Mandariinid ja tomatid

Kuna makadaamia pähklid said otsa (st. neil ei ole enam vaja inimesi, kes korjaksid, sest ülejäänud osa saavad nad masinatega ära teha), siis vahetasime farmi. Läksime Abbotsfordi farmi mandariine korjama. Või noh, kui nüüd päris täpne olla, siis mitte korjama, vaid puid "õhendama", st me korjasime müügiks mittekõlbulikud mandariinid puudelt ära ja viskasime maha. Algus oli lihtne (välja arvatud pidevalt aevastama ajav mandariinimahl, mis selle tööga paratamatult kaasneb), aga mida aeg edasi, seda suuremaks muutusid puud ja nendel olev mandariinide hulk. Lisaks olid suuremad puud oluliselt õelamad kui väikesed, sest nende okkad (või ogad või misiganes) olid suuremad ja valusamad kui väikeste puude omad ja kuna nende oksi oli hiljuti lõigatud, vedelesid kuivanud ja üliteravate ogadega oksad igal pool maas ja sattusid liiga tihti mu taldade alla (nende peale astumise tunne on väga sarnane naela otsa astumise omaga). Teisel päeval tekkis juba tõsine vastumeelsus igasuguste tsitruste vastu…

Pärast nädalavahetust hakkasin mõtlema mooduseid, kuidas seal enam mitte töötada – kõigepealt küsisin meie hostelist uut tööd, aga kuna midagi muud ei olnud, saatsid nad mu ikka samasse kohta tagasi. Selle peale hakkasin eriti (ja ma mõtlen ERITI) aeglaselt liigutama, sest neil on mingi reegel, et inimesed peavad teenima miinimumpalka ja kui kõik (või enamus) seda teha ei suuda, on farmil probleemid ja nad pigem vallandavad aeglasemad inimesed. Tegelt ma alguses seda ei teadnud, aga supervisor (mees, kes meid valvab) käis mulle ühel päeval enne lõunat rääkimas, et peaksin eelpool mainitud põhjusel pisut kiiremini töötama. Kui enne seda vestlust olin üle keskmise ärritunud ja ei tahtnud mandariinidest kuuldagi, siis pärast temaga rääkimist muutusid mu liigutused megaaeglaseks, et veelgi aeglasem olla, sõin mandariine ja jalutasin niisama ringi. Enam polnud mul meeleolu tõstmiseks isegi muusikat vaja kuulata, sest olin täiesti veendunud, et see päev jääb minu jaoks mandariinifarmis viimaseks. Suur oli mu üllatus kui õhtul töölisti vaadates selgus, et pean järgmisel päeval täpselt samasse kohta tagasi minema. Mida ma veel tegema pean, et sellest kohast vallandatud saada?!

Kuna teised põgenemismeetodid midagi ei muutnud, ütlesin lihtsalt supervisorile, et ma ei taha enam tagasi tulla. Ta tundus üllatunud ja ütles, et ma päeva lõpus uuesti vaataks, kas endiselt samamoodi arvan. Sel päeval tegin veel vähem tööd kui eelmistel. Kuna õhendasime suuri puid, pidime redelite otsas ronima. Panin oma redeli paika, võtsin peotäie krõpse, ronisin redeli otsa ja sõin krõpsud ära. Peale seda tulin redeli otsast alla ja võtsin uue peotäie ja läksin uuesti redeli otsa sööma. Aeg-ajalt tõmbasin mõned mandariinid alla ja suurepäraste töötulemuste eest premeerisin ennast redeli otsas krõpsude söömisega!

Vahepeal käis Shauna (Inglise tüdruk minu hostelist) minu puude juures juttu ajamas, siis tegime tema, Tara (Šoti tüdruk) ja Remiga (Korea?) peaaegu 2-tunnise lõunauinaku, siis väikese fotosessiooni mandariinide korjamisest ja kui mul 10 puud tehtud sai, lugesime päeva lõpetatuks. Enne äraminekut ütlesin supervisorile veelkord, et ma ei taha enam tagasi tulla. Ta noogutas mõistvalt ja kirjutas midagi mu nime juurde.

Õhtul käisime jälle kohalikus meelelahutusasutuses Centralis (nagu igal reedel), nädalavahetusel suure basseini ääres ja rannas ja esmaspäeval läksime tomateid korjama. Tomatite korjamine oli lahe – põhimõte jällegi ülilihtne (nagu kõigil farmitöödel) – ära korjata tuleb kõik tomatid, millel on vähegi rohelisest erinevat värvi. Kui ämber täis, jätad selle vao vahele ja ämbripoisid (bucketboys) tulevad võtavad selle ära. Selle töö tegi pisut ebamugavaks fakt, et need tomatid kasvavad maast maksimaalselt 30cm kõrgusel ja kui ämber on juba pooltäis, on seda üsna ebamugav küürutades edasi lohistada. 3-tunnise tööpäeva lõpuks sain ma peaaegu 8 ämbritäit tomateid (hea küll, viimase ämbri juures oli suureks abiks üks ülisõbralik aasialane, kes mulle peaaegu pool ämbritäit juurde lisas, sest tal oli minu 8nda korjamise ajaks 25 ämbrit olemas), aga kuna kuna piisavalt küpseid tomateid oli liiga vähe, maksti kõigile tunnipalka. Asi seegi.

Kui töötegemise osa välja jätta, oli see üks mu lemmikfarmidest, sest pärast seda kui supervisor kuulis, et ma olen eestlane, olin ma ta lemmik (ükski teine rahvus peale eestlaste ja austraallaste talle ei meeldinud). Seda mõjutas tugevalt ka asjaolu, et eelmisel aastal oli ta juures töötanud 5 eesti tüdrukut ja ilmselgelt olid nad talle hea mulje jätnud. Edaspidi olin ma tema jaoks Miss Estonia!:D

Järgmistel päevadel meil enam tööd ei olnud ja nii me siis käisimegi niisama linna peal kolamas ja suure basseini ääres ja teises linna otsas olevas ostukeskuses. Ostukeskuse reis oli lahe – kõigepealt pidime leidma linnaliinibussi, mis meid sinna viiks. Selle kohta saime väga täpsed juhised hosteli koristajalt. Buss tegi vist miljon ringi, et kõik Bundabergi tänavad läbi sõita ja peatus absoluutselt iga nurga peal. Selle teekonna käigus avastasime, et siin ei ole mitte ühtegi korterelamut! Ostukeskus ise oli väiksem kui meie kodune Hinkleri keskus, aga selle eest olid seal pisut teistsugused poed. Shauna sai endale kõik, mille pärast me selle reisi ette võtsime ja mina sain lisaboonusena ülinunnu lilla pluusi reedeõhtuseks peoks Centralis. Kui kõikvõimalikud poed olid läbi käidud, hakkasime tagasi minema. Kuna tulles lasi bussijuht meid lihtsalt kaubanduskeskuse ukse juures maha, ei teadnud me, mis suunas bussipeatus olla võiks. Otusutasime lihtsalt (meie arvates) linna poole jalutama hakata, et kui bussipeatust näeme, jääme ootama. Tee peal võtsime McDonaldsist jäätised, sest see jäi lihtsalt tee peale ja mis on üks ostureis ilma jäätiseta! Pärast arvestatava pikkusega jalutuskäiku jõudsime risteeni, millel me enam valida ei osanud, kus suunas kesklinn olla võiks. Selle väljaselgitamiseks astusime sisse kohalikku klubisse (mitte ööklubi, vaid sama põhimõttega seltsielu keskus, kus me Milduras õhtusöögil käisime). Sealsed töötajad olid ülisõbralikud ja hästi toredad. Selgitasime neile olukorda ja saime teada, et kõndisime täiesti vales suunas (midagi uut jälle, eks?:D). Õnneks lõpetas üks töötajatest just oma vahetuse ja elas samas kandis kus meiegi ja oli valmis meid ilusti autoga koju viima. Võtsime hea meelega pakkumise vastu ja vähem kui 20 minuti pärast olime tagasi koduse Hinkleri keskuse juures.

Sellega tuli mul meelde veel üks mitte-nii-nagu-plaanitud seik – ühel päeval pidime minema pesu pesema (kuna hosteli pesumasin ei ole just kõige usaldusväärsem puhaste riiete tekitaja, käime lähedalasuvas pesumajas). Pakkisime Shauna, Johanna ja Sophiega oma asjad kokku ja asusime teele. Esimese masinatäie pesemine läks suhteliselt valutult, teise panime liiga palju asju ja kohe alguses tegi masin imelikke hääli… me ei olnud eriti üllatunud, kui hiljem selgus, et enamus riideid on kas endiselt mustad või lihtsalt pesupulbrised. Kolmandasse masinasse panime ilusti kõik asjad sisse ja… see sõi meie mündid ära, ilma et oleks tööle hakanud! Lõhkusime pisut (hmm… või pisut rohkem kui pisut) selle kallal ja lõpuks otsustasime lihtsalt asjad teise masinasse tõsta. Mõne aja pärast tuli mingi asjamees ja remontis veidi seda masinat, mille peale me oma mündid jälle tagasi saime. Pakkisime oma märjad asjad kottidesse ja läksime tagasi hostelisse, sest seal on kuivatamine odavam. Toppisime peaaegu kõik asjad kuivatisse (meie loogika oli see, et me saame ju pidevalt münte juurde panna ja nii ei pea me riideid edasi-tagasi tõstma) ja panime selle tööle. Üsna varsti otsustas kuivati mitte töötada. Vajutasime igast nuppe ja tõstsime asju välja ja kui midagi enam üle ei jäänud, läksime Johni (üks hosteli omanikest) juurde muret kurtma. Ta tuli kohale, vaatas täistuubitud masinat ja ütles, et ilmselt läks kuivati rihm katki, sest nii palju asju ei või sinna korraga panna. Ta andis meile meie mündid tagasi, me toppisime oma märjad riided uuesti kottidesse ja John sõidutas meid tagasi pesumajja. Nüüd olime Johannaga kahekesti ja jagasime asjad nelja kuivati vahel ära, et üheski liiga palju asju ei oleks (me ei tahaks ju midagi veel ära lõhkuda!:D) ja suur oli meie üllatus kui üks nendest kuivatitest ühel hetkel samamoodi lihtsalt seisma jäi! Jagasime selles olnud asjad teiste masinate vahel ära ja saime kõik lõpuks enam-vähem kuivaks. Otsustasime, et enam me mõnda aega sinna pesu pesema ei lähe ja hosteli kuivati jätame ka mõneks ajaks rahule.

Muidu on elu suht rahulik – kas käime tööl või suvitame niisama:)