Paha poiss, piruetid ja piletid...

Eile oli mingi eriti lahe päev! Kõik algas sellest, et Gert ei saanud koosoleku tõttu Kristjaniga laskma minna (ja teised ka ei saanud, sest neil olid muud kohustused) ja nii oli jälle minu kord! Ei pea ilmselt mainimagi kuiväga see mulle sobis:P

Seekord ei tundunud lasketiir enam üldse sünge. Kohalik mees tundis juba Kristjani ära, aga mind vaatas mingi kahtlustava pilguga. Õnneks probleemi ei olnud. Sain jälle oma "paha poisi".

Eelmine kord oli vähem kui 2 nädalat tagasi ja sellepärast oli mul isegi meeles, kuidas relva õigesti käes hoida. Ei tea, kas asi oli kõrgetes kontsades (mida mul eelmisel korral ei olnud) või selles, et teadsin mida oodata, aga isegi esimesi laske tehes ei olnud hirmus enam - pauk ja sähvatused ei ehmatanud, lendavad tükid ei tekitanud kartust haiget saamise ees ja käed ei higistanud suurest ärevusest:D

Täpsus oli ka võrreldes eelmise korraga parem (nüüd, kus ma enam enda laskude peale ei võpatanud ja hirmust silmi kinni ei pigistanud). Sain isegi 25. meetri pealt sellele koha naabruskonda, mida tegelikult sihtisin. Ja suht mugava asendi leidsin ka. Trikk kõikumise vähendamiseks oli puusaga vastu lauda toetamine. Minul mõjus.

Ainult vasakule poole laskmisega on mul tõsised probleemid... Sinna kohemitte ei taha kuulid lennata... et kui näed, et sind relvaga sihin, jookse vasakule - ma nagunii sinna pihta ei saa:D

Võtsin jälle "paha poisi" kaasa, et ühika seinal olev tüüp välja vahetada.
Peale tööd käisime Kristiga Nordes poodlemas. Oleks tahtnud ilusat valget jopet, aga see oli nii suur ja nii imelik, et ei saanud... aga sellest polnud midagi, sest tegelikult oligi kavas hoopis kinno minna - saime Marisega ka kokku ja vaatasime ära "Pruutide sõja". See oli suhteliselt tüüpiline naistekas - parimad sõbrannad kõige selle juurde kuuluvaga, natuke draamat ja lõpuks leppimine. Erinev oli selle poolest, et nalja sai ka. Päris mitu korda:D

Ahjaa, üsna pea peale linna jõudmist pidime minema Kaubamaja juures asuvast maa-alusest käigust läbi, et saada Nordesse. Tundus mõistlik, sest maa all pole ju lund ja seal ei saa libiseda. Alles trepist alla minnes sain aru, et asi kisub jamaks - astmed olid lumised ja iga sammuga tundus kõndimine järjest keerulisemaks muutuvat. Võtsin igaks juhuks käsipuust kinni, aga see... noh... ütleme nii, et ei aidanud eriti - hoides kahe käega käsipuust kinni (millest ei olnud eriti kasu, sest mul olid käes labakindad, mis lihtsalt mööda käsipuud libisesid), tegin Tallinna (ja tõenäoliselt kogu Põhja-Eesti) keeruliseima koreografiakava lumisel trepil. Etenduse kestvus oli vähem kui 10 sekundit (mis teeb selle veelgi hinnalisemaks, eksole:P) ja ülimalt graatsiline etteaste lõppes umbes 3 astet allpool kohast, kust kava alustasin. Vabakava lõpetas veetlev kahe-käega-käsipuust-kinni-vasak-põlv-kolm-astet-allpool poos.
Õnneks sel korral valus ei olnud. Veits piinlik, aga valutu:D

Täna tegime töö juures lumepallidega täpsusviset. Valisime välja märklaua ja tegime võistlust, kumb täpsemalt viskab. Esialgu sain aknataual turnides ise vajaliku koguse lund kätte, aga siis läks pluus aknalaua vastu mustaks (ja enam ei ulatanud ka) ja Kristjan hakkas mind lumega varustama. Üks keskmine kandikutäis lasi teha umbes 10 korralikku palli. Osa lund läks muidugi maha ka, aga see on loomulik kadu:P

Ausalt pean tunnistama, et lumepallidega täpsuse viskamises on Kristjan minust osavam ja 100% tabamust mul saada ei õnnestunudki. Vähemalt oli hea vahepeala:)

Päeva viimane osa oli koosolek teises majas. Koosolekusaalis, kus korduvalt käinud olen. Seekord mõtlesin, et kasutan majast välja minemiseks otseteed. Selleks astusin välja uksest, mida kunagi varem kasutanud polnud. Uljas samm teisele poole ust tähendas taaskord põranda ülikiiret lähenemist. Sammukombinatsiooni jätsin vahele, aga selle asemel olid mul ühes käes käekott ja läpakas ja teisega hoidsin ennast kramplikult ukselingist kinni, üllatuse väljendamiseks lisasin heliefektid, mis võisid kõlada umbes nagu üllatunud hüüatus kohe maha kukkuva inimese poolt. Maandumine ei olnud eriti pehme ja selle löögi võttis taaskord vastu mu vasak põlv (sest viimase nädala jooksul on ta end põrutuste püüdmisel heast küljest näidanud).

Õnneks jõudsin püsti saada enne kui keegi kuskilt vaatama tulla jõudis. Ütlesin fuajees kogu tsirkust pealt näinud valvelauatädile ja üllatunud ilmega onule viisakalt:"Nägemist!" ja marssisin uksest välja.

Tee peal helistasin Karinile, et oma vahvast esinemisest rääkida, sest endiselt vaadatakse üksinda tänaval naervaid inimesi imelikult. Kontoris seletasin kogu loo Railile ja Kristjanile ka ära. Peale seda võtsin oma eelmise päeva "paha poisi" kaasa ja hakkasin TTÜ poole "uisutama". Sealt sain Urmo käest "Fight Night 4" piletid. Lisaks pakuti mulle nii ISICut kui ka teklit. Loomulikult on mul mõlemad ammu olemas ja selle peale andis üks kohalikest kuttidest hea idee - osaleda 24. veebruaril Tipikana Toompea lipuheiskamise tseremoonial. Ülimalt rahulolevana tulin ühikasse asju pakkima:)