Uued asjad

Mulle tohutult meeldib poodides käia. Eriti siis kui midagi vaja on ja kohe peab poodi minema (jutt ei käi loomulikult toidust). Ükspäev leidsin DELFIst väga hea artikli selle kohta kuidas tuju tõsta ja seal oli ka kirjas, et aeg-ajalt kohe peab niisama poodides käima:)

Täna veetsin siis jälle paar tundi Kristiines. Tänu sellele on mul nüüd uus käekott (selle litrite eemaldamisega ma alles tegelen:P), rahakott (kuhu KÕIK mu kaardid ära mahuvad) ja vinged kollased sokid:D

Otseloomulikult olen endaga rahul.

Õppejõust

Nüüdseks olen juba mitu head aastat TTÜ-s käinud. Tudengeid on siin palju ja õppejõududel tohututes kogustes tööd. Sellepärast ehmatabki ära kui mõni neist äkki nimepidi kutsub. Ja mitte perekonnanimepidi.

Täitsa hirmus hakkas:D

Esimene tööreis :P

Täna hommikul kogunesime kella 9.00-ks sisehoovi, et seal helerohelisse bussikesse istuda. Suuna võtsime Tartu poole. Põhjuseks oli Alari soov meid pisut harida.

Kuna aeg oli üsna varajane, möödus minu jaoks pea terve tee unenägude seltsis:D (aga ma polnud ainuke!).

Kohale jõudsime üsna täpselt. Enne õigesse ruumi minemist suutsime ka selle maja turvaalarmi karjuma panna. Hea teada, et see vähemalt töötab:P Enne tõsise asjaga tegelema hakkamist tähistasime ka ühe sealse töötaja sünnipäeva ära.
Jutt iseenesest oli asjalik, vajalik ja huvitav, kuigi Tartu vaimult saadud aevastamishood segasid pisut...

Hiljem käisime TsinkPlekkPanges söömas. Teised proovisid konnakoibasid ka, mina eelistasin sel korral maitsta söödavaid asju. Et pisut põnevam oleks, tegin seda pulkdega. Esimest korda elus, kusjuures. Positiivne on see, et kõhu sain täis ja toit oli täitsa hea:)

Selleks ajaks kui me lõpetasime, olime ajakavast juba vähemalt tund aega maha jäänud. Jalutasime siis kiirelt Ülikooli juurest läbi ja sealt bussi peale (see tee oligi tegelt kõige otsem) ja hakkasime jälle Tallinna poole sõitma.

Nagu minneski, soodustas bussisõit head und ja nii magasingi jälle pea terve tee. Peaks tihedamini kaugetes kohtades käima hakkama, saaks palju magada:D

Kuna Tartus kulus kauem aega kui planeeritud, siis kooli ma ei jõudnudki.

Ärge lõhkuge mu tasse!

Ma ei saa vist mitte kunagi lubada endale sellist luksust, et mul oleks lemmiktass. Alati leidub mõni "vahva" toanaaber, kes suudab selle kõigi teiste hulgast üles leida ja väikesteks tükkideks purustada.

Vähe närvi ajab juba!

Siiani olen ilma jäänud sellistest tavalisemates tassidest, mis lihtsalt lahedad välja näevad ja on näiteks umbes aasta mu käes olla jõudnud, aga seekord jõudsid mu toakaaslased ülima lemmikuni: tähtkuju märgiga tass, mis oli seest must ja väljast valge. Kingitus mu ristiemalt, kui ma ei eksi.

Nüüd olen siis omaette kuri siin, sest kedagi teist pole. Kui nad kohale jõuavad, siis hakkan õiendama.

Girls just wanna have fun;)

Helil tuli tahtmine pidutseda ja ta kutsus minu ka kaasa. Mõtlesin pisut, aga otsustasingi minna.

Õhtul kui lõpuks minek oli, viis ema mu siis kenasti bussi peale. Tähendab, see oli esialgne plaan. Tegelikult mingit bussi ei tulnud ja siis kujuneski nii, et ema viis mu linna peole:D Kui see sulle naljakas ei tundu, siis võin vihjeks öelda, et sellist olukorda pole umbes 5-7 aasta jooksul ette tulnud, et vanemad mind peole viinud oleks. Minul oli hea meel:)
Halb oli ainult see, et mingi jobu ei osanud tagasiteel oma sõidurada kasutada ja ehmatas emat ja Suzukest, aga õnneks midagi ei juhtunud ja nad said kenasti koju:)

Kohaks valisime Mirage ja peoks kujunes olude sunnil (loe: kogemata) Letipidu. Jõudsime sinna umbes 12 ajal ja minu jaoks oli päris suur üllatus, et koht nii tühi oli. Läsime siis hoopis teisele poole ja võtsime virgutuseks Starterit (vähemalt mina:d). Mõne aja pärast jõudis ka Karin oma sõbrannadega kohale ja siis läksime tantsima. Selleks ajaks oli tantsuplats rahvast täis ja ruumi tekitamiseks tuli pisut kavalust kasutada;) Muusikavalik oli enamasti hea ja tantsisime seni kuni jõudsime.

Ühel hetkel tekkisid lavale kelmikad tantsutüdrukud. Kõigepealt näitasid nad pisut oma tantsuoskusi ja siis hakkasid jooke jagama. Vahelduse mõttes korjasid nad meeste särke ja jagasid jäätükke (hiljem lihtsalt vett).

Tantsisime seni kuni jalad kandsid ja siis kutsusime Timo endale järgi. Kodusemate magamistingimuste nimel sõitsime Kariniga kohe öösel koju. Emotsioonid on ülihead ja loodame, et sellest kolme-linna-pidutsemise plaanist saab asja:P

Minu uus koer

Eile õhtul hakkasin ühikast spordihoone poole minema. Välisukse juures lamas üks koer, kes minu tuleku peale kohe rõõmsalt püsti tõusis ja minuga kaasa tulema hakkas. Tuli kenasti aiast välja. Tuli kooli poole. Ütlesin talle:"Istu!" aga tema ei võtnud mind kuulda...

Kõndisime muudkui edasi - mina ees, koer järel. Kogu aeg umbes meeter vahet. Kui mina kuskile keerasin, tuli tema ka. Kui hakkasin kiiremini liikuma, lisas ka tema sammu. Vahepeal läks ta natuke kaugemale külje peale ja ma juba mõtlesin, et ta läheb oma koju ära, aga kui natukese aja pärast taha vaatasin, oli ta endiselt mu selja taga...

Kaelarihm oli tal kenasti kaelas ja tundus olevat hästi hoolitsetud ka, ainult sõna ei tahtnud kuulata. Lihtsalt jälitas mind.

Spordihoone juures läksin majja ja jätsin oma koera õue.

Tagasi tulles teda enam ei olnud. Kahju, ta hakkas mulle juba meeldima...

Nii hea...

Pühapäeva õhtul käisin jälle Jürgeni juures tähtede tantsimist vaatamas. Läks täpselt nii nagu ma ootasin ja Riisalu langes välja. Mitte et ma seda tahtnud oleks (ma isegi hääletasin ta poolt!), aga sel korral olid teised paremad. Nüüd veel 3 paari alles... Hea meel on selle üle, et Eestis on selle saate näol olemas esimene tõesti suurepärane saade. Ainult kiidaks!

Tööst niipalju, et nüüdseks olen juba midagi teha ka jõudnud ja täna vaatasime tarkade meeste-naistega viimast korda üle esimese minu valmistatud (OK, tegelt vaatasin ma selle ainult üle ja tegin vajalikud muudatused) dokumendi. See läks väga kergelt:)

Peale tööd käisin mingi Skype-venna audiokodeerimise-teemalist loengut kuulamas. Eriti uusi asju ei olnud, aga vanade teadmiste meelde tuletamiseks oli hea küll.
Üle pika aja olid peaaegu kõik "meie omad" kohal ja nii hea oli nendega jutu ajada. Nagu vanasti:)

Pärast loengut käisin stretchingu (e.k. venitamine) trennis. See oli pisut sarnane joogaga ja pisut pilatesega, aga samas täiesti erinev. Tunnike venitamist möödus kohe eriti kiirelt (kui lõpetama hakkasime oli mul hämming, et miks tund ainult 30 kestab. Õnneks olin vait.). Pärast trenni saun ja rahulik jalutuskäik männimetsa all...

Ja veel.. aitäh Jürgenile selle eest, et ta on täpselt selline nagu ta on. Nii hea... :)

On pühapäev tore päev, tore päev...

Täna on tänu varasele ärkamisele päris tegus päev olnud.

Kõigepealt laulsime, nagu isadepäevale kohane, isa üles. Kuna tema ise on kõige varasem ärkaja, aga ei saanud enne sööma hakata kui lauldud on, aeti meid üles ja siis läksime ja esitasime arvuti ääres istuvale isale ühe ülimalt kauni isadepäevalaulu:)

Pärastpoole kirjutasin veel mõned jutukesed (need mida ma teen raha teenimise eesmärgil:P), käisin koeraga jalutamas ja suusatamas. Suusatamisega oli selline tore lugu, et sel korral oli palju meeldivam sõita. Pakkiv lumi jäi küll suuskade peale ja tegi need raskemaks, aga vähemalt sain sama rada pidi tagasi tulla (erinevalt eelmisest korrast kui tagasiteel lumi rajalt lihtsalt ära sulanud oli...).

Veel pisut hiljem leidsime isa-emaga, et mul oleks aeg uue Suzukesega üks väike tiiruke teha. Mõeldud-tehtud. Vahetasin suusasaapad tavaliste jalanõude vastu, jätsin hämmeldunud Tommy koju ja läksime autot proovima. Sõita oli mõnus... Loomulikult on sellel autol võrreldes Fiestaga 110 uut asja vaja meelde jätta, aga see ost on küll nüüd asja ette läinud:)
Et uuele masinale ruumi teha, lükati Fiesta lauta sooja ja Suzu võttis üle tema koha garaažis.

Nüüdseks ülimalt hea kuulmisega Tommy (loe Heli lehelt miks) oli ka ülimalt mänguhoos ja sellepärast tegelesin temaga veel natukene. Parema kuulmisega on tal ka teised mänguvõtted kujunenud (teised = nüüd ta hammustab mind), aga väikese kasvatuse tulemusena juurime selle varsti välja:)

Kaunist isadepäeva!

Minu isale ja kõikidele teistele isadele ka!

Meie Suzukene

Meil on nüüd uus auto. Kõik töötab väga hästi, aga isa ei lubanud rohkem kirjutada kuidas kõik korda sai:D

Võta siis lihtsalt teadmiseks, et meil on nüüd kodus Suzuki:)

Soolaleivad ja katsikud

Juba pikalt-pikalt ehitasid meie kallid täditütred endale maju. Muudkui ehitasid ja ehitasid.... Pille ja Aimari oma käisime siis vaatamas kui sarikapidu oli maha peetud. Ülle omast ainult kuulsime.

Täna siis lõpuks ometi saime valmis maju vaatama minna. Vanaema võtsime ka kaasa.

Kõigepealt läksime Ülle juurde. Tema maja paistis kaugele tee peale ära (ja sellest hoolimata suutsime me korra ära eksida:D). Seest oli valmis esimene korrus (aga teisele piilusime ka), mis oli hästi hubane ja armas. Eriti meeldis mulle see, et palju valgust paistis akendest sisse. Nagu meie suguvõsale kohane, tähistasime maja valmimist suure söömisega:D
Veetsime seal mõned tunnid ja asusime teele. Suund Pille ja Aimari maja poole.

Nende majast sõitsime ka esialgu mööda, aga taipasime silmapilkselt oma viga ning pöörasime otsa kohe ringi. Ees ootas valmiv maja, suur bernhardiin ja pisike beebi. Koer saadeti esialgu õue.
Seest oli sama ilus kui väljastki. Nendel oli vastupidi: alumisel korrusel oli pisut veel pooleli, aga ülemisel toad juba valmis. Varsti lasti koer ka tuppa. Nüüdseks oli ta juba hästi sõbralik. Hästi nunnu ka. Väikese hoiatusena võin öelda, et kui bernhardiinile nina peale musi teha, siis ta ilastab su käe täis:D
Beebit ehk Kevinit nunnutasime ka järgemööda. Ma imestan, et ta ära ei tüdinenud - kõik tahtsid teda süles hoida:)
Ka selles majas veetsime mõned tunnid. Selleks ajaks jõudis juba pimedaks minna. Pimedas asusime teele.

Vanemad viisid minu ühikasse ära, Heli läks vanaemaga kodu poole. Saatsin mõned üleliigsed asjad koju ära. Õhtul käisin Jürgeni juures tantsivaid tähtesid vaatamas:)

Unistuse täitumine...

Juba keskkoolis ootasin kannatamatult seda päeva kui 21-aastaseks saan. Seda sellepärast, et siis saab kasiinosse minna. Mäletan isegi seda kuidas sõbrannadega naersime, et mu 21. sünnipäva tähistamegi kasiinos. Asi on selles, et kõik muud vanusega piiratud asjad on lihtsamini kättesaadavad... või siis ei tundu nii ahvatlevad:)

Eile käisin tööl, nagu tavaliselt, ja nagu neljapäeviti ikka, ka prantsuse keele tunnis.
Pärast seda panin ennast "kiiresti" valmis ja hakkasimegi minema. Kasiinosse, nimelt. Koha valis Jürgen, minu tingimus oli see, et saaks ikka päriselt mängida ka.

Õnnelik väljavalitu oli Bally's kasiino.
Astusime mööda sametist, tuledega valgustatud treppi mängulaudade saali...
Esimesena jäime ruletilaua äärde istuma. Seal tundus esialgu kõige lihtsam olevat. Ja oligi! Lihtsalt arva ja pane panus:)
Mõnikord läks täppi, mõnikord mitte. Ühel korral õnnestus mul isegi täiesti täpselt number ära arvata. See oli lahe:D
Ruletilaua ääres mängisime seni kuni selle mängu jaoks mõteldud raha otsa sai:)

Järgmine oli 3-kaardi pokker. See oli juba tunduvalt keerulisem. Kui nüüd täiesti aus olla, siis päris 100% ma sellest ikka veel aru ei saa, aga kahepeale läks meil hästi. Isegi väga hästi.
Eriti meeldis mulle see kui ma sain sinna kaardipaki vahele seda pakijagamiskaarti panna:D Õige küll, panuste panemine ei suutnud mind ka ära tüüdata:)

Lõpuks otustasime viimasest lauast teenitud raha eest ka Black-jacki proovida. Selle äärde istudes tundus juba nagu oleks mitmendat korda kasiinos, aga see ei tähenda et mäng poleks meeldinud. Kõigist seniproovitutest tundus lõpuks hoopis see kõige lihtsam, aga nõudis kiiret otsustamist. Võitmine oli lihtne, kaotamine ka... Alguses järjest võitsime. Vahepeal kaotasime ka. Siis panime osad žetoonid kõrvale ka, et need jätame alles:D
Mängisime seni kuni ülejäänud žetoonid otsa said ja pärast seda hakkasime minema (proovisime veel korra ka alumisel korrusel mänguautomaate, millega - üllatus-üllatus - ei võitnud midagi, aga vähemalt sai ära proovida:D).

On võimatu sõnadega kirjeldada kui lahe üks kasiino tegelikult on, kui lahe seal mängida on ja kui kiirelt aeg lendab. Inimesed kes seal töötavad on tohutult toredad ja koht iseenesest ka mõnus. Ma saan täiesti aru, miks inimestel hasartmängusõltuvus tekib:D

Pärast tõsist kasiinotamist sõitsime TTÜ parkimisplatsile ja Jürgen õpetas mulle käsipiduriga keeramist. See oli ikka superlahe:D

Uneaeg enne reedest tööpäeva jäi küll lühikeseks, aga eilne õhtu oli seda 200% väärt!

Priidu sünnipäeva...

...tähistasime eile St.Patricus.

Õnneks tuli sünnipäevalaps ise Tallinnasse meie õnnitlusi vastu võtma:)
Kohale oli tulnud päris palju inimesi ja otseloomulikult muutus seltskond õhtu edenedes üha meeleolukamaks.

Minul oli väga meeldiv õhtu, aitäh:)