirjutada.

2 nädala jooksul saame teada, kas kutsutakse vestlusele või mitte. Minu tõenäosused on üsna väiksesd, aga vähemalt oli põnev. Minu esimesed katsed töökoha saamiseks!
Aga 7.30.... oeh... ei-ei-ei.

FOLK 2006

Siia tuleb millalgi lähitulevikus väike kokkuvõte selleaastasest folgist ja mõned pildid ka. Kohe-kohe, kui Evel inspiratsioon peale tuleb;)

Urmas Alender ja pruutkleit

Eile hommikul ärkasime Metsa tänaval. Meie võrdub nüüdsest alates "vahva gäng" (siinkohal suurimad tänusõnad Priidule soojalt maalt läkitatud kaardi eest) ja Timo.

Hommikupooliku veetsime Pärnus Helile kingi ja kleiti otsides ning turult parimaid puuvilju valides. Pärast pidime minema Koidu sünnipäeva tähistama, aga kuna teda päeval kodus polnud, tulime linna tagasi (kui sa muidu aru ei saanud, siis vahepeal olime "päris" kodus).

Linna sellepärast, et Eliisabeti kirikus esinesid Tajo Kadajas ja Jassi Zahharov Urmas Alenderi muusikale pühendatud kontserdiga "Teisel pool vett". Kadajase laulmine meenutas natuke Alendrit ennast (niipalju kui plaatide pealt kuulnud olen), aga kui Zahharov suu lahti tegi, tuli minul küll tibukasukas peale:D

Kontsert oli täiesti mega ja niipalju kui õnnestus, salvestasin endale telefoni ka (kui ilusti küsid, annan kuulata, kuigi kvaliteet pole just kõige parem...).

Pärast rüüstasime natuke Kaubamajakat ja võtsime suuna Tallinna poole. Seal vallutasime minu toa ja püüdsime magama jääda (see on ülimalt raske ülesanne).

Niisiis, hommikul vara viisime Karini tööle (praktikale) ja läksime Heliga pruudipoe ukse taha ootama (sest kell oli nii vara, et normaalsed inimesed magasid veel sel ajal). Kui meil mõistus lõpuks pähe jõudis, hakkasime hoopis kesklinna poole minema, sest selleks ajaks kui õigesse kohta jõudsime, olid seal kõik asjad juba lahti. Tegime linnatuuri ära ja tulime tagasi. Viimane peatus oli "Kalevi" kommipood. Sinna autoga minemine on pisikese nipiga, aga juba teisel korral läks õnneks.

Kommipoes oli klaasi taga noormees, kes kohapeal komme valmistas. Seal oli veel igasuguseid magusaid asju vaatamiseks ja šokolaadist Eesti kaart, millele olid maakondade nimed peale kirjutatud ja äärte peale maakondade vapid joonistatud (see kõik oli šokolaadist!). Saime lõpuks tädi käest oma kommid kätte ja kui tahtsime endale tee peal söömiseks kahte "Kandle" kommi osta, andis ta need meile niisama. Nii lahe! Sellest oli tema arvates ilmselt veel vähe ja seetõttu andis ta meile mõlemale veel šokolaadisse kastetud maasika ka. Nämma! Jägmisel korral kui mul komme vaja on, lähen kindlasti sinnasamasse!

Koos kommidega tulime koju, võtsime ema ja vanaema peale ja läksime Pärnusse.
Sealt ostsime ära selle kleidi, mille eelmisel päeval välja valisime. Peale selle ostsime ära ka kõik muu "pruudikraami".
Vanaema ostis endale samuti pulmadeks uusi asju. Lõpuks võtsime hoopis isa kaasa ja läksime valisime talle uue ülikonna. Nüüd on riided puudu hmm... ainult minul, Karinil, Timol ja emal:D Aga nendega tegeleme pisut hiljem. Vähemalt ideed on nüüdseks teostatavad ja ühesugused;)

Palmisaar Pärnu rannas

Üks igavene petuvärk! Mitte mingit saart ei olnud ju!

Aga see selleks. Tegelikult algas meie jaoks pidu kodutänavas ehk siis Heli ja Timo juures, kus me ennast ligi 2 tundi valmis sättisime ja niisama lollitasime ja Timo närve sõime:D

Heli tahtis näha A-rühma. Seda me ei näinud. Mina tahtsin näha The Suni. Seda me ei näinud. Kohale jõudsime siis, kui The Sun oma kava lõpetas. Siis läksime sisse ja käisime seal niisama ringi. Kui välja tulla tahtsime, selgus et käepaelad on otsas. Nii olime sunnitud ära vaatama Blacky esinemise ja selle lõpus uuesti käepaelade järjekorda minema. Kui paelad tulid, jooksid kõik leti poole ja järjekorrast ei jäänud midagi järgi. Meie saatsime enda eest trügima Karini, sest ta on kõige pikem ja saab üle suure rahvamassi vähemalt hingata (mina oleks sinna sisse ju ära uppunud). Karin trügis ja trügis, kuni jõudis letini. Meie Heliga sirutasime teiselt poolt võre oma valged käekesed ja saime endale ka käepaelad.

Siis saime välja. Lõpuks. Timo tuli meile vastu ja läksime nende juurde pitsat sööma.

Õhtul jalutasime Kuursaali juurest läbi, et näha kuidas tehakse saadet "Suveõhtu pärnus". Seda me eriti kaua vaadata ei viitsinud ja sellepärast jalutasimegi tagasi "Palmisaarele". Värava juures nägin vanu sõpru ja tuju läks 'väga heast' 'suurepäraseks'.

Nüüd hakkas esinema Smilers. See mulle meeldis ja pärast kontserti olnud ilutulestik meeldis veel rohkem:)

Pärast seda läksime Sunseti juurde võrkpalli vaatama. Lätlased olid nii nunnud oma inglilokikestega, aga eestlased võitsid sellegipoolest. Meil hea meel.

Kui võistlus vaadatud, rääkisime pisut Miisu ja ta sõpradega juttu ja pärast seda läksime purskkaevusid vaatama.

Kõige lahedam oli lastepargi oma, sest sellel olid punased tuled ja seetõttu soovisime oma soovid just seal (ehk siis võtsime neljakesti purskkaevu kõrvale ritta, lugesime 1-2-3, viskasime üle vasaku õla oma sendid vette, soovisime mõttes oma soovid ära ja olime hästi õnnelikud:D ).

Pärast seda väike jäätis ja Metsa tänavale ööbima.

Pärast seda kui ma jälle rääkima hakkasin, olen tõeline nuhtlus!

Nüüd on juba pisut rohkem kui nädal minu sellesuvisest suurest ettevõtmisest möödas ja rääkimine on jälle teema.

Haiglas süstiti mulle sisse viimased valuvaigistid ja pärast nende mõju möödumist pidasin paremaks enda suud mitte lahti teha. Valus oli.

Nädala menüü koosnes jogurtist ja jäätisest, aga isegi neid oli valus neelata. Tänaseks pole enam nii valus ja eile sain isegi krabipulki ja herneid proovida!

"Mitterääkimise" ajast on mul alles veel märkmik ja pastakas, mille enne linnast lahkumist spetsiaalselt selleks puhuks ostsin . Ema-isa on rahul, et ma jälle räägin, sest muidu pidid nad kogu aeg prillidega käima, et minuga suhelda saaks:D

Nii hea on jutustada...

Teistsugune päevaplaan

Eile käisin siis lõpuks ometi oma mandleid lõikamas.

Hommikul kella 8-ajal hakkasin juba vaikselt Viimsi poole liikuma. Viru keskuse bussiterminalis sain meeldivate üllatuste osaliseks: esiteks mängib seal linnulaul (peaks vist olema ainuke koht Tallinnas, kus seda üle müra kuuleb!) ja teiseks on seal Watsonsi kosmeetikapood, mida ma kindlasti kunagi külastada tahan.

Pisut bussiga loksumist ja olingi kohal.

Meeldivad tädid kontrollisid kõikide vajalike paberite olemasolu ja vererõhku ja temeratuuri ja siis saadeti mind üles palatisse riideid vahetama. Riieteks olid öösärk ja hommikumantel, kusjuures selle öösärgi õigetpidi selgasaamine oli ikka paras keemia: kogu aeg, kui selle paela kinni sidusin, mis kaela juures oli, hakkas see mind kägistama. Ja nii ikka mitu korda. Ja siis mingil hetkel avastasin, et see käib hoopis teistpidi selga! Pärast seda ta enam ei kägistanud.

Siis ma ootasin. Ja ootasin veel. Ja veel natuke. Siis hakkasin raamatut lugema. 2 peatükki lugesin ära. Ja siis tuli lõpuks tädi minule järgi. Läksime opituppa. Seal sain endale koheva rohelise mütsikese ja läksin laua peale pikali. Onud ja tädid hakkasid mu ümber askeldama. Ühe tädi eesmärk oli mu käsi ära rikkuda ja siis ta torkis seda niikaua, kuni ma 2 sinikat sain. Kolmandal korral läks õnneks ja sinna pani ta kanüüli.
Teine tädi tõmbas mingi asjaga mu jalad, mis selleks ajaks juba päris kenasti värisesid, tugevasti laua vastu. Üks onu hoidis hapnikumaski mu näo kohal. Solovjov ise istus laua ääres ja kirjutas midagi.

Igaks juhuks küsisin üle, et ma ikka kindlasti magama jään, enne kui nad mind lõikama hakkavad. Onud-tädid naersid ja lubasid, et enne Solovjovi minu juurde ei lase, kui ma magan. Üks onu arvas, et ma olen juba narkoosis, sest ma naersin ja jutustasin tema arvates palju ja siis Solovjov ütles talle, et ma olengi selline:D
Siis pandi hapnikumask korralikult näo peale (muuseas, hapnik on vastiku plastmassi maitsega) ja viimane asi, mida ma nägin, oli see, et kell on 12.10.

Hääl kuskilt kõrvalt: "Sa ei tohiks köhida". Olin üles ärganud. Poiss kõrvalvoodis küsis kohe mu nime ja ütles, et ta on Jevgeni. Ja et ta on ikka veel narkoosis:D Siis hakkas mul ninast verd jooksma ja ülisõbralik Jevgeni kutsus kohe arstid (kusjuures üks oli hästi lahedat silmadega) ja siis nad ütlesid, et see on normaalne ja tõid mulle salvrätikuid juurde.

Varsti tuli õde ja kui ma lubasin, et ei minesta ära, jalutasime minu palatisse. Seal lugesin raamatut edasi, saatsin sõnumeid ja pikutasin niisama. Natukese aja pärast hakkas mul kurgust pisut verd jooksma. Kutsusin õe ja see ütles, et nii peabki olema. Aga veri jooksis ikka edasi. Siis tegi teine õde süsti, et enam ei jookseks, aga see ei aidanud. Lõpuks kutsuti Solovjov isiklikult kohale, sest selline asi polegi nii tavaline.

Solovjov võttis vatitükiga hüübinud veretüki mu kurgust ära, siis piinas mind veel natuke ja siis toodi mulle sõitev voodi ja me vurasime tagasi opisaali. Pidin tunnistama, et see on lahe (vuramine, nimelt):D
Jälle oli palju rahvast, aga enam ei saanud torkija-tädi mind torkida! Jälle sain hapnikku maitsta ja viimane pilk: kell on 17.20.

Nüüd olin Jevgeni voodis. Minu vana voodi oli tühi. Igav oli. Jäin magama. Kella 10 ajal õhtul sain jälle oma palatisse. Selleks ajaks otsustas allaneelatud veri, et talle ei meeldi mu kõhus ja tuli tagasi. Ja just sellepärast ei tohigi verd alla neelata! Pärast seda oli hea olla ja kui koristaja oli kõik puhtaks teinud, sain uuesti magama:)

Hommikul kell 7 (!) tuli jälle Solovjov ja vaatas meid kõiki üle. Pidas pika kõne, vastas küsimustele ja luges ette, mida võib ja mida mitte (süüa ja teha. ja lubatud asjade nimekiri on väga lühike...). Ja loomulikult mainis ta, et ma olen kõige tublim!:D

Siis pakkisin asju ja ootasin millal Harro (Karini abivalmis grupivend) kohale jõuab. 10.30-ajal jõudiski ja viis mu kenasti ühikasse.

Homme lähen Tallinnast ära, et juuli lõpus ilma kurguvaluta tagasi tulla! Aga hetkel kugistan veel vaikselt jogurtit ja juhuks kui valuvaigistite mõju üle läheb, varusin juba paberi ja pliiatsi:)

PS. See operatsioon pole üldse nii hull kui räägitakse!

Teisipäev

Hommikul läksin tööle. Lõpetasin vanad tööd ära ja pakkisin oma asjad kasti, sest see oli TTÜ hoones viimane tööpäev. Alates 15. juulist töötame hoopis Akadeemia tee ääres. See selleks. Pärast tööd sõitsin kohe kesklinna, sest pidime Kariniga pruutneitside kleitide jaoks riiet ostma minema. Esimene peatus oli Pärnu mnt. Abakhan, kus me suhteliselt kiiresti läksime helesinise vaimustuselt üle roosavaimustusele. Riiet võtsime kohe varuga. Ja ühe teise riide ostsime ka:) Tegelikult jõudsime riideostuga tagasi kleitide esimeste kavandite juurde. Nüüd on veel õiget värvi sametpaela vaja;)

Pärast seadsime sammud Tartu maanteele, sest seal on üks lahe riidepood. Mina sain sealt endale dressipluusi ja pruuni topi, Karin seeliku ja pluusi. Mõlemad olime väga rahul. Jätkasime oma teekonda Stockmannis, edasi Rosalind ja Kaubamaja. Päeva lõpetasime Hesburgeris õhtusöögiga.

Uulu laager

Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu sattusin ka sel aastal Uulu laagrisse, mis kestis 1.-5. juulini. Plaani kohaselt pidi visiit kujunema lühiajaliseks, ent läks teisiti...

Mina sain osa aukirjade jagamisest (pealtvaatajana), kiige parandamisest, Sabu ja Karini abiga maailmavaate laiendamisest, õhtusest kogunemisest ja laste magama saatmisest. Ja loomulikult ööhäirest!

Kohale jõudsin täpselt moosisaia jagamise ajaks, aga kuna olin kodus just vahukoorega maasikaid söönud, jätsin sel korral saiaringi vahele.

Õhtul kogunesime kõik suurde saali ja istusime küünalde ümber ringis maha, et kuulata Moonika loetud õhtupalvet ja laulda kõik koos laulu "Õhtu eel". Suures saalis kõlas see väga hästi:)

Pärast seda pidid lapsed magama minema. Meie Kariniga, kes polnud isegi mitte ametlikud kasvatajad, käisime vist kõige rohkem telkide juures korda nõudmas. Nii muuseas aitasime ka ühte poissi, kellel ninast verd jooksis. Meie esmaabi oskused on täiesti tasemel!

Pärast seda lollitasime natuke Karini ja Sabuga ja siis läksime mustikaid sööma. Seal laagri ümbruses neid ikka oli, aga millegipärast jäid meie teele vaid mõned... aga ned olid selle eest head ja otsimine iseenesest oli ka lahe:)

Seejärel seadsime sammud taas peamaja juurde, sest oli aeg ööhäiret plaanima hakata. Pärast pisikest plaanipidamist toimus häire nii: plaadilt pandi mängima lugu "Aameno" (ma ei tea, mis selle pärisnimi on, aga see on selline päris sünge laul meeskoori esituses). Paar kasvatajat käisid ringi ja ajasid lapsi üles. Kui kõik olid üleval ja riides, luges Tähti lastele ette Uulu krahvide kirja, mille sisu oli kokkuvõtlikult selline: kuna te igal aastal te tulete ja lärmate siin meie maa peal, varastasime sel aastal Timo ära (sest ta on nendes laagrites kõige kauem käinud). Tema leidmiseks peate minema märkide järgi (pisut varem käisime Karini, Heli ja Timoga metsas selle raja läbi ja panime küünlad tee peale märkideks... klaaside sees loomulikult). Metsas ootasid juba ees ka mõned "üllatused": üks väga ehmatav asi (hinnates kiljumise tugevust) ja üks naljakas valge vaim, kes midagi kõlistas ja käega suunda näitas (ühe 7-aastaes kommentaar).

Meie Karini ja Heliga olime valgete linade ja küünaldega vaimud, kes lastele õige teeotsa kätte juhatasid. See oli nii naljakas, kuidas lapsed püüdsid ära arvata kes lina all on ja kogu aeg sisse piilusid ja siis oli neil endal naljakas kui mina naerma hakkasin:D

Kui kõik olid metsa läinud, vahetasime me õdedega poolt ja läksime teise otsa lapsi ootama, et neid metsast välja juhatada. Jälle oli lastel nalja kui palju, eriti siis kui Heli ja Karin puude otsa kõndisid. Üldiselt olid lapsed väga mures selle pärast, et vaimud ei näinud, kuhu nad minema pidid:D

Pärast metsast välja tulemist said lapsed end lõkke ääres pisut soojendada ja siis hakkasid alles Timot otsima. Sel korral oli ta enda ühe kämpingu katusele peitnud. Lõpuks kui Timo ka üles leitud oli, läksime uuesti kõik lõkke äärde, et juua tassike sooja teed.

Seejärel tegime veel Karini ja Sabuga paar kontrollringi ja hakkasimegi kodu poole tulema. See oli umbes 3.30 hommikul. Teel koju leidsin enda näo pealt üllatavalt suure puugi, keda ma poleks üldse tähele pannud, kui ma nii edev poleks (ma nägin teda peeglist, mitte ei tundnud kuidas ta kõnnib).

Kuna lahkumine oli hilisem kui algselt planeeritud, ei jõudnud me Rimisse süüa ostma. Selle asemel mängisime kodus ahjualuseid ja tegime külmkapis puhastustööd. Kell 4 hakkasime Tallinnasse sõitma. Nüüd olin mina roolis ja Karin magas kõrval. Kernu bensiinijaama juures nägime elusat kitse üle tee jooksmas. Tähendab, mina nägin. Ja kui ma kõvasti karjusin, et kits on, ärkas Karin ka korraks üles.

Linna jõudsime umbes kell 6. Läksime kiiresti magama, sest Karin pidi 1 tunni pärast praktikale minema. Mina magasin rõõmsalt lõunani:)