Kodutee

Kuna ükski tuttav autoga Pärnu poole ei läinud, otsustasime Kariniga sel korral koju hääletada.

Tee ääres seismise aeg ei tundunudki väga pikk (vähemalt võrreldes sõiduajaga...).

Esimene juht, kes meid peale võttis, tundus täitsa muhe olevat. Selline keskealine meesterahvas. Meie Kariniga pidime taha istuma, sest esiistmel olid tema asjad. Sõitma hakates pani mees muusika kõvemaks ja meie ohkasime kergendatult, sest ega me kumbki eriti juttu ajada ei viitsinud.

Üsna pea pani ta aga raadio kinni ja hakkas meiega viisakat vestlust arendama: et kust pärit ja mis Tallinnas tegite, mida õpite ja kus muidu elate jne.jne.
Ja siis jõudsime teemani: kuidas teil kirikuga suhted on?!
Tuli välja, et onu oli Jehoova tunnistaja ja püüdis igal võimalikul juhul ka teisi "targemaks" teha. Sel ajal kui Karin omaette naerda pugistas, pidin mina sele mehega juttu ajama. Vestlus nägi välja nii: onu väitis midagi, mina valisin kas ma olen selle väite poolt või vastu ja onu seletas miks see õige ei ole, mida mina arvan. Ja nii iga kord. 60-kilomeetrit järjest. Ma ei mäleta, et ükski minu pakutud variantidest õige oleks olnud:D

Varsti said need pikad 60-kilomeetrit läbi. Siis astusime autost välja, soovisime "Head aega!" ja saime päris pikalt hamburgeriputka juures olevas bussipeatuses naerda.

Seejärel hakkasime uuesti hääletama. Kõigepealt tahtis üks maaliini buss meid peale võtta, aga siis kui me naerdes peatusest eemale hakkasime minema, mõtles juht, et me oleme vist pisut napakad ja sõitis edasi.

Pärast teda tahtis üks puuduvate sõiduoskuste ja ülisuure egoga mees meid oma laguneva autoga Märjamaani viia, aga Kariniga mõistvaid pilke vahetades otsustasime, et me poolikut maad ei taha sõita ja lubasime tal lahkelt edasi minna. Ilma meieta.

Peale teda pidas kinni üks ilusa autoga ülirahulik noormees. Ka tema lubas meid vaid Märjamaani viia, ent selle pakkumise võtsime vastu. Sõit läks kiirelt ja vaikselt. Noormees vist ei tahtnud eriti suhelda. Või siis oli tal millestki muust mõtelda... näiteks autoustest! Miks?! Sest kui me kohale jõudsime ja väljuma hakkasime, ütles ta rutakalt:"Pange siis seekord uksed vaikselt kinni." Meil jälle naeru nabani :D Mul tuli kohe see autoliisingu reklaam meelde, mis raadios jookseb:" Tähendab... lepime siis kohe kokku... ustega ei prõmmi!"

Endiselt lõbusas tujus jätkasime oma hääletamist. Minna oli veel u. 30 kilomeetrit.
Suhteliselt ruttu peatus meie juures valge auto. Enne kui me üldse autoni jõudsime, oli noormees kõrvalistmelt juba autost väljas ja ootas ukse juures (see oligi 2-ukseline auto). Kerge kahtlusega küsisme, et kuhu te üldse sõidate. Ma isegi ei mäleta täpset vastust, aga meile see marsruut sobis. Pugesime tagaistmele.
Enne kui auto liikuma hakkas, suutsin ma mingisuguse mänguauto istme pealt põrandale lükata, aga tundus, et noormehi see ei häirinud:D
Pool tundi iganenud klubimuusikat ja olimegi kohal. Lõpuks...

Astusime vanaema juurest ka läbi ja pärast elamusterohket reisi ootas meid lõpp-peatus: kodu.