30.04 - Esmaspäev Barcelonas

Hommikul pidime olema viisakalt riides ja kogunema ESADE hoone juurde. See oli see kool, kus Henari loengud toimusid, seega seletas ta mulle lihtsalt ja loogiliselt, kuidas kohale jõuda. Kaardi abil oli maja leidmine üsna lihtne (hea küll, tegelt küsisin abi ka) ja õnneks sattusime mitmekesi samal ajal samasse piirkonda, et igav ei hakanud:)

Kuna jõudsime kohale pisut enne õiget aega (hoolimata sellest, et isegi maja sees kulus tee otsimisele aega, sest tegelikult pidime minema tagumisse majja), saime nati jutustada ja tuli välja, et umbes pooled inimesed ei olnud oma riigi kohta ettekannet teinud ja pidid kohapeal midagi välja mõtlema. Mul oli hea rahulik olla, sest minu ettekanne oli valmis ja mälupulga peal kaasas.

Alguses rääkis meile üks mees, kellelt enne teed küsisime. Ta jutustas ESADE ajaloost ja tulevikust. Huvitav oli, kahjuks mehe nime ei mäleta...

Seejärel pidi olema Luis de Sebastiani ettekanne "Cross-cultural management", aga kuna ta hiljaks jäi, alustasime oma riikide ettekannetega. Ma olin teine või kolmas (rääkisin kiirelt ja ülevaatlikult, kunagi panen oma ettekande üles ka) ja minu jutu ajal jõudiski ta kohale. Pronkssõduri kohta täna ei küsitud, sest sellest rääkisime eile. Tšehhi noormees Tomas oli väga hästi olukorraga kursis ja siis me kahepeale seletasime teistele ka:)

Aga L. de Sebastian oli muhe vanem mees. Istus kenasti ja ootas mu ettekande lõpuni. Seejärel läks õppejõu laua taha ja hakkas rääkima. Kohe alguses ütles ta ära, et ei räägi mitte sellest teemast, milles tegelt rääkima pidi. Teemaks hoopis tema viimane raamat (viies, muideks), mis rääkis Aafrika mandri ajaloost ja sealsest elust. Tõeliselt huvitav oli. Saime ta käest igasuguseid asju küsida (ta oli hästi palju reisinud ja teadis igasuguseid huvitavaid asju) ja seejärel läks ta ära.

Siis jätkusid riikide ettekanded. Nendest jäi kõige paremini meelde see, et jaapanlased on pisut pahased meie Baruto peale, kes nende sumod ära võidab; itaallastel on lugematul arvul erinevaid kohvi variante (kuigi meie itaallased armastasid ainult espressot:D); Poolas on WC märkideks ring ja kolmnurk... hetkel ei tulegi rohkem meelde. Tegelikult oli 18 ettekannet:)

Pärast 2 tundi kestnud ettekandeid läksime lõpuks ometi sööma. Lõuna toimus teises (või noh.. kolmandas, sest esimesed 2 olid samas kohas) ESADE majas, mis oli uuem ja moodsam.
Lõunalauas püüdsime Szabiga (ungarlane) leida sarnaseid sõnu, aga ainult "vesi" oli sarnane. Leppisime kokku, et enne alla ei anna kui veel mõne ühesuguse sõna leiame.

Pärast lõunat läksime otse Camp Nou staadionile (s.o. katalaania keeles "uus väljak"). Sinnasamasse, kus eelmisel õhtul Barca-Levante mängu vaatasime. Seekord oli meile ette nähtud ekskursioon. Käisime läbi kõikvõimalikud kohad alustades riietusruumidest (vanadest, sest uutesse meid ei lastud, aga ka vanades oli mullivann!), intervjuude andmise ruumist, pressi kohtadest tribüünil kuni VIP-saali ja kuninga loožini. Kõige parematel loožikohtadel on erinevalt ülejäänud staadionist pehmed istmed ja otseloomulikult kõige parem vaade:)

Teisel pool staadionit oli toolide peal kiri "Mes que en club", mis tähendab "Rohkem kui klubi" mis tähendab seda, et Barca fännide jaoks on jalgpall rohkem kui ainult mäng ja mängijad rohkem kui ainult jalgpallurid. Mulle meeldib, et nad seda nii tähtsaks peavad:) Käisime staadioni läbi ja pärast seda ka Barca muuseumis.

Hiljem ootas meid Barca koosolekuruumis naisterahvas, kes töötab klubi heaks ja kes teadis täpsemalt elust-olust rääkida.
Põnevamad asjad, mis mulle meelde jäid, olid:
*) Piletid staadioni tribüüniosale (see pool, mille peal katus on ja kus pool kuningas istub) on eluaegsed. Selles mõttes, et inimesed ostavad iga hooaja alguses kohe terve hooaja pileti ära ja kui sa sinna tahad kohta saada, pead ootama, et keegi selle sulle pärandaks.
*) Staadion mahutab täpselt 98 787 pealtvaatajat.
*) Barca meeskond tegeleb ka heategevusega - nende särkidel on Unicefi reklaam, mille eest nad raha ei võta ja mingi protsent piletitulust läheb samuti Unicefile.
*) Piletite hindadest rääkis ta ka, aga need läksid juba meelest ära mul.

Põhimõtteliselt on nii, et meeskonnal läheb hästi ja staadionil samuti.

Õhtul oli tervitusõhtusöök restoranis Bodegon del Norte Marzan. Seal loosisime erinevate inimestega tutvumise eesmärgil igaüks endale numbri, mille järgi saime teada oma kohad lauas. Minul vedas ja istusin Matthiase (Saksamaa) ja Marjini (Holland) vahel. Üle laua olid Tomas (Tšehhi) ja Carol (Hispaania).

Toidud olid hispaaniapärased - tapad (põhimõtteliselt tikuvõileivad, aga suuremad), mingi supp, kartuliomlett (millel on tegelt eraldi nimi ka, aga ma ei mäleta seda enam...) pooltoores liha (ma tõepoolest sõin seda natuke, kuigi veri välja tuli vajutades!) ja magustoitu ei mäleta enam, aga süüa oli jube palju. Joogiks loomulikult Sangria:)

Pärast läksime klubidesse - esialgu mingisse väiksemasse ja pärast suuremasse. Mõlemad olid super ja hullult lahe oli. Huvitaval kombel üllatusid inimesed hispaaniakeelsete viisakusväljendite peale ja kui ma ütlesin, et see ongi kogu mu teadmine, sain kiita, et see ka juba palju:D

Teises klubis leidsin vahvad noormehed, kellega nati juttu ajasime. Pärast oli nii, et iga kord kui nad mind nägid, hakkasid hüüdma:"Estonia! Estonia!" See oli nii lahe:D

Mingi 5 ajal enam kohemitte ei jõudnud tantsida ja hakkasin minema. Väljas oli veel "meie omasid". Ajasime nati juttu ja turvamehe ja muude hispaanlaste abiga saime teada, et metroo hakkab sõitma alles 1 tunni pärast ja ööbussi peatuse asukohta ei osanud keegi öelda. Muudkui küsisime inimestelt, et kas nad teavad, kus bussipeatus on, aga keegi ei teadnud... Siis aga tulid 2 noormeest ja 1 neiu, kes olid rolleritega. Nemad ka ei teadnud, kus peatus on, aga üks noormees elas minuga peaaegu samas kohas ja viis mu ära.

Elu lahedaim rollerisõit, ma ütlen! Pimedas Barcelonas palmide ja muude suurte potilillede vahel kimamine on ikka äge. Nati külm oli, aga rohkem kartsin kukkumist, nii et kui ma maha astusin, siis värisesin ikka korralikult:D

Noormees, kes mu kohale viis, pani mu tänava otsal maha ja pidas pika loengu teemal "Nii ei tohi teha!" Põhjendused olid head... isegi väga head. Tegelikul sain pärast ise ka aru, et ega see kõige targem tegu just polnud (kui natuke mittenaiivselt mõtelda), aga selle eest oli ikka superlahe! Üks eredamaid mälestusi ongi seesama öine rollerisõit:)

6 ajal sain magama...