Huvitav ;)

Täna ärkasin linnas. Mitte ainult sellepärast, et eile soolaleivapidu oli, vaid ka selle pärast, et kell 15.00 oli mul Kunstiakadeemias kohtumine mingite noormeestega.

Asi sai alguse sellest, et ühel heal päeval tuli mulle koolis vastu üks noormees, kes pärast lühikest viisakat vestlust küsis, et kas ma oleksin huvitatud suvel kuskil välismaal töötamisest. Ütlesin, et kui jutt on erialasest tööst, siis miks mitte. Tema kohe, et mis eriala ja et telekommunikatsiooniga on jah täitsa seos olemas. Küsisin veel igaks juhuks üle, et ega see USA-s raamatute müümine pole, sest see mind ei huvita. Eitava vastuse peale andsin oma kontaktandmed ja unustasin selle vestluse.

Paari päeva pärast seesama noormees helistas ja kutsus töökoha asjus ettekannet kuulama. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on! Suure hulga erinevate kuupäevade hulgast õnnestus lõpuks leida sobiv: 22.04.

Niisiis, ärkasin linnas ja läksin pisut varem kesklinna, et Kaubamajast endale ühed eriti karmid päikeseprillid osta. Otsustusvõimetuse tõttu jäi ost esialgu sooritamata.

Pisut enne kolme läksingi Kunstiakadeemiasse. Vaatasin fuajees natuke aega pilte (kus vähemalt pooltel oli põhiidee selgeks tehtud tekstiga, mis oli vene keeles ja millest mina muhvigi aru ei saanud), mis mulle erilist muljet ei jätnud.

Varsti ilmusid kohale 3 noormeest. Tuli välja, et mina olingi ainuke, kes kuulajatest kohale oli tulnud. Selle teadmisega läksime ühte klassiruumi, kus oli juba valmis pandud arvuti, millelt ettekannet näidata. Üks noormees hakkas siis ettekannet tegema ja teised kuulasid niisama. Suhteliselt kiiresti tabasin ära, mille poole jutt tüürib, aga ootasin, et ta seda mulle ise ütleks.

Vahepeal esitas ta mulle ka küsimusi, igasuguste õnnestumistõenäosuste ja palgasuuruste kohta ja huvitaval kombel oli minu maailmavaade nende omast tunduvalt roosilisem. Vaatasin, kuidas ta endiselt sama asja ümber keerutas ja püüdsin mitte väga ilmselt oma suhtumist välja näidata (kuigi muiet tagasi hoida lihtsalt polnud võimalik). Veel mõned minutid üldist reklaamijuttu ja jõudsimegi asja tuumani: tegemist on firmaga, mille kaudu noored üle maailma lähevad USA-sse raamatuid müüma. Kiirelt näitas see põhiline jutustaja mulle ka ühte näidisraamatut ja siis tunnistasin ausalt, et selline asi mind absoluutselt ei huvita.

Noormehed võtsid asja näiliselt rahulikult, ütlesid et sel juhul nad ei raiska rohkem mu aega ja soovisid head päeva. Mina soovisin neile sama vastu ja jalutasin minema. Endal oli nii hea olla.

Läksin Kaubamajja tagasi, ostsin oma karmid prillid ära ja tulin koju.