"Elvis oli kapis"

Kõigepealt oli töö juures täna mõnusalt kiire päev. Isegi ajalehti ei jõudnud kõiki läbi lugeda. Vahva asjalik koosolek oli ka ja infot millega edasi töötada on nüüd ikka kenasti:) Mulle meeldis.

Ja vanaemal on täna sünnipäev: "PALJU ÕNNE!":)

Selle asjalikkuse varjukülg on aga see, et plaan enne etendust ühikasse sööma minna, kukkus haledalt läbi. Ühikas oli aega ainult kampsuni vahetusele (ja seda ka ainult tänu sellele, et Paap mu töö juurest kaasa võttis) ja süüa sain vaid šokolaadirosinaid, mida õnnestus trollipeatuse poole tormates sisse ajada.

Kairiga kokku lepitud "saame 5 enne algust gardekas kokku" oli siis kui ma alles trolliga Kristiine ristis istusin. Õnneks jõudsin umbes-täpselt etenduse alguse ajaks Rahvusraamatukogusse. See garderoobitädi, kellele mina oma riideid anda tahtsin, leidis (pärast seda kui ta teada sai kuhu ma lähen), et mõistlikum oleks mu riided ikkagi teisele poole teise tädi juurde viia, sest tema tööpäev lõppeb varem. No ma siis viisingi. Pooljoostes tormasime siis teatrisaali poole, täpselt selliselt suheldes, nagu me seda alati teeme (pole vist vaja pikemalt seletada) kui trepi peal tuli üks neiu vastu ja soovitas (üsna tõsiseltvõetavalt) meil vaiksemalt olla. Tema oli ka piletimüüja. Rääkisin talle siis ära, et võitsin 2 piletit ja ütlesin oma nime. Tema pani mu nime taha kirja, et ma olen oma võidu kätte saanud, seejärel juhatas ta meid sisse (sest me ei teadnud kuhu me istuma peame).

Läksime siis saali (kolmekesti), piletineiu kõige ees. Saalis osutas ta esimesele reale, näitas et meie kohad on seal (see oli siis selline pisike saal, kus esimese rea inimeste jalad on lava peal) ja jättis meid maha. Astusime siis Kairiga, rahva seas pisikest kahinat tekitades, trepist alla ja kõndisime pisikese ebamugavustundega rahva eest läbi oma kohtade poole. Laval olev punases kostüümis Elvis katkestas muiates oma monoloogi ja ootas kuni me maha istusime. Meie sooritus oli niivõrd suurepärane, et teenisime sellega publikult aplausi. Pärast seda Elvis jätkas. Kui ta oli oma emotsionaalse etteaste lõpetanud, võttis ta roosa rätikese, pühkis sellega laubalt higi ning viskas selle... minu sülle! :D

Võtsin siis rätikese ja panin selle naeratades enda kõrvale toolile(a)
Mõne aja pärast rääkis teine Elvis oma lugu (mustas kostüümis Elvis). Ka tema oma oli emotsionaalne (mida ilmestas ülihästi näideldud ebakindlus - Marika Varik ikkagi!) ning vajas loomulikult pärast loo rääkimist roosat rätikest. Et mitte eelmisest Elvisest kehvem olla, viskas ka tema enda oma publikusse - Kairile. Siis aga hakkas ta kahtlema:"Oot, kas sa said juba?" küsis ta Kairilt, märgates rätikest, mille ma meie vahele pannud olin, selle peale olin sunnitud vastama, et see on minu oma:D
Siis jäi musta kostüümi Elvis rahule ja etendus võis jätkuda:)

Kogu ülejäänud etendus kulges ilma publiku osaluseta:D

Meeldejäävamad hetked olid arvukad kaklusstseenid, pikk (ja kirglik!) suudlus (või noh.. neid oli lõpuks ikka päris palju:p), vilkuv ELVIS, erinevad kostüümid ja see, et kogu aeg sai tohutult palju naerda.
Kuigi tutvustuses on sisu üsna tõsiselt kirjeldatud, ei saanud mina sügavale mõttele hästi pihta (samas, asi võis olla selles, et ma algust ei näinud:p), sellegipoolest oli etendus elamus.

Ei usu, et see asja põhieesmärk oli, aga minul tekkis huvi Elvise laule kuulata, kuna ootasin, et pool aega nendega sisustatakse, aga tegelikult neid põhimõtteliselt ei olnudki. Ainuke osa, mida ikka mitu korda lasti, oli: "Thank you, thank you very much!" (Elvise hääldusega, loomulikult)

Et siis "Thank you, than you very much, kallid näitlejad!" :)