Jalgpall on parem kui ...

Nüüdsest on jalgpall minu lemmikspordiala!

Läksin pisut varem kohale, et oma kohta ilusti üles leida ja võibolla mõni piltki teha. Kohale jõudsin ilusti ja istekoha leidsin ka suurema vaevata üles, aga fotokas keeldus koostööd tegemast ja seetõttu pilte teha ei saanud. Sinna sõitsin bussiga, mis oli täis jalgpallihuvilisi alates 5-6 aastastest poistest lõpetades sõjaväelastega. Tundus, et nad kõik on asjaga väga hästi kursis:)

Kõigepealt oli kena üllatus see, et staadion oli umbes 3 korda suurem kui ma arvasin seda olevat. Läksin siis kavalalt teiste järgi (nagu tavaliselt, kui ma ei tea, kuskohast sellesse monstrumisse sisse saab) ja tuli välja, et teised ei lähe mitte sinna, kuhu mina minema pean... Sõbralikud turvatöötajad juhatasid mu õigele suunale ja ma jalutasin tuldud tee tagasi.

Selleks ajaks, kui ma tagasi "oma" värava juurde jõudsin, olid sinna saabunud ka paar koorikaaslast. Sain lõpuks ometi oma võidetud piletiga kelkida inimeste ees, kes teadsid, mida see tähendab! Tundus, et ka neil oli hea meel minu õnne üle:)

Kui platsilt hakkas kostma hoogsaid muusikarütme, jätsin teised maha ja panin jooksujalu staadioni poole ajama. Piletikontrollionu oli nii vahva ja sõbralik. Esimene pisipaanika tekkis siis, kui jõudsin üles staadioni siseruumi ja ei teadnud enam, kuhupoole minna. Õnneks leidus ka seal abivalmis turvatöötaja, kes mu õigele teele juhatas.

Läksin oma kohale. Mängijad tegid soojendust (või siis oli neil igav ja nad jooksid niisama platsil ringi), muusika mängis, otsasektoris olevad sinised fännid elasid juba tasahilju kaasa...

Kell sai 18.00. Võistkondade tutvustamine. Uus-Meremaa võistlejate nimed loetakse ette. Eesti koondise nimede juures ütles kommentaator eesnime... ja otsasektorist hüüti kooris perekonnanimi. Tundub, et kõige teadjamad asuvad seal:)

Kõlavad hümnid, vahetatakse vimplid ja algab mäng.
Võitlus saab kesta vaid 3 minutit, kui Eesti koondisest Ragnar Klavan otsustab meile headmeelt teha:) Rahvas rõkkab! Isegi meie suhteliselt vaikne sektor näitab häälekalt headmeelt välja:)

Tundub, et vastastele selline seis eriti ei sobi. Nad on vist väga pahased, sest üks lõi isegi (kas siis kogemata või meelega) nr.9-t (Tarmo Neemelo, et te teaksite!) nii kõvasti näkku, et arstid temaga päris pikalt tegelema pidid. Mäng jätkub ja Neemelo mängib ka edasi.
27. minutil saab vastastest Danny Hay värava alt palli sisse. Kummaliselt palju inimesi plaksutas selle peale...

Pärast seda väravat jätkub mäng suhteliselt tasavägiselt. Tundub, et eestlased on pisut üle, aga samas - ma pole ju erapooletu.

Poolaeg lõpeb viigiga. Vaheajal mängivad uusmeremaalased platsil "kartuli"-taolist mängu, ainult, et jalgpalliga. Hakkan üha enam veenduma, et see on igavusest, sest need mehed platsil ei olnud.

Teine poolaeg on minu jaoks huvitavam kui esimene. Osalt sellepärast, et vastaste nr. 11 näeb lahe välja (ja minu arust tekitab eestlastele ka üsna suurt peavalu), osalt aga ka sellepärast, et nüüd püüavad mõlemad võistkonnad meeleheitlikult väravat saada ja seetõttu on üpris palju ohtlikke olukordi. Minu lemmikuks jäi eestlaste pealelöök, mis vaid natukene üle värava lendas.

Üldjoontes olid kõige meeldejäävamad ja huvitavamad asjad: võistlejate tutvustamine, meisterlike kukkumiste, haavatasaamiste ja muude mängukavaluste nägemine (kohapeal ja oma silmaga - sõltumata mingist kaameramehest), fännisektori jälgimine ja loomulikult kõige tähtsam: mäng ise. Pisut segadust tekitasid mõned olukorrad, kus ma vist ainuke olin, kes asjast aru ei saanud (siis oleks küll ära kulunud need kommentaarid, mida telekas ikka peale loetakse..).

Lõpptulemus 1:1. Lahkudes ei kuulnud küll, et keegi virisenud oleks selle tulemuse üle.

Ahjaa, ära tulles oli kahju ainult sellest, et oma käega seda naljakat muru katsuda ei saanud... Aga sellest pole midagi, sest järgmisel korral ostan endale sinise salli, joonistan põskedele sini-must-valged, uurin enne jalgpallireegleid, õpin ära kõik "jalgpallimõisted" ja karjun hästi kõvasti kaasa: Võitle, Eesti, võitle!