Jalgpall on parem kui ...

Nüüdsest on jalgpall minu lemmikspordiala!

Läksin pisut varem kohale, et oma kohta ilusti üles leida ja võibolla mõni piltki teha. Kohale jõudsin ilusti ja istekoha leidsin ka suurema vaevata üles, aga fotokas keeldus koostööd tegemast ja seetõttu pilte teha ei saanud. Sinna sõitsin bussiga, mis oli täis jalgpallihuvilisi alates 5-6 aastastest poistest lõpetades sõjaväelastega. Tundus, et nad kõik on asjaga väga hästi kursis:)

Kõigepealt oli kena üllatus see, et staadion oli umbes 3 korda suurem kui ma arvasin seda olevat. Läksin siis kavalalt teiste järgi (nagu tavaliselt, kui ma ei tea, kuskohast sellesse monstrumisse sisse saab) ja tuli välja, et teised ei lähe mitte sinna, kuhu mina minema pean... Sõbralikud turvatöötajad juhatasid mu õigele suunale ja ma jalutasin tuldud tee tagasi.

Selleks ajaks, kui ma tagasi "oma" värava juurde jõudsin, olid sinna saabunud ka paar koorikaaslast. Sain lõpuks ometi oma võidetud piletiga kelkida inimeste ees, kes teadsid, mida see tähendab! Tundus, et ka neil oli hea meel minu õnne üle:)

Kui platsilt hakkas kostma hoogsaid muusikarütme, jätsin teised maha ja panin jooksujalu staadioni poole ajama. Piletikontrollionu oli nii vahva ja sõbralik. Esimene pisipaanika tekkis siis, kui jõudsin üles staadioni siseruumi ja ei teadnud enam, kuhupoole minna. Õnneks leidus ka seal abivalmis turvatöötaja, kes mu õigele teele juhatas.

Läksin oma kohale. Mängijad tegid soojendust (või siis oli neil igav ja nad jooksid niisama platsil ringi), muusika mängis, otsasektoris olevad sinised fännid elasid juba tasahilju kaasa...

Kell sai 18.00. Võistkondade tutvustamine. Uus-Meremaa võistlejate nimed loetakse ette. Eesti koondise nimede juures ütles kommentaator eesnime... ja otsasektorist hüüti kooris perekonnanimi. Tundub, et kõige teadjamad asuvad seal:)

Kõlavad hümnid, vahetatakse vimplid ja algab mäng.
Võitlus saab kesta vaid 3 minutit, kui Eesti koondisest Ragnar Klavan otsustab meile headmeelt teha:) Rahvas rõkkab! Isegi meie suhteliselt vaikne sektor näitab häälekalt headmeelt välja:)

Tundub, et vastastele selline seis eriti ei sobi. Nad on vist väga pahased, sest üks lõi isegi (kas siis kogemata või meelega) nr.9-t (Tarmo Neemelo, et te teaksite!) nii kõvasti näkku, et arstid temaga päris pikalt tegelema pidid. Mäng jätkub ja Neemelo mängib ka edasi.
27. minutil saab vastastest Danny Hay värava alt palli sisse. Kummaliselt palju inimesi plaksutas selle peale...

Pärast seda väravat jätkub mäng suhteliselt tasavägiselt. Tundub, et eestlased on pisut üle, aga samas - ma pole ju erapooletu.

Poolaeg lõpeb viigiga. Vaheajal mängivad uusmeremaalased platsil "kartuli"-taolist mängu, ainult, et jalgpalliga. Hakkan üha enam veenduma, et see on igavusest, sest need mehed platsil ei olnud.

Teine poolaeg on minu jaoks huvitavam kui esimene. Osalt sellepärast, et vastaste nr. 11 näeb lahe välja (ja minu arust tekitab eestlastele ka üsna suurt peavalu), osalt aga ka sellepärast, et nüüd püüavad mõlemad võistkonnad meeleheitlikult väravat saada ja seetõttu on üpris palju ohtlikke olukordi. Minu lemmikuks jäi eestlaste pealelöök, mis vaid natukene üle värava lendas.

Üldjoontes olid kõige meeldejäävamad ja huvitavamad asjad: võistlejate tutvustamine, meisterlike kukkumiste, haavatasaamiste ja muude mängukavaluste nägemine (kohapeal ja oma silmaga - sõltumata mingist kaameramehest), fännisektori jälgimine ja loomulikult kõige tähtsam: mäng ise. Pisut segadust tekitasid mõned olukorrad, kus ma vist ainuke olin, kes asjast aru ei saanud (siis oleks küll ära kulunud need kommentaarid, mida telekas ikka peale loetakse..).

Lõpptulemus 1:1. Lahkudes ei kuulnud küll, et keegi virisenud oleks selle tulemuse üle.

Ahjaa, ära tulles oli kahju ainult sellest, et oma käega seda naljakat muru katsuda ei saanud... Aga sellest pole midagi, sest järgmisel korral ostan endale sinise salli, joonistan põskedele sini-must-valged, uurin enne jalgpallireegleid, õpin ära kõik "jalgpallimõisted" ja karjun hästi kõvasti kaasa: Võitle, Eesti, võitle!

Õnn :D

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama algusest:

Esmaspäev

Lugesin netist uudiseid ja mõtlesin, et vaataks seda kurikuulsat "Misside" saadet ka (see on nüüd postimees.ee all), aga kui lehe lahti tegin, avastasin, et käimas on piletite loosimine Eesti - Uus-Meremaa sõpruskohtumisele jalgpallis, kusjuures mäng ise pidi toimuma siinsamas A.Le Coq Arenal!
Selleks, et asi pisut keerulisem oleks, pidi ka veidike jalgpalli kohta teadma: "nimeta kolmest väravalööjast vähemalt kaks, kes tõid 2002. aasta mängus Eesti koondisele võidu".

Juba sportlikust huvist, et kes need tublid mehed ikkagi olid, hakkasin "Googeldama" (et siis googel lahti ja muudkui otsi) ja ennäe imet, leidsingi üles!

Et teid, mu armsad jalgpallivõhikud, ka pisut harida, avaldan saladuse, et 12.10.2002 toimunud Uus-Meremaa - Eesti kohtumises lõid eestlastest väravad Indrek Zelinski, Aivar Anniste ja Kristen Viikmäe.

Kuna esmaspäev oligi viimane konkursipäev, panin oma tarkuse kohe ka teele.

Kolmapäev

Tulin töölt, hakkasin oma postkasti sisu üle vaatama: tuutori kiri, tuutori kiri, tuutori kiri, jalgpallipilet, tuutori kiri, tuutori kiri,...
Ma isegi ei pannud seda jalgpallikirja alguses tähele:D
Ja täiesti kogemata olingi võitnud pileti kolmapäevasele mängule! (Postimehe lehel on ka kõik olemas)

Panin kiiresti linna poole jooksu, sest pileti pidi kätte saama Maakri 23a kuni kella 20.00ni. Õnneks jõudsin kenasti õigeks ajaks kohale. Valvelauaonu jagas vist minu rõõmu suure jalgpallikohtumisepileti üle (või ta muigabki iga inimese peale, kes õnnelikult lalisedes oma piletit küsib). Pilet käes -> tagasi ühikasse: algab eeltöö homse mängu tarvis (kus asub staadion, kuidas sinna saab, kes üldse mängivad jne.).

Unetus

Jube igav on, kui öösel und ei tule...

Juba mõnda aega üritan natukenegi magama jääda, aga mida ei ole, on uni. Selle asemel ketrab mu peas muudkui "Laama, laama, lammas, laama..." ja kui see läbi saab, siis vahelduse mõttes ka "Congradulations! I have arrived..." (Islandi lugu Eurovisioonilt, mida täna päeval mitu korda kuulasin).


Kui homme tavaline pühapäev oleks, võiksin kasvõi kuueni üleval passida, aga homme on vaja hoopis 10.30ks Loomingu majja minna, sest esineme Hellasega perepäeval. Nii vara...


Poleks vist pidanud rohelist teed jooma... või vähemalt oleks võinud piirduda ühe kannutäiega....


Et need lambad ka mu peast ära ei taha minna! (laama, lammas, lammas, laama...)
Püüan selle uneliivamehega veel kaupa teha. Hullult oleks vaja magada...

"The Llama Song" ehk "Lamba laul"

Karin leidis laheda lingi ja pani enda blogisse üles.
Eve leidis, et see on nii äge lugu ja täiesti iseenesest tuli eestikeelne versioon laulust.

Minu jaoks on see laul siis selline:
Siin on lammas,
seal on lammas,
aia sees on väike lammas,
krussis lammas,
mossis lammas,
lammas, lammas, part.

Lammas, lammas, küpsis, lammas,
käekott, kartul, tikud, lammas,
lammas, lammas, kõrvits, lammas,
lammas, lammas, kukk.

Ükskord olin öökull,
tantsisin kui kloun,
aga ei tea ikka veel,
millest elab õun.
Veetsin ainult aasta seal,
aga targaks sain
ja nüüd õpi, lapsuke,
pärast saad siis pai.

Kas sa oled näinud lammast,
paitan'd lammast,
toitnud lammast?
Lamba lammas,maitsev lammas,
lammas, lammas, kukk.

Poolik lammas, topeltlammas,
mittelammas, põder, lammas,
suure põllu üksik lammas,
lammas, lammas, kukk.

Nii see lugu käibki nüüd?
Tundub vana jutt?
On see tehtud maasikaist?
Öökapp, ratas, supp.
On lugu jõudnud lõpule,
jäänud veel üks jupp:
mina lähen pensile ja lambast saabki kukk.

Täna näen vist unes ka laamasid ja lambaid:D

Jalgratturite vandenõu!

Täiesti märkamatult jõudis ka sel kevadel kätte päev, kus parkla väljasõidutee ees seisis politseinik suure aiatükikesega, mida ta väravana kasutas ja ühika juurest transpordivahendeid kasutades kuskile jõudmine tähendanuks suuremat planeerimist.

Just nimelt: toimus E.O.S. Tallinn Grand Prix 2006.

Mustamäe täieõigusliku elanikuna saime meie võistluse toimumisest alles siis teada, kui hommikul akna alt politseinikud avastasime. Isegi trollipeatuses polnud mingit teadet ürituse toimumise kohta, kuigi me olime selle rattaraja poolt täiesti ümber piiratud! (Leidsin isegi joonise selle kohta)
Õnneks lähen mina tööle jalgsi (joonisel ühikast stardikohani) ja seega minu liikumist see ei seganud :D Need, kes trollide-bussidega tulid, kaebasid küll, et pidid jalgsi suure ringi tegema, sest ükski asi ei sõida õigel liinil ja nagu sellest veel vähe oleks, ei lasta jalakäijaid igalt poolt üle tee. Olin siis hästi rahul oma elu- ja töökohaga, kui selgus, et kuna töötame 4. korrusel, paistab stardi-finišikoht meile väga kenasti ära. Katre, kes istub akna all, teavitas meid iga kord kui ratturid järgmiselt ringilt tulid ja nii nägime meie ka võistlust.

Ka autasustamispoodium püsti pandud nii, et meil ikka hea vaadata oleks ja erinevalt tublidest pealtvaatajatest, kes raja äärde ronisid, ei saanud meie vihmast märjaks ega pidanud äikse pärast hirmu tundma.

Pärast meeste sõitu saime VIP-ülevaate sellest, et kes ja kui pikalt Janek Tombakuga intervjuud tegi. Päeva lõpuks oli meil juba hea meel, et võistlused koju kätte tuuakse.

Sess on läbi!!!

Wupiiiiiiiii!!!
Leidsin laheda koomiksi Postimehe lehelt ja täpselt nii ongi!
Kõiki hindeid veel ei tea, aga kindlalt võin öelda, et mu keskmine hinne on kindlasti kõrgem kui 4,0 ja seda esimest korda kogu mu ülikoolis käimise ajaloos! (esimese aasta lõpus oli see näiteks 1,7)

Ise arvan, et olen ülitubli!

Nõmme kevadfolk

Sel aastal toimus esimest korda Nõmme kevadfolk. Luureandmete põhjal oli see tegelikult Nõmme kevadpäevade osa. Folgi osa kestis 2 päeva:laupäev ja pühapäev. Mina läksin pühapäeval.

Plaanisin minna kella 20.00ks Tuulelõõtsutajaid kuulama. Selleks hakkasin ühika juurest pisut peale kaheksat minema. Vaatasin enne veel mitu korda kaarti ka, sest kuigi olen Glehni lossis (kontsert toimus lossipargis) päris mitu korda käinud, on teekond sinna endiselt minu jaoks paras mõistatus... Asi oli raskem kui ma arvasin: minu eelduste kohaselt oleks pidanud trepist üles jõudes mulle vastu vaatama Glehni loss, aga kummalisel kombel seda polnud seal. Kavalalt hakkasin siis paremale minema ja pärast pikka (ma ütlen väga pikka) teekonda selles suunas, hakkas kostma muusika. Lisasin tempot, sest kell oli juba 20.45. Kartsin, et olen kogu selle maa maha käinud selleks, et näha Tuulekaid ütlemas: "See oligi kõik!". Õnneks siiski nii ei juhtunud: jõudsin ikka päris mitu laulu ära vaadata:D

Kuna ma pole kade inimene, lasin Karinil ja Helil ka läbi telefoni poiste esinemist kuulata. Tundus, et ka neile meeldis:)

Pärast Tuulekaid vaatasin ka pisut Tulli Lum'i esinemist (sest ma olen nendest kuulnud, aga oma silmaga polnud seni veel näinud).

Hästi lahe kogu asja juures oli veel see, et kuigi läksin sinna üksi, nägin kohapeal vanu sõpru ja isegi Etno 2005 osalisi. Plaanitud mõnest minutist sai märkamatult mõni tund...
Mul on hea meel, et otsustasin poodi minemise asemel Nõmme Folgile minna. Järgmisel aastal jälle:)

Eurovisioon, halleluuja! :D

Juba neljapäevase eelvooru vaatamise ajal sai mulle selgeks, et meie maitse ei lange sugugi mitte kokku hääletajate arvamusega: valisime Kristi, Kadri ja Oliveriga välja 10 lugu, mis peaks kõige tõenäolisemalt edasi saama, aga neist valiti vist neli (või 5). Igatahes pole meie ennustamisoskused eriti head (kuigi Soome, Venemaa, Armeenia ja Leedu olid ka meie eelistustes). Pisut kahju oli sellest, et Eestil taaskord suhteliselt kehvasti läks...

Laupäevast finaali vaatasin kodus üksi, aga paremate kohtade omanikke püüdsin sellegipoolest aimata: minu kindel arvamus oli see, et järgmine kord toimub pidu Eesti lähedal (võite mu vanematelt järgi küsida), ehk siis lootsin kõike paremat Leedule, Soomele ja Venemaale. Tegelikult olekski mind kõige rohkem Vene võit huvitanud, sest tahtsin näha mismoodi nemad oma riiki ja kultuuri teistele näitavad.

Eredaimalt jäid meelde Armeenia lugu, sest see oli mõnusalt energiline; Bosnia ja Hertsogoviina taustalauljate ilusad kleidid; Horvaatia esinemine, mis meenutas Folgi kontserti; Venemaa baleriinid ja laul, mis mul pärast pikalt kummitama jäi; Islandi (eelvoorust siis) ja Leedu huumoriga tehtud lood, millest vähemalt Leedul finaalis väga hea tulemus tuli. Ehk õpivad teised siit kogu seda eurovärki väikese huumoriga võtma:) Ukraina lugu oli samuti meeldejääv, mis oli samuti energiat täis, aga meenutas mulle Ruslana "Wild Dance'i" ja lõpuks võidukas Soome Lordi "Hard Rock Hallelujah", mis oli klass omaette!

Loodetavasti saab nüüd Eurovisioonil läbi ABBA ja odava Rootsi-popi aeg ja heliloojad hakkavad omanäolisemat muusikat sinna saatma (kuigi sel aastal oli olukord juba päris hea - vaid 3 "Rootsi" laulu). Veel loodan, et järgmise aasta Eurovisioon ei ole nagu Eesti Rabarock ja me saame kuulata/vaadata ka teistes stiilides lugusid, sest tegelikult varieerimisruumi ju veel oleks!

110% kindlalt olen mina aasta pärast taas teleka ette naelutatud nii eelvooru kui ka finaali ajal ning vaatan kuidas Leedu kavalpead seekord tähelepanu püüavad ja vaatan paljud Lordi poolt sillutatud teed järgivad.

Palju õnne, Soome!

Lõpusirge

Jälle kahe sammu võrra sessi lõpule lähemal: kolmapäeval sain 4 teadmiste eest "Helitehnikas ja akustikas" ja täna sama palju "Häirekindluses".

"Häirekindlusega" oli see tore lugu, et 40-st kordamisküsimusest leidsin ma erinevatest materjalidest vastused vaid 23-le. Samamoodi oli ka teistel grupikaaslastel. Sellest hoolimata otsustasime oma õnne proovima minna ja tundub, et seda meil ikka jagus, sest kõik said kas 4 või 5:D

Nüüd siis veel "Sidetehnilised standardid" järgmisel kolmapäeval. Ja mida ma teen sellel nädalavahetusel?
Tõusen hommikul üles siis, kui ise tahan ja... ei õpi! Seejärel tegelen asjadega, mis tunduvad huvitavad ja... ei õpi! Õhtupoole leian ka endale mingit tegevust, aga mis kõige tähtsam - ei õpi mitte midagi!
Üle pika aja jälle võimalus mitte õppida... kuni teisipäeva õhtuni, kui peaks vähemalt sirvima kolmapäevase eksami materjale:)

Tuutorlus ehk rebaseabi

Nüüd olen siis minagi tuutorite ridades! Põhimõtteliselt on tuutorid need heasüdamlikud inimesed, kes aitavad noortel ja rohelistel rebasekesekestel meie suures koolis kohaneda ja esimesest ehmatusest üle saada.

Selleks, et targad tuutorid ikka tõepoolest midagi teaks, toimus ka meie koolitamine. See algas esmaspäeva hommikul kell 9. Seal sain teada, et meie koolis on olemas psühholoog-nõustaja (sest just tema viis koolitust läbi) ja meie koolitus oligi tegelikult psühholoogiline koolitus. Tegelikult oli seal infot ikka päris palju. Kaasa anti ka punase kiirköitja täis materjali.

Väikeste pausidega kestis päev 16.00-ni (vahepeal käisime pildistamas ja söömas ja niisama puhkamas). Aeg lendas kiirelt, kuna teemad olid nii huvitavad. Saime ka mõned koduülesanded, millest meelde jäid:
1. tee ühele inimesele kompliment mitte millegi eest (see ei tohi olla tema välimuse kohta!)
2. lähene trollipeatuses võõrale ja vaata, millal ta eemale astuma hakkab (personaalse ruumi mõõtmiseks. HOIATUS: mõne inimese koral ei pruugi see hästi lõppeda!)
Teisi ei mäleta...

Teisipäev oli minu grupi videotreeningu päev. Seal tegime "Kuul maandumise" testi, kus siis meie grupp oma kosmoselennukiga "pisut" (320km) kursilt kõrvale kaldus ja pidi tegema läbi teekonna emalaevani.
Asja mõte oli see, et igaüks pidi 14-esemelise nimekirja asju tähtsuse järjekorda panema ja seejärel saime grupiga kokku ja pidime kokku panema kõigile ühesuguse nimekirja. Asi oleks olnud edukas, kui grupi arvamus ja ekspertide arvamus poleks nii palju lahku läinud (meil oli erinevus 39), mis tähendab seda, et meie grupp oleks sellises õnnetuses päris indlasti surma saanud:D
Lohutav on teada, et minul isiklikult oleks sellest grupist siiski kasu olnud, sest minu enda arvamus erines ekspertide omast 59 punktiga. Ma pole eriline "kuuinimene"...

Teine osa videotreeningust oli 1-minutiline esinemine, kus teemaks sina ise. See läks mul suhteliselt hästi, sest esitust peeti loomulikuks (kuigi sisu kohta sain päris mitu märkust). Lõpuks jagas psühholoog meile kasulikke trikke avalike esinemiste ja inimestega manipuleerimise osas. Nüüd pean vaid oma teadmisi rakendama hakkama.

Kaunist emadepäeva!

Minu emale, vanaemadele, ristiemale ja kõikide teiste emadele samuti!

Naljanumber!

See "Ärimudelite" eksam esmaspäeval oli ikka tõsine "väljakutse"!

Pühapäeval pool päeva kirjutasin kordamisküsimuste vastuseid välja, kuna see pidi olema ainuke materjalita eksam. Kohale minnes selgus, et igaühel on 1 tund, et kirjutada oma peast 10le küsimusele vastused. Kui see tund läbi saab, võib igaüks oma konspekti lahti võtta, töö sinna kõrvale panna ja valed kohad ära parandada! :D Milleks ma üldse õppisin?!

Iseenesestmõistetavalt kulus vastamisele umbes 30 minutit, seejärel läks 3 minutit, et vastuseid kontrollida ja oligi päev läbi!

Täna sain õppejõult kirja ja oh imet - saingi viie!:D

Nädalakiri

Esmaspäev oli püha. Idee poolest ka vaba päev. Kahjuks töötab see loogika vaid töölisrahva puhul ja vaesed tudengid peavad vaatamata suurele ja punasele ikkagi tööd tegema...

Teisipäeval oli meie grupi kord teha "Sidesüsteemide mudeldamises" ettekanne. Tegelikult pidime seda tegema juba 2 nädalat tagasi, aga kuna kõikidel oli niiiiiiiiii kiire, pidime selle pisut edasi lükama. Teemaks oli "Radar Recording System" (e.k.-radari salvestussüsteem). Peab tunnisama, et kuigi rääkisime vaid enda grupile, oli väike närv ikkagi sees ja kui lõpuks vaid paar küsimust küsiti, hingasin kergendatult nagu oleks eksam läbi saanud:)

Pärast väikest hingetõmbepausi ootas juba uus ülesanne: "Sidetehniliste standardite" kodutöö oli vaja kolmapäeva õhtuks ära saata. Seda olin tegelikult juba vaikselt tegema hakanud, aga mina teadsin kogu aeg, et tähtaeg on 10.05, sellest ka väike mure. Loomulikult sai asi õigeks ajaks valmis ja esitatud:)

Neljapäeval oli viimane prantsuse keele tund, kus õppejõud soovitas suvel ka õpitud väljendeid aeg-ajalt rakendada. See oli lihtsalt hoiatuseks, et keegi ära ei ehmataks mõne "merci" või "madame" peale:D

Reede: kahekümnes kord aeroobikas! See tähendab ühte AP-d (ainepunkti), tervislikumat eluviisi ja seda, et enam ei pea reedeti enne seitset ärkama.

Peale kõige selle sain ka "Sidesüsteemide ärimudelite" õppejõult kirja, kus ta teatas, et minu kodutöö teemal "Navigatsiooniseadmed" (VDODaytoni navig. seadmed, mida autodes kasutatakse aadressiotsingul), kus pidi oma teenuse/toote mahaärimist kirjeldama ja äriplaani seletama, oli väärt maksimumpunkte! (samapalju said pea kõik, kes seda ainet võtsid, aga see pole hetkel oluline...)

Järgmisel nädalal ootab ees siis seesama "Ärimudelite eksam", kus tänu tehtud kodutööle 100st punktist juba 20 olemas on:)

Metsa-korteri soolaleib

Kuna Heli ja Timo on ennast juba uues kodus kenasti sisse sednud, kutsusid nad meid ka endale külla. Esialgu oli üritus plaanitud veidike suuremana, ent erinevatel põhjustel ei saanud paljud tulla.

Kui me lõpuks kohale jõudsime, olid teised juba seal ja meid ootas ees toatäis võõraid nägusid. Peagi saime pika ja põhjaliku tutvustusvooru abil tuttavaks:) Et aga igav ei hakkaks, omastasin ma endale üsna kiirelt vahva mänguasja: kaamera. Nii saigi minust operaator Kõps! (kvaliteediprobleemidega pöörduge palun korteri planeerija poole)

Päikeseloojangul seadsime helesinise ratsu nina taas kodu poole...