28.04 - Esimene õhtu Hispaanias...

Ikka veel lennujaamas... koos kohvritega läksin välja. Seal pidi mind ootama inimene minu nimesildiga. Ei näinud ühtegi, sellepärast läksin kokkulepitud kohtumispunkti. Varsti jõudis hiinlane ka. Saatsin inimesele, kes mulle vastu pidi tulema, sõnumi et olen kohal. Siis saabus rootslane, aga meile vastu tulnud hispaanlasi polnud. Mõne aja pärast helistati hiinlasele ja tuli välja, et meid oodatakse teises kohtumispunktis. Läksime kõik koos teise kohtumispunkti.

Tuli välja, et hispaanlased olid juba tõsises paanikas, sest see tüdruk, kes meile kirjade järgi vastu pidi tulema, ei tulnud. Tuli hoopis Queralt, kes ei teadnud, et meie kohtumispunkt oli teises lennujaama otsas ja ootas ja otsis meid teisest kohast. Temaga koos oli hollandi noormees Marjin, kes oli meid saabuvate lendude väravas oodanud (ja tegelikult ma nägin teda seal küll), aga kuna ta käes olev silt oli valge paber, millele oli kollase neoonmarkeriga midagi kirjutatud, siis ma ei näinud midagi ja ei läinud ta juurde:D
Hispaanlased olid omavahel helistades juba veendunud, et me kolmekesi oleme kadunud, Queralt oli peaaegu nutmapuhkemise äärel ja üliõnnelik kui me lõpuks välja ilmusime:)

Üsna suure hilinemisega hakkasime parklasse minema. Tõstsime oma kohvrid kenasti Queralti valgesse autosse. Pärast väikset planeerimist ja asjade paigutamist saime kogu kola sisse. Pagasnik oli laeni täis ja tahavaatepeeglist ei näinud midagi. Poisid pugesid kolmekesi tagumisele istmele ja mina võtsin oma väiksema kohvri sülle ning vallutasin esiistme (jube kaval olen!). Nüüd ei näinud ka minupoolsest peeglist enam midagi.

Hakkasime sõitma. Aknad läksid auru. Queralt pani puhuri tööle, aga akendele ei mõjunud midagi. Nüüd sõitsime nii, et aknad olid lahti, esiklaas aurus, peeglid blokeeritud ja auto rahvast täis. Pühkisime kordamööda esiklaasi, et midagigi näeks. Siis hakkasid teised organiseerijad helistama, aga kuna Queralt tegeles auto juhtimisega (üsna keerulistes tingimustes, peaks mainima), olin mina telefonineiu. See sõit oli nagu mingist komöödiafilmist, ausõna! No lihtsalt tohutult naljakas. Ja inimesed olid ka lahedad.

Mingi veerand tunni pärast avastasin, et akende auru minemise põhjus oli selles, et puhur oli suunatud jalgadele. Panime selle aknale ja - oh imet! - aken läks puhtaks:D
Pärast seda oli Queralt roolis tunduvalt rahulikum:)

Siis jõudsime minu võõrustaja kodu juurde. Rootslase ja hiinlase võõrustajad tulid neile sinna vastu ja võtsid nad kaasa. Nägin esimest korda, kuidas hispaanlased Hispaanias autosid pargivad:D Tuleb välja, et nende autode põrkerauad on mõeldud selleks, et neid kasutada - juht sõitis südamerahuga nii esimese kui ka tagumise auto otsa seni, kuni kenasti oma kohale sai. Nüüd ma üldse ei imesta, et seal ühtegi kriimustamata autot ei ole.

Et siis - mu võõrustaja tuli meile vastu, viisime mu kohvrid tema juurde, vahetasime riided ja läksime edasi. Käisime mingist pitsakohast läbi ja võtsime hunniku pitsasid ja läksime mingisse korterisse. Seal oli juba päris suur kamp kohal. Pooled hispaanlased, pooled erinevate maade omad (horvaatlased, ukrainlane, jaapanlane, hollandlane...). Õhtu oli lahe. Seda ei saa kirjeldada. Inimesed olid tohutult ... ma ei oskagi kohe öelda - sõbralikud-õnnelikud-lõbusad jne.

Pärast läksime Henariga (minu võõrustaja) koju. Neil, muideks, sõidavad ööbussid, millega saime kenasti kohale.

Henari vanemad olid nädalavahetusel suvilas ja ainult ta õde oli kodus. Mina sain nädalaks Henari toa. Korter oli superilus. Läksime magama.