29.04 - Pühapäev Barcelonas

Kuna unustasin telefonil linnukese ära võtta, siis ta ei helisenud ja ma magasin sisse. Ärkasin unesegasena Henari koputamise peale. Panin ennast kiirelt valmis ja Henar saatis mu metroojaama ja seletas ära kuhu ma minema pean (eelmisel õhtul saime metrookaardi, ajakava ja muu liikumiseks vajaliku). Sõitsin esimest korda elus ja täiesti iseseisvalt metrooga! See süsteem on tohutult lihtne ja loogiline. Tallinnas võiks ka metroo olla...

Kohtumispaik oli Plaza de Catalunia (linna keskväljak ja suur park). Hoolimata oma hilisest ärkamisest jõudsin täiesti õigeks ajaks kohale, sest... kohale jõudes avastasin, et olin unustanud oma kella keerata ja Eestil on Hispaaniaga 1-tunnine ajavahe! Käisin platsile ringi peale ja leidsin teised ka üles. Tutvusime omavahel ja seejärel jagati meid nelja gruppi minu grupis oli itaallane, türklane ja 2 (või oli see 3?) hispaanlast - ees ootas Gymghana – võistlus linna peal, kus erinevates kohtades tuli täita erinevaid ülesandeid ja iga asja eest sai punkte:
1. õhupallide täispuhumine ja võimalikult originaalsel viisil lõhkumine
2. vahukoorega teineteise söötmine (selja tagant ja kinniste silmadega) ja näo peale määrimise eest sai lisaks 10 punkti - kuna ma olin rahvusvahelistest ainuke tüdruk, oli mul au teisi mäkerdada ja ise puhtaks jääda. Huvitav, kas mulle meeldis või mulle meeldis see ülesanne?
3. tänava peal olevate inimeste abil ülesannete täitmine (kallistamine, põsemusid jms.) - mina pidin leidma inimesi, kes mulle küünarnuki sisemisele küljele musi teeksid. Selle sildiga ringi käimine oli nii naljakas ja inimesed olid üllatavalt abivalmid:D
4. võimalikult originaalse foto tegemine oma grupiga - kasutasime selleks mingeid valvureid
5. pantomiimiülesanne, kus nüüd mina (kui ainuke tüdruk) pidin teistele ilma sõnade ja häälitsusteta vanaema tegema. Ja nad arvasidki ära!
6. oma grupiga lõvikuju otsas laulmine - seda tegime sadamas Kolumbus Krisostoomuse ausamba juures. Tuli välja, et Kolumbus peaks idee poolest vaatama Ameerika poole, aga millegi pärast oli ta valet pidi ehitatud ja ma ei teagi, kuhu ta vaatas....
Selle ausamba juures kogusime oma siltidega veel punkte, lastes end kallistada ja musitada:)

Pärast läksime lõunale - sõime Fresco's, mis oli rootsi laua põhimõttega. Toidud olid enamasti head, proovisime igasuguseid erinevaid asju. Jäätis oli imelik - nagu külmutatud jogurt. Naljakaid puuvilju oli ka. Sõime hästi kaua, mingi mitu tundi ikka.

Pärast seda läksid osad vanalinna ekskursioonile, mina läksin Henari juurde, sest tahtsin enne mängu kuivad riided selga panna (vahepeal sadas vihma ja ma olin läbimärg..). Sain korraldajatelt juhendid, kuhu minna ja millega sõita ja kuidas staadionile jõuda.

Käisin Henari juures ära ja sättisin ennast mänguks valmis. Henar andis mulle mängu jaoks oma Barca särgi, sest ta ise pidi seda sõprade juures telekast vaatama. Hakkasin staadionile minema. Metroo osa oli lihtne, bussipeatuse leidmine enam mitte. Küsisin vähemalt 3-lt inimeselt enne kui õige koha üles leidsin. See 5-minuti-jutt, mida nad kõik rääkisid, ei vastanud kohe mitte tõele.. või siis nad kõnnivad minust tohutult palju kiiremini...

No igatahes sain kenasti bussipeatusesse. Minu buss tuligi - ma juba õnnelik, et jõuan täiesti õigeks ajaks kohale. Ja siis see buss aeglustas nati ja... sõitis edasi. No mida?! Teisi jälgides avastasin, et bussi peale saamiseks tuleb bussijhuhile lehvitada! Nii imelik.
Järgmine minu numbriga buss tuli mingi 20 min. pärast. Helistasin korraldajatele, et jään hiljaks. Pisikese (u. 45 min) hilinemisega jõudsin kohale ja ma polnud mitte viimane. Tomas, Ozan ja Carles tulid minuga staadionile, keegi jäi viimaseid ootama.
Väravates kontrolliti pileteid ja kotte. Tädi võttis mu veepudeli ja keeras selellt korgi maha ja lihtsalt viskas minema! Aga pudeli andis tagasi. Imelik.
Staadion oli suur. Jube suur ja rahvast oli ka ikka hästi-hästi palju - staadion mahutab u. 90 000 ja pühapäeval oli rahvast u. 70 000.

Meie kohad olid all ja staadioni otsas. Väga hea vaade just polnud, aga seltskond selle eest oli super. Ja mul oli ju Barca särk, niiet ma olin kohe eriti suur jalgpallifänn!
Terve mängu jooksul elas rahvas kogu aeg kaasa, eriti hull oli siis , kui Levante omad midagi valesti tegid - siis oli selline vilekoor, et ma hoidsin kahe käega kõrvu kinni:D
Aga kiita said mängijad ka ja heade asjade eest said aplausi. Värava löömisel oli pidu üle staadioni! Ühe hispaaniakeelse sõimusõna sain ka oma sõnavarasse, aga poisid keelasid mul seda kasutada.

Poolaegade vahel sõime oma võileibu ja teisel poolajal oli Levante värav meie nina all - see tähendas, et enamus mängu oli ka meie nina all. Ja õnneks olid Barca mehed vahepeal puhanud ja võtsid asja kohe tõsiselt ette. Pall läks küll mitu korda väravasse, aga iga kord oli mingi jama ja tulemus oli ikka 1:0. Sellegipoolest jäin ikka tohutult rahule.

Pärast käisime ühes ilusas kohvikus (selle sees kasvasid puud ja terve lagi oli kaetud puuokstega!) hispaanlaste traditsioonilist sangriat joomas ja oma seltskonnaga aega veetmas. Lahe oli:)