Ma lasin paha poisi maha!

Hommikul (ehk siis lõuna ajal) koristasin peoks ettevalmistamise käigus tekkinud sodi, et toas vähekenegi liikuda saaks.

Peale lõunat võttis Kristjan mu ühikast peale ja sõitsime lasketiiru juurde. Põhjus oli selles, et eelmisel aastal tegi ta endale relvaloa ja siis ta kogu aeg rääkis kui lahe see on ja siis me kõik ütlesime, et tahame ka proovida. Õnneks on olemas lasketiire, kus saab ilma relvaloata inimene ka lasta ja kuna lubadus antud oli, siis oli aeg seda täide viima hakata. Mina olin meie toast esimene (ma olen hea väljapressija:P).

Lasketiir asus mingite ladude vahel ja keldris (öösel küll sinna kanti sattuda ei tahaks...). Igal pool olid rauduksed, siseruumid olid tumedad ja madalad, igal pool relvade pildid ja märklauad. Sünge värk...
Kristjan rääkis selle onuga (ma ei saanud vene keelest midagi aru), sai kuulid ja ma võisin võtta endale "paha poisi" - see on märklaud, mille peal kuri mees relvaga sihib:)

Laskmise tuba oli suur ja seal olid sellised kabiinidega kohad nagu filmideski, ainult et vaheseinad ei olnud klaasist, vaid puust. Seinte peal olid pildid, mis tundusid nagu päikesed, aga pidavat tegelikult olema midagi asjalikumat:P

Sain endale kaitseprillid (mis pärast kasulikuks osutusid) ja kõrvaklapid. Siis näitas Kristjan, kuidas relva õigesti käes hoida. Esimestel kordadel ei saanud ma absoluutselt mitte midagi aru ja siis ta näitas muudkui uuesti. Kolmandal katsel sain lõpuks pihta, kus mu sõrmed olema peavad. Siis seletas ta teooriat ehk seda, mida tegema peab ja mida teha ei tohi. Nii palju keeldusid oli!

Pärast seda laadis ta relva ära ja näitas ette, kuidas päriselt laskma peab. See tegi nii kõva lärmi! Ja mul olid ju kõrvaklapid ka veel peas ja ikkagi ma nagu iga kord võpatasin...
Siis, kui esimest korda enda kätte sain, ei tundunudki see laskmise teema enam eriti ahvatlev, hirmus oli hoopis... Esialgu proovisin tavalisele märklaua pihta saada. Hoolimata sellest, et nüüd ise relva käes hoidsin, ehmatas ikka veel iga pauk ja käed värisesid ja üks kest põrkas kuskilt ääre pealt tagasi ja ma sain sellega vastu pead ja see ajas veel rohkem pabinasse. Ime, et üldse midagi pihta sain!:D

Mingi aja pärast vahetasime märklaua "paha poisi" vastu. Laskmine ei olnudki enam nii hull. Käed veel värisesid, aga nii kõvasti enam ei võpatanud. Seni kuni kõrvalkabiini teine mees laskma tuli... Seisin siis seal oma seinte vahel ja sihtisin ilusti ja siis käis kõrvalt pauk ja ma jälle võpatasin!:D

Õnneks harjub kõigega ja jälle - mingi aja pärast kõrvalt tulevad lasud enam nii palju ei ehmatanud. Varsti läks teine mees ära (õnneks). Sain ise relvale seda kuulidega osa sisse panna ja mida rohkem ma seal olin ja lasta sain, seda rohkem meeldima hakkas! Lask ei ehmatanud nii palju, käed värisesid vähem ja isegi need kestad, mis ikkagi aeg-ajalt mulle pihta lendasid, ei seganud enam:D

Pärast käisime seal osas ka, kuhu tavaliselt lastakse. Sinna muidu vist minna ei või, aga kuna kedagi rohkem ei olnud, käisime vaatamas. Võtsin endale mälestuseks 2 kuuliotsa kaasa:)

Ja oma paha poisi sain ka koju kaasa. See ripub nüüd ühikas seina peal ja ootab, millal paremini maha lastud paha poiss ta välja vahetab:P

Minu paha poiss