Lääne-Austraalia I osa

2 päeva olime Perthis ja kolasime niisama ringi ja 11nda märtsi hommikul käisime rendifirmas ja korjasime oma auto (pisike Suzuki Swift) üles ja hakkasime Perthist lõuna poole vurama.

Sõitsime läbi Rockinghami, Mandurah, Pinjarra ja veetsime öö Bunburys. See oli nunnu väike linnake majaka, vaatetorni ja hubase hosteliga. Hommikul käisime ookeanikaldal jalutamas. Lained olid ägedad! Ma pole kunagi varem nii lärmakat merd (või noh... ookeani) näinud! Pärast seda vaatasime üle mingi väljasuremisohus oleva puu (tuart?) ja käisime delfiinikeskuses. Delfiinid ei olnud seekord kohal, aga meil jääb veel mitu delfiinikohta tee peale, eks ükskord näeme nad lähedalt ära ka:)

Esimest korda elus sain puhuda! Suvalisel teelõigul oli reid ja kõik autojuhid pidid puhuma! 8 aastat lube ja esimene puhumine on Austraalias, võite ette kujutada kui õnnelik ma olin! :D

Ja siis sõitsime veel mitmest ilusast, hubasest ja kõvasti ajast maha jäänud väikelinnast läbi (Donnybrook, Nannup, Bridgetown, Manjimup - siin suuri tegelt polegi peale Perthi) ja tänase öö oleme Pembertonis. Enne hostelisse jõudmist leidsime täiesti kogemata üles ühe suurtest karripuudest (Diamond tree). Tegemist on 51-meetrise hiiglasega, mille otsa saab iga huviline ronida. Loomulikult ronisime meie ka.See oli üli-üli-üliäge!

Öö veetsime Pembertonis. Siinne YHA on nunnu mägimajake. Soovitan!

Järgmist hommikul alustasime päeva Gloucesteri puu otsas turnimisega - see on 72m kõrgune karripuu, millele on hunnik ogasid redeliks sisse torgitud. Eilse 52-meetrisega võrreldes ei tundunud see tegelikult eriti suurem, aga lahe oli ikka.

Pärast seda sõitsime jälle paarist väikelinnast läbi ja Walpole' juures saime jalutada karripuude vahel olevatel (umbes 40-meetri kõrgustel) jalgradadel. Need kõikusid ikka täiega! Esimesel korral rada läbi käies oli veidi kõhe, aga teisel korral juba naljakas ja ajasime ise rada kõikuma juba!

Ööseks läksime edasi Denmarki linnakesse. Viisime asjad hostelisse ja läksime ookeani äärde (Lights Beach) päikeseloojangut vaatama. Tohutult ilus oli. Kui pildid üles panen, näete ise.

Ühel imeilusal hommikul alustasime oma päeva loomafarmi külastusega. Kui ma olin õnnelik, et sain koaaladest hästi lähedalt pilti teha, tuli üks farmeritest ja küsis, kas tahame koaalat paitada ka. Einoh, seda ei pidanud 2 korda küsima! Silitasime seda nunnut nii kaua kui juba endal ka imelik hakkas:D

Ja siis söötsime ja paitasime alpakasid, kitsesid, hobust, eesleid (kelle kohta alles hiljem lugesime, et neid ei tohi tegelt sööta, sest nad mingil eridieedil..). Kaamlit ja laamasid tahtsin ka paitada ja sööta, aga nad ei tahtnud. Istusid oma aias.

Muideks, ma sain teada mis vahe laamal ja alpakal on (ma mõtsin, et suht sama asi on) - alpaka on pisem ja kuulub kaamlite perekonda ja teda kasvatatakse villa pärast, laama kuulub eeslite perekonda ja kasvatatakse veoloomaks.

Merisigu ja tibusid ja jäneseid saime katsuda. Kogemata jalutasime kitsede aeda, aga kitsed olid teises ääres ja me neid seal ei näinud.

Ja koaalade kohta saime kasulikku infot - kui neist head pilti tahad, siis mõmise hästi madalalt - see nende paaritumishäälitsus ja nad reageerivad väga kiirelt!

Emudest jalutasime kiirelt mööda, sest nad näevad nii kurjad välja ja häälitsevad ka imelikult.

Järgmiseks peatuseks oli Elevantide rand - see on ilus koht, kus on ülisuured elevantide kujulised kivid. Palju elevantide kujulisi kive. Ja soe vesi.

Pärast seda vurasime kiirelt Albanyst läbi, varusime magusat ja energiajooke ja asusime Esperance' poole teele. Kell 21 jõudsime kohale ja läksime suht kohe magama, sest peaaegu 7 tundi sõitmist oli päris väsitav (ärge muretsege, iga kahe tunni kohta oli vähemalt üks peatus).

Eile sõitsime läbi Esperance' juures oleva Suure Ookeaniraja (erinevalt Victorias olevast Great Ocean Roadist on selle ingliskeelne nimi Great Ocean Drive) - nagu nimest eeldada võib oli tegemist ookeaniäärse teerajaga, millel parklad piltide tegemiseks. Ülejäänud päeva laisklesime niisama.

Täna hommikul hakkasime tagasi Perthi poole sõitma. Hydeni linna juures tegime pikema peatuse laine kujulise kivi imetlemiseks, ronimiseks, limpsimiseks ja jätkasime sõitu. Tegime veel mõned peatused teepealsetes väikelinnades ja ööseks tulime Yorki.

Meie öömaja on kõige ilusam hostel kus ma kunagi ööbinud olen - maja on aastast 1831 ja sisekujunduses on püütud võimalikult palju vana-aja hõngu säilitada. Hästi ilus on! Peale meie pole siin täna öösel ühtegi teist inimest, et meil on täna oma maja!