Nädalast

Selle nädala märksõnaks võiks olla meditsiin.

Et aga midagi tähelepanuta ei jääks, alustan algusest.

Kooris oli ettelaulmine. Mul läks kehvemini kui lootsin - et pole veel jõudnud laule piisavalt selgeks saada. Kahjuks on laulupeoks terve kooriga ettelaulmine juba järgmisel nädalal, aga pole hullu - harjutan siis ühikas omaette:)
Õige küll, esinemine on ju ka tulemas - pühapäeval, 15. aprillil kell 16.00 Saku huvikeskuses.

Kolmapäeval käisin arstile oma löövet näitamas. Tuleb välja, et olen juuksehooldusvahenditele allergiline. Asja teeb keeruliseks see, et ma kasutan 4 erinevat šampooni, nüüd vaja nende hulgast see "paha" välja praakida. Lisaks sellele on ju veel maskid, ladvaravi, otste hooldaja, kuumakaitse... Hakkan rakendama katse-eksituse meetodit.

Päras seda käisime Kädile (minu toanaaber) arvutit ostmas. See on ikka hüper-super-mega-nunnu. Ausõna! Kõige ilusam, mis ma näinud olen.

Neljapäev - koor. Seekord laulsime kõik (ma arvan) kontserdil esitamisele tulevad laulud läbi. Tantse tegime ka ja nendega on sellised lood, et dirigent... noh... soovitas meil selle koha peal oma loomuliku sarmiga võluda:D

Reede - hambaarst. Ma kohe pidin sinna minema, sest ma ei taha endale kahekordset hammaste rivi, aga millegipärast üks hammas arvas, et see oleks tohutult lahe ja alustas teise rea tegemist. Minu esimene hamba välja tõmbamine arsti poolt (väiksena sain ikka oma jõududega need suust välja). Läksin siis sinna (äärmiselt täpselt, muideks) ja täitsin vajalikud paberid. Garderoobitädil oli lapselaps kaasas ja numbrite jagamine tegi ta üliõnnelikuks. See oli nii armas.
Ootasin siis õige ukse taga ja peagi saabusid 2 naisterahvast. Tumedapeaga pisut väiksem naisterahvas ja poisipeaga pisut suurem. Mind kutsuti ja minu kõrval istunud noormees saatis mind kaastundliku pilguga kabineti ukseni.

Sees tuli välja, et hoopis pisem naine on see, kes hambaid tõmbab (no ma ei tea, miks ma seda teist nende suurte tangidega ette kujutasin...). Kõigepealt ta uuris igast arstile vajalikke asju (samal ajal ladus teine naine mu nina all olevale alusele marlitupsukesi, pintsetid, mingi kruvikeeraja moodi asja ja eriti rämedad hambatõmbamistangid) ja andis mulle hambakujulise stressipallikese. Õige küll, enne kõike seda tehti mulle tuimestav süst.

Kui ma küsimise peale juba vastasin, et huul on paks, tuli arst mu hammast tõmbama. Uuris seda nati, ise muudkui rääkis kaasa, et mis ta nüüd tegema hakkab (et paneb selle kruvikeeraja moodi asja venituseks vahele) ja siis hakkab tõmbama. Ja selle peale tõstis ta mu hamba välja. Täielik petukas ju! :D
Tegelikult oli hea, sest esiteks ma ei tundnud midagi, teiseks läks see palju kiiremini kui ma arvasin ja kolmandaks - mis kõige parem - need tangid jäid ju kasutamata! Pärast andis ta mulle saatekirja ortodondi juurde ja ütles, et me kindlasti kohtume veel. Kui need kohtumised nii meeldivad on, siis miks ka mitte:)

Oma paksu huulega läksin Stockmanni Hulludele Päevadele. Ei olnud eriti hull. Ostsin janu kustutamiseks vett, aga selle joomine oli tuimestatud huultega ikka väga naljakas:D

Kolasin veel linna peal ringi ja avastasin, et kõik mu lemmikpoed on remondis või ära kolinud. Pean hakkama uusi kohti otsima.

Õhtul ootasin seda tohutut valu, mis tuimestuse üle minemisega tulema pidi, aga... seda ei tulnudki. Peaaegu täiesti tavaline oli olla, ainult vere maitse suus ja see tuimestus... no see tundus ka nagu kerge joove:D
Viimase kuu aja jooksul olen kuulnud tohutult palju õudusjutte hammaste tõmbamise, nende valude ja paistetuste kohta ja õnneks võin kinnitada, et (vähemalt minu puhul) need ei kehti.

Täna hommikul kuulsin Priidu kogemusest Soome noakangelasega... Õnneks läks hästi, aga ikkagi tahaks ma, et ta pisut ettevaatlikum oleks:)