Päris kosjad

Laupäeva õhtu.

Kuna pühapäeval toimub soolaleivapidu ja suur sugulaste tutvustamine, mõtles Timo et ta peab isa käest ikka korralikult tema tütre kätt paluma. Mõeldud-tehtud. Kohe alguses pühendati loomulikult mind plaani (mis oli ILMSELGELT üks suur viga), aga kuna ma kavalaid asju ilma kavala näota toimetada ei oska, pidin "õige" ajani Karini toas ootama:D
Enne asja juurde asumist tegime ka korraliku tegevusplaani ja tuletasime meelde kõik kosjakombed, mida kuulnud-lugenud olime. Põhiliselt toetusime siiski Tammsaare "Tõde ja õigus" materjalideld, kus Joosep (vist..) Liisil saunas kosjas käis ja loomulikult oli Timo oma sõbra Interneti abiga asjad enam-vähem valmis mõtelnud. Muuseas, laupäev oli üks nendest päevadest, mis kosjas käimiseks kõige paremini sobib.

Viin meestele ja punane viin naistele (ehk siis vein) olid juba varem valmis ostetud.

Sellest hakkasidki probleemid: joogid olid sahvris ja isa-ema mõlemad köögis (mis tähendab seda, et "märkamatult" sealt midagi kätte ei saa). Jookide toimetamise ülesande võttis siis Heli enda peale, Timo botaste toomise ka. Miks botaseid vaja oli? Sest ega kosja tagant toast ei tulda! Selleks, et asi ikka õige oleks, ronis Timo Karini toa aknast välja ja läks värava taha.

Kuna hobuseid ja kuljuseid polnud, otsustasime meie Heliga, et Timo peaks siis seda suurt kellukest helistama (seda, mis meil värava juures on) seni kuni isa välja tuleb.
Järgmine probleem: kelluke kadunud! Mina istusin ikka veel Karini toas, Heli oli köögis ja Timo laiutas värava taga käsi... Lõpuks leidis ta siiski selle üles. Leidis ja hakkas helistama. Mitte keegi ei reageerinud... Siis läks ema vaatama, aga kuna Timo ootas isa, siis jätkas ta helistamist. Isa läks ka vaatama. Vaatas ja tuli tagasi. Hiljem selgus, et isa arvas, et see oli mingi märguanne Helile:D

Lõpuks tuli Timo ise sisse ja läks siis isaga "kaupa tegema". Isa mõtles läbi kõik naisterahvad ja pakkus igaühele, et kes tahaks seda noormeest (tegelt ainult mina, Heli ja ema olimegi). Keegi ei tahtnud. Ja siis jõudis järg Helini. Tema tahtis.

Selle peale pidi Heli otsima pitsid ja klaasid, et saaksime viinasid maitsta (kusjuures hea vein oli) ja otsustada, et kas ta sobib või mitte. See otsustamise protsess kestis... ja kestis... ja kestis... Ma jõudsin vahepeal oma kooliasju teha ja ema magama minna.

Umbes keskööl oli siis asi nii kaugel, et pudel oli tühi. Kuna ema juba magas, küsis isa minu käest, et mis ma arvan: kas sobib? No ja mis ma seal siis ikka - loomulikult sobis. Selle peale tuli siis pidulikum osa, kus Timo (taaskord!) ühele põlvele laskus ja heli käest küsis, et kas ta temaga abielluda tahab. Heli endiselt tahtis ja kõik elasid kaua ja õnnelikult ja elavad tänapäevalgi seitsme maa ja mere taga...:)